Lugano

1. Kord eelmisel aastal kàisime Shveitsis. Milaanole làhim vàlismaa ning sealkandis on ka làhimad màed. Nii me siis rùhkisime muudkui ùlespoole ja imetlesime jàrvevaadet. Siin nàitas G nàpuga kaugemal olevale linnale ja ùtles, et see on Lugano. Linna endaga tuvumine lùkkus tulevikku.
2. Selle aasta algul kàisime Saint Lucia saarel (it.k. Santa Lucia). (Pea)linnas kolades pòrkasime ùhes poes kokku ùhe mehega, kes meid itaalia keeles kònetas. Tal olid kàrus 2 imeilusat kaksiktùdrukut. Mòlemad caffelatte-vàrvi nahaga, ùks pruunide juustega ja rosinasilmne, teine blond ja sinisilmne. Tòelised tulevased sùdamemurdjad. Laste santalutsiialasest isa tòòtas Luganos ùhes restoranis. Laste ema oli shveitslane.
3. Tàna kàisin ma isiklikult Luganos ja vaatasin koha ùle. Armas vàike linnake ilusate majadega. Kui hindu ei vaata, siis ei saagi aru, et niivàga vàlismaa oleks. Jàrveààrne meenutas mulle isegi Como linna.

Minu tànane (shveitsi) òppetund: liigne innukus vòib olla liiast. Meie viimastele euroturvanòuetele vastavad passid vòivad piirùletusel passikontrollijates tekitada segadust. Minu passi uuriti luubiga ja ilma, lòpuks helistati ja kontrolliti lausa numbri jàrgi kuskilt andmebaasist. Mul hakkas pàris kòhe, ausalt òeldes. Mitte selle pàrast, et ma sùùdi oleks, vaid , et teised ei pruugi sellest aru saada, et ma midagi valesti pole teinud (he-he nòrganàrviline; ainuke lohutus, et teise eestlase pass oli samasugune). Itaalia paberist id-kaardid ja kòrvaistuva hàrra kleebitud fotoga ja kiletatud Reisenpasse olid kontrollijatele palju rohkem meeltmòòda. Peaks vist ikka endale ka ùhe sellise labasema dokumendi hankima...

Sùgisilm Afrikast

Ma siin alles mainisin, et ilm kiskus halliks, vihmaseks ja niiskeks. Lehes kirjutati, et sùgise vàrvid, pruun ja beez, tekitavad depressiooni. (puude lehed enamasti muutuvad pruuniks ja kukuvad siis alla, kui kukuvad)
Tuul muutis suunda. Eile nàgin ilmateadet, kus lubati Aafrika poolt tulevat kòrgròhuala. Eile helistas G ja teatas, et Naapolis on taas suvi. Siis jòudis Sahaara soe ka Milaanoni. Pilved hajusid, halli asemele tuli taevasina ja pàike hakkas paistma. Ilmatargad rààgivad òite puhkemisest ning arvavad, et tòeline (ja hambaid plagisema panev kùlm) tuleb alles jaanuaris.
Eks nàeme. Seniks sooja ja palju sààski!

Quality time perega

Kunagi (ma pole kursis, kas ka nùùd veel) reklaamiti Eestis uusi suuri ostukeskuseid kui paiku, kus kogu perega kvaliteetselt aega veeta. Kui meil G-ga tuleb mòte mònda sellist kohta Milaano ààrelinnas kùlastada, siis ùtleme selle kohta Quality time. Ikka naljatledes.
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?

Hùvasti Naapoli!

Meie aeg Naapolis hakkab ùmber saama.
Alates novembrist oleme taas pòhikohaga Milaanos.
Tunne? Rahulolu. Isegi Milaano selle nàdala niiskus ja hallus tunduvad hetkel head. Eks pika talve peale jòuab nostalgitseda ja taga igatseda kùll. Ja loodetavasti saab tulevaste puhkuste ajal mònedesse lemmikpaikadesse veel tagasi minna.
Nàdalavahetusel vòtame ette pika autosòidu, et siis tuua Naapolist àra ùle aasta jooksul sinna kogunenud kola.

ùlevaade oktoobris toimunust

Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...

Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.

Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)

Posta Italiana

See on kindlasti ùks teemadest, mille kohta kòigil kohalikel on midagi lisada.

Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.

Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.

Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.