tàiesti elus ja terve

Vahepeal jàlle Milaanos elatud ja nùùd taas Naapolis.
Mul pole hàda miskit, kuid seevastu meie Milaano arvuti andis lòplikult otsad. :( sellest ka nii pikk paus.

Taas Naapoli

Sooh... viimasel ajal on kuidagi palju kohad vaheldunud...

Tallinn-Bergamo. Kujutate ette, et nii kui Itaalias taas maandusin, nii kohe Bergamos sòòma tormasin. Pastataldrik tùhjenes ùhe hingetòmbega. Secondo kadus kiiremini kui see lauale ilmus ning kòige otsa mahtus veel Tirami sù e giù.

Milano-Asti. Kui me nàdalavahetusel juhtume olema Milaanos, siis ei saa me ùle ega ùmber Astist. Sest teame, et mammal on ròòm meid nàha ja me oleme oodatud pùhapàevasele lòunale.

Milano-Napoli. Napilt jòudsin veel pesumasinat kàiata, natuke segadust kodus vàhemaks saada ja juba tuli edasi tormata.
Naapolis on kòik endine. Kaootiline linn ja tùhjad pàevad. Suvehooaeg annab end tunda- turistid on suviselt poolpaljad, tànavatel lehkavad koerapiss ja prùgikonteinerid.

Taasavastatud Eesti ehk kòik ùlejàànud pàevad kokku

Mòned asjad muutuvad ja mòned ei muutu kunagi.
Pean tunnistama, et kui kohe asju kirja ei pane, siis muljed tuhmuvad ja osa enam meeles polegi...ùritame siis takkajàrgi (pealkirja panin kohe, sisu kirjutades juba juuni kàes)
Mis pole muutunud. Endiselt jahitakse maatùkke ja kuubikuid ààremail. Sellest on kuidagi kahju. Mitte sellest, et seda tehakse ja miks, vaid mida selle saamise nimel tehakse. Rààgitakse aga, et kunagi see muutub ja hakatakse kesklinna suunas tagasi tahtma. Elame-nàeme. Ma sain aga kinnisvara osas tùkike targemaks.
Minu korter seisab ka veel endises kohas. Kui maja veel kokku varisema ei hakka, sest rahvas "kardab" vòtta laenu. Samas tehtavate hàdavajalike tòòde arv ja summa muudkui kasvab... Iga kord lùkkan oma vana pesa kùlastamist kaugemale. Pàris palju aastaid sai seal veedetud. Tagasi minnes tundub vana kodu kuidagi nii tùhi ja mahajàetud.
Vaatamata sellele, et kesklinnas kerkivad uued "pilvelòhkujad", tundub Tallinn mulle endine ja òhkkond koos seda mòjutavate elanikega tundub sama mis ikka.
Sòbrad tunduvad ikka samasugused. Heas mòttes. Vahest ehk isegi paremata, sest pole neid kaua aega nàinud. Kuid et mitte lihtsalt ringi lahmida, jòudsin koos olla vaid pisku osa kòigi nendega, keda tegelikult nàha oleks tahtnud.
Juuksuris meeldib mulle endiselt Eestis kàia.

Mis on uut vòi muutunud.
Mustu pole enam endine. Viimase aastaga on jàànud kuidagi kehvakeseks. Ja ta suu haiseb.
Pean ùtlem, et hakkan end tundma Tallinnas turistina. Ma ei oska nema hindades orienteeruda. Et natukenegi aru saada, kas on kallis vòi mitte, rehkendasin mòttes kroone ùmber eurodeks.
Enam ei tea, palju midagi maksab. Toidupoodides kàisin ringi nagu muuseumis. Uurisin hoolega lette ja tooteid. Silma hakkasin mòned uued jogurtid, ricotta nimega kohupiim, kohvikoort tehakse vaikestes monodoosides jne. Imestama panid pikad rivid marineeritud kana, liha, shashlòkk, grillvorstid. Palju oli juures valmistoitu. No kas tòesti ostetakse karbis kartuliputru hakklihakastmega, mis seisab pool aastat (ei sisalda sàilitusaeineid, ei hoita kùlmas)? Ju siis ostetakse, kui mùùgil on. Vòrreldes Esselungaga on salatit ja kòògvilja vàhem, sellest tundsin ostusid tehes puudust.
Sain aru, et elu on vòimalik ilma kohukeste, hapukoore jm taolisega. Mitmed màlestuste jàrgi "megahead" asjad ei maitsegi enam nii ùùratult head. Poeriiulitelt avastasin mitmeid sellised tooteid, millest minu kodusedki teadlikud polnud. Kaasavòtmiseks vòtsin ikka sellist, mida Itaalias pole. Nàiteks G-le oli uudistooteks ùllatusena vutimunad, mida ta polnud varem kunagi maitsnud ja milledest ta vaimustusse sattus.
Veel avastasin, et mòistan paremini, mida G on mulle varematel aegadel òelnud Eesti kohta. Et nùùd nàen ka mina paljusid asju teisel moel.

