Monday, July 31, 2006

Suveniir Acciarolist

Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda... Posted by Picasa

Vaade koduaknast

Vòib vahest olla selline: Posted by Picasa

Parmenide

"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.

Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.

Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.

Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!

Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.

Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.

Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.

Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.

Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.

Thursday, July 27, 2006

Arvamismàng



Poes kàies vòib màngida arvamismàngu. Nimelt tuleb àra arvata, millised Itaalias mùùdavad tootenimed vastavad Eestis mùùdavatele. Vòi vastupidi. Nàiteks mòned:
Mister Proper - Mistro Lindus
Tide - Dash
Alldays (Always?) - Lines
Libresse - Nuvenia
Schwarzkopf - Testanera
Blend a Med - Blend a Dent
Perwoll - Perlana
Bold - Bolt
jne. jne.
Ega siis kòike saa ka kohe vàlja laduda, midagi peab teistele ka arvamiseks jààma ;)

Pilt ei taha kuidagi siia teistpidi saada. Vaadake siis viltu.

Koduùlesanne

Mulle on antud kodune ùlesanne. Pean midagi otsima, organiseerima tulevaks nàdalavahetuseks. Mis ongi tegelikult juba homsest. Viimane vaba Naapoli nàdalavahetus enne pikemat ja kaugemat puhkust, seega tahame selle hàsti sisustada. Loomulikult pole G-l aega mòòda netti kaevata, nii ongi see osa minu teha.
Mòte on sàttida end sisse mònes agriturismo's ja pàeval mere ààres vedeleda. Ja natuke vòiks midagi muud ka vaadata olla.

Kaalumisele làhevad jàrgmised paigad:
a) ùlevalpool Naapolit
Sperlonga
Gaeta

b) allpool Naapolit
Ascea
Palinuro
Pisciotta

Hetkel ei ùtle mulle need nimed veel midagi...

Tuesday, July 25, 2006

Diamante bis



Hommikune meri on vòrratu.

Hiljem rand tàitub...
Diamante vanalinn on seal ùleval.


Autoportree.

Isegi alla kahesed saavad aru, et vees on mònus. Posted by Picasa

Monday, July 24, 2006

Diamante

Sel nàdalavahetus pòrutasime rongiga mere ààrde. Eks ole làhemal ka, aga seal mammal pesa ja oli juba innuga meid ootamas.
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).

Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.















Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p

Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.

Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!

Friday, July 21, 2006

sòltlane

"Tere! Minu nimi on Sirkus ja ma olen kofeiinisòltlane."
Ja kuidas ma sellisele jàreldusele jòudsin? Oli see eelmine nàdal kui Milaano kodus sai otsa kofeiiniga kohvipulber ja oli vaid jàànud ilma kofeiinita. Mis seal vahet, maitse ikka sama, mòtlesin.
Esimene pàev ilma kofeiinita. Tundsin kuidas hakkas vaikselt tulema peavalu. Tuikamine ei tahtnud kuidagi ùle minna. Kahtlustasin kùll òòsel sisse jàànud konditsioneeri (kùlm hakkas isegi) ja kanget turja (jòusaalis jài kàimata). Lòpuks enam ei jaksanud olla ning vòtsin pool Momenti.
Teine pàev. Hommik oli enam-vàhem. Siis hakkas jàlle pea tuikama. Manustasin oma loodusliku apteegi ravumeid. Nagu hakkas kergem. Kuid ajutiselt.
Kuni siis pealelòunal sai linnas ùks korralik lonks kohvi manustatud. Ja nagu imevàel kadus ka peavalu.
Vot nii on lood. Mis seal siis ikka. Ja nagu òige sòltlane ikka, olen ikka jàrjest kangemat kohvi hakanud hindama. :D

Wednesday, July 19, 2006

jalgratas on juba leiutatud

Mingi aeg tagasi hakkasin koguma itaaliapàraseid inglisme. Sest ilma neid teadmata ei saa teised sinust aru vòi ei saa sina teistest aru. Jah, see kunagine teema english alla italiana.
Nùùd tuleb vàlja, et ma polegi esimene. Keegi on selle avastanud juba aastaid tagasi, kusjuures itaallane ja lausa terve(d) raamatu(d) kirjutanud. Selle mehe nimeks on Beppe Severgnini ja raamatu (mida ma hetkel usinasti loen) nimeks on L'inglese. Nuove lezioni semiserie. (Inglise keel. Uued pootòsised òppetùkid). See mees kùll tùùpiline itaallane pole, sest enne pole ma veel nii iroonilist enesekriitikat siin maal kohanud. Tàitsa eesti maitse kohe, ùtleks.
Igastahes vàga vaimukalt kirjutatud ja eile rongis pidin naerukrambid saama. Lugesin nàiteks, kuidas keegi tahtis oma hilbupoele tàhtsa nime anda ja selleks sai Top One. Rahvas on aga keeleoskamatu ja rahva suus on poe nimeks hoopis Topone (Suur hiir). No kas pole naljakas.
Vòi kui ùks itaalia proua tahtis arsti juurde minna ja ùtles, et tal vaja Racket maksta. Tegelikult on selle tasu nimi hoopis Ticket. Vòi...
Ja terve raamat on samas vaimus. Muideks puutumata pole jàànud ka eestlased.
Lisaks muhedale lugemisele on raamat ka pàààris òpetlik.

