Kònnin mina ùhel òhtul kodu poole, kui selja taga kuulen naishààlt: "Scuuusi!" (vabandage it.keeles). Ma ei pòòra tàhelepanu ja astun aga edasi. Kuulen uuesti:"Proua, vabandage" ja keegi kiirendab sammu minu suunas. Jààn seisma ja keeran ùmber, et nàha, kes mind kònetab.
Làheneb ùks proua ja suure innuga uudistab: "Vabandage, kas Te teate mulle òelda, mis vàrvi on teie sukkpùksid. Nii ilusad on!"
Kohmetun. "Ei tea. Ma kahjuks ei màleta, mis vàrvi nimi oli pakendil kirjas."
Proua paistab pettunud."Ahh... ei teagi...." Tunnen end peaaegu sùùdi. Proua vabandab uuesti, seekord tùlitamise pàrast, soovib mulle head òhtut ja eemaldub.
Muigan ja jàtkan teed kodu poole.
Showing posts with label itaallased. Show all posts
Showing posts with label itaallased. Show all posts
Tuesday, May 14, 2013
Monday, March 25, 2013
Kuula hoolega
Reede òhtul kàis G klassikokkutulekul. Yritusena oli organiseeritud ùhine suur sòòming linnast vàljas ùhes restoranis. Sòòdi, uuriti ùksteiselt tegemistest ja arutleti elu ùle. G làhimad s6brad (klassivennad ka nemad) mind tunnevad ja teavad, mònele ehk tuli G-l oma perekonnaseisu kohta aru anda.
Yhel hetkel pòòrdus kòrval istuv proua klassiòde G poole ja utles:"Kuula mind nùùd hoolega. Ma annan sulle nòu. Kuula tàhelepanelikult. Mul on sulle ùks lugu jutustada."
Jutt lùhidalt jàrgmine. On sellel proual ùks sòber, kes mingi aeg tagasi ùhe poola neiuga tuttavaks sai. Neiu kena, sòbralik, lahke jne. Vot panidki itaallane ja poolatar leivad ùhte kappi. Mehel oli aga selline tòò, mis teda tihti kodunt eemale viis. Noorik elas rahulikult sel ajal oma itaalia elu. Kord tuli mees Aafrika reisilt koju ja leidis kodu tùhjana. Kadunud polnud mitte ainult neiu, vaid ka kogu maine vara. Lisaks avastas ta, et ka tema pangakontod oli tuhjaks tehtud.
Vot selline lugu ja selline nòuanne. Tundub, et minu fantaasial on veel arenemisruumi kùllaga. Ja ma rumaluke làksin G-ga Aafrikasse kaasa...
Yhel hetkel pòòrdus kòrval istuv proua klassiòde G poole ja utles:"Kuula mind nùùd hoolega. Ma annan sulle nòu. Kuula tàhelepanelikult. Mul on sulle ùks lugu jutustada."
Jutt lùhidalt jàrgmine. On sellel proual ùks sòber, kes mingi aeg tagasi ùhe poola neiuga tuttavaks sai. Neiu kena, sòbralik, lahke jne. Vot panidki itaallane ja poolatar leivad ùhte kappi. Mehel oli aga selline tòò, mis teda tihti kodunt eemale viis. Noorik elas rahulikult sel ajal oma itaalia elu. Kord tuli mees Aafrika reisilt koju ja leidis kodu tùhjana. Kadunud polnud mitte ainult neiu, vaid ka kogu maine vara. Lisaks avastas ta, et ka tema pangakontod oli tuhjaks tehtud.
Vot selline lugu ja selline nòuanne. Tundub, et minu fantaasial on veel arenemisruumi kùllaga. Ja ma rumaluke làksin G-ga Aafrikasse kaasa...
Tuesday, November 11, 2008
Lisatöö
Vasakul: Silmatohter Giovanni
Paremal: Pakutakse keldrite koristamist, puhastustöid, kolimisteenust. Pakkujaks taas Giovanni.
Paremal: Pakutakse keldrite koristamist, puhastustöid, kolimisteenust. Pakkujaks taas Giovanni.
Sildid asuvad meie trepikoja ukse kõrval Toriinos.
Tuesday, November 21, 2006
Kairo
Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)
Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.
Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.
G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.
Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).
Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.
Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.
Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.
Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.
G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.
Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).
Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.
Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.
Tuesday, October 24, 2006
Quality time perega
Kunagi (ma pole kursis, kas ka nùùd veel) reklaamiti Eestis uusi suuri ostukeskuseid kui paiku, kus kogu perega kvaliteetselt aega veeta. Kui meil G-ga tuleb mòte mònda sellist kohta Milaano ààrelinnas kùlastada, siis ùtleme selle kohta Quality time. Ikka naljatledes.
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?
Thursday, September 28, 2006
Sobilik vòi mitte sobilik
Pean ùtlema, et mammal on tàiesti omamoodi arusaamad asjadest. Minu omadega pole midagi ùhist. Seda huvitavam on seda keerulist karakterit avastada, kuid seda raskem on mitte eksida.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...
Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.
Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")
Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???
Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...
Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.
Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")
Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???
Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.
