hommik

Hommikuti pole mul tavaliselt kuskile kiiret. Pòònan rahulikult kuniks und jàtkub. Pole ka kedagi kantseldamist ootamas, tolmurulle vòib hiljem ka korjata. G on ka suur mees ja saab vabalt hommikuti ise hakkama. Mind ei sega isegi màngiv raadio, solisev vesi, kuidas ta kapist omale sàrki-lipsu-ùlikonda valib, kuidas ta omale kòògis hommikueinet valmistab ja lòpuks vòtmete kòlina saatel uksest vàljub. Enne on aga ùks kindel, korra tuleb ta veel voodi juurde, et saaksin unesegasena tal ùmber kinni haarata ning hea pàeva musi pòsele latsatada. Vahest juhtub ka, et mul làheb uni pàris àra vòi vaja korraks pùsti tòusta ja asja ajada. Kord ùhel neist hommikutest ajasin end pùsti ja suundusin susside sahisedes ja oma ruudulises punases flanellpidzaamas unisena poolpilukil silmadega kòògi poole, et juua klaas vett. Kòògis olev lipsus isik piidles mind pikalt ja kostis: "Sa nàed tàna hommikul kuidagi blondim vàlja kui tavaliselt."

àri naapoli moodi

Viimane kord kui lennukiga Milanaost Naapolisse tulin, vaatlesin taas minuga koos lennulepààsemist ootavaid inimesi. Naapollased tunneb kohe àra, samamoodi nagu eristame tànavapildis soomlasi ja venelasi (nagu kord kùsisin ka G kàest Naapolis pargis istuvate prouade kohta, et kes need tema arust on. "Venelased loomulikult, kohe nàha", vastas ta. "Kuidas sa sellest aru said?", uurisin ùllatudes, sest ise vaatasin ùldpilti ja tundsin selle jàrgi àra ja tean ka, et venelasi on siin liikvel palju. "No vaata nende juuksevàrvi!" Vaatasin, tàitsa ploomilillad. "Jah", tòdesin. "ega selliseid kohalikel tòesti pole"). Ja kui veel kuulda neid rààkimas, siis pole enam kahtluseraasugi. Tòesti, naapollased.
Niisiis... vaatasin kahte mehehakatist. Vaatsin nende kàes olevaid oranzhe ostukotte, imestades, kuidas need selliste hulgaliste pampudega olid vàravani jòudnud. Idee jàrgi on kàsipagasi limiidiks kòigest ùks viiekilone kott sellel lennufirmal (professionaalne kretinism lòi taas vàlja). Samas niivàga ei imestagi, sest kes jaksab nende lòpututute terronedega ikka vaielda, ise pigistasin samamoodi vahest ùhe silma kinni. Mis neil siis olid? Oranzhidest paberkottidest, mille peal oli kirjas Timberland, paistsid kingakarbid. Mida nad teevad nii hulgaliste jalatsitega? Kas oli soodne ost ja mùùvad vaheltkasuga edasi. Vòi olid nende meelest nii ùùratult moodsad, et oli vaja osta kogu suguvòsale. Libistades pilgu veidi allapoole, nàgin neil mòlemal jalas tàpselt ùhesuguseid tuttuusi kingi. Valge roomiktallaga, ùmara kujuga ja sinisest kangast, kùljel ilutses seesama Timberlandi màrgike. No selge, sellised ongi. Kujutasin ette nende arvukat pere, kòigil jalas samasugused. Tahtmatult hakkasin muigama, sest see tuletas mulle meelde ùhte katket Lilli Prometi romaanist Primavera.
Raamat rààgib sotsalistliku kultuuritegelaste grupi turismiekskursioonist Itaaliasse (valituid lasti isegi kap.maadesse). Naapolis lastakse naistekari linna peale kolama ning need suunduvad ùheskoos turu poole. Jàrgmisel hommikul ei usu giid oma silmi, tervel venelannade seltskonnal on jalas tàpselt ùhesugused kingad. Naljakas, veel naljakamaks teeb asja teadmine, et tegemist pole vàljamòeldisega.
