Uue kodu otsingutel

Olen veetnud pikki pàevi Toriinos, uurides mitmeid kinnisvarakuulutusi, kaevanud internetis, jalutanud tunde mòòda tànavaid otsides, uurinud linnakaardi igat millimeetrit, helistanud ja kàinud vaatamas ka kortereid ligidalt.
Igasuguseid on. Ilusamaid ja koledamaid, renoveeritud ja juba aastakùmneid remontimata, vàiksemaid ja suuremaid, kallemaid ja odavamaid (hinnad on kusjuures paari viimase kuu jooksul màrgatavalt langenud), erinevates linnaosades. Mòni on isegi tàitsa kobe, aga ikka ei veena ùtlema jah-sòna. Tunne on puudu. See òige tunne, et sellest kohast vòiks saada minu kodu.
Reedel kàisime vaatamas ùhte. Tànav mulle meeldib, kòik eluksvajalik on kòrvaltànavates, kesklinna saab jalutada mòòda ilusaid tànavaid vòi sòita bussiga. Mis kòige tàhtsam, tunne oli hea, meil mòlemal. Mis sellest, et tahab natuke remonti ja autole peame eraldi koha leidma ùmbrusest.
Minu entusiasm kestis Milaanosse koju jòudmiseni. Vaatasin meie tube, meie ilusat suurt avarat terrassi, meie asju. Pagan kùll! Miks me peame kolima, meil on siin kòik olemas, mis vaja koos panipaikade ja garaazhiga, rohelusega ja teenustega ùmbruses ja mis kòige tàhtsam, meil on siin hea olla. àkitsi ei tundunudki leitud Toriino lahendus enam nii roosiline, sest seal pole kòike seda. Pole isegi seinakappi, kuhu kingakarbid laduda. Mida rohkem G vadises kolimise teemal, seda kurvemaks ma muutusin. Ma ei taha siit àra minna! Ma ei taha kodu vahetada! Ja suutmata vastu panna, hakkasid mul pisarad mòòda pòski alla veerema...

àkki peaks edasi otsima Torinos....

Tàna hakkan tegema nimekirja meie mòòblitùkkidest ja nende mòòtudest.

Vàikest ùlevaadest minu vaatlustest vòite nàha siin:
http://picasaweb.google.it/valsitaktis/Torino

