Kino ja šokolaad

Enam-vähem Pöffiga ühel ajal toimub Toriinos Torino Film Festival ehk TFF. Eelmised aastad olen vahest kava uurinud ja hoogu võtnud, aga päris tegudeni jõudsin alles nüüd.
Kàisin vaatamas Prantsuse-Eesti toodetud filmi A spell to war off the darkness. Eestlaste pool nimeks pandud Pimeduse peletamise loits.
Puhas kunst. Ei mingeid paganate jorutamisi. Film algab muusikaga ja lauluga "tulen, tulen, tulen...." Kohe esimestest kaadritest vòib aimata, et film saab pikk ja aeglane. Sellistel juhtudel tuleb vastu pidada ja vaadata lõpuni, et asja mõte selgeks saaks.
Esimeses osas näidatakse rahvusvahelist seltskonda Vormsi saarel. Eestlaste jaoks tavaline maamajake, kus aiamaa, palju rohelist, saun koos vihmaveevanniga. Selline tavaline suvine olemine ja (sega)saunatamine. Vahele inglise keelt kõnelevate inimeste elumõtte otsingud, ala Platon ja transs ja spiraalid... Vahele absurdne kaader järvest, kus mingid ilmselt nõukogudeaegsed varemed keset vett. Ütleme, et pole just ideaalne film Eesti turismi propageerimiseks, täielik vastand internetis leiduvatele imearmsatele fotodele Vormsi saarest. Inglisekeelne jutt oli itaaliakeelsete subtiitritega, eestikeelne  niisama taustasuminaks.
Teises osas kolab üks tumedanahaline mees ringi mööda sügavaid soome metsi, kàib jahil ja kalal. Näidatakse vihmapiiski järvevee pinnal ja sipelgate sebimist, seeni ja sammalt. Minu jaoks oli ùsnagi nostalgiline meditatsioon. Tundsin peaaegu et màrja metsa lòhna ja seda tunnet keset suurt vaikust ning lihtsalt olla ja kuulata, ainukeseks mùraks ùksik linnuhààl vòi mòòdalendav sitikas. Tulemus on mitteosasaanule tegelikult sama nagu kellegi teisi reisifotosid vaadata, ikka on pildil vaid detail, mitte kogetud tervik.
Viimases ehk kolmandas osas maandusin Oslo vàikeklubis hevimuusika keskel. Muusika on isegi palju òeldud. Mitte olles selle zhanri austaja, minu jaoks kòlab vaid mùra, vinge kitarri vingutamine ja metsikud mòirged. Kuid.. lòpuakt hakkab ilmet vòtma. Uksikud ettesòòdetud detailid saavad oma ilme. Kitarrist, seesama tume mees metsast, valge sòjamaaling nàos, meenutab aafriklaste rituaale. Rahvas publikus nòtkutab pead ka kahe loo vahelise pausi ajal nagu ennist ùhe tùdruku poolt kirjeldatud trasiseisund. Mulle meenutasid mòirged Munchi Karjet ja meenub seesama tunne Norra reisi ajal maali elusuuruses uurides.Vabanemine.
Film lòppeb. Kitarrist pùhib nàolt heleda maalingu, vàljub klubist òhe. Taamal valgustatud linn ja kuu. Kergendus! Làbi!
Vàljun saalist rahulolevana. Minu argipàeva rutiini on raputatud ja minu meelelundeid on torgitud.

Uksel mòòdun kolmest tùdrukust, kas vahetavad vàrskeid muljeid: "...artico... e quando esci sei contento che non è il tuo mondo."

Vàljun kinost. Vàljun galeriist. Ees avaneval San Carlo platsil on kàimas suur laat - CioccolaTò. Teine festival, millest ùritan juba aastaid osa vòtta, aga pole kunagi pihta saanud. Uurin erinevaid lette, klòpsin mòned pildid, joon topsi kuuma shokolaadi vahukoorega, ostan koju kaasa paki kakaoga tagliatellesid ja loen reedese pàeva kordalàinuks.

