Kino ja šokolaad

Enam-vähem Pöffiga ühel ajal toimub Toriinos Torino Film Festival ehk TFF. Eelmised aastad olen vahest kava uurinud ja hoogu võtnud, aga päris tegudeni jõudsin alles nüüd.
Kàisin vaatamas Prantsuse-Eesti toodetud filmi A spell to war off the darkness. Eestlaste pool nimeks pandud Pimeduse peletamise loits.
Puhas kunst. Ei mingeid paganate jorutamisi. Film algab muusikaga ja lauluga "tulen, tulen, tulen...." Kohe esimestest kaadritest vòib aimata, et film saab pikk ja aeglane. Sellistel juhtudel tuleb vastu pidada ja vaadata lõpuni, et asja mõte selgeks saaks.
Esimeses osas näidatakse rahvusvahelist seltskonda Vormsi saarel. Eestlaste jaoks tavaline maamajake, kus aiamaa, palju rohelist, saun koos vihmaveevanniga. Selline tavaline suvine olemine ja (sega)saunatamine. Vahele inglise keelt kõnelevate inimeste elumõtte otsingud, ala Platon ja transs ja spiraalid... Vahele absurdne kaader järvest, kus mingid ilmselt nõukogudeaegsed varemed keset vett. Ütleme, et pole just ideaalne film Eesti turismi propageerimiseks, täielik vastand internetis leiduvatele imearmsatele fotodele Vormsi saarest. Inglisekeelne jutt oli itaaliakeelsete subtiitritega, eestikeelne  niisama taustasuminaks.
Teises osas kolab üks tumedanahaline mees ringi mööda sügavaid soome metsi, kàib jahil ja kalal. Näidatakse vihmapiiski järvevee pinnal ja sipelgate sebimist, seeni ja sammalt. Minu jaoks oli ùsnagi nostalgiline meditatsioon. Tundsin peaaegu et màrja metsa lòhna ja seda tunnet keset suurt vaikust ning lihtsalt olla ja kuulata, ainukeseks mùraks ùksik linnuhààl vòi mòòdalendav sitikas. Tulemus on mitteosasaanule tegelikult sama nagu kellegi teisi reisifotosid vaadata, ikka on pildil vaid detail, mitte kogetud tervik.
Viimases ehk kolmandas osas maandusin Oslo vàikeklubis hevimuusika keskel. Muusika on isegi palju òeldud. Mitte olles selle zhanri austaja, minu jaoks kòlab vaid mùra, vinge kitarri vingutamine ja metsikud mòirged. Kuid.. lòpuakt hakkab ilmet vòtma. Uksikud ettesòòdetud detailid saavad oma ilme. Kitarrist, seesama tume mees metsast, valge sòjamaaling nàos, meenutab aafriklaste rituaale. Rahvas publikus nòtkutab pead ka kahe loo vahelise pausi ajal nagu ennist ùhe tùdruku poolt kirjeldatud trasiseisund. Mulle meenutasid mòirged Munchi Karjet ja meenub seesama tunne Norra reisi ajal maali elusuuruses uurides.Vabanemine.
Film lòppeb. Kitarrist pùhib nàolt heleda maalingu, vàljub klubist òhe. Taamal valgustatud linn ja kuu. Kergendus! Làbi!
Vàljun saalist rahulolevana. Minu argipàeva rutiini on raputatud ja minu meelelundeid on torgitud.

Uksel mòòdun kolmest tùdrukust, kas vahetavad vàrskeid muljeid: "...artico... e quando esci sei contento che non è il tuo mondo."

Vàljun kinost. Vàljun galeriist. Ees avaneval San Carlo platsil on kàimas suur laat - CioccolaTò. Teine festival, millest ùritan juba aastaid osa vòtta, aga pole kunagi pihta saanud. Uurin erinevaid lette, klòpsin mòned pildid, joon topsi kuuma shokolaadi vahukoorega, ostan koju kaasa paki kakaoga tagliatellesid ja loen reedese pàeva kordalàinuks.

Sportlik pùhapàev

U"hel pùhapàeval olime vahelduse mòttes Toriinos.
Kuna esmaspàeva hommikuks oli meil tellitud kahe vana diivani àravedu, siis pàev hakkas peale ajugùmnastikaga. Kes vòiks olla see isik, kes tuleks ja aitaks diivanid vàlja tassida? Proovisime ùhte sòpra, ei vastanud telefonile. Ma kergitasin kahekohalise diivani otsa ja ùtlesin, et selle jaksame kahekesi ka àra tassida. Mòeldud-tehtud, hàrjal sarvist. Kààrisime varrukad ùles ja minek. Huhh! Soojendus tehtud! Naasisime tuppa ja otsustasime kolmekohalisega ka proovida. Mmmm. Kui kòik padjad pealt àra vòtta, siis làheb natuke kergemaks. Uus proov. Suurema diivaniga oli juba tòeline jòuproov, sest trepikojas kurvide vòtmiseks tuli veel koormat kergitaga ja sikutada. Alla jòudes olid mu kàed tàitsa lòrtsid. Viimane jòupingutus patjadega ja tòò sai tehtud. Oo, milline rahulolu! Eriti G, kes teatab alati, et tal on kodus tugev vastupidav eesti naine mitte mingi ninnu-nànnu.
Lòpetuseks helistas tagasi otsitud sòber, teatas, et vaatab vàljas maratonijooksjaid.
Panine vatid ùlle ja làksime ka uudistma. Tuli vàlja, et jooksurada làks meie maja tagant mòòda ja finishini olid jàànud viimased kilomeetrid. Mòòda jooksid esimesed vòistlejad. Pidin nentima, et ma poleks sellise tempoga isegi mitte paari kilomeetrit neil sabas seisnud. Jalutasime raja ààrest kesklinna poole. Kilomeeter enne finishit klòpsasin màlestuseks mòne foto ka.

Koju tagasi jòudes olin ma parajalt vàsinud ja nàljane ning arvasin, et olin ka sportlikus mòttes selleks pàevaks  linnukese kirja saanud.
Pàrastlòunal hakkas vihma sadama. Ja òhtuks olid maja eest kadunud kahekohaline diivan ja kòik kattepadjad. U"ksinduses ootas oma àraviimist vaid ùks diivanikarkass.

Ohh neid kauneid roose

See aasta on olnud ilma suhtes tòesti imelik. Siiammani kehtinud tendentsid on kòik peapeale keeratud. Jaanuar oli tavaliselt soojem. Kui siis veebruaris suur kùlm kohale jòudis, siis ei olnud enam otsa ega ààrt. Tundus, et talv ei saagi enam otsa. Ja siis tuli vihm. Sadas ja sadas ja sadas. Mai lòpus oli mul villane jakk veel kasutuses ja magasime paksu suletekiga. Pole seda veel enne juhtunud! Kahju oli ka vaadata, kuidas kevadised (minu poolt alati vàga oodatud) magnooliòied vihmaga kannatasid.

Aga kunagi ei tea, mis millekski hea on. Tundub, et tavalisest jahedam ja vihmasem ilm on loodusele meelt mòòda. Kui esimesed vesised maasikad natuke pàikest said ja magusamaks muutusid, hakkasin màrkama ka muid positiivseid tulemusi. Rohi oli juunis alles tàiesti roheline, mitte kuivanud ja kollane nagu tihti sel ajal juba on. Ja kui palju lilli! Haljasalad on tihedalt òisi tàis - roose, hortensiad, puud on ka vàrvilisemad. Nàdalavahetusel kàisime tuttavatel (maal) kùlas. O'ied kannavad vilja ja nende pirnipuu on pirne paksult tàis tipitud. Perenaine oli mures, et kasvades làhevad liiga raskeks ja tuleb ilmselt harvendadagi...

Nii ma siis kàin ringi, imetlen lilli, ahhetan ja ohhetan....