Uus peatùkk - Toriino

Juba kolm aastat jutti ùritan Milaanos oma elu paika panna. Nagu kiuste ei taha see kuidagi ònnestuda. Algul Naapoli, siis tuli vahele veel Kairo... Ja nùùd siis Toriino. Ikka parem kui kuskil kaugel, aga minu milaano elust ei saa ikka asja. Kahju kùll, Milaano on kuidagi armsaks ja omaseks saanud ja vataamata igasugustele vahe-etappidele pean seda oma siinseks kodulinnaks. Aga mis parata...
Toriino on Milaanole suhteliselt làhedal. Rongipileti peal on trùkitud làbitavaks distantsiks 153 km. Vaatamata sellele on vahe selgelt tuntav. Milaanost tulles esimena tunnetasin, kuidas kòik on rahulikum. Kesklinna liiklus on hòredam, inimesed on aeglasemad...riietuvad teisiti (milaanos on rohkem fantaasiat ja moeròògatusi, eriti noorte seas). Toriino kesklinn on noobel, avarad sirged tànavad (terve linn on kaardil ùks suur ruudustik). Sissehingatav on on tuntavalt puhtam, temperatuur vòibolla kraad, paar jahedam, kuid samas puudub kuulus kontidesse tungiv milaano niiskus. Meri on ka Toriinost làhemal.
Milaano on tuntud oma kiire tempo ja efektiivsuse poolest. Tihtipeale ollakse nagu oravad rattas ning ei suudeta isegi nàdalavahetusel aeglustada. Ka puhatakse aktiivselt ùritades vòtta igast hetkest maksimaalset. Ka mina olen oma kùlalisi takka utsitanud, on kohti kust làhme kiiresti mòòda, et siis paremaid palu nautida. Suurlinn òpetab ka seda.
Mulle tegi nalju stseen, kuidas ma Toriinos metroopiletit ostsin. Làhenesin ùhele lehekioskile, ajalehtede varjus istus ùks mees.
- Kas te pileteid ka mùùte?
- Jah
- Kas teil kùmnest pakki ka on?
- 15 (muigab)
- Palju see maksab?
- 13 eurot
- Ma vòtaksin ùhe paki.
Alles nùùd suvatses ta ennast natuke nihutada ning sirutas kàe, et kùsitut mulle vòtta. Tunne oli selline nagu oleks ta ùlekuulamisel olnud, kus vastatakse ùhesilbiliselt sellele, mida kùsitakse.
Samasugune stseen oleks Milaanos aega vòtnud palju vàhem, milaanokas haarab lennult ja enne kui jòuad silmagi pilgutada, on teenus sulle juba osutatud.
Hiljuti sattus mulle kàtte raamat Torino, provincia di Milano. Alustasin lugemist, kuid mònest lehekùljest kaugemale pole jòudnud. Sinu on natuke liiga detailne, kunagi hiljem proovin uuesti. Kuid raamatu pealkiri avaldab juba palju Toriino olemusest - Milaano provints.
Toriinokad on uhked oma pàritolu ùle ja peavad seda linna parimaks. Eks kunagi oli Toriino ka tàhtsam koht. Vabariigi algusaegadel oli Toriino Itaalia pealinnaks. Siin asusid tàhtsamad asutused nagu nàiteks Rai (televisioon ja raadio), mis kolisid koos pealinnaga Rooma ùle. Nùùdseks on jàànud Toriinosse vaid Fiat.
G màletab oma ùlikooliaegadest "brigata rossa" ùleastumisi, òhtul pimedas oli lausa ohtlik kodust vàlja minna. Samuti oli palju rassisminàhtusi seoses Lòuna-Itaalia immigrantidega, mis ònneks nùùdseks on lahtunud. Seda iseloomustab hàsti jàrgnev nali:
- Miks on Ameerikas neegrid ja Toriinos meridionali (lòuna-itaallased)?
- Sest ameeriklased valisid enne.
Pannes Google otsingussse "Torino capitale" (pealinn), tuleb vastuseid tohutult. Toriino, lisaks autodele, Alpidele ja kuningale, on see raamatute,arhitektuuri ja disaini, kokakunsti, teaduse, keskonna, meemaailma, kaasaegse kunsti, male, ekraani, tervise, shokolaadi jne pealinn. ùhesònaga maailma naba ja me pole seda isegi tàhele pannud.
Olùmpiamàngud mòjusid Toriinole hàsti, justkui oleks talveunest àrganud. Linna on palju korrastatud, parendatud. Saadi uus inerts edasiliikumiseks.

Muideks metroo on Toriinos uhiuus. Moderne ja ilus. Rongid on tàisautomaatsed, ilma juhita. Peatustes on perroonil klaasuksed, mis rongi saabudes avanevad. Rongis vòib istuda kòige ette ja màngida rongijuhti. Tunnelid on ilusti valgustatud ja sòit on lòbustuspargi eest lausa.

Vaatamata sellele, et alles paar òhtut tagasi arutas G oma milaanokast sòbrannaga, et Milaano kolleegid on vòrreldes palju professionaalsemad ja Toriino tase on palju madalam, ootan ma sellelt linnalt ilusat vastuvòttu. On siin ju maailma suuruselt teine egiptuse muuseum, kòige parem jààtis ja... Loodan, et palju positiivseid uusi kogemusi.
Ja kirsiks tippu, varsti hakkab Toriinost Tallinnasse lendama EasyJet :) vàhemalt lubatakse.

Mitu kärbest ühe hoobiga

ootan kõiki sõpru ja tuttavaid kohtingule pühapäeval, 26. augustil 2007 Mere puiestee Scotland Yardis alates kl 18

Huvasti,Kairo!

