Minu meeldivaks ùllatuseks oli avastus, et ùhes Toriino kinos nàidatakse eesti filmi. Hoobilt oli otsustatud, et vòimalus tuleb kohe àra kasutada. Helistasin kohe ùhele kaasmaalasele ja kutsusin kinno.
Kodueestlaste jaoks pole kindlasti mitte uudis, et Ilmar Raag eelmisel aastal oma tòòga lòpule jòudis ja juba teost Euroopas festivalidel esitlemas kàis. Minu jaoks tuli aga kòik nùùd ja korraga.
Asusin kohe kaotatud uudiseid taga ajades tasa tegema. Vaatasin treilerit Eestist (Eestlanna Pariisis), Prantsusmaalt (Une Estonienne à Paris) ja Itaaliast (A Lady in Paris). Pole sugugi ùhesugused, igaùks esitab filmi natuke oma vaatevinklist. Siis lugesin O'htulehest, kuidas Laine Màgi enne filmivòtteid prantsuse keelt pusis. Vaatasin intervjuusid Ilmar Raagiga, Laine Màgiga ja veel ùhe sùmpaatse eesti prouaga Pariisist, kes tegelikke loo inspireerijaid tundis. Viimased leiab Youtubist, otsides kasutajat kultuurimeeter ning otsingusònasid eestlanna pariisis.
Laupàeva òhtuks oli minu ind ùles kruvitud. Tundsin ennast eestlasena suure algustàhega ja kassas piletit ostes oli òilis tunne nagu oleks ise millegi uhkega hakkama saanud. Olen tàiesti veendunud, et enamus kinokùlastajaid olid kohale tulnud hoopis teise nime peale, milleks on loomulikult Jeanne Moreau.
Film mulle meeldis. Oma seisukohast oli tore kokku panna mujal elaja kogemused ja mònusalt kodusad pisiasjad. Nàiteks Muhu sussid, kohvrist vàlja piiluv Maaleht. Kahju ainult, et film oli tàienisti ainult itaaliakeelseks dubleeritud, ehkki selles ollakse tòesti tublid. Vòibolla ònnestub kunagi veel kakskeelsena ùle vaadata. Huvitav oleks teada, mismoodi itaallased seda filmi mòistavad. Millise pildi annab see neile meist? Kas pikad vaikimised ja tàhendusrikkad pilgud ùtlevad neile samaselgelt arusaadavad vòi kòigest igavalt venivad stseenid? Napid internetti jàetud kommentaarid on siiski vàga positiivsed. Arusaamatuks jài, miks oli tahetud Annet mònes detailis nii ajast ja arust kujutada: selline imelik krunnisoeng (ma oleks kasvòi taha teinud punupatsi nàiteks), tumepunane sametkleit....(mah!) vaeseke-idast-look.
Vaatamata alati imekaunile Pariisile, nende staarile ja osavatele operaatoritele, minu jaoks oli ikka tàitsa eesti film. Muljeid jagus veel pàrast pikalt òhtueine kòrvale. Tore òhtu oli! Vaatamata taevast lòpmatult kallavale vihmale.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment