tàna pole mul kiiret

Korra nàgin telekas muusikavideot, mis mulle vàga meeldis. Tàna lòpuks leidsin ùles, kelle lugu on. Vàntasin vidot internetis mitu korda ja nùùd tahaks kohe plaati ka. :p
Kes tahab klippi vaadata: http://www.sandymuller.it/disco_eng.htm esitajaks Sandy Mùller.
Laul ùtleb, et tàna pole kiiret (it.k - non ho fretta; port.k. - nao tenho pressa). Nii ka minul polnud kiiret kuskile. Jalutasin linnas ringi, nautisin ilusat pàikesepaistelist ilma. Vahepeal pòikasin raamatupoodi uusi plaate kiikama. Taustaks màngis ùks teine mònus brasiillane - Rosa Passos plaat Amorosa. Kui Sandy on selline popim musa, siis Rosa on rahulikumas jazzistiilis.
Suurest entusiasmist làkisn kuulasin veel ùhte plaati. Rosalia de Souza Brasil Precisa Balancar 60-ndate stiilis. Ja internetis sobrades leidsin ùhe veel ùhe pàris huvitava esitaja - Bia.
Itaallastele brasiilia muusika meeldib ja raadios aeg-ajalt ka màngitakse. Pean ùtlema, et mulle meeldib ka. Peale tànast doosi tahaks kohe koju ka mònda plaati. Peab uurima, kas meie fornitore di fiducia saab selle "hankida"....

viimasest nàdalavahetusest

Kùll on imelik see itaalia ilm! Naapolis oli natuke jahedavòitu teisipàeval, siis andis kùlm vaikselt jàrele. Vesuuvi valge ots muutus taas tumedaks tagasi. Ja nàdalavahetuseks oli suisa pidu. Kohe nii soe, et pùhapàeval vòis olla òhema kampsuni vàel. Mnjah, samal ajal vaatasime telekast, kuidas Milaano uppus otses mòttes lume alla.
Mida me siis ette vòtsime. Reede òhtul kàisime minu soovil Nannella's kòhtu tàitmas (nàmma-nàmma-nàmma ning varem kirutud interjòòr ja làrm on muutunud tàiesti teisejàrguliseks) ja pàrast làksime kinno (neid ka meil siin kodu làhedal laias valikus. Vaatasime Match point'i).
Laupàeva hommikul mòtlesime olla eriti asjalikud ja sportlikud ning pakkisime kotid trenniriietega. G. vàitis, et tema kontori kòrval olevat 1 jòusaal. Tee peal baaris jòime klòmm kohvi ja... no tere hommikust! Jòusaal oli tàiesti kinni. hàhh!!! Marssisime sama targalt koju tagasi! Tegime mòned kiired toiduvarude tàiendamised, mugisime kòhud pastat tàis, nokkisime nina ning ootasime pàrastlòunat. Nimelt tahtsime shoppama minna, kuid seda saab teha vaid kella ùheni vòi siis uuesti neljast. Seekord sai ostetud hulgaliselt kraami ja kòik vaid meespoolele. Suurimaks ostuks oli uus talvejope, kuigi selle kevadise soojaga polnud enam pàris selge, milleks seda kasutatakse.
Kui pùhapàeva hommikul akna lahti tegin, polnud òhu vahet enam pea ùldse tunda. Meenutas kergelt miskit eesti varasuve taolist. Mònus! G. tahtis teha ùks hommikune jooks ja ma tahtsin niisama mòòda mereààrt jalutada. See oli pàeva parim mòte. Saime teada, et terve see ala oli hommikupoole liikluseks suletud ja naapollasi tàis. Kes jooksis, kes jalutas, kes niisama, kes lastega, kes koeraga, kes sòpradega... Melu kui palju! Vaadates seda lòbusat sebimist làks endalgi meel ròòmsaks. Merel oli nàha punt purjekaid, mis ei liikunud mitte ùks kriips, regatiks olid nad kahjuks valinud tàiesti vale pàeva, sest suisa ebatavaliselt polnud tunda tuulekestki. Ja jàrjekordselt oli mul kahju, kuna olin jàtnud fotoka koju. Tagasiteel kuulasin Palazzo Reale ees noortegruppi trummidega ja nòksutasin jalga.
Pàrastlòunal kolasime veel nats kodukandis ja kàisime jàlle kinos (Mùnchen). Natuke ùritasin kududa ka, aga sellest saab lugeda teisest blogist.
Kokkuvòttes rahulik ja mònus nàdalavahetus. Ja Naapolis polegi nii paha.