Meie aeg Kairos hakkab otsa saama ja alates reedest oleme taas milaanokad.
Mul on hea meel poorduda tagasi oma itaalia koju ja teha taas oma tavalisi itaalia tegemisi, kuid tunnistan, et natuke on ikka kahju ka. Nagu iga asjaga, mis hakkab otsa saama.
Kui viimased aastad on kadunud kusagile ja tundub, et pole joudnduki midagi olulist teha, siis Kairos veedetud 6 kuud tunduvad uhed pikimad minu elus. Ajal oleks nagu teine rutm.. ja eks omamoodi olegi.
Jargmise kuu kuni septembrini kavatsen veeta puhates ja ringi rannates (nagu ma poleks seda siiani teinud :D ) ja loodetavasti on mind naha rohkem intenetiradadel taas septembrist.
Peatse taaskohtumiseni!

Tasa ja targu

Nagu naha, on arvtiuhendusega olnud lood kehvad.
Eelmisel nadalal sain omale kasutada uhe lapaka. Nuud istun kohvikutes. Onneks on wi-fi taiesti olemas. See ei tahenda aga sugugi, et postitamine ja piltide ulespanemine lihtne on. Tasa ja targu katsun seda siiski teha. Peale erinevate wi-fide proovimist, olen suutnud moned pildi netti ules panna. Iga kord uritan albumisse lisada ja siis kommentaarid ka juurde kirjutada.
Kodus olles saan kirjutada. Kirju, Egiptuse memuaare. Kuna vahepeal on nii palju juhtunud, takkajargi ei hakka enam midagi muljetama, vaid katsun kokkuvotlikumalt teha. Nimelt alustasin Egiptuse tahestikuga, alates A-st kuni W-ni (x ja y ei moelnud teemat valja), naiteks a - arstiabi, h- haridus, l - liiklus, r - rahvastik jne Ma pole aga veel otsustanud, kas lisan selle siia oma itaalia elu blogisse (pole ju nagu eriti teemasse) voi teen eraldi Egiptusele puhendatud netilehe.
Kas kellelgi on erihuvisid, millega peaksin arvestama?
Pilte saate uurida: picasaweb.google.it/valsitaktis

pysige liinil ;)

taitsa olemas, aga kuidagi blogitud ei saa. vahepeal kaidud seal kus niilus kaheks laheb ning citadelis. tana oleme kutsutud itaalia saatkonna maskiballile. kiirustangi nyyd meie elamisse tagasi et maskide kleepimine ja kaunistamine lopetada.

vahearuanne

Tuli valja, et Itaalias saime olla vaid 4 paeva. Juba esmaspeva hommikul kimasime taas lennujaama poole... Neljapaeva oo jatsime praktiliselt vahele, umbes paar tundi sain soba silmale lennukis. Hommikul vara nii kui koju joudsin, nii laks agar sebimine lahti. Oli vaja minna potskontrisse, keemilisse puhastusse, spordisaali, teha soogiostud jne. Reedel vaatasin Milaano kesklinna karmelt yle ja hingasin vorreldes Kairoga imevarsket ohku. Laupaeval veel moned asjatoimetused ja kaigud. Pyhapaeval Astisse, ohtul karmelt veel kott pakkida ja oligi otsas.

Meeldivaks uudiseks Kairos on see, et ilm on lainud vahepeal soojemaks. Tana oli juba selline Eesti kovasti yle keskmise soe suveilm.

Muideks loen usinasti yhte raamatut. Yks pikaaegne expat kirjutab Kairo elu-olust. Nii mondagi onsaanud selgemaks ja paljut moistab paremini. Eks ma edaspidi katsun ka raamatujuttu muude muljete vahele panna.

Kysisin ka kodustelt, et kuidas minu kirjutised mojuvad. Arvasin, et akki jai liiga negatiivne mulje (tegelikult pole yldse nii). Ma olevat tundunud lausa ahastavana. Khmm...eks katsun enesevaljenduses natuke positiivsem olla.