Eestlane Pariisis

Minu meeldivaks ùllatuseks oli avastus, et ùhes Toriino kinos nàidatakse eesti filmi. Hoobilt oli otsustatud, et vòimalus tuleb kohe àra kasutada. Helistasin kohe ùhele kaasmaalasele ja kutsusin kinno.
Kodueestlaste jaoks pole kindlasti mitte uudis, et Ilmar Raag eelmisel aastal oma tòòga lòpule jòudis ja juba teost Euroopas festivalidel esitlemas kàis. Minu jaoks tuli aga kòik nùùd ja korraga.

Asusin kohe kaotatud uudiseid taga ajades tasa tegema. Vaatasin treilerit Eestist (Eestlanna Pariisis), Prantsusmaalt (Une Estonienne à Paris) ja Itaaliast (A Lady in Paris). Pole sugugi ùhesugused, igaùks esitab filmi natuke oma vaatevinklist. Siis lugesin O'htulehest, kuidas Laine Màgi enne filmivòtteid prantsuse keelt pusis. Vaatasin intervjuusid Ilmar Raagiga, Laine Màgiga ja veel ùhe sùmpaatse eesti prouaga Pariisist, kes tegelikke loo inspireerijaid tundis. Viimased leiab Youtubist, otsides kasutajat kultuurimeeter ning otsingusònasid eestlanna pariisis.

Laupàeva òhtuks oli minu ind ùles kruvitud. Tundsin ennast eestlasena suure algustàhega ja kassas piletit ostes oli òilis tunne nagu oleks ise millegi uhkega hakkama saanud. Olen tàiesti veendunud, et enamus kinokùlastajaid olid kohale tulnud hoopis teise nime peale, milleks on loomulikult Jeanne Moreau.

Film mulle meeldis. Oma seisukohast oli tore kokku panna mujal elaja kogemused ja mònusalt kodusad pisiasjad. Nàiteks Muhu sussid, kohvrist vàlja piiluv Maaleht. Kahju ainult, et film oli tàienisti ainult itaaliakeelseks dubleeritud, ehkki selles ollakse tòesti tublid. Vòibolla ònnestub kunagi veel kakskeelsena ùle vaadata. Huvitav oleks teada, mismoodi itaallased seda filmi mòistavad. Millise pildi annab see neile meist? Kas pikad vaikimised ja tàhendusrikkad pilgud ùtlevad neile samaselgelt arusaadavad vòi kòigest igavalt venivad stseenid? Napid internetti jàetud kommentaarid on siiski vàga positiivsed. Arusaamatuks jài, miks oli tahetud Annet mònes detailis nii ajast ja arust kujutada: selline imelik krunnisoeng (ma oleks kasvòi taha teinud punupatsi nàiteks), tumepunane sametkleit....(mah!) vaeseke-idast-look.

Vaatamata alati imekaunile Pariisile, nende staarile ja osavatele operaatoritele, minu jaoks oli ikka tàitsa eesti film. Muljeid jagus veel pàrast pikalt òhtueine kòrvale. Tore òhtu oli! Vaatamata taevast lòpmatult kallavale vihmale.

Eesti pulma jutt

"Olete oodatud jaanilaupäevasel ajal kolm tundi üle keskpäeva Sxxxx palvemajja tubli tütre Jaanika ning nägusa mehepoja Joonase laulatuse tseremooniale. Seks puhuks palume lilli mitte murda ning kingiraha kanda noorpaari kontole üllal eesmärgil kasutamiseks. Pärast kaunite sõnade lausumist ootab teid autorongkäik, mis lahkub Mxxxx talu suunas .Rõõmsal meelel külalisi kostitame hea ja paremaga kuni esmase argipäeva koidikuni. Selga mugav vammus, rahva riie või mõni omasem kostümee, mis võimaldaks ühtlasi nii jalakepsutamist kui murumättal aelemist. Mõdu ja vorstid on oodatud. O"ine kalapüük on lubatud. Ebamugavuste vältimiseks palume öömaja ja transpordi suhtes ühendust võtta."