Kui juba jutt kingadele làks, ei saa ma rààkimata jàtta lugu G kingaostust. See oli mòned nàdalapàevad tagasi, tàpsemalt Valentinipàeva hommikul, kui mina olin Milaanos ja G-l làks hommikul uni àra. Mòtles ta, et milleks asjata voodis vàherda, vaid tòusis ùles ning seadis sammud tòò poole. Kell nàitas alles 7.30 hommikutundi, kui ta kontori làhedal ùhte baari sisse astus. Enne oli ta màrganud sealsamas kòrval kangialuses ùhte vanahàrrat kingadega kauplemas. Jòi siis G tass tòrvkanget kreemjat jooki, kuid mùùdavad kingad tekitasid ikka uudishimu. Baarist vàljudes suundus kohe asja uurima. Tundusid korralikud ja hea kvaliteediga. G vòtab teiste vahelt nahavàrvi inglise stiilis kingad.
- "Palju?"
- "40"
- "Aga hind?", mòeldes, et mùùja ùtles talle suuruse.
- "40 eurot"
G proovis kingi jalga. Need sobisid nagu valatud. Muidu alati tuline kaupleja ei teinud katsetki vaidlema hakata, sest oli nàha, et selliseid kingi ka suure allahindlusega alla 100 euro ei leia. Ja Milaanos julgetakse kallimates kesklinnaàrides kùsida isegi 200. Vàidetavalt polnud kraam isegi varastatud, vaid tegemist on nàidisekseplaridega. Selle tòenduseks oli talla alla jàetud koguni kleebitud sildid mudeli numbritega ja muu infoga. Ei no, siis pole enam midagi mòelda! G palus vaid paari kòrvale panna, andis tagatiseks 5 eurose, seniks kuni làhimast aparaadist sularaha juurde hangib. Kòik, kes kingi nàinud ja/vòi lugu kuulnud, ei usu oma kòrvu. Jah, sellised imed on vaid Naapolis vòimalikud.
Naapolis on konkurents kòva ja tòòtuse tase kòrge. Ellujààmise nimel tehakse kòik. Eelnevatel kordadel olen tihti kirjutanud muusikutest, kerjajatest, kotimùùjatest ja muudest tegelastest meie làhitànavatel. Veel ùheks meetodiks raha teenida on nàiteks otsemùùk. Kel midagi pakkuda, see seab oma sammud mistahes làhimasse kontorisse ning pakub otse seal. Nii oli enne ka G tòòkohas. Pakuti osta kòikvòimalikke kaupu. Oli vaja pintsakut? Aga palun. Polnud hetkel sobivat suurust vòi mudelit, pole hullu. Jàrgmine pàev toodi proovimiseks kohale. Soovite kohvi? Selleks oli ka mees, kes oma kannuga aurava joogi otse soovijatele kohale tòi (kohviaparaate ja kòòginurke ei tunta, kohvi kas tellitakse làhimast baarist jooksupoisiga vòi minnakse ise baari). Kuni siis ùhel pàeval firma juht otsustas, et àril on lòpp. Tòòajal tuleb teha korralikult tòòd ja igasugused kauplejad segavad, lisaks pole just eriti turvaline kui igasugused tegelased pidevalt sisse-vàlja voorivad. Sissepààsu juurde pandi turvavàravad ja valvuriputka. Kòik. Kohvitegija oli igavesti mures, sest see oli tema pere elatamiseks ùks vòimalustest. "Kuidas ma nùùd saan hakkama? See on minu tulu ja minu pere leib? ma pean ju kuidagi elatist teenima. Mis minust niiviisi saab?". Firma juht oli asjalik mees ja vastas, et tal oleks sinna uude valvuriputkasse vaja just ùht sellist tursket kuju nagu tema. Mòeldud-tehtud. Kohvimùùjal on nùùd korralik tòòkoht ja regulaarne palk. Lòpp hea, kòik hea, nagu muinasjuttudes.
Sellega on ilus ka seekord lòpetada.

Milline on tùùpiline eesti roog?