Friday, September 22, 2006
Kilekotiuputus
Ma vihkan kilekotte! Minu lepliku loomuse kohta on vihkamine natuke liiga tugev sòna, kuid kilekotid on vastuvaidlematult maailma ùks suur nuhtlus.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Thursday, September 21, 2006
Natuke perestatistikat
Iga kuu vòib lugeda Eesti ajalehtedest eelmise kuu perestatistikat, palju sùndis, palju suri, millised olid enampandavamad nimed jne. Kuna Itaalia on ikka kòvasti suurem, siis siin andmete kokkupanemine vòtab ilmatuma palju aega. Internetist otsides vòib leida nàiteks linnade andmeid 2005.aasta kohta. Riiklik statistikaamet (Istat) sai enne augustikuu puhkusi ùhele poole 2004. aasta andmetega.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Wednesday, September 20, 2006
Maccheronic Day
Panin tàhele, et keeltekoolid koolid on vàga nutikad end vàlja reklaamima ja rahvast oma kursustele meelitama. Vàhemasti reklaamid on vaimukad. Olen ennegi siin kirjutanud, kuidas itaallased omamoodi inglise keelt pursivad ja et nende mòistmiseks peab esmalt itaalia keelt oskama. Nàha on, et mòned ùritavad olukorda paremaks muuta.
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Giochi SQUASH, ti salvi in CORNER, cerchi RELAX al FITNESS CLUB a al DISCOPUB, bevi COCKTAIL, fumi LIGHT, indossi T-SHIRT, JEANS e scarpe TRENDY...
Bravo, ma l'inglese lo parli?
Tòlkes: màngid squashi, varjud cornerisse, otsid relaxi fitness clubist ja discopubist, jood cockteili, suitsetad lighti, kannad t-shirti, jeanse ja trendikaid kingi. Tubli, aga kas sa inglise keelt rààgid?
Jah, nii ta ongi. Itaalia keel on ilus keel ja mul on tegelikult vàga kahju, et keelt igasuguste vòòrkeelsete nimetustega solgitakse. Aga selle vàljajuurimiseks pole ilmselt mingit rohtu.
Wednesday, July 12, 2006
mut mà oon semmoinen mies
Inimesi on igasuguseid ja vahest kohtab mònda, kes ùritab olla kohe eriti omapàrane.
Aeg-ajalt nàidatakse televisioonipurgis sellist meest. Kahe lipsuga. Jàtab mulje "kaks ùhe hinnaga" kuskilt supermarketist.
Wednesday, July 05, 2006
Jalgpallist
Just òige aeg rààkida natuke jalgapallist. Just enne MM-i tàhtsaimat màngu...
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.
Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.
Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.
Tuesday, July 04, 2006
Itaalia pulma jutt
Jaanika pulmast tulin ja Janika pulma ma otse làksin :D
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D
Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D
Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)
Monday, July 03, 2006
Monday, June 05, 2006
palju kùlalisi
Oleme alati endale rahavast kùlla kutsunud, nii mina Eesti rahvast nii Milaanosse ja Naapolisse ning G oma sòpru Naapolisse. Ega meil ilmaasjata kùalistetoad pole. Kùlalistel vòtab tavaliselt hoovòtmine aega. Ja nii juhtubki, et tulla otsustatakse suht korraga.
Mul pole kùlaliste vastu midagi, tore kui tulevad. Kuid tàna tunnen, et olen nagu tùhjaks pigistatud sidrun. hehe
Alustame otsast peale.
Kùlaline ùks. Mai viimane nàdal K-ga Milaanos.
Oligi juba aeg, et keegi vahelduseks Eestist kùlla tuleks. Mis sellest, et ise alles kàisin. Pole ikka see. Vastuvòtmisega oli kùll vàike segadus ja minu oodatud kùlaline pidi òò lennujaamas veetma. Kuuldavasti polnudki nii hirmus ja loodan, et ùlejàànu korvas alguse ùleelatu.
Kus me siis nàdala jooksul àra kàisime. Milaanos, Milaanos, Milaanos, natuke linnast vàljas, Comos ja Monzas. U"kskòik kui vàhe vòi palju ei planeeri, ikka jààb midagi tegemata vòi kuskil kàimata. Samas ega ùle ka ei maksa pingutada, sest kùlalised on ju ikkagi puhkusel. Vòi mis. Ja teinekord vòib jàlle tulla. ;)
Ma ise olen juba nii àra harjunud, et huvitav on jàlgida, mida uustulnukad nàevad ja kogevad. Kòik need miksid, mida enam ise ei kùsi. Màletan, kui esimesel korral Milaanot kùlastades tahtsin nàha, kuidas elavad kohalikud. Ja naljakas, kuidas rollid muutuvad ja nùùd tulevad teised uudistama, kuidas mina elan.
Kùlalised kaks, kolm ja neli. Pikk nàdalavahetus G sòpradega Naapolis.
Seekord sain aru, et itaallastest kùlalisi tuleb kantseldada kui lapsi. Ja huvitav, et kui me oleme kàinud teistel kùlas, siis kàitume nagu pererahvas on harjunud. Kui aga nemad meile kùlla tulevad, siis mulle tundub jàlle, et tehakse nagu neil kombeks. Hmmm.