Nii saigi uuesti lennureis Eesti poole ette vòetud. Kui ma Tallinnasse kohale jòudsin, oli kòik juba organiseeritud. Oma emmet nàgin vaid korraks, sest ta pidi minema pulmarahvale sùlti keetma. Rohkem ei teadnud asjast keegi midagi, sest noored tegelesid ise peo korraldamisega.
Niisiis, tàhtsal hommikul korjati meid ùlejàànusid maja eest auto peale. Sohver oli, nagu kutses òeldud, rahvaròivais. Mul kahjuks midagi sellist kapist vòtta polnud (seelikuriie ootab juba aastaid).
S. palvemaja juurde jòudsime suht vara. Vaatasime rahvast, kes kogunes. Taevas oli pilvine.
Tegin aega parajaks imetledes palvemajas lillekaunistusi. Need olid kasetùved, mille otsas olid pundid sirelite ja pojengidega.
Niisiis... pruutpaar saabus. Peiul oli roheline paelkandiga rahvapàrane pluus ja samast riidest kukekad pùksid. Pruudil kleit oli: rinna ùmbert rohelisest kangast ja alla jooksid kolm sorti heledat kangast, lisaks veel seljale oli kinnitatud kaks tùkki òhulist riiet, mis otsapidi keskmiste sòrmede ùmber kinnitusid (kui kàed tòstis, siis nàgi vàlja nagu haldjas). Pea ùmber oli rohtpàrg, mille ùhel pool ilutses roheline Flamingo lill.
Palvemaja lausuti ùksteise tòotused ja saadi taevalik ònnistus. Sòrmuseid ei vahetatud, sest see oli tehtud juba sùgisel.
Kui ametlik osa lòppes ja làksime vàlja grupipilte tegema, oli pàikegi vàlja tulnud.
Peale pilte istuti autosse ja mindi Tori poole. Sealsamas, silla peal, taeva (kirik) ja pòrgu (nii nimetatakse koopaid jòe kaldal) vahel anti veel kord tòotus, mis pudelisse pandi ja jòkke uputati.
Seega olime pidutsemiseks valmis ja suunduti peopaiga poole.
Enne klaaside kokku lòòmist vaadati veel palju lapsi on tulemas (taldrikukildude jàrgi) ja vaadati, kas noorpaar koos toimetatud saab (pidid àmmale ùheskoos pùksid òmblema).
Aeda oli ùles pandud suur telk, mine seda ilma tea. Selle alla kaetud laud. Alustati soojadest roogadest, milledeks olid mulgi puder, ùhepajatoit, kartulid ja hapukapsas. Nàmma-nàmma-nàmma. Juba kanti lauale kùlmi suupisteid. Lihavaagnad, tàidetud munad, sùlt, pirukad, salatid...
Sòòmise vahele jagati vàlja ametid, tehti ùksteisega tutvust (selgus, et ma olen pruudi nadu), màngiti mànge ja vòisteldi. Et peol oleks jàrge, siis valiti ka tulevikuks uus paar.
Lòpuks toodi kohale suur mitmekihiline pulmatort (kùpsistest, vahel kohupiim ja moos, peal olid vahukoor, maasikad ja shokolaad), millest said tùki lòigata nii tànane kui tulevane paar, ja muud magusad.
Tordiga lòppes pulmavana tòòpàeva ja pulmapidu làks sujuvalt ùle jaanipeoks.

Olen pulmades kàinud kùll ja kùll, kuid ikkagi on iga pidu omamoodi. Tunnistan, et seekordne meeldis mulle vàga. Pruudi ema taluòu on lihtsalt suurepàrane selliste pidude jaoks. Ja eriti imeline on veel jaaniòòl - pàikeseloojang, mis ei saagi pàriselt otsa, suur tuli ja taamal kappavad hobused. Midagi romantilisemat on raske vàlja mòelda.
Veel pean ùtlema, et noorpaar suutis mind ùllatada peo korraldamisega. Kòik oli suurepàrane, kòik sujus ja oli vàga tore. Kùlaliste tarvis oli maja taga puude vilus puupeldik, kùlaliste magatamiseks olid ùles pandud suured telgid. Lisaks olid nad kòik sòògid ise teinud (koos kokk Mihkliga). Maitsesin kohe kòike, mille kohta emme ùtles, et seda tegi Joonas vòi kui Joonas ùtles, et selle tegi Jaanika.
Ja kòige tipuks, pidu kestiski tòepoolest kolm pàeva. :D
Ja kòige vahvam, et nende peod ei saa kunagi otsa. Igal aastal kui saabub taas jaanilaupàev, tàhistatakse koos sòpradega ka nende pulma-aastapàeva.

Pulmad ja jaanipäev

Taasavastatud Eesti ehk kòik ùlejàànud pàevad kokku

Mòned asjad muutuvad ja mòned ei muutu kunagi.
Pean tunnistama, et kui kohe asju kirja ei pane, siis muljed tuhmuvad ja osa enam meeles polegi...ùritame siis takkajàrgi (pealkirja panin kohe, sisu kirjutades juba juuni kàes)
Mis pole muutunud. Endiselt jahitakse maatùkke ja kuubikuid ààremail. Sellest on kuidagi kahju. Mitte sellest, et seda tehakse ja miks, vaid mida selle saamise nimel tehakse. Rààgitakse aga, et kunagi see muutub ja hakatakse kesklinna suunas tagasi tahtma. Elame-nàeme. Ma sain aga kinnisvara osas tùkike targemaks.
Minu korter seisab ka veel endises kohas. Kui maja veel kokku varisema ei hakka, sest rahvas "kardab" vòtta laenu. Samas tehtavate hàdavajalike tòòde arv ja summa muudkui kasvab... Iga kord lùkkan oma vana pesa kùlastamist kaugemale. Pàris palju aastaid sai seal veedetud. Tagasi minnes tundub vana kodu kuidagi nii tùhi ja mahajàetud.
Vaatamata sellele, et kesklinnas kerkivad uued "pilvelòhkujad", tundub Tallinn mulle endine ja òhkkond koos seda mòjutavate elanikega tundub sama mis ikka.
Sòbrad tunduvad ikka samasugused. Heas mòttes. Vahest ehk isegi paremata, sest pole neid kaua aega nàinud. Kuid et mitte lihtsalt ringi lahmida, jòudsin koos olla vaid pisku osa kòigi nendega, keda tegelikult nàha oleks tahtnud.
Juuksuris meeldib mulle endiselt Eestis kàia.

Mis on uut vòi muutunud.
Mustu pole enam endine. Viimase aastaga on jàànud kuidagi kehvakeseks. Ja ta suu haiseb.
Pean ùtlem, et hakkan end tundma Tallinnas turistina. Ma ei oska nema hindades orienteeruda. Et natukenegi aru saada, kas on kallis vòi mitte, rehkendasin mòttes kroone ùmber eurodeks.
Enam ei tea, palju midagi maksab. Toidupoodides kàisin ringi nagu muuseumis. Uurisin hoolega lette ja tooteid. Silma hakkasin mòned uued jogurtid, ricotta nimega kohupiim, kohvikoort tehakse vaikestes monodoosides jne. Imestama panid pikad rivid marineeritud kana, liha, shashlòkk, grillvorstid. Palju oli juures valmistoitu. No kas tòesti ostetakse karbis kartuliputru hakklihakastmega, mis seisab pool aastat (ei sisalda sàilitusaeineid, ei hoita kùlmas)? Ju siis ostetakse, kui mùùgil on. Vòrreldes Esselungaga on salatit ja kòògvilja vàhem, sellest tundsin ostusid tehes puudust.
Sain aru, et elu on vòimalik ilma kohukeste, hapukoore jm taolisega. Mitmed màlestuste jàrgi "megahead" asjad ei maitsegi enam nii ùùratult head. Poeriiulitelt avastasin mitmeid sellised tooteid, millest minu kodusedki teadlikud polnud. Kaasavòtmiseks vòtsin ikka sellist, mida Itaalias pole. Nàiteks G-le oli uudistooteks ùllatusena vutimunad, mida ta polnud varem kunagi maitsnud ja milledest ta vaimustusse sattus.
Veel avastasin, et mòistan paremini, mida G on mulle varematel aegadel òelnud Eesti kohta. Et nùùd nàen ka mina paljusid asju teisel moel.