Nàdalavahetusel esitati mulle viisakusest selline kùsimus. See on samamoodi nagu rààkida inglasega ilmast. Kas teil Eestis sajab vihma? Ja ma jààn alati vastamisega jànni. Ma saan tàiesti aru, et Itaalia on palju suurem riik, sinne kòòk on palju mitmekesisem ja rikkam kui meie oma. Kuid siiski. Ma saan ka aru, et vestluskaaslane tahab olla minu vastu viisakas ja tegelikult ei tea ta Eesti kohta mitte midagi ja tegelikult ega teda ei huvitagi. Nagunii pole tema meelest Eesti vààrt Itaalia vàikest varvastki. No mida sa pòhjamaa metsaelanikelt ikka ootad. Kuid siiski. Parem ùldse mitte midagi kùsida.
Ja siis nàeb vestlus vàlja umbes selline:
- Milline on tùùpiline roog Eestis?
- Kartul, (sea)liha, kaste.
- Kartulid kuidas?
- Keedetud, ahjus, pùreena.
Mul on juba tàiesti ajukààbiku tunne. Mòtlen nendele suurepàrastele eesti kartulitele, eriti neile vàrsketele, mida keedetakse koorega, juurde tilli ja vòid ... keele viib alla.Unistan omaette mustikakissellist, jòuluaegsetest verivorstidest, mulgikapsastest, kartulisalatist, ùhepajatoidust, Hapsist...
Minu vestluskaaslasel on raudselt jàànud juba mulje, et oleme nagu vaesed Puglia elanikud, kes sada aastat tagasi sòid vaesuses vaid keedetud aedube (teatud liiki sùmptomitega aneemia on isegi nimetatud just nende jàrgi).
- Kas sa sùùa oskad teha?
Vaatan kohmetunult G-le otsa.
- Oskan kùll. Onju?!
- Kui vana sa oled?
Huvitav, mis see ùldse asjasse puutub? Vòi on jàrjekordne inimene, kes vanuse jàrgi teab tàpselt, millised on minu eelnevad elukogemused (ka sellist vàidet olen kuulnud). Vòi on see lihtsalt uudishimust ja vaid seda ta tahtiski teada ja kogu eelnev oli lihtsalt sissejuhatuseks?
Vastan kuivalt. Kuigi mul oleks tahtmine vastu nàhvata " ja sina kui vana oled?". Mul on selgelt meeles, et olen hàstikasvatatud ja olen veel lisaks nende kùlaline.
Tean, et sellistel kùsimustel pole mingit tàhtsust. Tean, et ei tohiks end tunda halli hiirekesena vòi mingi naiivitarina ainult selle pàrast, et kùsita minu meelest òigeid kùsimusi. Kuid ikkagi kummitab... No kuidas panna kogu Eesti olemus ùhte lausesse? No milline oleks sellisel juhul meie tùùpiline roog?

Torino 2006

ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.

Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!

Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.

Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.

Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.

Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.

Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.

Streik

Itaalias pea iga päev kuuleb jälle mingist streigist. Kujutage ette, ma pole seda mitte kunagi teinud. Viimane aeg algust teha. Mille vastu ma siis protesteerin? Mmmm... Monoloogi pidamise vastu! Lõpp passiivsele kaasaelamisele! Nõuan oma blogisse rohkem tagasisidet lugejate kommentaaride näol! Vot!

Mitteavaliku info alusel on taas minek Astisse, kuhu jään pidama päris mitmeks päevaks. Aga seda mitte kellelegi öelda, eks. Pssst!

Ühesõnaga siis, mi raccomando, rohkem sõnavõtte, seltsimehed! Muidugist.

Che togo!