Islami Kairo ja pyramiidid

Islamic Cairo, Il Cairo islamico... Unesco poolt on antud veel mingi nimi sellele linnaosale. Millega siis tegemist?
Islami Kairo on linnaosa, mis eksisteerib veel sellisena nagu oli seal elu keskajal. Ei mingeid turistidele moeldud lobustusi, kokakoolat ega meeletuid valismaalaste horde. Turiste seal kohata voib, kuid suhteliselt vahe. Unesco peab seda tykikest linnast vordvaarseks selliste vaatamisvaarsustega nagu Veneetsia voi pyramiidid.
Islami Kairot kaisime me avastamas reedel. Reede on siin suur pyha ja puhkepaev nagu meie jaoks on seda pyhapaev. Esiteks tegime tiiru kohalikult turul, mille kohta kohalikud ytlevad, et see on jama ja tailik turistiurgas. Ma paris nii ei arvaks. Ikkagi huvitav vaadata. Pealegi keegi ei kohusta ostma. Viimasele on juba raskem vastu panna, sest kohalike rynnakud on tugevad ja myymises on nad osavad. Olime isegi nii julged, et istusime vahepeal maha, et juua tass teed-tyrgi kohvi-karkaded... juba lahen teemast mooda...
Islami Kairo... Tanavad vanade hoonetega, mis on tais tookodasid, kus tehakse piipe, potte, puujublakaid jm eluks vajalikku, poode, kus myyakse tookodade kaupa, pagariarid, poed. Asfaldi lohn on jaanud kaugele. Mooda konarlikke tolmuseid teid liiguvad koormatega ja karudega eeslid. Taiesti keskaeg. Veel vaatasime yht araabiaparast elamut (mis on yks vaheseid restaureeritud objekte) ja paari moskeed. Seal ara kaia on toeline elamus, sest esindab ehtsat araabiat. Peale seda tundus muu linn ka palju ilusam. Pilte tegime hulganisti ja need panen yles, kui oleme Milaanos (15-21 veebr ilmselt)
Jutud egiptlaste lahkusest tunduvad mulle aga taielik bluff. Jah, toepoolest pidevalt on kuulda fraase stiilis Welcome to Cairo, Hello, Welcome to Egypt, millele tihti jarneb itsitamine. Mojub pigem sonakolksuna kui lahke tervitusena, mis tuleb sydamest. Veel teine nyanss... Welcomile voib jargneda muudki. Naiteks soovitakse naidata voi selgitada midagi. Noustumisel tuleb enne kontrollida, et taskus on peenraha jootraha andmiseks, sest see on tavaliselt ka selle ylima "lahkuse" motiiviks. Tippi noutakse ja kui ei saa siis ollakse pettunud. Protesteeritakse igasuguse saadud rahasumma peale, et see on liiga vahe. Pikapeale on selline pidev lypsmine vasitav.

Laupeval kaisime vaatamas pyramiide. Arge uskuge jutte, et Egiptuses on soe ja ei saja kunagi. Tabasime pyramiidide kylastamiseks koige kylmema ja koledama ilma. Kohe kui olime piletid ostnud ja territooriumile sisenenud, tousis tuul, suud-silmad-korvad-jne olid liiva tais. Lisaks saabus suur hall pilv ning hakkas sadama vihma. Motlesime vaid, et hea, et kaamled ei votnud. Pyramiidid, kohustuslik vaatamisvaarsus, taiesti uskumatu on naha elusuuruses midagi nii vana. Piletiraha eest ei maksa oodata midagi peale korbeliiva ja pyramiidide. Mulle jai mulje, et vaga nende sailitamiseks tehtud pole. Kuigi... Giza sfinksi restaureeritakse ning laotakse originaalile peale uus kaitsev kiht.
Pyramiidis asuvasse kambrisse on eraldi tasu. Hoitan tulevasi turiste, et turvanoudeid ei eksisteeri. Sisenemiseks lahen alla madal tunnel, kus pikematel ja paksematel liikuda vaga raske, keskel saab korra selga sirutada ja siis uuesti yles kuni avaneb surnukamber. Kambris vaadata pole midagi peale yhe lavatsi ja seinal asuva kirjutise. Suutsin heita koigele vai pilgu, sest enne meid oli sees olnud suurem grupp ning hapniku siin keskel enam ei olnud. Klaustrofoobilised ja sydamehaiged voivad rahumeeli sisenemata jatta. Rahulolu pakub vaid fakt, et "ma olin seal".
Parast kaisime vaatamas veel yhte pyramiidi... kodutoo tegemata ja nime hetkel meeles pole... kus voib naha ka juppe templitest ja yhte vaaraokuju.
Rohkem ei pidanud halva ilmaga vastu. Aga ehk lahme uuesti veel korra, sest vaade Giza pyramiididele pidi olema koige ilusam paikeseloojangul.
Muideks on voimalik vaatama minna ka neid alasid, mis ametliku info jargi on suletud. Tuleb varavas olevate meestega vaid kokku leppida tasu suurus.