Merehòngu

Muideks Kaberneeme on selline koht, kus mul oli tàiesti kàimata. Praegusel hooajal tundus koht oma tùhjusega eriti vòluv.
Vàrske òhk teeb kòhu tùhjaks. Kohalik sòògikoht sobib ka nòudlikumale linnavurlele. Ja loomulikult milline suurepàrane vaade!
Vàike vòrdlusmoment Procida kalapaatidega...
Nàha on, et suvehooajaks ja rohkemateks kùlastajateks ollakse juba valmis.





Tallinna ja Kaberneeme vahele jààb palju kerkivat nùùdisarhitektuuri. Kuna see on aga minu ilumeele kriteeriumite kohaselt piisavalt kole, siis sellega ma oma blogi risustama ei hakka. Kes tahab, làheb vaatab ise.

Nòmme ja mànnid

Vana hea Nòmme. Minu jaoks on ta ikka samasugune kui alati. Selline vanaemade ja vanaisade kant.

Pàikese kàes soojenenud mànnid... mmmm.. seda aroomi hingasin kohe hoolega sisse...
Sipelgapesa. Neid kùll ùritati vàhemaks vedada, aga ikka tulevad tagasi.
Sùtiste poolses osas vòib oravat nàha kùll alati. Pilt on spetasiaalselt tehtud G jaoks, kelle jaoks orav on ka haruldane nàhtus.

Linnas ja kohvikus

U"ritades kompenseerida Cafe Anglais puudumist, kùlastasin see-eest mitmeid uusi kohti.
Viru keskuse raamatupood. Siia ma sain ja siia ma end unustasin. Ikka raamatute pàrast, kuigi ka kohviku osa on pàris hubane. ùllatusega avastasin, et on palju loodusteemalisi uusi eesti raamatuid. Ja loomulikult muid ikka ka.
Kaasa vòtsin siit raamatu "Kakskeelne laps". Endale uudishimu rahuldamiseks ja teistele kaasmaalastele laenamiseks.
Scotland Yard Kristiine keskuses. Ei kiida ega laida. Teenindus on natuke "aeg luubis". Tugitoolid on mònusad lòògastuseks peale suur poekùlastuse tuuri (kusjuures osta ei tahtnudki midagi). Vanad nostalgilised kùùslaugukartulid ja kanakoivad ei maitsenudki nii hàsti kui ma màletasin. Huvitav kas on muutunud minu maitsemeel vòi oli viga kokas? Teine huvitav tàhelepanek oli, et iga asja juurde vòi peale pannakse hapukoort.

Cafe Reval kino Sòprus kòrval. Mònus òdus koht, kus hea cafe lattet rùùbata ja kooki hammustada.

Veel ùks uus koht jài silma. Sisse jài piilumata. Teine kord. Asub Lùhikeses jalas, kus ma nòudepoes kaasatoomiseks kingitusi kàisin ostmas.

päev neli

Pühapäeval sai korraldatud väljasõit Pärnumaale. Mõnus päev kahe perega, koertega, hobustega ja shashlõkiga. Päev möödus nii märkamatult, et nibin-nabin jõudsime veel viimasele Tallinna poole väljuvale bussile.

päev kolm

Käisin vanalinnas uurimas, mis juures ja mida enam pole.