Veel eesti ja itaalia kùlaliste vahel on see, et kui eestlasega on parasjagu tòsisem turimituur ette vòetud, siis sòòmine on teisejàrguline tegevus. Kui aga itaallased kùlas, siis lòunatamine on "pùha lehm" ja pigem jàetakse midagi muud vahele.
A"rge nùùd arvake, et ma tahan hirmsasti kurta, kuid ma mitte ei saa jàtta jàrgmist lugu rààkimata. See ON naljakas. Niisiis:
Auvààrt kùlalistele oli juba enne nende tulekut serveeritud, et veame nad Ischia saarele sooja vette ligunema. Eeldades, et nad teevad omad jàreldused ja vòtavad vajaliku kraami selleks kaasa.
Laupàeva hommik. Ilm tundus just piiripeal sobivana, et lubatud retk vòetigi ette. Enne minekut sai veel meelde tuletatud, et nad ei unustaks oma pàevitusriideid, plàtasid ega rannalinu.
Termaalparki kohale jòudes làksime ise kabiini riideid vahetama, teised jàid ootele , sest neil olid costume'd juba seljas. Tulen mina siis vàlja ja mida nàen. Meie kùlalised on minu poolt vàljajagatud (hotellidest pàtsatud) valgete froteest toasussides ja meie kàteràttidega. Tòeliselt halenaljakas. Kùsin siis, et miks nad ei òelnud, et neil plàtasid pole, meil oleks olnud anda. Vastuseks sain:"Non c'è nessun problema." Et neil pole sellest midagi. U"ks veel lisas, et talle kummist plàtad ei meeldigi. Khmm!!! Minul on kùll probleem. Ei hakanud midagi kobisema, sest mis seal enam teha. Ja nii nad siis jalutasid rahulolevalt nende sussidega mòòda ilma ringi. Ja kòige tipuks olid neil ka ujumismùtside (neid oleks saanud kohapeal ka) asemel sùdakestega vannimùtsid (ka kuskilt hotellist). Inimesed teavad, et tulevad mere ààrde ja pole peale pàevitusriiete midagi muud kaasas?!
Kui me koju tagasi jòudsime, siis loomulikul sussid enam jala otsa panna ei kòlvanud (tallad olid pisikesi kivikesi tàis tipitud ja valgest oli saanud hall). Rahumeeli paterdasid kingades. Mis sellest, et me ise ukse juures iga kord kingad susside vastu vahetasime. Mis sellest, et vàljas sadas vihma ja kingad olid porised.
Vahepeal uuriti kùll, et kes meil koristamas kàib. Oldi ùllatunud, et mina teen siin majas kòik ise. "Oh sa vaeseke, pead nùùd meie jàrelt pàrast rabama." Ja jàtkasid sealjuures rahumeeli lagastamist edasi. Mis neil viga, kòigil kàivad koristajad vòi siis kasib mamma nende jàrel. (Muideks olen tàhele pannud, et seda taktikat kasutatakse ka muudel juhtudel. Et vabandatakse ja tuntakse kaasa ja siis tehakse oma suva jàrgi rahumeeli tùli edasi).
Loomulikult ma pàrast koristan. Kùlalisi kutudes tulebki ju vàikse lisatòòga arvestada. Ja ega siis selle pàrast kedagi kutsumata ei jàta. Naljatilgad.
Aga teate, mul pole elamine kunagi nii must olnud kui peale neid kolme pàeva.
Vahejuhtumeid oli teisigi, aga aitab sellest ùhest.
Mul pole kùlaliste vastu midagi, tore kui tulevad. Kuid tàna tunnen, et olen nagu tùhjaks pigistatud sidrun. hehe
Alustame otsast peale.
Kùlaline ùks. Mai viimane nàdal K-ga Milaanos.
Oligi juba aeg, et keegi vahelduseks Eestist kùlla tuleks. Mis sellest, et ise alles kàisin. Pole ikka see. Vastuvòtmisega oli kùll vàike segadus ja minu oodatud kùlaline pidi òò lennujaamas veetma. Kuuldavasti polnudki nii hirmus ja loodan, et ùlejàànu korvas alguse ùleelatu.
Kus me siis nàdala jooksul àra kàisime. Milaanos, Milaanos, Milaanos, natuke linnast vàljas, Comos ja Monzas. U"kskòik kui vàhe vòi palju ei planeeri, ikka jààb midagi tegemata vòi kuskil kàimata. Samas ega ùle ka ei maksa pingutada, sest kùlalised on ju ikkagi puhkusel. Vòi mis. Ja teinekord vòib jàlle tulla. ;)
Ma ise olen juba nii àra harjunud, et huvitav on jàlgida, mida uustulnukad nàevad ja kogevad. Kòik need miksid, mida enam ise ei kùsi. Màletan, kui esimesel korral Milaanot kùlastades tahtsin nàha, kuidas elavad kohalikud. Ja naljakas, kuidas rollid muutuvad ja nùùd tulevad teised uudistama, kuidas mina elan.
Kùlalised kaks, kolm ja neli. Pikk nàdalavahetus G sòpradega Naapolis.
Seekord sain aru, et itaallastest kùlalisi tuleb kantseldada kui lapsi. Ja huvitav, et kui me oleme kàinud teistel kùlas, siis kàitume nagu pererahvas on harjunud. Kui aga nemad meile kùlla tulevad, siis mulle tundub jàlle, et tehakse nagu neil kombeks. Hmmm.