Viimase aasta jooksul on välja tulnud nii mõnegi endisaja kõvema tegija uusi plaate, nagu Duran Duran, Depeche Mode… 80-ndad ja 90-ndad võtavad taas hoogu. Minu jaoks just need aastad, mil elu oli ilus, kõik parem tundus olevat veel ees (mitte, et enam poleks ilus või hea, vaid sõnade tähendus on minu jaoks muutunud) ja diskodel sai käidud erilise innuga. A-ha, Alphaville..
Viimase paari kuu jooksul on tänu taasavastatud vanale meie plaadikogusse lisandunud mitu Depeche Mode plaati. Värskeim hangiti Naapoli kohalikust müügivõrgust (khmm-khmm) ettekäändel, et ma olevat öelnud, et mulle meeldib. Ja siis oli vaja muidugi teisi ka. Plaadipoodidele on see vaid täielik rõõm, saavad vanast seismajäänud kraamist lahti. Niisiis on meil viimane plaat Playing the Angel, Remixid kuni 2004 (2 plaati) ja singlid 81-89 (3 plaati). Ütleks, et nüüd aitab.

Peale singlite ostu kirjeldasin G-le “vanu aegu”. Vanust oli mul 18 aastat. Diskole minnes pidi olema kõrge kaarega tupeeritud tukk, mille fikseerimiseks läks pudelite kaupa lakki (ning vaeva ja aega), miniseelik, kontsakingad ja nägu kattis “krohvikiht”. Noormeeste “vormiriietus” oli tagantjärgi mõeldes nigelam. “Tuusematel” (Kappa) dress ja nahktagi (need kandiliste soengutega tüübid), tudengitel teksad (kes enam mäletab lumepesu) ja kampsun. Riietus pidigi olema soe, sest ruumid olid enamasti päris jahedad. Irw.
Kõige coolimad olid aga need, kes olid suutnud hankida omale Lada (01). See siis lasti üle tooniga “märg asfalt”, tõsteti tagumisi amorte, sabale pandi peale ralliauto elemente, klaasid tooniti ja sees pidi olema 4 kõlariga Pioneeri stereo. Loomulikult oli üheks mängitavaks Depeche.
Ohh aegu!!! :D Kas polnud äge?! Veramente togo!* Endalegi tundub juba nagu mingi naljakas väljamõeldis. Peaegu, et piinlik lausa…


Kommentaar:lõunas on togo, põhjas figo, eesti.k äge, ingl.k cool.

Milaanos

Kui algul arvasin, et jään Milaanosse peatuma vaid nädalavahetuseks, siis hetkel on ärasõit mitte varem kui ülehomme nädala pärast. Kraadiklaas näitab täna 6 kraadi. Igatsen Naapoli eelmise nädala lisa 10 kraadi. Isegi talvesaapad jätsin maha, arvates, et vaid paar päeva saan ilma hakkama küll. Hea vähemalt, et sooja jope taipasin peale visata.

Meie Milaano pesa on nagu ikka. Selline jahedavõitu. Istun kampsunis, aga ikka muutuvad käed jääkülmaks. Suurem risk on külmetada kodus kui väljas.

Lood internetiga on kehvad. Kõrge hind ei tähenda alati kvaliteeti. Pidevalt “kaob” ühendus ära Kes näeb mind äkitsi onlinest kaduvat, vabandust…. Uuesti proovides peakompuuter ei vasta. Vahest aitab Restart/Riavvia, kuid mitte alati. Kindlasti vahetame, odavama ja parema vastu. Ilmselt mingi aeg tuleb vahepeal ilma hakkama saada.

Panin tähele, et vastasmaja naabrid on vahetunud. Hulgatute lillepottide asemel on nüüd näha hulgatud riided. Kahel pesurestil ripuvad ööpäevaringselt joped, püksid, kampsunid. Välja visatakse ka jalanõud, pesukausid, pannid. Magamistoa akna taga paistavad kolmed toasussid. Imelikud. Hiinlased. Või jaapanlased. Või...

Pühapäeval oli Milanos taas blocco totale. Kuid see ei takistanud meid ringi liikumast. Sõitsime trammiga linna, uudistasime FNACis (seal on hetkel supersoodsalt raamatuid, muusikat ja filme, peaks veel luusima minema). Palazzo Reale ees oli tohutupikk järjekord. Viimast päeva oli Caravaggio näitus ja sabas seisis terve hulk viimasel hetkel ärganuid (näitus oli üleval novembrist).
Kesklinnast edasi sõitsime teise äärelinna, et vaadata ooperit. Siinkohal suured tänud tegijatele ja kutsujatele. Mina jäin üritusega väga rahule ja tulen heameelega teinegi kord uuesti. ;)
















Stseen Mozarti Figaro pulmast. Ohoo.. näen ühte tuttavat kukalt....