Pikal tänaval on uus shokolaadiäri.


Stuude (ehk siis Maiasmoka kohviku)martsipanipood. Kohapeal saab ka vaadat, kuidas martispanikujusid värvitakse.


Ararati ja Vesivärava kohviku asemel on hotell.


Uued liilustõkestajad.

Suurim pettumus - Kadunud on Cafe Anglais :(

päev üks ja päev kaks

Kui viimasel ajal on palju kuulda olnud, Estonian Airi lendude hilinemisest, siis minul vedas. Ekraanidelt oli näha, et lend oli saabunud Bergamosse juba 35 min varem(!). Väravasse saabumise kellaajaks oli mu pardakaardil märgitud 00.55, kuid 00.32 hakati juba rahvast bussi peale korjama.
Uurisin asja:"Kas me väljume ettenähtust varem?"
- "Kui õnnestub, siis jah."
Lennukis sain natuke isegi poolunes soiguda. Saabudes oli kohapeal juba suur valge. Mmm..valged ööd.
Valge küll, aga ikkagi oli uni kallal. Vahetasin esimesed muljed ja siis koikusse.

Esimene päev. Enamus päevast läks niisama mööda lobisemise saatel. Korraks käisin uurimas Magistrali keskust. Vaja ju kohe uurida, millised uued tooted on toiduletis ja... nii mõnus on inimesi vahtida. Ilmselt on siiski kõik enam-vähem nagu enne, kuid tunnen, et omal on juba uued harjumused ja kombed küljes.
Õhtul sõime minu torti. Peab vist jooksmas hakkama käima, kopsumahtu jääb küünalde puhumiseks väheks...
Mustu käib kogu aeg sabas ja kontrollib ega ma ära ei lähe.

Päev kaks. Pole siin midagi, et poputatakse. Anti raha pihku ja saadeti poodi. Pidin homseks menüü valima. Ilmselt tuleb siis ka kokata.Köögivilja (osa päris kärbatanud) valik on harjumatult väike ja hinnad nii kõrged. Stockmann müüb pisikesi salatikarbikesi hinnaga 61 eeki. Klõnks! Söö siis veel tervislikult.
Tegin ka väga väikse tiiru linna peal. Naljakas, et ei oska enam üldse hindades orienteeruda. Esitan teistele küsimusi stiilis "palju bussipilet maksab?". Kes peale minu veel seda ei tea - kümnese paki saab 85-ga.
Eurokurss on hetkel suht nigel. Sampo ostis täna näiteks 15,51-ga, teised pangad 15,57-ga.

sinna, kus õunapuud õitsevad

"Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...", kummitab mind juba hommikust peale. Vaikselt poeb ärevus krae vahele. Täna läheb pikemaks sõiduks.
Kas ikka õitsevad va õunapuud? Või on juba pidu läbi? Pole aimugi. Uurisin just Eesti ilma ja selgub, et tuul on täiesti õigest suunast ja just mai esimesel kolmandikul lubatakse soojemat ja vihmatumat. Sobib. Kas olen nii julge, et jàtan nahktagi maha?
Kunagi kui sai oodatud sõite lõuna suunas, ei teadnud ma kunagi, milliseid riideid kaasa võtta. Tavaliselt pakkisin siisse need, mida parasjagu kandsin, pluss mòned õhemad. Nüüd olen lõunapoolsema kliimaga juba nii harjunud, et olen taas sama otsustuvõimetu.
Tegelikult on mul kuri plaan võtta võimalikult vähe "edasi-tagasi" asju, nii jääb rohkem ruumi ühe otsa kraamile. Ja kui midagi puudu jääb, siis lähen õe kapi kallale. Eriti kaval!