Veel eesti ja itaalia kùlaliste vahel on see, et kui eestlasega on parasjagu tòsisem turimituur ette vòetud, siis sòòmine on teisejàrguline tegevus. Kui aga itaallased kùlas, siis lòunatamine on "pùha lehm" ja pigem jàetakse midagi muud vahele.
A"rge nùùd arvake, et ma tahan hirmsasti kurta, kuid ma mitte ei saa jàtta jàrgmist lugu rààkimata. See ON naljakas. Niisiis:
Auvààrt kùlalistele oli juba enne nende tulekut serveeritud, et veame nad Ischia saarele sooja vette ligunema. Eeldades, et nad teevad omad jàreldused ja vòtavad vajaliku kraami selleks kaasa.
Laupàeva hommik. Ilm tundus just piiripeal sobivana, et lubatud retk vòetigi ette. Enne minekut sai veel meelde tuletatud, et nad ei unustaks oma pàevitusriideid, plàtasid ega rannalinu.
Termaalparki kohale jòudes làksime ise kabiini riideid vahetama, teised jàid ootele , sest neil olid costume'd juba seljas. Tulen mina siis vàlja ja mida nàen. Meie kùlalised on minu poolt vàljajagatud (hotellidest pàtsatud) valgete froteest toasussides ja meie kàteràttidega. Tòeliselt halenaljakas. Kùsin siis, et miks nad ei òelnud, et neil plàtasid pole, meil oleks olnud anda. Vastuseks sain:"Non c'è nessun problema." Et neil pole sellest midagi. U"ks veel lisas, et talle kummist plàtad ei meeldigi. Khmm!!! Minul on kùll probleem. Ei hakanud midagi kobisema, sest mis seal enam teha. Ja nii nad siis jalutasid rahulolevalt nende sussidega mòòda ilma ringi. Ja kòige tipuks olid neil ka ujumismùtside (neid oleks saanud kohapeal ka) asemel sùdakestega vannimùtsid (ka kuskilt hotellist). Inimesed teavad, et tulevad mere ààrde ja pole peale pàevitusriiete midagi muud kaasas?!
Kui me koju tagasi jòudsime, siis loomulikul sussid enam jala otsa panna ei kòlvanud (tallad olid pisikesi kivikesi tàis tipitud ja valgest oli saanud hall). Rahumeeli paterdasid kingades. Mis sellest, et me ise ukse juures iga kord kingad susside vastu vahetasime. Mis sellest, et vàljas sadas vihma ja kingad olid porised.
Vahepeal uuriti kùll, et kes meil koristamas kàib. Oldi ùllatunud, et mina teen siin majas kòik ise. "Oh sa vaeseke, pead nùùd meie jàrelt pàrast rabama." Ja jàtkasid sealjuures rahumeeli lagastamist edasi. Mis neil viga, kòigil kàivad koristajad vòi siis kasib mamma nende jàrel. (Muideks olen tàhele pannud, et seda taktikat kasutatakse ka muudel juhtudel. Et vabandatakse ja tuntakse kaasa ja siis tehakse oma suva jàrgi rahumeeli tùli edasi).
Loomulikult ma pàrast koristan. Kùlalisi kutudes tulebki ju vàikse lisatòòga arvestada. Ja ega siis selle pàrast kedagi kutsumata ei jàta. Naljatilgad.
Aga teate, mul pole elamine kunagi nii must olnud kui peale neid kolme pàeva.
Vahejuhtumeid oli teisigi, aga aitab sellest ùhest.
Thursday, June 01, 2006
PMS
Viimasel ajal kuulen ma pàris tihti G suust: "Il mio capo è un (vero) coglione." (minu ùlemus on tàielik mòlakas)
Tuleb vàlja, et ta pole ainuke, kes nii arvab. Nimelt on tema kallid tòòkaaslased ùlemusele ristinimega Marco pannud hùùdnimeks Marzia. Ja kui ùlemusel on eriti halb tuju, siis òeldakse, et Marzial on pàevad.
Lohutuseks pole G-l muud midagi teha, kui vaadata naiskolleegide suuri tisse.
Kuid G-l on lootust natuke hinge tòmmata ja puhata. Esiteks, ònneks on tàna "reede", sest homme tàhistatakse Itaalia Vabariigi 60. sùnnipàeva. Ja jàrgmine nàdal on ùlemus pulmareisil.
Tuleb vàlja, et ta pole ainuke, kes nii arvab. Nimelt on tema kallid tòòkaaslased ùlemusele ristinimega Marco pannud hùùdnimeks Marzia. Ja kui ùlemusel on eriti halb tuju, siis òeldakse, et Marzial on pàevad.
Lohutuseks pole G-l muud midagi teha, kui vaadata naiskolleegide suuri tisse.
Kuid G-l on lootust natuke hinge tòmmata ja puhata. Esiteks, ònneks on tàna "reede", sest homme tàhistatakse Itaalia Vabariigi 60. sùnnipàeva. Ja jàrgmine nàdal on ùlemus pulmareisil.
Tuesday, May 02, 2006
Kes keda ùle "trumpab" ehk tòòturust
Noorte raskustest rààgitakse palju. Ja kindlasti noored ùle kòige.