Wednesday, July 12, 2006

mut mà oon semmoinen mies


Inimesi on igasuguseid ja vahest kohtab mònda, kes ùritab olla kohe eriti omapàrane.
Aeg-ajalt nàidatakse televisioonipurgis sellist meest. Kahe lipsuga. Jàtab mulje "kaks ùhe hinnaga" kuskilt supermarketist.

Tuesday, July 11, 2006

Polegi pruun?!

Nii palju on seda mulle aastate jooksul Eestis ette heidetud. "Tuled lòunast ja nii valge! Kus on pàevitus?"
Jah, eks ta nii olegi. Ilmselt olin nùùdki aprillis jumekam, kui praegu juulis.

Naljakas on lugeda Eesti lehtede pealkirju. Kòik pasundavad ùksteise vòidu, kui kuum on. Vaatan ilm.ee -st kraade ja nàen, et (hetkel eesti aeg 12.36 ja kuupàev 11.07.06):



Itaalias làhevad pàevased temperatuurid raudselt ùle kolmekùmne. Naapolis on tàna oodata max 32 kraadi (kell 11.20 òhutemp 28C ja òhuniiskus 45%). ònneks on siin meri làhedal ning on lootust, et vastastiku avatud akende vahel hakkab òhtupoole siiski òhk liikuma ka.
Milaanos asub sisemaal, tuuled sinnani ei ulatu ning niiskus muudkui koguneb. Kuumematel pàevadel vòivad kraadid pàrastlòunatel tòusta kuni 40-ni. Siis on tàielik kasvuhoone ning tunne nagu oleks kala kuival.
Jahutava dushshi all vòib kàia lugematuid kordi pàevas, tulemus on ikka sama, hetk hiljem oled higist sama kleepuv kui ennegi.
Kel pole vòimalust mere ààres end vees jahutada, otsib varju kodumùùride varjust (pesuvàel). Kel asja kuskile pole, vàljub kodunt kas hommikul vòi siis òhtupoole. Vahepeal on lihtsalt liiga palav. Linnad surevad justkui vàlja pàrastlòunaseks ajaks.
Kontorites ja paljudes kodudes on leevendust pakkuvad konditsioneerid. Kel pole, vòib minna shoppama, poed ja baarid on kòik jahutatud. Pargis jalutades liigutakse ka mòòda puude varjualuseid.
Ma soostun selga panema vaid seelikuid ja traksidega pluusikesi. Vòimalusel linasest (vòi vàhemalt puuvillasest), sest sellest kàib òhk kòige paremini làbi ja on ihu vastas mònus.
Kòik see on suve juures tàiesti tavaline ja kestab ùhtekokku vàhemalt 3 kuud.
Normaalne eestlane enamasti juuni-august Itaaliasse ei kipugi.

Miks ma kòigest sellest rààgin? Kallid (eesti) inimesed, saage lòpuks aru, Itaalias aru juures olevad linnainimesed ei ole pàeval tundide viisi niisama pàikese kàes sellise soojaga. Ja kust see pàevitus peaks siis tulema?

Sunday, July 09, 2006

Valmis olla!

Laupàeval:





Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€





Pùhapàeval:



Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...

Friday, July 07, 2006

Lugu Roomast

Hiljuti rààkisin telefonis ùhe oma Roomas elava tuttavaga. Rààkisime maast ja ilmast ja oma tegemistest. "Tead, ma rààgin sulle ùhe loo. Sinu blogi jaoks."
Minu tuttav ùùrib pinda ùhelt vanaproualt, kes jàànud hiljuti leseks. Tema mees oli olnud abielus juba varem, siis lahutanud ning abiellunud uuesti. Lahutuse kàigus oli kohus mehele mààranud maksmiseks esimesele prouale elatisraha. Peale mehe surma avastas teine naine, et elatusraha kohustus oli mààratud temale. U"llatusel polnud loomulikult piire! Vàga kena, et hoolitsetakse, et keegi hàtta ei jàà, aga vaevalt, et teine naine selle asja nii jàtab. Kes ikka tahab mehe endisele maksta. Ja miks peakski.
Nii palju taas kohalikust seadusandlusest.