Merehòngu

Muideks Kaberneeme on selline koht, kus mul oli tàiesti kàimata. Praegusel hooajal tundus koht oma tùhjusega eriti vòluv.
Vàrske òhk teeb kòhu tùhjaks. Kohalik sòògikoht sobib ka nòudlikumale linnavurlele. Ja loomulikult milline suurepàrane vaade!
Vàike vòrdlusmoment Procida kalapaatidega...
Nàha on, et suvehooajaks ja rohkemateks kùlastajateks ollakse juba valmis.





Tallinna ja Kaberneeme vahele jààb palju kerkivat nùùdisarhitektuuri. Kuna see on aga minu ilumeele kriteeriumite kohaselt piisavalt kole, siis sellega ma oma blogi risustama ei hakka. Kes tahab, làheb vaatab ise.

Nòmme ja mànnid

Vana hea Nòmme. Minu jaoks on ta ikka samasugune kui alati. Selline vanaemade ja vanaisade kant.

Pàikese kàes soojenenud mànnid... mmmm.. seda aroomi hingasin kohe hoolega sisse...
Sipelgapesa. Neid kùll ùritati vàhemaks vedada, aga ikka tulevad tagasi.
Sùtiste poolses osas vòib oravat nàha kùll alati. Pilt on spetasiaalselt tehtud G jaoks, kelle jaoks orav on ka haruldane nàhtus.

Linnas ja kohvikus

U"ritades kompenseerida Cafe Anglais puudumist, kùlastasin see-eest mitmeid uusi kohti.
Viru keskuse raamatupood. Siia ma sain ja siia ma end unustasin. Ikka raamatute pàrast, kuigi ka kohviku osa on pàris hubane. ùllatusega avastasin, et on palju loodusteemalisi uusi eesti raamatuid. Ja loomulikult muid ikka ka.
Kaasa vòtsin siit raamatu "Kakskeelne laps". Endale uudishimu rahuldamiseks ja teistele kaasmaalastele laenamiseks.
Scotland Yard Kristiine keskuses. Ei kiida ega laida. Teenindus on natuke "aeg luubis". Tugitoolid on mònusad lòògastuseks peale suur poekùlastuse tuuri (kusjuures osta ei tahtnudki midagi). Vanad nostalgilised kùùslaugukartulid ja kanakoivad ei maitsenudki nii hàsti kui ma màletasin. Huvitav kas on muutunud minu maitsemeel vòi oli viga kokas? Teine huvitav tàhelepanek oli, et iga asja juurde vòi peale pannakse hapukoort.

Cafe Reval kino Sòprus kòrval. Mònus òdus koht, kus hea cafe lattet rùùbata ja kooki hammustada.

Veel ùks uus koht jài silma. Sisse jài piilumata. Teine kord. Asub Lùhikeses jalas, kus ma nòudepoes kaasatoomiseks kingitusi kàisin ostmas.

päev neli

Pühapäeval sai korraldatud väljasõit Pärnumaale. Mõnus päev kahe perega, koertega, hobustega ja shashlõkiga. Päev möödus nii märkamatult, et nibin-nabin jõudsime veel viimasele Tallinna poole väljuvale bussile.

päev kolm

Käisin vanalinnas uurimas, mis juures ja mida enam pole.











Pikal tänaval on uus shokolaadiäri.


Stuude (ehk siis Maiasmoka kohviku)martsipanipood. Kohapeal saab ka vaadat, kuidas martispanikujusid värvitakse.


Ararati ja Vesivärava kohviku asemel on hotell.


Uued liilustõkestajad.

Suurim pettumus - Kadunud on Cafe Anglais :(

päev üks ja päev kaks

Kui viimasel ajal on palju kuulda olnud, Estonian Airi lendude hilinemisest, siis minul vedas. Ekraanidelt oli näha, et lend oli saabunud Bergamosse juba 35 min varem(!). Väravasse saabumise kellaajaks oli mu pardakaardil märgitud 00.55, kuid 00.32 hakati juba rahvast bussi peale korjama.
Uurisin asja:"Kas me väljume ettenähtust varem?"
- "Kui õnnestub, siis jah."
Lennukis sain natuke isegi poolunes soiguda. Saabudes oli kohapeal juba suur valge. Mmm..valged ööd.
Valge küll, aga ikkagi oli uni kallal. Vahetasin esimesed muljed ja siis koikusse.