Raamatupoes jài mulle kàtte kuu sùndmuste broshùùr. Juba esilehelt vaatab ùhe uue raamatu esikaas. " Mi chiamo Roberta, ho 40 anni, guadagno 250 euro al mese" (Mu nimi on Roberta, olen 42 aastane, teenin 250 eurot kuus).
"See ei ole fiktsioon. See on reaalsus. Tòò reaalsus tàna. Reaalsed inimesed. Kes tòòtab veebifirmas, kes kes jààb praktikandidks terveks eluks, kes tòòtab advikaadibùroos, kuid elatist teenib ettekandjana/kelnerina. Tòòotsad internetis, tòòotsad ajutiselt. Kaitsmata, nòrk ja ebakindel lùli. Intervjuudega tàidetud raamat jutustab noortest ja mitte enam nii noortest. Aldo Nove kasutab kirjutamist toomaks avalikkuse ette reaalsuse, lihtsal viisil, kommenteerides radikaalselt neid kaotatud unistusi, mis kuuluvad tervele generatsioonile tàiskasvanutele, kes on sunnitud jààma lasteks."
Samas bròshùùris samal teema. Andrea Bajani. Mi spezzo ma non m'impegno.
"Sùndinud kui atùùpilised *, aga muutunud reegliks. Nad on endised co.co.co, uued co.pro, Tàhtajalised. Nad on uued ràndajad tòò maailmas, alati valmis liikuma, lahkuma uutele jahimaadele vòi jààma pikkadele tòòtuse puhkustele. Andrea Bajani tunneb neid hàsti, sest on olnud ùks neist. Kolmekùmnesed, kes elavad kui puberteedid, naised, kes varjavad oma rasedust, et mitte kaotada tòòkohta - neile on pùhendatud ka uus raamat."
Miks just see teema? Tunnen, et tòòteema on olnud Itaalias minu kòige suurem pettumus. Loomulikult teadsin, et saab olema raske, kuid mitte nii raske. Samas ei ole ole minu eesmàrgiks sugugi mitte viriseda, vaid lihtsalt tahan, et ka teised mòistaksid, et Eesti pole sugugi halvim koht tòòtamiseks, ning et mujal pole sugugi pudrumàgesid. Igaùks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ja tublid on need, kes saavadki.
Lugejakiri ajakirjast Donna Moderna:
Mind vòetakse tòòle vaid, kui ei plaani saada lapsi.
Mul on ùlikoolikraad juura erialal, tehtud advokatuuri eksam. Vaatmata praktikale Ameerikas ja Prantsusmaal ning 8 ja poolt aastat (mittetasustatud) tòòd ùhe juriidilises bùroos, vòtsin vastu tòòkoha ùhes vòlgade vàljanòudmise firmas, 300 eurot kuus, jàtkates samal ajal otsinguid. Tàna hommikul kontakteerus minuga ùhe Roomas tuntud firma juht, kes oli lugenud minu CV-d. Ta ei kùsinud midagi minu eelnevate kogemuste , minu òpingute kohta, vaid et kas olen abielus, on mul lapsi (olen abielus, lasteta). Ta vàitis, et ei soovi probleeme emadega ja et helistab uuesti reedel, et vestelda lepingutingimustest. Reedel ei helista mulle keegi. Ma tahan tòòtada ja usun, et tòòtamine ei vàlista lapsi. 40-ndatel aastatel minu vaneaema tòòtas ja sai 3 last, 70-ndatel minu ema tòòtas, sai minu ja jàtkab tòòd siiani. Ja kas mina, tòòtades tàna, ei vòigi saada lapsi? Kuidas saab nimetada advokaadiks isikut, kes peaks kaitsma inimeste òigusi isiklikult, kuid kes on esimene, kes neid rikub? See on sama kui arst kàsiks patsiendil narkomaaniks hakata. Meie naised, peame tànapàeval tòòtama ellujààmiseks, mitte elamiseks. Olles kòrgharidusega, tòòtame call center'ites vòi vòlgade vàljanòudjatena vòi mùùjatena, kas peame loobuma ka soovist saada emaks?
Analoogseid lugusid kohtab igal sammul. Neid kuulsin ka oma endiste tòòkaalsaste kàest.
Muideks minu enda jaoks on veel ùks komistuskivi. Nimelt olen ma liiga vana, et minuga saaks sòlmida soodsamaid, noorte tòòhòive soodustamiseks mòeldud lepingut (= vàhem makse tòòandjale).
--------------
* atùùpiliste kùlge poogitud link kunagi varem kribatud loole.
Raamatupoes jài mulle kàtte kuu sùndmuste broshùùr. Juba esilehelt vaatab ùhe uue raamatu esikaas. " Mi chiamo Roberta, ho 40 anni, guadagno 250 euro al mese" (Mu nimi on Roberta, olen 42 aastane, teenin 250 eurot kuus).