hilbundusest

Nii ma siin siis jàlle istun pikad pàevad ùksi kodus ja millegipàrast selline staatus vàga ei inspireerigi midagi tegema. Vahest ikka pingutan ja ajan end pùsti, et teha kasvòi ùks tiir vàljas.
Eile uurisin natuke poode ja seal olevaid allahindlusi. Vist on Naapolis rebimine kòvam, sest siis làks osturalli lahti juba aasta kolmandast pàevast (oli ka nàha juba peale jòule), kui Milaanos alles kùmnendast.
Mamma kàis siinolles imetlemas kevadkingi. Kuid hind oli niivòrd soolane, et rahakoti rauad ei avanenud. Ootasime, et ehk lasevad hinna allapoole. Kàisin ma ikka sellest poest mòòda, aga pidevalt oli nii kinni kui veel olla sai. Eile lòpuks sain pihta, kui pealelòunat kella viiest avati. Pettumus kui suur! Ei mingit alet! Sees istus vaid igavlev meesmùùja. Ahh, hoidke omale oma kingad!
Kunagi aastad tagasi oli minu garderoobis must ajastu. Pikkamisi làks see masendus aga ùle ja hakkasin uuesti vàrve tahtma. Lubasin, et nùùd tahan vàhe ròòmsamaid riideid. Kuni siis sel aastavahetus oli tàielik draama. Valisin oma meelest viisaka komplekti vàlja, mis oleks ka mugav koduses miljòòs. Enne selgapanemist kùsisin veel ùle, et kas nii sobib. Jah. Ja kui siis autosse istusin, teatati, et aastavahetus on ikkagi pidulik sùndmus ja tu non sei elegante neanche un pò (sa pole karvavòrdki elegantne) . Vot siis viskas mul kùll maksa ùle kopsu. Krt, kohe ei vòinud siis òelda và. Spets ju kùsisin, kas on ikka ok. Ja kui siis kùsisin, et mis on tema meelest see elegante. Vastuseks sain:"Must. Vòi siis vàhemalt seelikki." Aga kusjuures mehed siia kategooriasse ei kuulu, neil on lubatud vàhe lòdvemalt asja vòtta (ma olingi orienteerunud tema pùkste ja kampsuni jàrgi).
Igatahes, et selliseid nòmedaid ùleelamisi edaspidi vàltida, ostsin eile omale viisaka komplekti. Tàitsa nagu mulle valatud. Must ilma varrukateta lihtne kleidike, millel peal peenike vòò. Ja sinna peale samast kangast jakike. Must naturalmente. Kòik on vàga tip-top, aga vot kui korraga selga panen, on tunne nagu hakkaks matustele minema. Meespoolel hakkasid aga selle ostu peale kòrvad liikuma ning oli ùlimalt rahul. No lòpuks ometi! Ja "kodurahu" maksis kokku vaid 69 eurot.
Veel leidsin omale talviseks ajaks velvetpùksid. Just sellised nagu tahtsin.
Sellega ka minu eilne shoppamine lòppes. Jah, olen suht lùhikese maa jooksja. Ostumaratonil ei pea ma kaua vastu...

lisa eelmisele

Eile Naapolisse tulles avastasin veel ùhe reegli ja mòned sònad. Reegel: nime lòpus olevat s-tàhte ei hààldata N: [makdonald] [neipl]. Lisaks pakuti lennu ajal vàike [snek].