Eestlane Pariisis

Minu meeldivaks ùllatuseks oli avastus, et ùhes Toriino kinos nàidatakse eesti filmi. Hoobilt oli otsustatud, et vòimalus tuleb kohe àra kasutada. Helistasin kohe ùhele kaasmaalasele ja kutsusin kinno.
Kodueestlaste jaoks pole kindlasti mitte uudis, et Ilmar Raag eelmisel aastal oma tòòga lòpule jòudis ja juba teost Euroopas festivalidel esitlemas kàis. Minu jaoks tuli aga kòik nùùd ja korraga.

Asusin kohe kaotatud uudiseid taga ajades tasa tegema. Vaatasin treilerit Eestist (Eestlanna Pariisis), Prantsusmaalt (Une Estonienne à Paris) ja Itaaliast (A Lady in Paris). Pole sugugi ùhesugused, igaùks esitab filmi natuke oma vaatevinklist. Siis lugesin O'htulehest, kuidas Laine Màgi enne filmivòtteid prantsuse keelt pusis. Vaatasin intervjuusid Ilmar Raagiga, Laine Màgiga ja veel ùhe sùmpaatse eesti prouaga Pariisist, kes tegelikke loo inspireerijaid tundis. Viimased leiab Youtubist, otsides kasutajat kultuurimeeter ning otsingusònasid eestlanna pariisis.

Laupàeva òhtuks oli minu ind ùles kruvitud. Tundsin ennast eestlasena suure algustàhega ja kassas piletit ostes oli òilis tunne nagu oleks ise millegi uhkega hakkama saanud. Olen tàiesti veendunud, et enamus kinokùlastajaid olid kohale tulnud hoopis teise nime peale, milleks on loomulikult Jeanne Moreau.

Film mulle meeldis. Oma seisukohast oli tore kokku panna mujal elaja kogemused ja mònusalt kodusad pisiasjad. Nàiteks Muhu sussid, kohvrist vàlja piiluv Maaleht. Kahju ainult, et film oli tàienisti ainult itaaliakeelseks dubleeritud, ehkki selles ollakse tòesti tublid. Vòibolla ònnestub kunagi veel kakskeelsena ùle vaadata. Huvitav oleks teada, mismoodi itaallased seda filmi mòistavad. Millise pildi annab see neile meist? Kas pikad vaikimised ja tàhendusrikkad pilgud ùtlevad neile samaselgelt arusaadavad vòi kòigest igavalt venivad stseenid? Napid internetti jàetud kommentaarid on siiski vàga positiivsed. Arusaamatuks jài, miks oli tahetud Annet mònes detailis nii ajast ja arust kujutada: selline imelik krunnisoeng (ma oleks kasvòi taha teinud punupatsi nàiteks), tumepunane sametkleit....(mah!) vaeseke-idast-look.

Vaatamata alati imekaunile Pariisile, nende staarile ja osavatele operaatoritele, minu jaoks oli ikka tàitsa eesti film. Muljeid jagus veel pàrast pikalt òhtueine kòrvale. Tore òhtu oli! Vaatamata taevast lòpmatult kallavale vihmale.

Mis vàrvi on....

Kònnin mina ùhel òhtul kodu poole, kui selja taga kuulen naishààlt: "Scuuusi!" (vabandage it.keeles). Ma ei pòòra tàhelepanu ja astun aga edasi. Kuulen uuesti:"Proua, vabandage" ja keegi kiirendab sammu minu suunas. Jààn seisma ja keeran ùmber, et nàha, kes mind kònetab.
Làheneb ùks proua ja suure innuga uudistab: "Vabandage, kas Te teate mulle òelda, mis vàrvi on teie sukkpùksid. Nii ilusad on!"
Kohmetun. "Ei tea. Ma kahjuks ei màleta, mis vàrvi nimi oli pakendil kirjas."
Proua paistab pettunud."Ahh... ei teagi...." Tunnen end peaaegu sùùdi. Proua vabandab uuesti, seekord tùlitamise pàrast, soovib mulle head òhtut ja eemaldub.
Muigan ja jàtkan teed kodu poole.

Sparglid nii ja naa

Aeg-ajalt vòtame nàdalavahetusel ette kulinaarseid avastusretki. Igal aastaajal organiseeritakse erinevates linnakestes  laate ja uhkeid ùritusi mònele loodusannile au andes. Toriino làhikonnas asuv Santena (ròhk esimesel a-l) ja selle ùmbruskond on saanud kuulsaks oma sparglite poolest. Juba eelmisel aastal kogunesid meie sòbrad ùhise laua ààrde sparglite mekkimisele. Sel aastal làks ùritus kordamisele ja meiegi vòtsime osa.