"See ei ole fiktsioon. See on reaalsus. Tòò reaalsus tàna. Reaalsed inimesed. Kes tòòtab veebifirmas, kes kes jààb praktikandidks terveks eluks, kes tòòtab advikaadibùroos, kuid elatist teenib ettekandjana/kelnerina. Tòòotsad internetis, tòòotsad ajutiselt. Kaitsmata, nòrk ja ebakindel lùli. Intervjuudega tàidetud raamat jutustab noortest ja mitte enam nii noortest. Aldo Nove kasutab kirjutamist toomaks avalikkuse ette reaalsuse, lihtsal viisil, kommenteerides radikaalselt neid kaotatud unistusi, mis kuuluvad tervele generatsioonile tàiskasvanutele, kes on sunnitud jààma lasteks."
Samas bròshùùris samal teema. Andrea Bajani. Mi spezzo ma non m'impegno.
"Sùndinud kui atùùpilised *, aga muutunud reegliks. Nad on endised co.co.co, uued co.pro, Tàhtajalised. Nad on uued ràndajad tòò maailmas, alati valmis liikuma, lahkuma uutele jahimaadele vòi jààma pikkadele tòòtuse puhkustele. Andrea Bajani tunneb neid hàsti, sest on olnud ùks neist. Kolmekùmnesed, kes elavad kui puberteedid, naised, kes varjavad oma rasedust, et mitte kaotada tòòkohta - neile on pùhendatud ka uus raamat."
Miks just see teema? Tunnen, et tòòteema on olnud Itaalias minu kòige suurem pettumus. Loomulikult teadsin, et saab olema raske, kuid mitte nii raske. Samas ei ole ole minu eesmàrgiks sugugi mitte viriseda, vaid lihtsalt tahan, et ka teised mòistaksid, et Eesti pole sugugi halvim koht tòòtamiseks, ning et mujal pole sugugi pudrumàgesid. Igaùks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ja tublid on need, kes saavadki.
Lugejakiri ajakirjast Donna Moderna:
Mind vòetakse tòòle vaid, kui ei plaani saada lapsi.
Mul on ùlikoolikraad juura erialal, tehtud advokatuuri eksam. Vaatmata praktikale Ameerikas ja Prantsusmaal ning 8 ja poolt aastat (mittetasustatud) tòòd ùhe juriidilises bùroos, vòtsin vastu tòòkoha ùhes vòlgade vàljanòudmise firmas, 300 eurot kuus, jàtkates samal ajal otsinguid. Tàna hommikul kontakteerus minuga ùhe Roomas tuntud firma juht, kes oli lugenud minu CV-d. Ta ei kùsinud midagi minu eelnevate kogemuste , minu òpingute kohta, vaid et kas olen abielus, on mul lapsi (olen abielus, lasteta). Ta vàitis, et ei soovi probleeme emadega ja et helistab uuesti reedel, et vestelda lepingutingimustest. Reedel ei helista mulle keegi. Ma tahan tòòtada ja usun, et tòòtamine ei vàlista lapsi. 40-ndatel aastatel minu vaneaema tòòtas ja sai 3 last, 70-ndatel minu ema tòòtas, sai minu ja jàtkab tòòd siiani. Ja kas mina, tòòtades tàna, ei vòigi saada lapsi? Kuidas saab nimetada advokaadiks isikut, kes peaks kaitsma inimeste òigusi isiklikult, kuid kes on esimene, kes neid rikub? See on sama kui arst kàsiks patsiendil narkomaaniks hakata. Meie naised, peame tànapàeval tòòtama ellujààmiseks, mitte elamiseks. Olles kòrgharidusega, tòòtame call center'ites vòi vòlgade vàljanòudjatena vòi mùùjatena, kas peame loobuma ka soovist saada emaks?
Analoogseid lugusid kohtab igal sammul. Neid kuulsin ka oma endiste tòòkaalsaste kàest.
Muideks minu enda jaoks on veel ùks komistuskivi. Nimelt olen ma liiga vana, et minuga saaks sòlmida soodsamaid, noorte tòòhòive soodustamiseks mòeldud lepingut (= vàhem makse tòòandjale).
--------------
* atùùpiliste kùlge poogitud link kunagi varem kribatud loole.
milleuristi
Mòtlesin, et vahelduseks vòiks hakata rohkem kohalikku elu-olu kirjeldama.
Hiljuti lugesin ùhest eesti lehest artiklit Itaalia nooremast e nò 1000-euro pòlvkonnast (ùks vàhestest teemadest, mis oma tee on nii kaugele leidnud. Ehk sellepàrast, et sellest on kirjutatud ka teistes riikides). Itaalias on see umbes keskmine teenistuja palk.Kujutan ette, et nii mònegi eestlase (ja ka itaallase) jaoks on sellises summas kuusissetulek vaid unistuseks. Vastav vastukaja oli ka artikli kommentaaridest nàha. Samas aga unustatakse, et elukallidus on Itaalias ikka palju kòrgem.
Huvitav on aga see, et keegi on taibanud teema rahaks teha. Internetis eksisteerib sellenimeline kommuniti. Kuulda on, et tulemas on varsti ka dokumentaalfilm. Idee (raamatu) autoriteks 2 noort 1000-eurolist.
www.generazione1000.com keda huvitab, uurige ise. Leht on ka inglise keeles.
Hiljuti lugesin ùhest eesti lehest artiklit Itaalia nooremast e nò 1000-euro pòlvkonnast (ùks vàhestest teemadest, mis oma tee on nii kaugele leidnud. Ehk sellepàrast, et sellest on kirjutatud ka teistes riikides). Itaalias on see umbes keskmine teenistuja palk.Kujutan ette, et nii mònegi eestlase (ja ka itaallase) jaoks on sellises summas kuusissetulek vaid unistuseks. Vastav vastukaja oli ka artikli kommentaaridest nàha. Samas aga unustatakse, et elukallidus on Itaalias ikka palju kòrgem.
Huvitav on aga see, et keegi on taibanud teema rahaks teha. Internetis eksisteerib sellenimeline kommuniti. Kuulda on, et tulemas on varsti ka dokumentaalfilm. Idee (raamatu) autoriteks 2 noort 1000-eurolist.
www.generazione1000.com keda huvitab, uurige ise. Leht on ka inglise keeles.
1. mai - tòòlisrahva pùha
Reedel saabusin taas Milanosse. Halvim pàev liilemiseks, sest ùhistransport kòik streikis. Mitte vaid Naapolis ja Milaanos vòi ùleriigiliselt. Kuna tramme liikus meie poole umbes paar tùkki pàevas (need vàhesed, kes ei ùhinenud streigiga) , siis sai ootamise asemel seljakott seljas maha tambitud mitu head kilmoeetrit.
Vist oli see niiòelda soojenduseks, sest esimesel mail olid taas paljud tànavatel meelt avaldamas ja oma òigusi (ei saanud aru milliseid just) taga nòudmas. Plakatitega ja puha. Nagu vanasti Vabaduse platsil (loe: Vòidu vàljakul) suured paraadid. Kòige selle eestvedajaks olid ametiùhingud (neid on ka siin igale maitsele). Roomas peeti maha megakontsert, mille kohta G ùtles, et kommunistide orgunnitud. Et nende pùha ju.
Samas ei mingit Valburgit ega nòidasid ega...
Vist oli see niiòelda soojenduseks, sest esimesel mail olid taas paljud tànavatel meelt avaldamas ja oma òigusi (ei saanud aru milliseid just) taga nòudmas. Plakatitega ja puha. Nagu vanasti Vabaduse platsil (loe: Vòidu vàljakul) suured paraadid. Kòige selle eestvedajaks olid ametiùhingud (neid on ka siin igale maitsele). Roomas peeti maha megakontsert, mille kohta G ùtles, et kommunistide orgunnitud. Et nende pùha ju.
Samas ei mingit Valburgit ega nòidasid ega...
Tuesday, April 18, 2006
hooaja avamine
Natale con i tuoi, Pasqua con chi vuoi - Jòulud omadega, lihavòtted kellega tahad.
Viimased kaks pàeva veetsime taas Ischia saarel. Uus peesitamis-, termaal- ja pàikehooaeg on avatud. Pùhapàeval oli nii soe, et sai isegi pàikest vòetud natuke. Esmaspàeval kahjuks oli jahedam ja vihmane, seega ligunesime rohkem soojas vees.
Vaikselt hakkab tulema tunne, et suvi on juba pàris làhedal. :p
Muideks kohapeal saime naljaka kogemuse osaliseks. Jòudsime oma hotelli, meile ulatati toa
vòti. Kàrutasime end kohale. G astus tuppa ja tuli tagurpidi tagasi. "Kahtlen, kas nad just seda tuba tahavad meile anda." Nimelt oli toa mòòbel alles kokku panemata. :DTegemist oli siiski kirikliku pùhaga ja ùks natukenegi usklik kàib kirikus kas vàhemalt jòulud vòi jòulud ja lihavòtted. Need kaks korda olen nòus ma ka kaasa minema. Sant'Angelas leidsime missale minekuks vàikese kiriku. Enne oleksin tahtnud midagi hammustada, aga tee peale jàànud baaris ei antud peale magusa midagi sùùa (mul siiani sùda làigib pùhade kùpsetistest). Ei mingit aperitivot seega, tuli òhtusòògini àra kannatada.
Eestlase naljasoon andis tunda just hetkel kui pakuti armulauda. Sosistasin G-le, et kui ta tahab aperitivot, et siis nùùd on see hetk. Edasipidi keelati mul selliste kommentaaride tegemine àra. Hmmm... kas ma pole aru saanud, et teatud asjade kohta ei visata kildu vòi pole ta aru saanud, et kui ma teen nalja, siis ei tàhenda see veel, et ma ei vòtaks asja tòsiselt (pealegi ei saa ma sinna midagi parata, et olen selles vaimus ka ùles kasvanud).
Meeldejààvaim fraas missalt oli see, kui tànati, et olime valinud pùhade veetmiseks nii kauni paiga nagu Sant'Angelo ja et kui argipàeva kiires meel kurvaks làheb, siis vòib meenutada seda paika ja seal meeldivalt veedetud aega.
Puhkusepaikades on tàiesti oma maailm. Lamamistoolil vedeledes vaatlesin ùmber liikuvaid inimesi. Lisaks saksa pensionàridele oli ka palju vàikeste lastega peresid.