Huvitav, et võrreldes Naapoliga tundub Milaano pooleldi väljasurnud. Kui Naapolis ei pane ma enam segadust ja korratust märkamagi, siis Milaanos paneb väikest kõrvalekallet kohe tähele. Näiteks ägeda lumekoristusega on meie kvartalist üles kistud ka paljud lamavad politseinikud. Eile koju tulles vihastasin koledal kombel, sest keegi mühkam oli julgenud oma auto parkida keset kõnniteed, kuigi ümberringi on ruumi kui palju.

Täna hommikul on metroo streik. Mõnulen kodus.

operatsioon Neo

Peab ütlema, et öine rongisõit oli väga mugav. Kuigi olin kupees üksi, olid siiski teised 2 voodit ka avatud (nagu kolmene nari). Sest ikkagi triplo ju. Ja saadud allahindluse eest pidin ju natuke ebamugavust kannatama. Hinna sees on voodikoht (voodi on tehtud ja linad pole niisked nagu vanasti vene rongides), käterätik, pudel vett, äratus, hommikukohv ja ajaleht. Imepisikese kupee nurgas olevast kapist avastasin kraanikausi ja pissipoti. Seinal olevas peegliga kapis oli veel mingit ninni-nänni.Mind oli küll hoiatatud, et võib-olla keegi veel tahab voodikohta osta, et siis vagunisaatja koputab. Aga keegi mind ei tülitanud ja magasin rahulikult hommikuni välja.
Ahjaa... enne rongile astumist märkasin, et vagunite järjekord oli huvitav...8,9,10,12,11.

Hommikul tuli mamma mulle jaama vastu nagu lubatud. Astusime baarist läbi ja jõudsime veel kodus laterdada ja dušši all käia.
Juba enne kliinikusse minekut võtsin sisse traumade puhul imesid tegeva arnika. Asti on suht väike koht ja mõnesaja meetri pärast pole mõtet hakata auto parkimisega jändamagi, seega läksime jalgsi. Astusime klinikusse sisse, et maksta ticket. Infost öeldi, et doktoril on oma vastuvõtt teises osas ja makstakse seal. No kui me doktori ukse taha ritta seadsime, siis sealt saadeti jälle vastuvõttu tagasi. Ma jäin ukse taha ootele ja mamma läks rindele. Enne mind oli 4 inimest. Ühel mehel oli kaasas igaks juhuks kark ja vaimseks toetuseks terve pere. Akna juures oli keegi närviline mees, kes pidevalt helistas. Võtsin raamatu lahti ja asusin lugema.
Tuli mamma. Ticket sai makstud. Vastuvõtu letis olevat teda pika pilguga piideldud. Kord teda ja siis jälle minu dokumente. Lõpuks mamma ütles, et ega mitte tema ei tulnud arsti vastuvõtule.
Ootasime tunnikese ja lõpuks oli järg minu käes. Huvitaval kombel ei pabistanud ma üldse. Olin täiesti rahulik. Paberivärk kontrolliti üle ning pidin andma allkirja. Koorisin ülakeha paljaks ja arst joonistas markeriga ümber sünnimärgi täpikesed. Võtsin prillid eest, öeldes, et ma ei taha näha, mida minuga tehakse. Viskasin lauale siruli. Isegi kingi ei pidanud ära võtma. Mulle laotati peale paar rohelist kaltsu. Ümber käevarre seoti mingi asi (vist vererõhu vm kontrolliks). Arst haaras süstla. Esimene torge sünnimärgi kõrvale oli ka ainuke asi mida ma tundsin. Ja siis läks tegudeks. Naks, naks, naks... Pintsettide vahel oli minu armas sünnimärk, mis visati läbipaistva vedelikuga pudelikesse. Aeg oli auk kinni õmmelda. Valus ei olnud, aga tundsin, kuidas mu kõhunahka sikutatakse ülespoole (lifting, hehe). Väidetavalt õmmeldi korralikult (mõtlesin, et doktor võiks vana eas tikkimisega tegeleda). Esiteks peiteõmblusega seestpoolt imenduva niidiga ja siis kaks pistet pealt tavalise niidiga, mis tuleb järgmisel esmaspäeval eemaldada. Lõpuks mäkerdati peale pruunikat desinfitseerimisvedelikku (õel õnnestus valada pool pudelit arsti kummikindas käe peale), peale meetrite kaupa plaastrit ja oligi valmis. Õde aitas mul istukile tõusta ning küsis, ega mul pea ringi ei käi. Tundsin vaid, et kaenaalused olid higised. Nii istusin veel paar minutit, panin end ettevaatlikult riidesse ja olin valmis.
Arst pistis mulle sünnimärgi pudelikese pihku ja käskis selle Asti haigla laborisse viia. Anatomia patologica. Jalutasime vaikselt koduni. Kliinikust koduni on sama pikk maa kui kodunt haiglani, aga millegipärast oli vaja teine ots sõita autoga. Haiglas leidsime vajaliku luugi. Küsisin mammalt, kas ta tahab heita viimast pilku minu sünnimärgile? Ei tahtnud. Ega see ilus vaatepilt polnudki. Vedelikus oli ta kuidagi hallikamaks ja hingetuks muutunud, ääres oli natuke nahka ja alumine osa oli punase-valge kirju (rasv ja veri?).
Siis läksime koju tagasi, sõime kõhud täis ja… sättisin end lugema, kuid siis otsisin teki alt sooja ja lõpuks magasin nagu nott. Ilmselt oli vaja. Enesetunne? Tipp-topp, aga… Koht ei valuta, kuid kuskil alateadvuses on see koht hell. Katsun mitte kätega ägedalt vehkida (keelati ära) ja mitte naba venitada (et haava lahti ei kisuks). Aeg ajalt tahaks kratsida, ei saagi aru, kas asi on plaastris või plaastri aluses. Ei tea, kas peaks piiluma, kuidas läheb või peab hoidma sama plaastrit kuni niitide eemaldamiseni? Kui jälle meelde tuleb, pistan aeg-ajalt arnikat põske. Pesta saan end vaid jupiti.
Kogu ürituse eelarve:
Arstivisiit (eravastuvõtus, odav sõbrahind)– 60 €
Operatsioon (haigekassa ticket) – 13.90€
Analüüsid laboris (tuleb kirves, sest haigekassa kaudu ei saanud teha) – vaadates hinnakirja arvestame min 50€
Lisaks olen käinud 2 korda perearsti vastuvõtul, et saada 2 saatekirja, milledest kasutusse läks vaid 1.

rong see sòitis...

Tegin omale kruusi Earl Grey teed ja olen tànaseks postituseks valmis... Huvitaval kombel on Itaalias palju rohkem nàha Twiningsit kui Liptonit, minu màlu jàrgi oli Eestis vastupidi. Aga see selleks...