Esimene päev. Enamus päevast läks niisama mööda lobisemise saatel. Korraks käisin uurimas Magistrali keskust. Vaja ju kohe uurida, millised uued tooted on toiduletis ja... nii mõnus on inimesi vahtida. Ilmselt on siiski kõik enam-vähem nagu enne, kuid tunnen, et omal on juba uued harjumused ja kombed küljes.
Õhtul sõime minu torti. Peab vist jooksmas hakkama käima, kopsumahtu jääb küünalde puhumiseks väheks...
Mustu käib kogu aeg sabas ja kontrollib ega ma ära ei lähe.

Päev kaks. Pole siin midagi, et poputatakse. Anti raha pihku ja saadeti poodi. Pidin homseks menüü valima. Ilmselt tuleb siis ka kokata.Köögivilja (osa päris kärbatanud) valik on harjumatult väike ja hinnad nii kõrged. Stockmann müüb pisikesi salatikarbikesi hinnaga 61 eeki. Klõnks! Söö siis veel tervislikult.
Tegin ka väga väikse tiiru linna peal. Naljakas, et ei oska enam üldse hindades orienteeruda. Esitan teistele küsimusi stiilis "palju bussipilet maksab?". Kes peale minu veel seda ei tea - kümnese paki saab 85-ga.
Eurokurss on hetkel suht nigel. Sampo ostis täna näiteks 15,51-ga, teised pangad 15,57-ga.

sinna, kus õunapuud õitsevad

"Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...", kummitab mind juba hommikust peale. Vaikselt poeb ärevus krae vahele. Täna läheb pikemaks sõiduks.
Kas ikka õitsevad va õunapuud? Või on juba pidu läbi? Pole aimugi. Uurisin just Eesti ilma ja selgub, et tuul on täiesti õigest suunast ja just mai esimesel kolmandikul lubatakse soojemat ja vihmatumat. Sobib. Kas olen nii julge, et jàtan nahktagi maha?
Kunagi kui sai oodatud sõite lõuna suunas, ei teadnud ma kunagi, milliseid riideid kaasa võtta. Tavaliselt pakkisin siisse need, mida parasjagu kandsin, pluss mòned õhemad. Nüüd olen lõunapoolsema kliimaga juba nii harjunud, et olen taas sama otsustuvõimetu.
Tegelikult on mul kuri plaan võtta võimalikult vähe "edasi-tagasi" asju, nii jääb rohkem ruumi ühe otsa kraamile. Ja kui midagi puudu jääb, siis lähen õe kapi kallale. Eriti kaval!

Kes keda ùle "trumpab" ehk tòòturust

Noorte raskustest rààgitakse palju. Ja kindlasti noored ùle kòige.

Raamatupoes jài mulle kàtte kuu sùndmuste broshùùr. Juba esilehelt vaatab ùhe uue raamatu esikaas. " Mi chiamo Roberta, ho 40 anni, guadagno 250 euro al mese" (Mu nimi on Roberta, olen 42 aastane, teenin 250 eurot kuus).
"See ei ole fiktsioon. See on reaalsus. Tòò reaalsus tàna. Reaalsed inimesed. Kes tòòtab veebifirmas, kes kes jààb praktikandidks terveks eluks, kes tòòtab advikaadibùroos, kuid elatist teenib ettekandjana/kelnerina. Tòòotsad internetis, tòòotsad ajutiselt. Kaitsmata, nòrk ja ebakindel lùli. Intervjuudega tàidetud raamat jutustab noortest ja mitte enam nii noortest. Aldo Nove kasutab kirjutamist toomaks avalikkuse ette reaalsuse, lihtsal viisil, kommenteerides radikaalselt neid kaotatud unistusi, mis kuuluvad tervele generatsioonile tàiskasvanutele, kes on sunnitud jààma lasteks."

Samas bròshùùris samal teema. Andrea Bajani. Mi spezzo ma non m'impegno.
"Sùndinud kui atùùpilised *, aga muutunud reegliks. Nad on endised co.co.co, uued co.pro, Tàhtajalised. Nad on uued ràndajad tòò maailmas, alati valmis liikuma, lahkuma uutele jahimaadele vòi jààma pikkadele tòòtuse puhkustele. Andrea Bajani tunneb neid hàsti, sest on olnud ùks neist. Kolmekùmnesed, kes elavad kui puberteedid, naised, kes varjavad oma rasedust, et mitte kaotada tòòkohta - neile on pùhendatud ka uus raamat."