Vee yks lugu. Olles Giza pyramiidide vahel. Moodusime mingist kunagisest oletatavast eitisest, sest kohal olid naha veel laotud kivid. Selle alla laks ilmselt mingi tunnel voi avaus, sest korraga nagime sealt valjuvat yhte pead. Lahenes teine mees. Oletasin, et seal all ehk kaevatakse voi tehakse mingit tahtsat restaureerimistood. Aga ei. Augus olev mees ulatas teisel kaks klaasi kuuma teega. Neil oli siinna urkasse tehtud kooginurk jookide valmistamiseks.
Muideks teed tehakse igas voimatus ja voimatul kohal igal kellaajal. Tanavatel, isegi peldikus.

Tundub, et hakkame kohalike oludega juba harjuma. Rattidega naised ja holstidega mehed tunduvad taiesti tavalised ning kaootilisust paneme vahem tahele.
Tegelikult oleme paris palju juba ringi liikunud, eriti tanu yhe itallase autojuhile, kes meid on viitsinud ringi vedada. Tunnen end saamatuna, et ei oska koike nahtut ja kogetut sonadesse panna. Meie tehtud fotod onneks raagivad enda eest...

Tool ja kodus

Kodus.
Minu esimesed paevad moodusid koogikappe kyyrides (aastate jooksul kogunenud k6nts) ja asju paika pannes. Mitte terved paevad siiski.
Meie elamine koosneb suuremast ja vaiksemast magamistoast (potentsiaalsetele kylalistele), vannitoast, suurest toast kus on suur ymmargune laud ja diivaninurk, kook. Kook on neist k6ige haledam, sest ruumi on vaid kokkamiseks ja valgust vahe. Esimeseks varviks on tumepruun, jargmiseks beez. Minu maitse jaoks liiga pruun peaks ytlema, kohe vagisi tahaks midagi r66msamat ja varvilisemat.
Veel olen avastanud, et kohalikud ei kasuta eriti naturaalseid materjale. Tekid padjad on synteetilise sisuga ja ajavad koledasti higistama. Olen pannud tahele, et ka riietuses domineerib synteetika.
Iga paev kaib koristamas ratiga tadi. Vahetab voodipesu ja kateratikud, pyhib natuke tolmu ja t6mbab vannikardina sirgu. Umber kord nadalas kaib ka tolmuimejaga yle. Kook ja mustad n6ud on taiesti minu parusmaa.
Hotellist on meile lubatud ka mitmesuguseid lisateenuseid, milliseid tuleb aga mitu korda yle kysida ja suure pealekaimise peale isegi vahest midagi 6nnestub saada. Yhed meist jaid saabudes haigeks, hotellis peaks olema ka arst, keda nad naha soovisid, keda lubati ka saata, aga kellest siiani midagi kuulda pole olnud. Naiteks Marriotti hotelli teenindajate motoks on "Yes is the anwer. What's is the question". Jahhi saame vastuseks ka alati meie hotellis, aga tundub, et kysmused ise on vahetahtsamad. Naiteks alates esimesest paevast kysime hotellituppa internetiyhendust (Dial-up kusjuures), aga siiani pole lubatud tehnika manager meie juures kainud, et arvuti ja pistiku vahele kaivat juhet anda ja pistiku toimivust kontrollida.
No kui siis hommikused sattimised, triikimised jne on tehtud, lahme me minu teise saatusekaaslase, Patriziaga valja. Enamasti oleme liikunud meie saarekesel, korra kaisime ka teiselpool vett.
M6ningatest asjadest tunneme juba puudust. Naiteks tahaks vahest l6unaajal valjas syya ka midagi muud kui igal nurgal pakutavad v6ileivad ja fast food, mis tundub olevat peamine toitumisviis ja kohalike seas. Ilmselt seda ka p6husel, et kohalikel pole eriti rahaga laiutada ja korralikku sooja sooki syyakse kodus.
Veel tunneme puudust ilusast rohelisest pargist. Kui Naapolis on neid vahe, siis Kairos on veel vahem. Teede aares jalutamine pole just eriti palju pakkuv, hingad muudkui autotossu sisse. Lisaks on teede aares palju igasugust prahti ja sodi ning kohalikud meespoole esindajad ei habene oma p6it kergendada kustahes k6nnitee aares. Mulle tundub, et isegi hunnikud puude all on inimparitolu.
Lisaks suitsetatakse igal pool. Oleme Itaalias juba suitsuvabade kohtadega nii ara harjunud... Nyyd jalle koik riided haisevad.