Tàna tuleb Naapolis otsad jàlle kokku tòmmata, sest nàdalavahetuseks minnakse taas kord pòhja. G -d ma enam enne homme òhtut ei nàegi. Niisiis, plaan on selline. Tàna òhtul tuleb mul omal jòul rongijaama saada. Natuke see mind hirmutab, sest rongijaama ùmbrus pole pàevaselgi ajal eriti meeldiv kant, mis siis veel vastu òòd. Minu rong vàljub 21.45 Torino suunas, mulle on eraldatud voodikoht kolmeses naistekajutis. Pileti hankisin mammalt eeskuju vòttes reisibùroost, kùsides kohe, kas neil sellele rongile mònda pakkumist on. Suisa 18€ ònnestus kokku hoida vòrreldes selle hinnaga, mis internetis vàljas (ja kust ma oleks ostnud). Hommikul kell pool kaheksa (mitte seitse ja pool nagu viimasel ajal kipub suust lipsama) ootab mamma mind Asti rongijaamas. Làhme korra kodunt làbi ja siis algab "operatsioon Neo". Minu ribidel ilutsev suur sùnnimàrk (neo it.k sùnnimàrk), mis on juba nii omaseks saanud (millegipàrast teisi hàirib), eemaldatakse. Nali naljaks, et kàekòrval viiakse kohale, kuid vàga mugav. Ei pea kliinikut otsima, ei pea nuputama kuidas ticket (jah, just nii nimetatakse, sisuliselt visiiditasu vist) makstakse. Mòelda, et alguses sain kòikide asjaajamistega tàitsa ùksi hakkama, samas meie rootslane ei tea neist midagi, sest kàis vaid mammaga kaasas kui oli vaja kuskile minna (ei saanud aru ka, mida aeti, sest keelt veel ei osanud).
Mamma nii usinalt viimasel ajal kòike organiseerinud ja meie eest usinalt hoolt kandnud, et otsustasime talle kingituse teha. Need, kingad, millede hind kuidagi allapoole ei làhe, vòtsin eile ikkagi àra. Talle ei òeldnud veel midagi, sest tahan ùllatust teha. Loodetavasti ei pannud vàrviga puusse ja ta on beezhiga rahul.

Eile òhtul sai kodus G-ga veel kord rongivàrk ùle arutatud:
- Kuule, kuidas sa jaama saad?
- Bussiga
- Kus see buss peatub? Jaama ees?
- Mitte pàris, seal ju see metroo ehitamine...
- àkki oleks ikkagi parem vòtta takso...Millal sa mòtlesid kodunt vàlja minna?
- No ma ei tea, nàiteks kell 9.
- Nii hilja! Kell 9 peaksid sa juba jaamas olema!
- Miks? ja siis jòlgun niisama seal ringi 45 min.
- Ei, làhed ootesaali. See on hàsti valgustatud ja seal on palju inimesi.... ja ùks asi veel, kui kelletki midagi kùsid, vaata, et oleks normaalsem inimene, kes asjast midagi teab ka.

Plaani teine osa. G lahkub tàna Naapolist veel enne mind. Homseks on ta organiseerinud omale komandeeringu Genovasse (e.k Genoa?). Lend on tal Milaanosse, kus vòtab kodunt oma auto ja pòrutab sellega homme hommikul edasi (ehk maksavad tòòreisi bensu ka :p). Tagasiteel "pòikab" Astist làbi ja korjab mu peale. G ise on sellise korralduse ùle ùlimalt uhke.

Ja nàdalavahetuse veedame koos Milaanos. Kòik on lihtsalt suurepàrane, kuid ùks seik on jàànud veel ebaselgeks. Millal ja kuidas ma Naapolisse tagasi saan?

uut meite kandis

Tàna olen olnud eriti asine. Pesin kaks masinatàit kraami ja osa olen pannud vàlja. Kuivab nagu niuhti selle sooja ja tuulega. See kàis kergelt, aga ootamas nùùd virn triikimist. :S
Vàljas on jàtkuvalt mònus ilm. Rahvas on vist segaduses ega tea, mida selga panna. Palju on veel nàha saapaid ja sulekaid. Kui ùks vòib olla kampsuni, jakiga ja sulekaga, siis samas kòrval mòni tuleb kampsuni vàel vastu. Ilmselt vastavalt igaùhe karastusastmele. Ja loomulikult tùdrukud nàitavad oma vatsakesi (talvel olid ka madalad pùksid ja lùhike jopp, aga vahelt vàljapaistvat pààsteròngast kattis villane alussàrk).