Kui ma eile entusiastlikult valgustasin veel ùhte isikut oma suurepàrasest vaimukast ùlestàhendusest, selgus, et ei teinudki eriti nalja. Kui siis julgesin òelda, et itaallased on nònda hellakesed, et kriitikat ùldse ei kannata, kuulsin pikalt, kuidas prantslased on veel natsionalistlikumad. Aga mis sellel ùhe mònusa iroonilise naljaga pistmist? Kòige lòpuks pandi kòva punkt: "Mitu korda oled sa oma blogis kirjutanud itaalia keelest? Selle asemel, et oma aega raisata mingite tobeduste peale, vòiksid oma itaalia keelt parendada." Vot nii.
ùks pàev kirjutan ehk kunagi siis sùvendatult itaalia keelest ka. Aga tàpsemalt mida, selle jàtan hàrrale ùtlemata ;) [jàrgneb kuratlik naer]

english alla italiana

Itaallased armastavad kangesti kasutada inglisekeelseid sõnu, oskamata neid isegi kirjutada või hääldada. Nagu see partnership'i lugu. Justkui oleks tegemist mingi täiesti teise keelega- english alla italiana. Muidugi võib seda ka võtta kui ajugümnastikat. Et kirjapilti ei vaata ja siis katsud ära arvata, mis sõnaga on tegu.
Üks esimesi kokkupuuteid selle keelega oli siis, kui tahtsin baarist võileiba, millel oli nimeks toast. Küsisin, aga keegi ei saanud aru. Küsisin uuesti, ei midagi. Lõpuks näitasin näpuga.

Mõtlesin, et paneks kirja....Niisiis, esimesed, mis kohe nii umbropsu meelde tulevad, hiljem saab kollektsiooni täiendada:
[tost] - toast
[blutut] - bluetooth
[britrait] - breeth right
[forfor] - for four (Smart neljale)
[ledanter] - l' head hunter
[epi olideis] - happy holidays
[cleb] - club
[serf] - surf

hääldusreeglitest:
* pikad vokaalid hääldada ühekordselt, näiteks [ship] võib olla nii ship, kui ka sheep.
* kohtades, kus peaks olema meie mõistes täppidega häälik, muuta e-ks, näiteks [bed] = bad või bed.
* th (keel hammaste vahel) muuta lihtsustamiseks t-ks
* h-täht jätta hääldamata
* kui hääldust ei tea, siis võib ka lugeda nii nagu on kirjas

lennata või mitte lennata

Täna tahtsin lennata, aga ei saanud. Tegelikult, mis ma nüüd niiväga tahtsin, Milaanos hea küll olla. Igavene segane värk, kord lubatakse streiki ja siis lükatakse edasi. Ja hommikul avastad äkitsi, et said tünga. Aprill, aprill, streiki pole, aga lende ka pole. Rahulik nagu ma olen, mõtlesin natuke, ei viitsinud isegi lennujaamani end vedada, et siis kohalikega koos sõnasõda ja võitlust pidada. Helistasin ja küsisin, mida nad minu piletiga teha saavad. Homme tuleb uus katse...

Saint Lucia

Saint Lucia – nii on nimeks saarel, kus olin viimase nàdala. Uhelt poolt uhub saart Atlandi ookean ja teiselt poolt Kariibi meri. Kaardilt vaadates saarte riburada keskel, naabriteks pòhjas Martinique ja lòunas Saint Vincent ja Grenadine. S lucia on ùks tuulepealsetest saartest (ingl.k windward, it.k sottoventi), kus temperatuur on stabiilselt paras ja kuhu orkaanidsatuvad vàga harva. Nime on saar saanud pùha Lucia jàrgi, sest just 13.detsembril 1502 pani Kolumbus siin jala maha. Selle tàhtsa mehe jàrgi oli nimetatud ka pealinna Castries (kus elab 1/3 rahvastikust, kokku riigis 150000) peaplats, mis siiski nimetati ùmber Nobeli auhinna saanud kirjaniku (loomulikult ùks kohalikest) jàrgi ja kannab nùùdseks nime Derek Walcott Square.
Saare keskosas asuvad vihmametsad, mida ùmbritsevad hulgalised banaaniistandused. Tegemist on tòelise banaanivabariigiga, sest just need viljad on kohalike peamiseks sissetulekuks.
Minevikust veel niipalju, et iglased ja prantsalsed kaklesid aastasadu selle maatùkikese pàrast, omanik vahetus selle aja jokksul 14 korda, kuni lòpuks jàid siiski peale inglased. Kuigi 1979.aastast on St. Lucia iseseisev riik, on ta siiski osa briti commonwealth’ist. Ühe kohaliku taksojuhi arvates oleksid kohalikud rohkem rahul prantslastega, pòhjuseks tòi ta brittide palju keerukamad ja piiratumad immigreerumisreeglid.
Loogiliselt on kohalikuks ametlikuks keeleks inglise, kuigi omavahel vesteldakse…

