Pean ùtlema, et mammal on tàiesti omamoodi arusaamad asjadest. Minu omadega pole midagi ùhist. Seda huvitavam on seda keerulist karakterit avastada, kuid seda raskem on mitte eksida.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...
Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.
Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")
Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???
Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.
Thursday, September 28, 2006
Friday, September 22, 2006
Kilekotiuputus
Ma vihkan kilekotte! Minu lepliku loomuse kohta on vihkamine natuke liiga tugev sòna, kuid kilekotid on vastuvaidlematult maailma ùks suur nuhtlus.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Thursday, September 21, 2006
Natuke perestatistikat
Iga kuu vòib lugeda Eesti ajalehtedest eelmise kuu perestatistikat, palju sùndis, palju suri, millised olid enampandavamad nimed jne. Kuna Itaalia on ikka kòvasti suurem, siis siin andmete kokkupanemine vòtab ilmatuma palju aega. Internetist otsides vòib leida nàiteks linnade andmeid 2005.aasta kohta. Riiklik statistikaamet (Istat) sai enne augustikuu puhkusi ùhele poole 2004. aasta andmetega.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Wednesday, September 20, 2006
Maccheronic Day
Panin tàhele, et keeltekoolid koolid on vàga nutikad end vàlja reklaamima ja rahvast oma kursustele meelitama. Vàhemasti reklaamid on vaimukad. Olen ennegi siin kirjutanud, kuidas itaallased omamoodi inglise keelt pursivad ja et nende mòistmiseks peab esmalt itaalia keelt oskama. Nàha on, et mòned ùritavad olukorda paremaks muuta.
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Giochi SQUASH, ti salvi in CORNER, cerchi RELAX al FITNESS CLUB a al DISCOPUB, bevi COCKTAIL, fumi LIGHT, indossi T-SHIRT, JEANS e scarpe TRENDY...
Bravo, ma l'inglese lo parli?
Tòlkes: màngid squashi, varjud cornerisse, otsid relaxi fitness clubist ja discopubist, jood cockteili, suitsetad lighti, kannad t-shirti, jeanse ja trendikaid kingi. Tubli, aga kas sa inglise keelt rààgid?
Jah, nii ta ongi. Itaalia keel on ilus keel ja mul on tegelikult vàga kahju, et keelt igasuguste vòòrkeelsete nimetustega solgitakse. Aga selle vàljajuurimiseks pole ilmselt mingit rohtu.
San Gennaro
Eile oli naapollaste jaoks tàhtis pàev. Eriti sellele osale, kes kàib usinasti kirikus ja pùhakutega seonduv oluline on.
San Gennaro (ingl.k Saint Januarius) on Naapoli kaitsepùhak. Katoliku kiriku màrkmete jàrgi suri 305.aastal. Nagu tollal kombeks oli, vòeti màlestuseks kaks ampullitàit tema verd. Verest kui rekliiviast on màrkmed aastast 1389, kui see rahvale vaatamiseks vàlja toodi. 17.augustis selsamal aastal sùndis ime. Veri "sulas" just nagu oleks àsja surnu kerest vòetud.
Hetkel hoitakse vààrtuslikku kraami Naapoli Toomkirikus (Duomo, San Gennaro kabelis). Kolm korda aastas ( mai algul, 19. septembril ja 16. detsembril) korratakse seda vere vedeldumise imet.
Analoogset fenomeni korraldatakse ka Pozzuolis.
Paneb imestama kuidas endiselt usutakse selliseid asju nagu keskajal. Kuid mitte kòik.
Nàhtuse mòistmiseks on tehtud teaduslikke uuringuid. ùhe neist on làbi viinud kolm itaalia teadlast ja nende tòò on avaldatud ajakirjas Nature (Working Bloody Miracles 10.oktoober 1991). Seega fenomeni teaduslikuks nimeks on tissotroopia ja samasugused omadused on ketshupil. Kontrollitud on ka, et too veri tòepoolest sisaldab inimese hemoglobiini, aga pole teada aine tàpne koostis.
Meie jaoks oli ka hea pàev - tòòpàev oli lùhendatud ja G tuli meeldivalt vara koju. :)))
p.s. seoses Duomoga tuli mul veel ùks huvitav asi meelde. Nimelt on vanadest aegadest seal mònedel tàhtsamatel Naapoli perekondadel eriòigusi. Nàiteks ùhed vòivad sòita hobuse seljas kuni altarini.
Tuesday, September 19, 2006
Maiademaal
Juttu tuleb Mehhikost, òigemini kùll vàike osa Mehhikost, sest meie visiit piirdus vaid ùhe poolsaarega ja kahe maakonnaga (state).
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.
Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D
Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.
Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D
Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.
Subscribe to:
Posts (Atom)