Tàna sai lòpuks ometi natuke end jòusaalis liigutatud (mitte selles kirikus, selles kontori làhedal). Koht on sama haledas stiilis nagu paljud muudki asutused siinkandis. Aga peaasi, et end liigutada saab. Sissesaamisel saab isegi hinnas kaubelda. Riietusruum on suht suur, dushshiruum samuti, maas on aga valged libedad kahhelkivid. Kui naiste hordid on màrjana korra ùle jalutanud, siis on suur tòenàosus kàntsa kàia. Kappe pole, igaùks jàtab oma kotid ja riided kus juhtub. Vààrtasjade jaoks on sheifid, aga tabalukk peab omal kaasas olema. Ma siis vedasin ranitsa koos kòigega jòusaali kaasa. Vaatasin, et mònel naisel oli kàekott kangi otsale riputatud.
Tàna oli valida kas isetegevuse vòi aeroobika vahel. Kokku on ùks suur ruum, mille keskel on poksiring. Seal ùleval on kolm esinejat ja naiskad all ùmberringi kaasa vehkimas. Huvitaval kombel kolmest eestegijast 2 olid mehed (siin kohtab neid palju sagedamini kui Eestis). Treeningkava paistis olevat hoogne ja pàris vòhmleajav. Vaadata oli ka mònus!
Ise proovisin pakutavaid atribuute teisel pool ruumi. Aeroobikamuusikast jài vàheks, sealne asjamees oli lisaks pannud màngima oma muusika. Tàielik mòll, midagi ei kuulnud. Osa masinaid on tàiesti muinasajast, nàiteks jalgrattad. Ebamugavad ja tàiesti mòttetu vàntamine. Hantlid ja kangid tuleks peale kasutamist panna tagasi (mida ùtlevad kòikjal peeglitel ja seintel olevad sildid), kui sellegipoolest tuleb sobivaid hantleid mòòda ruumi taga ajada. Vedelevad need tàpselt, kus juhtub. Aga peab ùtlema, et oma asjad saab siin tàiesti aetud, vàhemasti ma sain. Jàrgmine kord tahaks vaid midagi soojemat peale panna, sest konditsioneer huugab maksimaalsel jahedusel.
Ootasin natuke kui osa aeroobitsejaid oli lahkunud, et siis ise ka riideid vahetada. Naapoli naised paistavad olevad vàhem hàbelikud kui Milaano omad (kes enamus kimavad tavaliselt higistena koju, ùks proua kàis vetsus privaatsuses riietumas) ja muudkui lobisevad paljaste rindade vàel (on ka palju nàidata). Hàdaldasid seal, et kùlm on. Kui toodi soojapuhur, viskasid kohe vannilinad ùll ja siis olid ònnelikud, et bronhiiti ei saagi. Minu meelest oli temperatuur kùll sama nagu ennegi. Lobisema nad minust sinna maha jàidki.

Viimastel pàevadel olen meie kandis avastanud mòned uued muusikud. Paistab, et trummid ja muud lòòkriistad on IN. Siin-seal lùùakse trummi, kes ùksi, kes koos. A"gedaim uustulnuk olevat Rumeeniast. Iga pàev veab via Toledole suure pilli. Noh, klavessiini suurune. Nàeb vàlja nagu hiigelsuur kannel massiivsetel nikerdatud jalgadel (publikust ùks teadis òelda, et jalad lahtimonteeritavad). Màngitakse seda imeaparaati pulgakestega. Mees paistab tòeline virtuoos. Ega Naapolis kerge ole, pakkumine on suur ja tànavapublik juba oskab paremaid hinnata.
Eile, kui tast mòòdusin, oli ta koos ùhe viiuldajaga. Ei tea, kas musitseerisid koos vòi pidasid lihtsalt vòileiba mugides koos lòunat.

Ja mitte uudis, aga kellest ma pole veel kirjutanud, on kingapuhastaja. Mòned kuud tagasi rààgiti Rai3 hommikuprogrammis endistest ametitest k.a. shoeshine [šušai] (sada aastat tagasi ameerika sòduritelt òpitud sòna). Hàhh, pole midagi endine. See asjamees on alles tàies elujòus ja usinasti Umberto galerii juures ametis. Tuleb aga panna jalg puupakule ja làheb nùhkimiseks. Tòò kiire ja korralik. Huvitav palju selline teenus tànapàeval maksta vàiks?

Nojah... seda ùlestàhendust siin kirjutades, ònnestus mul kòrvetada pòhja garneeringuks mòeldud porgandid ja muuta kasutamiskòlbmatuks ùks pott. Kahjuks pole see esimene (ega kindlasti mitte viimane) kord, kui nii juhtus.