Sparglid nii ja naa

Aeg-ajalt vòtame nàdalavahetusel ette kulinaarseid avastusretki. Igal aastaajal organiseeritakse erinevates linnakestes  laate ja uhkeid ùritusi mònele loodusannile au andes. Toriino làhikonnas asuv Santena (ròhk esimesel a-l) ja selle ùmbruskond on saanud kuulsaks oma sparglite poolest. Juba eelmisel aastal kogunesid meie sòbrad ùhise laua ààrde sparglite mekkimisele. Sel aastal làks ùritus kordamisele ja meiegi vòtsime osa.

Enne restorani suundumist oli meil piisavalt aega, et teha tiir Poirino linna peatànaval ja heita pilk mùùdavatele sparglitele. Ohh neid oli kohe igat mòòtu! Mòni oli kohe installatsioone teinud. Platsil kòlas vali elav muusika ja telgi varjus pakuti sòògipoolest ka. Kahe maja vahele oli tòmmatud suur silt, mis teatas, et tegemist oli spargli ja linaski (it.keeles tinca, mageveekala) laadaga. Viimased meile kahjuks ette ei jàànud.

Juba helises telefon, sest kohale saabunud kaaslased ootasid kannatamatult sòòmingu algust.

Ja mida meile siis pakuti? Menùù "Asparagiata all'Andrea" oli jàrgmine:

Flan con vellutata al basilico - naabri kommentaar "mina seda shvammi ei sòò" minu kohta ei kehti ;)

Involtini di asparagi con fonduta - (juustusse màssitult ja ahjust làbi kàinud)

Asparagi al vapore con salsine (tartara, tonnata, rucola, maionese) -kòrvaliseks majonees hapendatud kòògiviljadega, majonees tuunikalaga, majonees peenestatud rukolaga ja lihtsalt majonees, sparglid ise olid priskemat sorti, ringi vòitjaks valisin tartara

Risottino all'Andrea

Ravioli verdi con punte

Tre degustazioni di asparagi (pizzaiolo, parmigiana, fritti) - ikka sparglid, esimene singi-juustu pealsega, parmesani ja vòiga, mòlemad otse ahjust, viimane paneeritud ja praetud (a la cotoletta)

Dessert al carrello - siinne valik oli suur... meelde jàid pesche ripiene (kùpsisetàidisega virsikud), tiramisù, panna cotta, maasikad, bunet (piemonte puding amaretti kùpsistega ja kakaoga), erinevad tordid.... Mina piirdusin panna cotta ja maasikatega.

Caffè - Digestivo nella canna.

Menùù tundub esmapilgul kùll pikk, aga sparglid olid siiski suht kerged ja kòht venima ei hakanud. Kes aga varem sparglit on maitsnud, siis teab, et pàrast on kehast vàljuval vedelikul imelik lòhn. Seekord ei olnud tegemist mitte ainult odooriga, vaid lausa kontsentraadiga.

Jàtan siinkohal tàpsemad restorani andmed puhuks, kui kellegi tuleb isu sparglite jàrele.

Ristorante Andrea

Il re degli asparagi

Via Torino 36, Poirino

www.ristoranteandrea.info

(all'interno del Brindor Hotel)

Kòvemad tegijad ehk mina, g ja meie 2 sòpra làksime peale lòunasòòki uudistama kohta, kus tehakse (Agrigelateria) San Pè jààtist. Seesama  jààtis, mida mùùakse ka Eataly's. Seda kohta soovitan ma kindlasti lastega peredele. Aias on palju ruumi erinevate turnimisatribuutitega, aia nurgas on vàikesed koduloomad-linnud, làbi klaasi saab vaata linaskeid, kes tiigis ujuvad, loomulikult on olemas sòògid-joogid ja lauad pikniku pidamiseks. Lisaks oli kàimas veel lastele klounietendus.
U"tlesin "kòvemad tegijad", sest pistsime nahka veel igaùks ùhe jààtise. :D
Uudistamiseks: www.agrigelateria.eu

Tore pàev oli! Ja ilm ka suurepàrane!

p.s. òhtusòògiks jòime tassi teed...