Miks just see teema? Tunnen, et tòòteema on olnud Itaalias minu kòige suurem pettumus. Loomulikult teadsin, et saab olema raske, kuid mitte nii raske. Samas ei ole ole minu eesmàrgiks sugugi mitte viriseda, vaid lihtsalt tahan, et ka teised mòistaksid, et Eesti pole sugugi halvim koht tòòtamiseks, ning et mujal pole sugugi pudrumàgesid. Igaùks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ja tublid on need, kes saavadki.

Lugejakiri ajakirjast Donna Moderna:
Mind vòetakse tòòle vaid, kui ei plaani saada lapsi.
Mul on ùlikoolikraad juura erialal, tehtud advokatuuri eksam. Vaatmata praktikale Ameerikas ja Prantsusmaal ning 8 ja poolt aastat (mittetasustatud) tòòd ùhe juriidilises bùroos, vòtsin vastu tòòkoha ùhes vòlgade vàljanòudmise firmas, 300 eurot kuus, jàtkates samal ajal otsinguid. Tàna hommikul kontakteerus minuga ùhe Roomas tuntud firma juht, kes oli lugenud minu CV-d. Ta ei kùsinud midagi minu eelnevate kogemuste , minu òpingute kohta, vaid et kas olen abielus, on mul lapsi (olen abielus, lasteta). Ta vàitis, et ei soovi probleeme emadega ja et helistab uuesti reedel, et vestelda lepingutingimustest. Reedel ei helista mulle keegi. Ma tahan tòòtada ja usun, et tòòtamine ei vàlista lapsi. 40-ndatel aastatel minu vaneaema tòòtas ja sai 3 last, 70-ndatel minu ema tòòtas, sai minu ja jàtkab tòòd siiani. Ja kas mina, tòòtades tàna, ei vòigi saada lapsi? Kuidas saab nimetada advokaadiks isikut, kes peaks kaitsma inimeste òigusi isiklikult, kuid kes on esimene, kes neid rikub? See on sama kui arst kàsiks patsiendil narkomaaniks hakata. Meie naised, peame tànapàeval tòòtama ellujààmiseks, mitte elamiseks. Olles kòrgharidusega, tòòtame call center'ites vòi vòlgade vàljanòudjatena vòi mùùjatena, kas peame loobuma ka soovist saada emaks?

Analoogseid lugusid kohtab igal sammul. Neid kuulsin ka oma endiste tòòkaalsaste kàest.
Muideks minu enda jaoks on veel ùks komistuskivi. Nimelt olen ma liiga vana, et minuga saaks sòlmida soodsamaid, noorte tòòhòive soodustamiseks mòeldud lepingut (= vàhem makse tòòandjale).

--------------
* atùùpiliste kùlge poogitud link kunagi varem kribatud loole.

milleuristi

Mòtlesin, et vahelduseks vòiks hakata rohkem kohalikku elu-olu kirjeldama.

Hiljuti lugesin ùhest eesti lehest artiklit Itaalia nooremast e nò 1000-euro pòlvkonnast (ùks vàhestest teemadest, mis oma tee on nii kaugele leidnud. Ehk sellepàrast, et sellest on kirjutatud ka teistes riikides). Itaalias on see umbes keskmine teenistuja palk.Kujutan ette, et nii mònegi eestlase (ja ka itaallase) jaoks on sellises summas kuusissetulek vaid unistuseks. Vastav vastukaja oli ka artikli kommentaaridest nàha. Samas aga unustatakse, et elukallidus on Itaalias ikka palju kòrgem.

Huvitav on aga see, et keegi on taibanud teema rahaks teha. Internetis eksisteerib sellenimeline kommuniti. Kuulda on, et tulemas on varsti ka dokumentaalfilm. Idee (raamatu) autoriteks 2 noort 1000-eurolist.
www.generazione1000.com keda huvitab, uurige ise. Leht on ka inglise keeles.

1. mai - tòòlisrahva pùha

Reedel saabusin taas Milanosse. Halvim pàev liilemiseks, sest ùhistransport kòik streikis. Mitte vaid Naapolis ja Milaanos vòi ùleriigiliselt. Kuna tramme liikus meie poole umbes paar tùkki pàevas (need vàhesed, kes ei ùhinenud streigiga) , siis sai ootamise asemel seljakott seljas maha tambitud mitu head kilmoeetrit.
Vist oli see niiòelda soojenduseks, sest esimesel mail olid taas paljud tànavatel meelt avaldamas ja oma òigusi (ei saanud aru milliseid just) taga nòudmas. Plakatitega ja puha. Nagu vanasti Vabaduse platsil (loe: Vòidu vàljakul) suured paraadid. Kòige selle eestvedajaks olid ametiùhingud (neid on ka siin igale maitsele). Roomas peeti maha megakontsert, mille kohta G ùtles, et kommunistide orgunnitud. Et nende pùha ju.
Samas ei mingit Valburgit ega nòidasid ega...