Enne restorani suundumist oli meil piisavalt aega, et teha tiir Poirino linna peatànaval ja heita pilk mùùdavatele sparglitele. Ohh neid oli kohe igat mòòtu! Mòni oli kohe installatsioone teinud. Platsil kòlas vali elav muusika ja telgi varjus pakuti sòògipoolest ka. Kahe maja vahele oli tòmmatud suur silt, mis teatas, et tegemist oli spargli ja linaski (it.keeles tinca, mageveekala) laadaga. Viimased meile kahjuks ette ei jàànud.

Juba helises telefon, sest kohale saabunud kaaslased ootasid kannatamatult sòòmingu algust.

Ja mida meile siis pakuti? Menùù "Asparagiata all'Andrea" oli jàrgmine:

Flan con vellutata al basilico - naabri kommentaar "mina seda shvammi ei sòò" minu kohta ei kehti ;)

Involtini di asparagi con fonduta - (juustusse màssitult ja ahjust làbi kàinud)

Asparagi al vapore con salsine (tartara, tonnata, rucola, maionese) -kòrvaliseks majonees hapendatud kòògiviljadega, majonees tuunikalaga, majonees peenestatud rukolaga ja lihtsalt majonees, sparglid ise olid priskemat sorti, ringi vòitjaks valisin tartara

Risottino all'Andrea

Ravioli verdi con punte

Tre degustazioni di asparagi (pizzaiolo, parmigiana, fritti) - ikka sparglid, esimene singi-juustu pealsega, parmesani ja vòiga, mòlemad otse ahjust, viimane paneeritud ja praetud (a la cotoletta)

Dessert al carrello - siinne valik oli suur... meelde jàid pesche ripiene (kùpsisetàidisega virsikud), tiramisù, panna cotta, maasikad, bunet (piemonte puding amaretti kùpsistega ja kakaoga), erinevad tordid.... Mina piirdusin panna cotta ja maasikatega.

Caffè - Digestivo nella canna.

Menùù tundub esmapilgul kùll pikk, aga sparglid olid siiski suht kerged ja kòht venima ei hakanud. Kes aga varem sparglit on maitsnud, siis teab, et pàrast on kehast vàljuval vedelikul imelik lòhn. Seekord ei olnud tegemist mitte ainult odooriga, vaid lausa kontsentraadiga.

Jàtan siinkohal tàpsemad restorani andmed puhuks, kui kellegi tuleb isu sparglite jàrele.

Ristorante Andrea

Il re degli asparagi

Via Torino 36, Poirino

www.ristoranteandrea.info

(all'interno del Brindor Hotel)

Kòvemad tegijad ehk mina, g ja meie 2 sòpra làksime peale lòunasòòki uudistama kohta, kus tehakse (Agrigelateria) San Pè jààtist. Seesama  jààtis, mida mùùakse ka Eataly's. Seda kohta soovitan ma kindlasti lastega peredele. Aias on palju ruumi erinevate turnimisatribuutitega, aia nurgas on vàikesed koduloomad-linnud, làbi klaasi saab vaata linaskeid, kes tiigis ujuvad, loomulikult on olemas sòògid-joogid ja lauad pikniku pidamiseks. Lisaks oli kàimas veel lastele klounietendus.
U"tlesin "kòvemad tegijad", sest pistsime nahka veel igaùks ùhe jààtise. :D
Uudistamiseks: www.agrigelateria.eu

Tore pàev oli! Ja ilm ka suurepàrane!

p.s. òhtusòògiks jòime tassi teed...

Lihavõtted 2013

Pühapäeval oli vahelduseks pidevale vihmale ilus päikesepaisteline päev. Õhk oli nii selge, et taamal paistsid lumised mäed (ülevalt neljas foto). Peale rikkalikku lõunat Asti lähedal küngaste vahel peesitasime päikese käes nagu kassid. Enne kojuminekut korjasin kaasa veel kimbu kannikesi.

Kuula hoolega

Reede òhtul kàis G klassikokkutulekul. Yritusena oli organiseeritud ùhine suur sòòming linnast vàljas ùhes restoranis. Sòòdi, uuriti ùksteiselt tegemistest ja arutleti elu ùle. G làhimad s6brad (klassivennad ka nemad) mind tunnevad ja teavad, mònele ehk tuli G-l oma perekonnaseisu kohta aru anda.
Yhel hetkel pòòrdus kòrval istuv proua klassiòde G poole ja utles:"Kuula mind nùùd hoolega. Ma annan sulle nòu. Kuula tàhelepanelikult. Mul on sulle ùks lugu jutustada."
Jutt lùhidalt jàrgmine. On sellel proual ùks sòber, kes mingi aeg tagasi ùhe poola neiuga tuttavaks sai. Neiu kena, sòbralik, lahke jne. Vot panidki itaallane ja poolatar leivad ùhte kappi. Mehel oli aga selline tòò, mis teda tihti kodunt eemale viis. Noorik elas rahulikult sel ajal oma itaalia elu. Kord tuli mees Aafrika reisilt koju ja leidis kodu tùhjana. Kadunud polnud mitte ainult neiu, vaid ka kogu maine vara. Lisaks avastas ta, et ka tema pangakontod oli tuhjaks tehtud.
Vot selline lugu ja selline nòuanne.  Tundub, et minu fantaasial on veel arenemisruumi kùllaga. Ja ma rumaluke làksin G-ga Aafrikasse kaasa...

Ilmaennustus

Eile rààkisin kodustega Eestis ja juttu tuli sòògitegemisest.
mina: Tead, esmaspàeval tegin ma Mulgi kapsaid. Kadusid kole kiiresti. Nii head olid!
emme: No, teil peab ikka siis pàris jahe olema, kui sa juba kapsaid tegid. Ega hapukapsaisu enne kùlma ei tule.
Pole ma enne kuulnudki, et hapsaste jàrgi ilma saab ennustada. Kuigi tàppi làks kùll. Kipub hirmsasti see jahedam pòhja poolt peale tulema. Jàrgmistel òòdel lubatakse alla nulli.

Minu kodulinn Toriino

Kord, kui mu emme Finnairiga Helsingist Milaano Malpensa lennujaama poole lendas, uudistas tema k6rval istuv soome proua: "Kuhu Te s6idate, kas Milaanosse?"
- Ei, ma làhen Toriinosse.
- Ah soo. Seal vist pole eriti midagi vaadata, vàike tòòstuslinn.

Tòòstuslinn? Jah, just siin sai jalad alla 19ndal sajandil Fiati autotehas (Fiat=Fabbrica Italiana Automobili Torino) ja siiani suurem osast sellest ka siin asub. Aga mitte ainult tòòstus, Toriinos on ajalugu 2000 aasta jagu. Kesklinnas ringi jalutades vòib siiani tunda kunagise pealinna suursugust hòngu. Vàike linn? Sugugi mitte! Toriino on Itaalias elanikkonna jàrgi suursuselt neljas linn peale Roomat, Milaanot ja Naapolit. (Rooma on veel minu kodulinnade kollektsioonist puudu).

Toriino, kui turismilinn on minu meelest alahinnatud. Turiste liikumas muidugi on, aga mitte sellistes kogustes nagu ta vààrida vòiks. Ilmselt ka selle pàrast, et ta jààb siiski suhteliselt ààrelalale ja suurtest ekskursiooniradadest kaugele. Kuigi pean ùtlema, et kuuekymnendate aastate lòpul, kui mu vanavanemad nòukogude turismigrupiga Itaalias kàisid ja Milaano lennujaamast bussiga teele asuti, siis just Toriinost suure ringreisiga alustati. Mis sellest, et grupile jàttis elavaima mulje relvamuuseumis eksponeerutud voorusevòò.

