Mis tehtud, mis teoksil

Viimasest postitusest on parasjagu aega mòòdas ja vahepeal palju vett merre voolanud. Raske on otsustada, kust otsast tasategemist alustada ja mis yldse vaaribki meeldetuletamist vòi yleskirjutamist.
Kust mul pooleli jài? Aasta numbriga 2008 oli minu jaoks yks kole aasta. Kòik, mis stressinimekirja tippu mahub, kòik korraga mul kaelas oli ka. Ja tahtmine kirjutada oligi lihtsalt otsas...
Suured ja suurel hulgal muutused nòuavad uuesti orienteerumist ja hetkel vòin òelda, et olen oma dimensiooni enam-vàhem leidnud.
Mida ma vahepeal teinud olen? Mingil ajahetkel avastasin, et kòik asjad, mida ma kunagi palju nooremana liigitasin lahtrisse "seda ma kunagi ei tee", olin ma kòik àra proovinud. Yks nendest oli lapsehoidmine. Ja sellest sai ka yks tàhtis peatykk.
Oli sygis peale Toriinosse kolimist. Otsisin tòòd, aga ei leidnud kusagilt. Aga olin tutvunud paari kohaliku eestlasega. Yks neist oli leidnud tòò, aga puudus vàiksemale lapsele lasteaiakoht, sellega tuli oodata pool aastat. Suures hàdas oli kohal palgata puhkust vòtnud eesti vanaema. Pakkusin neile oma abi ja kòik olime ròòmsad - eesti vanaema vòis naaseda koju, pisipònnil oli eesti keelt rààkiv hoidja, lapse emmel oli sùda rahulik ja minul olid pàevad tàis tegemist.
Pool aastat hiljem làks eesti poiss lasteaeda ja mina kolisin nende sugulaste juurde hoidjatòòga yle teise, seekord itaalia peresse. Sinna jàin ma peaaegu kolmeks aastaks.
Pole nii, et hoidja ylesanne on vaid last kantseldada. Paljuski on hoopis lapsed, kes meid muudavad, meie kannatlikkust proovile panevad ja seda jàrjest elastsemaks muudavad, kes meid tugevamad sunnivad olema ja mitte nende tahtmistele ja tujudelel mitte jàrele andma, kes panevad meid rohkem liikuma ja meie fantaasia màngudega tòòle innustavad ja kes meid valgustavad oma teistsuguste arusaamistega.Ja koos itaalia lastega sain ka mina osa nende lapsepòlve itaalia tegemistest. Siis alustas ka minu teine vàike kooliteed ja mina leidsin omale uue tòò. Nyyd, kus mu vàljakoolitatud màngukaaslase rollist on saanud kontoriroti oma, on mul ikka siiani kàibel "minu" laste vahvad ytlemised.
Tòòga on Itaalias kehvad lood, aga see ilmselt ei yllata kedagi. Seega pirtsutamiseks pole kohta ja igayks teeb seda, mida saab. Selles osas ma kyll kurta ei saa. Pàrastlòunatel on mul soe koht, kus istumas kàia, paberit mààrida, arvutil klòpsutada ja telefonile vastata. Konti ei murra, karjààri ei tee, natuke raha antakse. Poolepàevase tòò hea (parem) pool on see, et jààb aega muuga tegelemiseks.
Minu yhest hobist on saamas ka lisatòò. Sel aastal olen usinalt mytse kudunud ja nyyd yritan neid myya. Puudu on vaid veel kylm ilm, et ostjaskonda innustada. Kas myygitòòst kriisiajal ka asja saab, see selgub talve jooksul. G igatahes on juba 10-aastaku plaani valmis kirjutanud. Tema unistustes oleme me tulevikus yhe eduka kudufirma maha myynud ja reisime muudkui mòòda ilma ringi. Egas mul muud yle jàà, kui mees kuduma òpetada :D
Mis tehtud, sellest sai (suhteliselt) lyhidalt kirjutatud. Mis teoksil, sellest juba edaspidi.

Piccola tegutseb taas...

Otsustasin hakata taas oma tegemisi yles kirjutama. Hiljem omal ka huvitav lugeda.
Seega - peatseni!