Tòò kiire ja...

Eile òhtul hakkas Pòhja-Itaalias kòvasti mùristama ja sadama. Naapolis oleks ka tahtnud justkui sadada, aga ei tilkagi.
òòsel jòudis kohale. Algas àgeda vàlguga ja suure kòuekòminaga. Jooksin kiiresti kòòki ja vòtsin ròdult àra oma trenniriided ja G ùlikonna. Kohe pàrast hakkaski ladin pihta. Hommikul kell kuus oli seis ikka sama.
Kell 11 korraks làks selgemaks. Vaatsin aknast vàlja ja nàgin vastasmaja katusel ùht meest kiiruga krohvimas (mitte katust vaid, katusemajakese seina). Vahepeal kùll natuke tibutas, aga usinat tòòmeest ei seganud. Imestasin veel, et tea kas selle niiskusega ikka krohv korralikult àra ka kuivab. Veel veidi hiljem kiikasin aknast ja minu ùllatuseks mees juba tòmbas krohvitud seinale suure pintsliga kollast vàrvi peale. Hetk hiljem taevas tumenes taas ja paduvihm jàtkus... Selleks ajaks oli tòò àsja lòpetatud. Kell nàitas keskpàeva.
Pole midagi kosta. Tòò on kiire! Korralikkuses kahtlen. Huvitav, kaua see tulemus seal seinal pùsib...?


Jah, see kollaselaiguline osa katuse ja pòòsaste vahel.

Wednesday, July 05, 2006

justkui alaline puhkus

G ùtleb alati, et Naapolis on tal kogu aeg tunne nagu oleks puhkusel. Mitte et tal àkitsi tòò maht oleks kahanenud, vaid Naapoli on selline koht.
Ma ei tea kuidas mujal linnas on, aga kesklinnas on kogu aeg melu, palju rahvas ja pidevalt mingid ùritused.
Esimene òhtu taas Naapolis. Làksime vàlja, et sùùa pizzat. Seal kòrval antakse jààtist. Nii kui omanik meid nàgi, kurtis kohe, et meid ei ole ammu nàha olnud. Jah, Naapolis osatakse àri teha. Ses mòttes, et teavad, kes on nende kliendid ja ka seda, mida nad eelistavad.
Hulkusime kitsastel tànavatel, limpsisime oma jààtist ja jòudsime piazza dei Martiri'le. Seal oli ùles pandud lava ja toolid. Moeetendus. Keegi auhinnatud disainer (loomulikult naapoli pàritolu) nàitas oma tòid. Nii tàhtis mees, kelle klientideks on Madonna ja muud sellised tegelased. Vaatasime veel ùhe sfilata ja jalutasime edasi...
Piazza Plebiscito'l vòib hetkel vaadata ùhte vanemat punast kuud - Lunarossa. Paat, mis osales Cup of Americal ja sai vist teise koha. See, mis praegu merd sòidab, on selle noorem ja tublim vend.
Samal platsil olid hàmaramas nurgas end sisse seadnud kaks trompetisti ja musitseerisid seal vabas vormis.
Enne kojuminekut astusime veel baarist làbi ja ma jòin ùhe ammuigatsetud lonkus tòrva.

Jalgpallist

Just òige aeg rààkida natuke jalgapallist. Just enne MM-i tàhtsaimat màngu...
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.

Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.

Tuesday, July 04, 2006

Itaalia pulma jutt

Jaanika pulmast tulin ja Janika pulma ma otse làksin :D
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D

Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)

Eesti pulma jutt

"Olete oodatud jaanilaupäevasel ajal kolm tundi üle keskpäeva Sxxxx palvemajja tubli tütre Jaanika ning nägusa mehepoja Joonase laulatuse tseremooniale. Seks puhuks palume lilli mitte murda ning kingiraha kanda noorpaari kontole üllal eesmärgil kasutamiseks. Pärast kaunite sõnade lausumist ootab teid autorongkäik, mis lahkub Mxxxx talu suunas .Rõõmsal meelel külalisi kostitame hea ja paremaga kuni esmase argipäeva koidikuni. Selga mugav vammus, rahva riie või mõni omasem kostümee, mis võimaldaks ühtlasi nii jalakepsutamist kui murumättal aelemist. Mõdu ja vorstid on oodatud. O"ine kalapüük on lubatud. Ebamugavuste vältimiseks palume öömaja ja transpordi suhtes ühendust võtta."