Pühapäev Aostas

Pühapäeva hommikul kohvi luristades, hakkasime mõtlema, mida päevaga ette võtta. Ilm oli ilus päikesepaisteline ning meil mõlemal oli tahtmine teha pikem jalutuskäik.
"Aga mida sa arvad ideest minna lõunatama Aostas?", uurib G.

Aosta?! Aga miks mitte. Seda enam, et G oli seal ja ümberringi mägedes oma aega teenimas. Ja sellest on möödas juba üle 20 aasta. Mõeldud-tehtud.

Aostasse kohale jõudes tegime tiiru autoga. Väikese otsimise peale leidsime üles ka kasarmud, mis olid täpselt vanas kohas alles. Parkisime siis auto ja läksime (vana)linna uurima.

Kui lõuna aeg hakkas kätte jõudma, siis hakkasime ülespoole tõusma. Charvensod on armas pisike kohake natuke Aostast kõrgemal. Täitsime kõhtu restoranis Monte Emilius.

Loomulikult käis siin a k G omal ajal oma kaaslastega. Juba omal ajal oli siin suurepärane hinna-kvaliteedi suhe ning õnneks ei olnud see muutunud. Kõhtu kadusid polenta lihasoustiga, pasta mägikitse ja kastani kastmega, kohalikus stiilis singi ja juustuga biifstek koos kartulite ja porganditega.

Peale kõhutäidet läkisme veel ülespoole, et üle vaadata suusakuurort Pila. Suvehooaeg on juba läbi ja talvine pole alanud ning koht tundus täiesti mahajäetuna. Parkisime auto ühele mäevaatega platsile, mõnulesime päikese käes, lugesime lehte ja ma jäin isegi korraks magama. Mäed avaldavad mulle alati suurt muljet. Tunnen ennast nii tühise ja väiksena, kuid samas hoovab sisse rahu ja harmooniat.

Olemine muutus nii mõnusaks, e G hakkas juba fantaseerima teemal, et võiks olla mingi oma urgas kuskil mäejalamil. Pila ei ole kindlasti selline koht, pigem mõnes Charvensod taolises paigakeses.

Tagasitulles tegime veel vahepeatuse Saint-Vincent'is. Siin asub üks neljast Itaalia kasiinost - Casino de la Vallée di Saint-Vincent.

Ja lõpuks suundusime piki mäeorgu madaliku poole tagasi...

Veel pilte siin

Pühapäev Piemontes

Pühapäevase ringsõidu ülevaadet näeb fotoalbumist

Bënunì te Gherdëina!

Väheke suusa- ja matkahuvilistele ka...
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.

Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.
Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.

Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).

Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).

Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)

uuel aastal uue hooga

Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.

Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.

Parmenide

"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.

Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.

Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.

Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!

Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.

Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.

Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.

Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.

Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.

Diamante bis

Hommikune meri on vòrratu.

Hiljem rand tàitub...
Diamante vanalinn on seal ùleval.


Autoportree.

Isegi alla kahesed saavad aru, et vees on mònus.

Diamante

Sel nàdalavahetus pòrutasime rongiga mere ààrde. Eks ole làhemal ka, aga seal mammal pesa ja oli juba innuga meid ootamas.
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).

Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.















Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p

Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.

Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!

Itaalia pulma jutt

Jaanika pulmast tulin ja Janika pulma ma otse làksin :D
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D

Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)

Pulmad

Procida

Procida (kliki nimel, et vaadata nende kodulehte) on ùks kolmest Naapoli lahes asuvast saarest. Erinevalt Caprist ja Ischiast on see kalurisaar, kus pòòratakse turismile vàhem tàhelepanu. See aga ei tàhenda sugugi seda, et neid siin poleks, vaid et tulevad need, kes armastavad koha ehedust. Eriti popp on koht noorte ràndajate seas. Procida Porto:
Siia saabuvad kòik laevad ja tiiburid. Ja maabudes rentisime kohe motika, ilma milleta làheb liikumine natuke vaevaliseks. Saar on suhteliselt lopergune ja vàljavenitatud ning kòik need ùles-allad. Liiklemise teed on enamajolt kitsad, ùhesuunalised ja kòrgete kiviaedade ja majaseinte vahel. Algul ei saanud kuidagi aru, kuhu poole làhme ja kus me ùldse vòiksime olla. Muidugi saab ka bussiga.