Tool. Palju huvitavam on kuulda meeste lugusid toolt.
Naiteks selline. Paolol oli vaja mingeid dokumente kopida. Leidis siis kellegi, kes viis ta yhe ykseni. Sisenemiseks oli vaja sisestada turvakood, uks avanes imepisikesse kopeerimismasinaga ruumi. Ja ohh yllatust! Masina k6rvalt krapsas pysti vennike, kes kohe teenust osutama asus. Vaeseke istub terve paeva yksi lukustatud pisikeses ruumis. On alles amet!

Eile kais G yhes kaugemas pangakontoris. Selline koht natuke Kairost valjas, kus taksosid ei leia (Kairos tundub et iga kolmas auto on takso). Pangast anti talle siis auto koos autojuhiga. 6htul kui oli aeg koju minna, siis istus G autosse. Autojuht ei teinud teist nagigi. G katsus marku anda, et v6ib s6itma hakata. Andiamo! Andiamo! Zamalek! Go! Go! Zamalek! Autojuht noogutas peaga ja kordas: Zamalek (meie kvartali nimi). Mine tea, akki peab keegi veel tulema. Nii nad siis istusid. Autojuhil tuli vahepeal isegi tukk peale. Moodusid 5 minutit, 10 minutit, 15 minutit. G yritas helistada mehele, kes talle auto oli hankinud, kuid midagi ei klappinud ja ei saanud yhendust. L6puks 6nnestus helistada ja G siis kysis, et kas oodatakse veel kedagi, sest autojuht ei taha s6ita. Ei. Anti autojuhile telefon yle, vahetati m6ned araabiakeelsed fraasid, mille peale autojuht kaivitas mootori ja asuti teele.

Esmaylevaade olukorrast

Siin ma lõpuks nyyd olen internetipunktis (tund maksab 6 kohalikku poundi ehk umbes 70 eurosenti) ja klõbistan arvutiklaviatuuri, millel on peal ka araabia tahestik. (Tapitahtede koodid pole enam hasti meeles...). Kirjutada oleks niipalju, ei tea kohe kust otsast alustada. Teen vaikese ylevaate, eks edaspidi siis kõigest tapsemalt.

Valjast kostab kutse keskpaevasele palvele...

