Kàisin vaatamas Prantsuse-Eesti toodetud filmi A spell to war off the darkness. Eestlaste pool nimeks pandud Pimeduse peletamise loits.
Puhas kunst. Ei mingeid paganate jorutamisi. Film algab muusikaga ja lauluga "tulen, tulen, tulen...." Kohe esimestest kaadritest vòib aimata, et film saab pikk ja aeglane. Sellistel juhtudel tuleb vastu pidada ja vaadata lõpuni, et asja mõte selgeks saaks.
Esimeses osas näidatakse rahvusvahelist seltskonda Vormsi saarel. Eestlaste jaoks tavaline maamajake, kus aiamaa, palju rohelist, saun koos vihmaveevanniga. Selline tavaline suvine olemine ja (sega)saunatamine. Vahele inglise keelt kõnelevate inimeste elumõtte otsingud, ala Platon ja transs ja spiraalid... Vahele absurdne kaader järvest, kus mingid ilmselt nõukogudeaegsed varemed keset vett. Ütleme, et pole just ideaalne film Eesti turismi propageerimiseks, täielik vastand internetis leiduvatele imearmsatele fotodele Vormsi saarest. Inglisekeelne jutt oli itaaliakeelsete subtiitritega, eestikeelne niisama taustasuminaks.
Teises osas kolab üks tumedanahaline mees ringi mööda sügavaid soome metsi, kàib jahil ja kalal. Näidatakse vihmapiiski järvevee pinnal ja sipelgate sebimist, seeni ja sammalt. Minu jaoks oli ùsnagi nostalgiline meditatsioon. Tundsin peaaegu et màrja metsa lòhna ja seda tunnet keset suurt vaikust ning lihtsalt olla ja kuulata, ainukeseks mùraks ùksik linnuhààl vòi mòòdalendav sitikas. Tulemus on mitteosasaanule tegelikult sama nagu kellegi teisi reisifotosid vaadata, ikka on pildil vaid detail, mitte kogetud tervik.
Viimases ehk kolmandas osas maandusin Oslo vàikeklubis hevimuusika keskel. Muusika on isegi palju òeldud. Mitte olles selle zhanri austaja, minu jaoks kòlab vaid mùra, vinge kitarri vingutamine ja metsikud mòirged. Kuid.. lòpuakt hakkab ilmet vòtma. Uksikud ettesòòdetud detailid saavad oma ilme. Kitarrist, seesama tume mees metsast, valge sòjamaaling nàos, meenutab aafriklaste rituaale. Rahvas publikus nòtkutab pead ka kahe loo vahelise pausi ajal nagu ennist ùhe tùdruku poolt kirjeldatud trasiseisund. Mulle meenutasid mòirged Munchi Karjet ja meenub seesama tunne Norra reisi ajal maali elusuuruses uurides.Vabanemine.
Film lòppeb. Kitarrist pùhib nàolt heleda maalingu, vàljub klubist òhe. Taamal valgustatud linn ja kuu. Kergendus! Làbi!
Vàljun saalist rahulolevana. Minu argipàeva rutiini on raputatud ja minu meelelundeid on torgitud.
Uksel mòòdun kolmest tùdrukust, kas vahetavad vàrskeid muljeid: "...artico... e quando esci sei contento che non è il tuo mondo."
Vàljun kinost. Vàljun galeriist. Ees avaneval San Carlo platsil on kàimas suur laat - CioccolaTò. Teine festival, millest ùritan juba aastaid osa vòtta, aga pole kunagi pihta saanud. Uurin erinevaid lette, klòpsin mòned pildid, joon topsi kuuma shokolaadi vahukoorega, ostan koju kaasa paki kakaoga tagliatellesid ja loen reedese pàeva kordalàinuks.
No comments:
Post a Comment