Vana aasta lòpu ùlevaade

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olime mamma meile Naapolisse külla kutsunud. Ja seee oli täitsa minu idee. Noh, et teised astikad plaanisid jõule Rootsis ja mida see mamma üksi ikka oleks teinud. Meil ka nii lihtsam, sest G. pidi tööl käima ning me poleks saanud kogu seda aega koos veeta. Mõeldud-tehtud. Mõned tundsid mulle kaasa, kuid ma ei saanud aru miks.
Mida me siis koos ette võtsime? Esiteks on minu unevajadus tunduvalt suurem, seega ma magasin enamasti umbes nii kümneni, kui vaid lasti. Mõnel korral olin viksim ka ja ajasin juba varem kargud alla. Mamma, unetu nagu ta meil on, ei mallanud nii kaua käed rüpes oodata. Selleks ajaks oli ta tavaliselt juba midagi kasulikku ette võtnud nagu näiteks triikimine või põrandapesu(muideks kohale jõudes, kui ta kohvri avas, nägin kõige peal kummikindaid, seega oskasin midagi taolist juba oodata) . Siis läksime koos välja. Pidevalt tuli mõelda sellele, mida süüa ja kas selleks on vajalik materjal olemas või seda tuleb osta. Enne jõule oli veel kingimure, sest ees ootas pidu suure hulga sugulastega, keda oli kõiki vaja meeles pidada. Esimesed päevad nii otsa saidki.
Jõuludeks oli meil renditud [forfor] ehk siis Smart for 4. Kodu juurest sõitsime taksoga lennujaama, sealt edasi selle pisikese aparaadiga Cosenzani. Jah, sugulasi on palju. Kusjuures tegemist on väiksema poole sugulastega. Et siis mammal on 2 õde, neil kahepeale 6 last (abikaasadega v.a 1) ja 8 lapselast. Ma olin enne omale juba ilusa nimedega sugupuu joonistanud. Peaks ülema, et nimede meeldejätmine on tunduvalt lihtsam, kui oled inimesi juba isiklikult kohanud. Palju inimesi ja palju süüa ja palju melu.
Need zii (tädi mehega), kelle juures me ööbisime elavad suures, kui tühjaksjäänud korteris. Meie (kuhu meid magama pandi) osa kasutati suures osas hoiuruumidena ja seal polnud isegi mitte kütet olemas. Ühes ruumis oli pesuvärk ja koli, teises söögisahver, milles oli 2 külmkappi ja kastide viisi juur- ja puuvilju. Oli näha, et nad on hästi varustatud. Ja seda tänu ühele väimehele, kes on kardioloog ja kellele tuuakse tihtipeale tasu natuuras. Igastahes nälga siin maja ei nähta ja toidetud saaavad kõik. Seda viimast sai palju harrastatud... lambaliha, seened, pasta brokkoliga, puuviljad, bianchetti (vastsündinud kalakesed), kohalikud jõuluküpsetised (araabia päritolu, friteeritud ja mees keerutatud, nimesid ei mäleta) jne jne
Kokkuvõttes oli tore ettevõtmine ja toredad inimesed. Me olime rahul ja teised ka. Mulle öeldi, et tavaliselt nii palju selles majas koos ei oldagi, kõik vaid meie auks.
Järgmised päevad taas argipäeva rüpes. Vaikselt hakkasin aru saama, mis inimene on see meie mamma. Suitsetab ta palju rohkem kui ma eales oskasin arvata. Mitte mõni sigarett päevas, nagu ta väidab, vaid vähemalt pakk. Meie minu meelest päris soe elamine osutus tema meelest külmaks, samas oli ta ise väikese aja tagant taas avatud aknal tossamas. Poleks uskunud, kuid suitsetamisest kasvas suur pahandus. Pidevalt oli toas suitsuhais, ja samal põhjusel tekkisid ägedad ütlemised ema ja poja vahel. Minu oli seda piinlikum seda kõike kuulda. Parata pole midagi, tegemist siiski teise generatsiooniga ja teiste arusaamadega ning ümber ei muuda enam midagi. Katsume üle elada.
Minu jaoks uudisena olid sellised probleemid: millal midagi koristada ja kuidas seda teha, mida millal süüa ja ostmise/kokkamise peale kuluv aeg; soe ja tuuline naapoli ilm, mis langes kategooriasse schifoso ja seda sagedaste hoovihmakeste pärast (paaniline hirm juuste lokkitõmbumise pärast)... Sain teada, et mammale meeldib lobiseda, samas tihti ei malda ta teiste juttu kuulata kui teema teda ei huvita. Televiisorit vaatab ta suhteliselt vähe. Loeb vahest ajakirju, kuid raamatud teda ei huvita. Internetindusest ei tea ta midagi. Tema lemmiktegevusteks on kodus koristamine ja kokkamine, ta tunneb ennast kasulikuna kui saab midagi sellist teha (ojaa, aga palun :p). Kokkuvõtlikult võib öelda, et oleme erinevad nagu öö ja päev ja ma tundsin end pigem külalisena omas kodus. Ühine on arvamus vaid, et me ei tahaks koos elada (vaatamata sellele torele külaskäigule). Ja isegi pärast sellist üritust olen siiski arvamusel, et mamma on ikkagi üks tore ja hea inimene.