Elame Kairo kesklinnas, keset Niilust vaikesel saarekels, mis on võrreldes muu linnaga vaheke (vaga vaheke) laaneparasem. Saarel asuvad paljud saatkonnad. Oleme ennast hotellisviidis sisse seadnud. Elame 23ndal korrusel vaatega Niilusele. Hommikuti pole tihtipeale midagi naha, sest udu-sudu on nii paks, et midagi ei paista. Õhk on kuidas kunagi, kohati on tuulega paris varske, kohati matab toss hinge. Niilus on nagu sogane nagu solgikraav.
Esimene yldmulje. Kõik terves linnas tundub yhtlaselt hallikas-beezhikas-pruunikas.
Liiklus on kohutav. Teed on tihedalt autosid tais. Igauks sõidab nagu heaks arvab. Eesõigus on sellel autol, mis on kasvõi yhe cm võrra eespool. Enda lahenemisest antakse marku kerge signaaliga. Ylekaigukohad praktiliselt puuduvad. Yle tee saamiseks tuleb riskida. Lahenevad autod isegi mitte ei aeglusta, vaid jalakaia oma asi, kuidas ta auto eest ara saab. Kohati siiski lootust on kui kuskil ristil on keegi, kes natuke masse juhib. Isegi vaiksematel tanavatel, kui autojuht annab marku tee yletamiseks, ei aeglusta ta sõitu. Kohati on liikluse kiirendamiseks tee kohal veel kiirtee. Enamus autoparki on heal juhul 80ndatest aastatest.
Oleme natuke linnas ringi liikunud ning esmamulje hallist-beezhist on jaanud. Tunne on nagu oleks tagasi lainud minevikku. Asfalt on teedele maha pandud kunagi vaga ammu, kõnnitesid pole uuendatus majade ehitamisest saadik. Mõne kobedama maja või saatkonna ees on pandud teekivid, kuid vahepeal, eikellegi maal tuleb vaadata, et jalgu valja ei vaana.
Puhtusest on ka arusaam erinev. Kohati kaiakse luuaga yle, pyhitakse kokku kuhi ja siis tuleb teine mees punutud korviga ja tõstab kahe vineeritykiga sodi korvi. Hotelli ees marjatakse hommikul tolmu kinnipidamiseks teed, kuid tulemuseks on porised lombid. Nendel samadel kõnniteedel myyakse asjakypsetatud leiba. Hea kui papp all on.
Taiesti eraldi teema on soogikohad. Olles nainud sisse mõnesse lihapoodi, tunnistan, et ei taha naha yhegi restorani kooki. Kohalik sook on aga imehea. Liha syyakse palju ja taimetoitlased jaaksid kindlasti hatta.
Toidupoode on erinevaid. Meie lahedal on paar hea valikuga vaikest marketit, kust võib leida ka Barilla pastat - oleme kodus ;) Teise linnaosas, kus resideeruvad paljud valismaalased, on suur Carrefour, kust võib leida kõike, mis hing ihkab. Sinnasaamiseks tuleb kokku lepida yhe autojuhiga või minna taksoga, aga see on juba pikem teema.
Tanavate aares on iga vaikese maa tagant valvuriputkake relvastatud sõduriga. Pole õnneks nainud mitte yhtegi vahejuhtumit, ringi liikuda on rahulik. Samuti pole kohalikud pealetykkivad. Kohati mõni uudishimulik midagi kobiseb, aga sellega ka asi piirdub.
Hinnad on tõeliselt suureparased. Eriti itaallastele. Kohalik kaup on eriti odav, itaalia margid maksavad umbes samapalju kui Itaaliaski. Panin mõned tshekid kõrvale, et ylevaadet teha.
Õhtuti soome enamasti valjas. Kõige kallim laks maksma 20eurot nagu, kõige odavamas kuuele kokku 13 eurot. Kõige kallim jook siiani mangomahl (mangotykid sees, lihtsalt keele viis alla) Marriotti hotellis 2 eurot (Itaalia kysitaks vahemalt 10 selle eest).
Moodi tundub, et ei eksisteerigi. Yhesugused kotid igal pool, koledates varvides ja synteetilisest materjalist. Kaubandustanavad on tais jubedate kingadega poode. Eile nagin võltspuumasid. Kujundus ja loomake peal oli ok, aga Puma asemel oli kirjutatud PAMU. Sama nagu kadaka turul Adibass ja Panasoanic..
Kliima on hea. Siiani on olnud soe ja paikeseline, paeval kain õhukese jakiga (mida kasutasin Eestis suvel), õhtul panen soojema peale. Eile laks pilviseks (haruldane) ja on seda siiani.
Natuke kaootiline sai jutt, aga selline siin ongi :) Suhteliselt manjaana...
Pilte pole eriti teinud, aga katsun end parandada. Tundub, et kohalikele vaga ei meeldi, et neid fotografeeritakse.