Nii saigi uuesti lennureis Eesti poole ette vòetud. Kui ma Tallinnasse kohale jòudsin, oli kòik juba organiseeritud. Oma emmet nàgin vaid korraks, sest ta pidi minema pulmarahvale sùlti keetma. Rohkem ei teadnud asjast keegi midagi, sest noored tegelesid ise peo korraldamisega.
Niisiis, tàhtsal hommikul korjati meid ùlejàànusid maja eest auto peale. Sohver oli, nagu kutses òeldud, rahvaròivais. Mul kahjuks midagi sellist kapist vòtta polnud (seelikuriie ootab juba aastaid).
S. palvemaja juurde jòudsime suht vara. Vaatasime rahvast, kes kogunes. Taevas oli pilvine.
Tegin aega parajaks imetledes palvemajas lillekaunistusi. Need olid kasetùved, mille otsas olid pundid sirelite ja pojengidega.
Niisiis... pruutpaar saabus. Peiul oli roheline paelkandiga rahvapàrane pluus ja samast riidest kukekad pùksid. Pruudil kleit oli: rinna ùmbert rohelisest kangast ja alla jooksid kolm sorti heledat kangast, lisaks veel seljale oli kinnitatud kaks tùkki òhulist riiet, mis otsapidi keskmiste sòrmede ùmber kinnitusid (kui kàed tòstis, siis nàgi vàlja nagu haldjas). Pea ùmber oli rohtpàrg, mille ùhel pool ilutses roheline Flamingo lill.
Palvemaja lausuti ùksteise tòotused ja saadi taevalik ònnistus. Sòrmuseid ei vahetatud, sest see oli tehtud juba sùgisel.
Kui ametlik osa lòppes ja làksime vàlja grupipilte tegema, oli pàikegi vàlja tulnud.
Peale pilte istuti autosse ja mindi Tori poole. Sealsamas, silla peal, taeva (kirik) ja pòrgu (nii nimetatakse koopaid jòe kaldal) vahel anti veel kord tòotus, mis pudelisse pandi ja jòkke uputati.
Seega olime pidutsemiseks valmis ja suunduti peopaiga poole.
Enne klaaside kokku lòòmist vaadati veel palju lapsi on tulemas (taldrikukildude jàrgi) ja vaadati, kas noorpaar koos toimetatud saab (pidid àmmale ùheskoos pùksid òmblema).
Aeda oli ùles pandud suur telk, mine seda ilma tea. Selle alla kaetud laud. Alustati soojadest roogadest, milledeks olid mulgi puder, ùhepajatoit, kartulid ja hapukapsas. Nàmma-nàmma-nàmma. Juba kanti lauale kùlmi suupisteid. Lihavaagnad, tàidetud munad, sùlt, pirukad, salatid...
Sòòmise vahele jagati vàlja ametid, tehti ùksteisega tutvust (selgus, et ma olen pruudi nadu), màngiti mànge ja vòisteldi. Et peol oleks jàrge, siis valiti ka tulevikuks uus paar.
Lòpuks toodi kohale suur mitmekihiline pulmatort (kùpsistest, vahel kohupiim ja moos, peal olid vahukoor, maasikad ja shokolaad), millest said tùki lòigata nii tànane kui tulevane paar, ja muud magusad.
Tordiga lòppes pulmavana tòòpàeva ja pulmapidu làks sujuvalt ùle jaanipeoks.

Olen pulmades kàinud kùll ja kùll, kuid ikkagi on iga pidu omamoodi. Tunnistan, et seekordne meeldis mulle vàga. Pruudi ema taluòu on lihtsalt suurepàrane selliste pidude jaoks. Ja eriti imeline on veel jaaniòòl - pàikeseloojang, mis ei saagi pàriselt otsa, suur tuli ja taamal kappavad hobused. Midagi romantilisemat on raske vàlja mòelda.
Veel pean ùtlema, et noorpaar suutis mind ùllatada peo korraldamisega. Kòik oli suurepàrane, kòik sujus ja oli vàga tore. Kùlaliste tarvis oli maja taga puude vilus puupeldik, kùlaliste magatamiseks olid ùles pandud suured telgid. Lisaks olid nad kòik sòògid ise teinud (koos kokk Mihkliga). Maitsesin kohe kòike, mille kohta emme ùtles, et seda tegi Joonas vòi kui Joonas ùtles, et selle tegi Jaanika.
Ja kòige tipuks, pidu kestiski tòepoolest kolm pàeva. :D
Ja kòige vahvam, et nende peod ei saa kunagi otsa. Igal aastal kui saabub taas jaanilaupàev, tàhistatakse koos sòpradega ka nende pulma-aastapàeva.

Monday, July 03, 2006