Chiaiolella. See kant siin meeldis mulle kòige rohkem. Pisike kohake, kus kòik puhkamiseks vajalik on olemas. Taustal olev roheline osa (poolsaareke, Santa Margherita), seal nàgin ùhte maja, mis vòiks olla tàpselt minu oma. :p Puust kusjuures, nii kodune, ja aiaga . Ja maailma ilusaima merevaatega. Ohhhhh!
Siin soovitaks kòhutàitmiseks restorani Galeone.

Vaade Procidale Vivara saarekeselt (Procidaga ùhendab sild, mis on juba aastaid kùlastajatele (ametlikult) suletud ;)). Vivara teejuhiks oli meil ùks kohalik koer, teadis tàpselt kuhu ja kuidas peab minema. Olin pettunud, kui ta siis meid nelja sakslase vastu vàlja vahetas. Vivara on tòeliselt mònus jalutuskàik looduses ja rahus.
Keskel Marina Corricella, vana kalurisadam. Paremal Terra Murata (siin klooster ja endine vangla), saare kòrgeim tipp (91m). Corricellas asub saare parim restoran (Gorgonia). Lihtsalt viib keele alla. Korra seal einestanud, broneerisime kohe ka jàrgmiseks òhtuks. Headuse màrgiks oli ka see, et enamus laudu olid seal reserveeritud, teistes oli kohti vabalt. Loomulikult on menùùs vaid kala, lihasòòjad jààvad nàlga.

Veel Procidast. Kohalikud tùùpilised maiustused on nimega Lingua di bue ehk siis hàrjakeel. Lehttaignast pikad kùpsetised, kus vahel kas sidruni keedukreem vòi nutella.
Rannajuppe on mòlemal pool saart, nii saab valida pàevituskohta vastavalt pàikese suunale. Suurim asub Chiaiolellas (Ciraciello ja Ciraccio) ja seal mahub end keerama terve pàev otsa. Mulle meeldis kòige rohkem aga Pozzo Vecchio saare pòhjaosas.

Kòik oli vàga vahva. Lòpetuseks paar puudust ka. Hotell Solcalante, mis on kenake ja kust avaneb ilus pàikeseloojang (nagu nimigi viitab), ei taha tube reserveerida. Suure pealekàimise peale meile see tehti, kuid siis viimasel minutil helistati, et anti teistele àra. "Kompensatsiooniks" lasime otsida toa, neid jagub, kuid natuke ... uberikud. Magamiseks kòlbab kah. Samasugust juttu rààkis ka motikate laenutaja, et eriti ei taha telefonikòne peale kinni panna, sest paljud pàrast ei ilmugi vàlja. Kuna meid nùùd juba teatakse, siis vòetaks jàrgmine kord ka jutule.
Veel. Tasulised rannad on hooldatud ja teenindatud. Vabad rannajupid kahjuks tàis igasugust prahti, enamuses plastmaterjalidest. Kohe kahju vaadata. Ega keegi midagi ùles ka ei korja, sest lihtsalt nii ei tehta (oma sùdamerahustuseks ma natuke kogusin ùhte kilekotikesse). Rannalina pannakse sodi vahele ja kuna rand on nagunii juba must, siis jàtab mòni veel oma limpsipudeli ka maha. Aga eks jààtmed ole juba terve Itaalia probleem, mitte ainult Procida.

Nùùd mòtlen, et kuidas vòiks ùlejàànud hulgalisi fotosid sellest saarest teile demontreerida. Pilt.ee on vist omadega tàitsa otsas...

hooaja avamine

Natale con i tuoi, Pasqua con chi vuoi - Jòulud omadega, lihavòtted kellega tahad.