Uskumatu, aga on juba mòòdunud .... 2007...2012... viis(!) aastat, kui ma mòòda Toriinot jalutasin ja meile uut kodu otsisin. Vòib vist juba òelda, et minus on pàris palju toriinokat. Kuidas on elada Toriinos? Kindlasti palju rahulikum kui Naapolis vòi Milaanos, selles pole kahtlustki.  Jah, Toriino elu on rahulik, eriti suurlinna kohta. Minu elu vòib tituleerida peaaegu igavaks. Viie aastaga olen muutunud selle linna elanikega suht sarnaseks - olen reserveeritum, rààgin kohati kohaliku aktsendiga, minust on saanud piemonte kòògi armastaja (nàiteks hakkasin sòòma toorest liha ja trùhvleid). Ja siis sellised igapàevad pudi-padi, kus on kòige parem jààtis ja kus on odavam keemiline puhastus ja milline on parim leivapood ja kus on mùùgil lònga. Kòik see "vajalik" info, mis teeb minust "kohaliku" ja paneb tundma end kodus.

Mida vòiks teha Toriino kylastaja? Milaanos peatuja vòib vabalt teha pàevase vàljasòidu. Rongid sòidavad vàhemalt kord tunnis. Kiirrongiga kestab sòit tund, tavalisega 2 tundi. Vàljudes Porta Nuova rongijaamast, mida on viimasel ajal kòvasti kòpitsetud ja uuendatud, avanebki ees kesklinn.
Kòndides mòòda Roma tànavat otse edasi, tuleb esimesena vastu San Carlo plats oma pronkssòduriga, vasakut kàtt asub Torino kohvik, mille ees on sònn, mille munadel tuleb ònne saamiseks keerutada. Sama moodi nagu seda tehakse Milaanos galeriis Duomo kòrval. Làheduses asub maailma suuruselt teine Egiptuse muuseum (esimene on teatavasti Kairos).
Liikudes edasi mòòda Roma tànavat, avaneb ees Piazza Castello. Otse ees on kunagine Savoide hààrber - Palazzo Reale, mille kuninglikku korterit saab ka giidi sabas kylastada. Platsi keskel on Palazzo Madama, yks minu lemmikuid, kus yhes hoones on ajalugu rooma ajast kuni barokini.
U"mber nurga, Palazzo Reale kyljes on Duomo, kus pidulikel juhtudel eksponeeritakse Sindone't ehk Kristuse surilina.
Piazza Castellolt vòiks keerata Po jòe suunas, et  kùlastada linna symbolit - Mole Antonelliano, kus asub kinomuuseum. U"levalt tornist vòib imetleda tervet linna ja màgesid kauguses (vòib ka ainult ùles sòita ilma muuseumit nàgemata). Kinomuuseum on vahva koht ka lastega peredele.
Ja siis kùnkad ehk collina teiselpool Po jòge, kus uhketele villadele lisaks asub nàiteks Superga (kuninglike matmispaik ja Juventuse meeskonna lennuònnetuse toimumiskoht), Gran Madre jne.
Toriinos korraldatakse ka palju huvitavaid yritusi. Nàiteks kevadel CioccolaTò festival, sygisel MiTo muusikafestival (kunagine Torino Settembre). Hea mòte yhendada mitu asja korraga.
Vaatamist ja tegemist on kindlasti rohkem kui yhe pàeva jagu, see on kindel! Ja kindlasti peaks sòòma jààtist!

Selline on minu kodulinn lùhidalt kirjeldades. Selleks korraks aitab reklaamist...tòòpàev saab kohe làbi, aeg on koju minna.

Mis tehtud, mis teoksil

Viimasest postitusest on parasjagu aega mòòdas ja vahepeal palju vett merre voolanud. Raske on otsustada, kust otsast tasategemist alustada ja mis yldse vaaribki meeldetuletamist vòi yleskirjutamist.
Kust mul pooleli jài? Aasta numbriga 2008 oli minu jaoks yks kole aasta. Kòik, mis stressinimekirja tippu mahub, kòik korraga mul kaelas oli ka. Ja tahtmine kirjutada oligi lihtsalt otsas...
Suured ja suurel hulgal muutused nòuavad uuesti orienteerumist ja hetkel vòin òelda, et olen oma dimensiooni enam-vàhem leidnud.
Mida ma vahepeal teinud olen? Mingil ajahetkel avastasin, et kòik asjad, mida ma kunagi palju nooremana liigitasin lahtrisse "seda ma kunagi ei tee", olin ma kòik àra proovinud. Yks nendest oli lapsehoidmine. Ja sellest sai ka yks tàhtis peatykk.
Oli sygis peale Toriinosse kolimist. Otsisin tòòd, aga ei leidnud kusagilt. Aga olin tutvunud paari kohaliku eestlasega. Yks neist oli leidnud tòò, aga puudus vàiksemale lapsele lasteaiakoht, sellega tuli oodata pool aastat. Suures hàdas oli kohal palgata puhkust vòtnud eesti vanaema. Pakkusin neile oma abi ja kòik olime ròòmsad - eesti vanaema vòis naaseda koju, pisipònnil oli eesti keelt rààkiv hoidja, lapse emmel oli sùda rahulik ja minul olid pàevad tàis tegemist.
Pool aastat hiljem làks eesti poiss lasteaeda ja mina kolisin nende sugulaste juurde hoidjatòòga yle teise, seekord itaalia peresse. Sinna jàin ma peaaegu kolmeks aastaks.
Pole nii, et hoidja ylesanne on vaid last kantseldada. Paljuski on hoopis lapsed, kes meid muudavad, meie kannatlikkust proovile panevad ja seda jàrjest elastsemaks muudavad, kes meid tugevamad sunnivad olema ja mitte nende tahtmistele ja tujudelel mitte jàrele andma, kes panevad meid rohkem liikuma ja meie fantaasia màngudega tòòle innustavad ja kes meid valgustavad oma teistsuguste arusaamistega.Ja koos itaalia lastega sain ka mina osa nende lapsepòlve itaalia tegemistest. Siis alustas ka minu teine vàike kooliteed ja mina leidsin omale uue tòò. Nyyd, kus mu vàljakoolitatud màngukaaslase rollist on saanud kontoriroti oma, on mul ikka siiani kàibel "minu" laste vahvad ytlemised.
Tòòga on Itaalias kehvad lood, aga see ilmselt ei yllata kedagi. Seega pirtsutamiseks pole kohta ja igayks teeb seda, mida saab. Selles osas ma kyll kurta ei saa. Pàrastlòunatel on mul soe koht, kus istumas kàia, paberit mààrida, arvutil klòpsutada ja telefonile vastata. Konti ei murra, karjààri ei tee, natuke raha antakse. Poolepàevase tòò hea (parem) pool on see, et jààb aega muuga tegelemiseks.
Minu yhest hobist on saamas ka lisatòò. Sel aastal olen usinalt mytse kudunud ja nyyd yritan neid myya. Puudu on vaid veel kylm ilm, et ostjaskonda innustada. Kas myygitòòst kriisiajal ka asja saab, see selgub talve jooksul. G igatahes on juba 10-aastaku plaani valmis kirjutanud. Tema unistustes oleme me tulevikus yhe eduka kudufirma maha myynud ja reisime muudkui mòòda ilma ringi. Egas mul muud yle jàà, kui mees kuduma òpetada :D
Mis tehtud, sellest sai (suhteliselt) lyhidalt kirjutatud. Mis teoksil, sellest juba edaspidi.

Piccola tegutseb taas...

Otsustasin hakata taas oma tegemisi yles kirjutama. Hiljem omal ka huvitav lugeda.
Seega - peatseni!

Laupäevane õhtusöök

Jalutuskäik sügiseses Valentino pargis

Puude vahelt paistab Valentino lossi tagapool, lossis asub Polütehnikumi arhitektuuri fakulteet.
Vaade teisepoole jõge.

Pühendusega väikesele Marcole, kellega koos jalutuskäik teoks sai.

Lisatöö

Vasakul: Silmatohter Giovanni
Paremal: Pakutakse keldrite koristamist, puhastustöid, kolimisteenust. Pakkujaks taas Giovanni.

Sildid asuvad meie trepikoja ukse kõrval Toriinos.