Paar huvitavat momenti.
*Olin üritanud natuke kodu kaunistada ja jõulumeelolu luua. Diivanilauale olin pannud punasekirju päkapikkudega laualina. Suures toas rippus paar kallistavaid päkapikke. Köögiaknale olin kleepinud lumehelbeid. Tuli mamma, vaatas ringi ja arvas, et tuleks natuke jõulumeelolu luua. Veidi aja pärast tuli oma toast tagasi pisikese hõbedase presepega, tõstis linikul oleva kommikausi laua äärele ning asetas presepe liniku keskele. "Noh, nüüd on vähemalt midagigi."
* Heegeldamine, mis minu jaoks on osa mõnusast olengust, on mamma jaoks keeruline tegevus. Nii ühel õhtul kui teleka ees näppudel käia lasin. "Aitab juba küll tänaseks, juba hilja õhtu käes". Naljakas, ennevanasti just näputööd ajatäiteks tehtigi õhtuti. Järgmisel päeval aga: "Kuule, aga millal sa mu salli valmis teed. Aeg hakkab juba otsa saama."
* Rääkisin, et Milanos müüakse toorpiima st. mis on pudelisse pandud ilma pastöriseerimata. Ise eelistan just seda piima, sest siis on naturaalsed kasulikud bakterid kõik alles. Mamma vastas: "See tuleks kindlasti ise kodus läbi keeta. Muidu on baktereid täis. Pastöriseerimine on ikkagi sajandi tähtsaim avastus."

Ahjaa. Aasta lõpul oli meil veel üks ärev teema. Nimelt kui reisi jaoks hangiti minule kauge maa ministeeriumist paber, et mul lubatakse ühekordselt jaanuaris riiki siseneda, siis G. pass vajas ka pikendust. Tavaliselt tuleb seda teha selles linnas, kus resideerud. antud juhul siis Milanos. Juba saab ka pikendada mujal, kuid siis peab ootama luba. Igastahes oli pass viidud Naapoli vastavasse ametkonda ja oodati ärevalt vastust Milanost. Kes lugu kuulsid, olid kõik väga pessimistlikud. Ei ole võimalik nädalaga! Kui Milanos, siis võib olla selle ajaga isegi saaks. Kuid Naapolist... Vaevalt küll! Kuu aega läheb selliste asjajamistega. G. käis iga päev uurimas, kas on juba midagi uut. Ja iga kord sai järjest suurema ülemuse jutule. Kuni kõige kõrgemani välja. Kel ikka väga vaja (G. oli öelnud, et tegemist osaliselt tööreisiga), see ka saab. Kujutage ette. imede ime, aasta viimasel päeval oli tal pass käes. Hurrraa! Ma ei peagi üksi minema.

Aastavahetus? Järjekordne söömaorgia. Seekord Torinos. Parem ei hakkagi nimetama, mida kõike anti... jääkski siia... igastahes peale antipastisid olin ma juba kurguni peenemat kraami täis ja ülejäänu kaldus olema rohkem piin kui mõnu. Aga näe, ellu jäin!