Kohvrid pakitud

Huhh... suur tüütu töö on tehtud ja kohvrid välisukse juures varahommikust starti ootamas. Loodetavasti pole midagi strateegilist maha jäänud... Aga eks kohapeal saab hangitud kui midagi puudu jäi, v.a. dokumendid :D

G-l on kaasas tööläpakas. Ilmselt iga kell ma seda kasutada ei saa. Pealegi pole me veel kursis internetivõimalustega. Skaipimine jääb ka esimene kuu ära. Katsun blogimise ja mailiga läbi ajada. Edaspidi vaatame...

Peatse kohtumiseni uute uudistega! ;) Tere Kairo ja nägemiseni Milaano!

p.s. pildil ei ole tegemist meie kolimisega, vaid suvalised kõrvalmajast. :D

Veel üks nädal

Veel üks nädal Milaanos ja siis läheb sõiduks. Kairo hakkab järjest selgemaid piirjoone võtma... Hetkel on stardipäevaks fikseeritud 24.
Juba arutleme teemal, mida on vaja kaasa võtta ja mitu kohvrit selleks vaja läheb. G arvab, et kohvrisse peavad mahtuma peale tema hulgatute ülikondade ja särkide kõrval ka sellised esemed nagu juukselõikusmasin ja elektriline hambahari. Jah, temal saab rohkem pagasit olema kui minul. Nagu alati.
Tänane päev pole kõikidest teistest erinev . Vaikselt teen oma koduseid tegemisi. Pakkimisega on veel aega küll...

Entsüklopeediad

Ajalehtedega saab kaasa osta igasuguseid raamatuid - ilukirjandust, kokaraamatuid, entsüklopeediat, majandusõpikuid, kriminulle jne.
Enne jõule võtsin kinkimise eesmärgil ühe laste geaograafiateemalise entsüklopeedia- Enciclopedia dei ragazzi, Rizzoli junior. Et kontrollida selle taset, vaatasin, mida kirjutatakse Eesti kohta.
Kohe näha, et tegijad on mingid tuhmid. Raamat on lihtsalt copy pastiga kokku klopsitud ja kubiseb vigadest. Nii see nüüd seisabki ja kogub tolmu. Vahest niisama hea sirvida ja pilte vaadata...
Huvitavaid fakte Eesti kohta:
Rahaühik: tšehhi kroon ja euro
Veel sain teada, et eestis leidub naftat ning põllumajanduse põhitoodang on rukis, lina ja kartul.
Ja veel, et Peipsi järve nimetatakse vene keele järgi il Lago dei Ciudi, mitte lago Peipus nagu trükitus eesti-itaalia sõnaraamatus.

Siiski pole me alla andnud ega lootust kaotanud. Uus proov teise täsikasvanute väljaandega - Le Garzantine. Esimeses tasuta universaalses osas oli Eesti sees. Lühidalt ja väga konkreetselt ning täiesti korrektselt. Nurrusin rahulolust ning jätkame koguga.

Bënunì te Gherdëina!

Väheke suusa- ja matkahuvilistele ka...
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.

Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.
Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.

Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).

Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).

Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)

Kiri Befanale

Lugesin ühest teisest blogist lapsekäega kirjutatud kirja Befanale (nõid, kes toob ööl vastu kuuendat jaanuari headele lastele maiustusi ja halbadele söetüki):http://bricolo-chic.blogspot.com/2007/01/bont.html

Seal seisab:
Cara Befana,
se tu non mi porti una bambola grande sei una Befana morta.
Saluti,
XXX

Tõlge:
Kallis Befana
kui sa ei too mulle suurt nukku, siis oled sa surnud Befana.
Tervitades,
xxx

Huvitav, mida see laps sai...

uuel aastal uue hooga

Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.

Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.