Kuna esmaspàeva hommikuks oli meil tellitud kahe vana diivani àravedu, siis pàev hakkas peale ajugùmnastikaga. Kes vòiks olla see isik, kes tuleks ja aitaks diivanid vàlja tassida? Proovisime ùhte sòpra, ei vastanud telefonile. Ma kergitasin kahekohalise diivani otsa ja ùtlesin, et selle jaksame kahekesi ka àra tassida. Mòeldud-tehtud, hàrjal sarvist. Kààrisime varrukad ùles ja minek. Huhh! Soojendus tehtud! Naasisime tuppa ja otsustasime kolmekohalisega ka proovida. Mmmm. Kui kòik padjad pealt àra vòtta, siis làheb natuke kergemaks. Uus proov. Suurema diivaniga oli juba tòeline jòuproov, sest trepikojas kurvide vòtmiseks tuli veel koormat kergitaga ja sikutada. Alla jòudes olid mu kàed tàitsa lòrtsid. Viimane jòupingutus patjadega ja tòò sai tehtud. Oo, milline rahulolu! Eriti G, kes teatab alati, et tal on kodus tugev vastupidav eesti naine mitte mingi ninnu-nànnu.
Lòpetuseks helistas tagasi otsitud sòber, teatas, et vaatab vàljas maratonijooksjaid.
Panine vatid ùlle ja làksime ka uudistma. Tuli vàlja, et jooksurada làks meie maja tagant mòòda ja finishini olid jàànud viimased kilomeetrid. Mòòda jooksid esimesed vòistlejad. Pidin nentima, et ma poleks sellise tempoga isegi mitte paari kilomeetrit neil sabas seisnud. Jalutasime raja ààrest kesklinna poole. Kilomeeter enne finishit klòpsasin màlestuseks mòne foto ka.
Koju tagasi jòudes olin ma parajalt vàsinud ja nàljane ning arvasin, et olin ka sportlikus mòttes selleks pàevaks linnukese kirja saanud.
Pàrastlòunal hakkas vihma sadama. Ja òhtuks olid maja eest kadunud kahekohaline diivan ja kòik kattepadjad. U"ksinduses ootas oma àraviimist vaid ùks diivanikarkass.
No comments:
Post a Comment