Viimased kaks pàeva veetsime taas Ischia saarel. Uus peesitamis-, termaal- ja pàikehooaeg on avatud. Pùhapàeval oli nii soe, et sai isegi pàikest vòetud natuke. Esmaspàeval kahjuks oli jahedam ja vihmane, seega ligunesime rohkem soojas vees.
Vaikselt hakkab tulema tunne, et suvi on juba pàris làhedal. :p

Muideks kohapeal saime naljaka kogemuse osaliseks. Jòudsime oma hotelli, meile ulatati toa vòti. Kàrutasime end kohale. G astus tuppa ja tuli tagurpidi tagasi. "Kahtlen, kas nad just seda tuba tahavad meile anda." Nimelt oli toa mòòbel alles kokku panemata. :D

Tegemist oli siiski kirikliku pùhaga ja ùks natukenegi usklik kàib kirikus kas vàhemalt jòulud vòi jòulud ja lihavòtted. Need kaks korda olen nòus ma ka kaasa minema. Sant'Angelas leidsime missale minekuks vàikese kiriku. Enne oleksin tahtnud midagi hammustada, aga tee peale jàànud baaris ei antud peale magusa midagi sùùa (mul siiani sùda làigib pùhade kùpsetistest). Ei mingit aperitivot seega, tuli òhtusòògini àra kannatada.
Eestlase naljasoon andis tunda just hetkel kui pakuti armulauda. Sosistasin G-le, et kui ta tahab aperitivot, et siis nùùd on see hetk. Edasipidi keelati mul selliste kommentaaride tegemine àra. Hmmm... kas ma pole aru saanud, et teatud asjade kohta ei visata kildu vòi pole ta aru saanud, et kui ma teen nalja, siis ei tàhenda see veel, et ma ei vòtaks asja tòsiselt (pealegi ei saa ma sinna midagi parata, et olen selles vaimus ka ùles kasvanud).
Meeldejààvaim fraas missalt oli see, kui tànati, et olime valinud pùhade veetmiseks nii kauni paiga nagu Sant'Angelo ja et kui argipàeva kiires meel kurvaks làheb, siis vòib meenutada seda paika ja seal meeldivalt veedetud aega.

Puhkusepaikades on tàiesti oma maailm. Lamamistoolil vedeledes vaatlesin ùmber liikuvaid inimesi. Lisaks saksa pensionàridele oli ka palju vàikeste lastega peresid.
Nàiteks.. ùks vanem paar (mòni nooruke nimetaks meid ka juba "vanemaks" paariks"). Lòunalauas oli just G kommeneteerinud, et too proua nàgevat oma vàhemalt 55 aasta kohta hea vàlja. Helises naise telefon. Kuulsin, kuidas ta rààkis puhtas briti inglise keeles. Ma kùll ei tea neist inimestest mitte midagi, kuid kujutasin ette, et naine on kirjanik, kes on inspiratsiooni saamiseks kunagi tulnud Itaaliasse ja... Meelde tuli ùks eelmisel aastal loetud inglisekeelne raamat ùhe ameeriklanna Ischial sùndinud armuloost. Iga kord kui ta taas oma mùstilise prantsalsega kokku sai, siis oli tal lugemiseks kaasas mòni raamat, mis puudutas seda sama kohta. Just, midagi sellist... Ja nagu ka vahest filmides kàivad kirjanikud Vahemere ààres romaane kirja panemas.

Tàna tunnene end nagu oleks làbi klobitud. Mòtlesin, et ehk jòusaalis liigutamine aitab, aga nùùd tunnen end veel vàsinumana. Kùll see nàdalavahetusel puhkamine on ikka vàsitav tegevus! Nàdala jooksul kastun taastuda, sest ees on ootamas veel ùks pikk nàdalavahetus.

Che meraviglia!

Pole ma nii viletsake midagi kui arvata võiks!
Oma peavalust ja kangetest kontidest sain paari päevaga jagu. Kuna ma aga arvutist sel ajal eemale katsusin hoida, siis avastasin, et ilma saab imeliselt palju muid asju tehtud. Ja sattusin hoogu.Pealegi nùùd, mil kevad endast màrku annab.... mmm...
Naapolis ei saanud nagu arugi, kesklinnas polegi nagu va loodust. Nii kui Milaanosse eelmine nàdal jòudsin... Siiani kaifin. Imetlen òiterohkust, hingan kopsudesse nende magusat aroomi ja lasen pàikesel end hellitada.

Torino 2006

ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.

Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!

Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.

Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.

Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.

Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.

Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.