Siin ma lõpuks nyyd olen internetipunktis (tund maksab 6 kohalikku poundi ehk umbes 70 eurosenti) ja klõbistan arvutiklaviatuuri, millel on peal ka araabia tahestik. (Tapitahtede koodid pole enam hasti meeles...). Kirjutada oleks niipalju, ei tea kohe kust otsast alustada. Teen vaikese ylevaate, eks edaspidi siis kõigest tapsemalt.
Valjast kostab kutse keskpaevasele palvele...
Elame Kairo kesklinnas, keset Niilust vaikesel saarekels, mis on võrreldes muu linnaga vaheke (vaga vaheke) laaneparasem. Saarel asuvad paljud saatkonnad. Oleme ennast hotellisviidis sisse seadnud. Elame 23ndal korrusel vaatega Niilusele. Hommikuti pole tihtipeale midagi naha, sest udu-sudu on nii paks, et midagi ei paista. Õhk on kuidas kunagi, kohati on tuulega paris varske, kohati matab toss hinge. Niilus on nagu sogane nagu solgikraav.
Esimene yldmulje. Kõik terves linnas tundub yhtlaselt hallikas-beezhikas-pruunikas.
Liiklus on kohutav. Teed on tihedalt autosid tais. Igauks sõidab nagu heaks arvab. Eesõigus on sellel autol, mis on kasvõi yhe cm võrra eespool. Enda lahenemisest antakse marku kerge signaaliga. Ylekaigukohad praktiliselt puuduvad. Yle tee saamiseks tuleb riskida. Lahenevad autod isegi mitte ei aeglusta, vaid jalakaia oma asi, kuidas ta auto eest ara saab. Kohati siiski lootust on kui kuskil ristil on keegi, kes natuke masse juhib. Isegi vaiksematel tanavatel, kui autojuht annab marku tee yletamiseks, ei aeglusta ta sõitu. Kohati on liikluse kiirendamiseks tee kohal veel kiirtee. Enamus autoparki on heal juhul 80ndatest aastatest.
Oleme natuke linnas ringi liikunud ning esmamulje hallist-beezhist on jaanud. Tunne on nagu oleks tagasi lainud minevikku. Asfalt on teedele maha pandud kunagi vaga ammu, kõnnitesid pole uuendatus majade ehitamisest saadik. Mõne kobedama maja või saatkonna ees on pandud teekivid, kuid vahepeal, eikellegi maal tuleb vaadata, et jalgu valja ei vaana.
Puhtusest on ka arusaam erinev. Kohati kaiakse luuaga yle, pyhitakse kokku kuhi ja siis tuleb teine mees punutud korviga ja tõstab kahe vineeritykiga sodi korvi. Hotelli ees marjatakse hommikul tolmu kinnipidamiseks teed, kuid tulemuseks on porised lombid. Nendel samadel kõnniteedel myyakse asjakypsetatud leiba. Hea kui papp all on.
Taiesti eraldi teema on soogikohad. Olles nainud sisse mõnesse lihapoodi, tunnistan, et ei taha naha yhegi restorani kooki. Kohalik sook on aga imehea. Liha syyakse palju ja taimetoitlased jaaksid kindlasti hatta.
Toidupoode on erinevaid. Meie lahedal on paar hea valikuga vaikest marketit, kust võib leida ka Barilla pastat - oleme kodus ;) Teise linnaosas, kus resideeruvad paljud valismaalased, on suur Carrefour, kust võib leida kõike, mis hing ihkab. Sinnasaamiseks tuleb kokku lepida yhe autojuhiga või minna taksoga, aga see on juba pikem teema.
Tanavate aares on iga vaikese maa tagant valvuriputkake relvastatud sõduriga. Pole õnneks nainud mitte yhtegi vahejuhtumit, ringi liikuda on rahulik. Samuti pole kohalikud pealetykkivad. Kohati mõni uudishimulik midagi kobiseb, aga sellega ka asi piirdub.
Hinnad on tõeliselt suureparased. Eriti itaallastele. Kohalik kaup on eriti odav, itaalia margid maksavad umbes samapalju kui Itaaliaski. Panin mõned tshekid kõrvale, et ylevaadet teha.
Õhtuti soome enamasti valjas. Kõige kallim laks maksma 20eurot nagu, kõige odavamas kuuele kokku 13 eurot. Kõige kallim jook siiani mangomahl (mangotykid sees, lihtsalt keele viis alla) Marriotti hotellis 2 eurot (Itaalia kysitaks vahemalt 10 selle eest).
Moodi tundub, et ei eksisteerigi. Yhesugused kotid igal pool, koledates varvides ja synteetilisest materjalist. Kaubandustanavad on tais jubedate kingadega poode. Eile nagin võltspuumasid. Kujundus ja loomake peal oli ok, aga Puma asemel oli kirjutatud PAMU. Sama nagu kadaka turul Adibass ja Panasoanic..
Kliima on hea. Siiani on olnud soe ja paikeseline, paeval kain õhukese jakiga (mida kasutasin Eestis suvel), õhtul panen soojema peale. Eile laks pilviseks (haruldane) ja on seda siiani.
Natuke kaootiline sai jutt, aga selline siin ongi :) Suhteliselt manjaana...
Pilte pole eriti teinud, aga katsun end parandada. Tundub, et kohalikele vaga ei meeldi, et neid fotografeeritakse.
Tuesday, January 30, 2007
Tuesday, January 23, 2007
Kohvrid pakitud
Huhh... suur tüütu töö on tehtud ja kohvrid välisukse juures varahommikust starti ootamas. Loodetavasti pole midagi strateegilist maha jäänud... Aga eks kohapeal saab hangitud kui midagi puudu jäi, v.a. dokumendid :D
G-l on kaasas tööläpakas. Ilmselt iga kell ma seda kasutada ei saa. Pealegi pole me veel kursis internetivõimalustega. Skaipimine jääb ka esimene kuu ära. Katsun blogimise ja mailiga läbi ajada. Edaspidi vaatame...
Peatse kohtumiseni uute uudistega! ;) Tere Kairo ja nägemiseni Milaano!
p.s. pildil ei ole tegemist meie kolimisega, vaid suvalised kõrvalmajast. :D
Monday, January 15, 2007
Veel üks nädal
Veel üks nädal Milaanos ja siis läheb sõiduks. Kairo hakkab järjest selgemaid piirjoone võtma... Hetkel on stardipäevaks fikseeritud 24.
Juba arutleme teemal, mida on vaja kaasa võtta ja mitu kohvrit selleks vaja läheb. G arvab, et kohvrisse peavad mahtuma peale tema hulgatute ülikondade ja särkide kõrval ka sellised esemed nagu juukselõikusmasin ja elektriline hambahari. Jah, temal saab rohkem pagasit olema kui minul. Nagu alati.
Tänane päev pole kõikidest teistest erinev . Vaikselt teen oma koduseid tegemisi. Pakkimisega on veel aega küll...
Juba arutleme teemal, mida on vaja kaasa võtta ja mitu kohvrit selleks vaja läheb. G arvab, et kohvrisse peavad mahtuma peale tema hulgatute ülikondade ja särkide kõrval ka sellised esemed nagu juukselõikusmasin ja elektriline hambahari. Jah, temal saab rohkem pagasit olema kui minul. Nagu alati.
Tänane päev pole kõikidest teistest erinev . Vaikselt teen oma koduseid tegemisi. Pakkimisega on veel aega küll...
Wednesday, January 10, 2007
Entsüklopeediad
Ajalehtedega saab kaasa osta igasuguseid raamatuid - ilukirjandust, kokaraamatuid, entsüklopeediat, majandusõpikuid, kriminulle jne.
Enne jõule võtsin kinkimise eesmärgil ühe laste geaograafiateemalise entsüklopeedia- Enciclopedia dei ragazzi, Rizzoli junior. Et kontrollida selle taset, vaatasin, mida kirjutatakse Eesti kohta.
Kohe näha, et tegijad on mingid tuhmid. Raamat on lihtsalt copy pastiga kokku klopsitud ja kubiseb vigadest. Nii see nüüd seisabki ja kogub tolmu. Vahest niisama hea sirvida ja pilte vaadata...
Huvitavaid fakte Eesti kohta:
Rahaühik: tšehhi kroon ja euro
Veel sain teada, et eestis leidub naftat ning põllumajanduse põhitoodang on rukis, lina ja kartul.
Ja veel, et Peipsi järve nimetatakse vene keele järgi il Lago dei Ciudi, mitte lago Peipus nagu trükitus eesti-itaalia sõnaraamatus.
Siiski pole me alla andnud ega lootust kaotanud. Uus proov teise täsikasvanute väljaandega - Le Garzantine. Esimeses tasuta universaalses osas oli Eesti sees. Lühidalt ja väga konkreetselt ning täiesti korrektselt. Nurrusin rahulolust ning jätkame koguga.
Enne jõule võtsin kinkimise eesmärgil ühe laste geaograafiateemalise entsüklopeedia- Enciclopedia dei ragazzi, Rizzoli junior. Et kontrollida selle taset, vaatasin, mida kirjutatakse Eesti kohta.
Kohe näha, et tegijad on mingid tuhmid. Raamat on lihtsalt copy pastiga kokku klopsitud ja kubiseb vigadest. Nii see nüüd seisabki ja kogub tolmu. Vahest niisama hea sirvida ja pilte vaadata...
Huvitavaid fakte Eesti kohta:
Rahaühik: tšehhi kroon ja euro
Veel sain teada, et eestis leidub naftat ning põllumajanduse põhitoodang on rukis, lina ja kartul.
Ja veel, et Peipsi järve nimetatakse vene keele järgi il Lago dei Ciudi, mitte lago Peipus nagu trükitus eesti-itaalia sõnaraamatus.
Siiski pole me alla andnud ega lootust kaotanud. Uus proov teise täsikasvanute väljaandega - Le Garzantine. Esimeses tasuta universaalses osas oli Eesti sees. Lühidalt ja väga konkreetselt ning täiesti korrektselt. Nurrusin rahulolust ning jätkame koguga.
Bënunì te Gherdëina!
Väheke suusa- ja matkahuvilistele ka...
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.
Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia
valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.
Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.
Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).
Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).
Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.
Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia
valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.
Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).
Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).
Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)
Tuesday, January 09, 2007
Kiri Befanale
Lugesin ühest teisest blogist lapsekäega kirjutatud kirja Befanale (nõid, kes toob ööl vastu kuuendat jaanuari headele lastele maiustusi ja halbadele söetüki):http://bricolo-chic.blogspot.com/2007/01/bont.html
Seal seisab:
Cara Befana,
se tu non mi porti una bambola grande sei una Befana morta.
Saluti,
XXX
Tõlge:
Kallis Befana
kui sa ei too mulle suurt nukku, siis oled sa surnud Befana.
Tervitades,
xxx
Huvitav, mida see laps sai...
Seal seisab:
Cara Befana,
se tu non mi porti una bambola grande sei una Befana morta.
Saluti,
XXX
Tõlge:
Kallis Befana
kui sa ei too mulle suurt nukku, siis oled sa surnud Befana.
Tervitades,
xxx
Huvitav, mida see laps sai...
uuel aastal uue hooga
Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.
Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.
Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.
Subscribe to:
Posts (Atom)