Nàiteks.. ùks vanem paar (mòni nooruke nimetaks meid ka juba "vanemaks" paariks"). Lòunalauas oli just G kommeneteerinud, et too proua nàgevat oma vàhemalt 55 aasta kohta hea vàlja. Helises naise telefon. Kuulsin, kuidas ta rààkis puhtas briti inglise keeles. Ma kùll ei tea neist inimestest mitte midagi, kuid kujutasin ette, et naine on kirjanik, kes on inspiratsiooni saamiseks kunagi tulnud Itaaliasse ja... Meelde tuli ùks eelmisel aastal loetud inglisekeelne raamat ùhe ameeriklanna Ischial sùndinud armuloost. Iga kord kui ta taas oma mùstilise prantsalsega kokku sai, siis oli tal lugemiseks kaasas mòni raamat, mis puudutas seda sama kohta. Just, midagi sellist... Ja nagu ka vahest filmides kàivad kirjanikud Vahemere ààres romaane kirja panemas.
Tàna tunnene end nagu oleks làbi klobitud. Mòtlesin, et ehk jòusaalis liigutamine aitab, aga nùùd tunnen end veel vàsinumana. Kùll see nàdalavahetusel puhkamine on ikka vàsitav tegevus! Nàdala jooksul kastun taastuda, sest ees on ootamas veel ùks pikk nàdalavahetus.
Thursday, April 13, 2006
Veel vasakust poolest
Valimised on selleks korraks làbi. Berlu on nii mossis nàoga kui veel olla saab ja Prodi kekutab nagu noor peig. Samas mingist ùlekaalust rààkida siiski ei saa, sest seis oli ùsnagi fifty-fifty.
Mis valida oli ja mida valiti? Valida oli kahe poole vahel - vasak ja parem. ;) Vàga labaselt liigitades on vasakpoolsed kommud ja parempoolsed fashistid. Tegelikkuses on tànapàeval poliitika kogunenud keskpaika kokku ja niiviisi liigitades ei jòuaks kuhugi (vòta ùks ja viska teist).
Mamma valimas ei kàinudki, ùtles vaid, et Berlu ja Prodi, ùhed valelikud mòlemad. Pealegi oli sobilikult kadunud tema valimiskaart. Pojad ùritasid teda kùll veenda tegudele, aga ei miskit.
Silvio lubas endale vaba sònademulinat, nimetades mitte teda valijaid coglione'deks (mòlakateks). Ette oli tal nàidata ilus skeem punktidega, mida nad lubavad. Nàiteks lastetoetust jm. Mòned kodanikud nimetavad tema meetodit hààlte ostmiseks.
Romano lubas maksud ùmber teha. Rahvas tòlgendas seda kui maksude tòstmist. Samas on loogiline, et kui on vaja midagi kinni maksta, siis kellegi taskust peab see ju tulema.
On ju teada, et Itaalia on omadega ùsnagi sealsamuses. Helgest tulevikust ei julge keegi unistada. Hetkel on vaid lootus, et àkki ei làhe hullemaks.
G maksab juba tàna oma palgast maksudeks àra pool. Ta lepib ka variandiga, et maksukoormus suureneb veelgi, sest mis kasu on isiklikust heaolust, kui kui riik lonkab. Pole mòtet ju enda jalge alla auku kaevata. Olen selles osas sellise mòtlemisega nòus. Jah, ta valis vasaku poole. Kuigi nende kahe tegelase asemel oleks ta eelistanud hoopis kedagi kolmandat ja nooremat.
Mis ma siin ikka heietan... ma, vòhik, ei tohiks poliitika vallas ùldse sòna vòtta.
Aga vàhemalt on selleks korraks kogu see jama làbi [kergendusohe] ja elame edasi. Ja loodame...
Mis valida oli ja mida valiti? Valida oli kahe poole vahel - vasak ja parem. ;) Vàga labaselt liigitades on vasakpoolsed kommud ja parempoolsed fashistid. Tegelikkuses on tànapàeval poliitika kogunenud keskpaika kokku ja niiviisi liigitades ei jòuaks kuhugi (vòta ùks ja viska teist).
Mamma valimas ei kàinudki, ùtles vaid, et Berlu ja Prodi, ùhed valelikud mòlemad. Pealegi oli sobilikult kadunud tema valimiskaart. Pojad ùritasid teda kùll veenda tegudele, aga ei miskit.
Silvio lubas endale vaba sònademulinat, nimetades mitte teda valijaid coglione'deks (mòlakateks). Ette oli tal nàidata ilus skeem punktidega, mida nad lubavad. Nàiteks lastetoetust jm. Mòned kodanikud nimetavad tema meetodit hààlte ostmiseks.
Romano lubas maksud ùmber teha. Rahvas tòlgendas seda kui maksude tòstmist. Samas on loogiline, et kui on vaja midagi kinni maksta, siis kellegi taskust peab see ju tulema.
On ju teada, et Itaalia on omadega ùsnagi sealsamuses. Helgest tulevikust ei julge keegi unistada. Hetkel on vaid lootus, et àkki ei làhe hullemaks.
G maksab juba tàna oma palgast maksudeks àra pool. Ta lepib ka variandiga, et maksukoormus suureneb veelgi, sest mis kasu on isiklikust heaolust, kui kui riik lonkab. Pole mòtet ju enda jalge alla auku kaevata. Olen selles osas sellise mòtlemisega nòus. Jah, ta valis vasaku poole. Kuigi nende kahe tegelase asemel oleks ta eelistanud hoopis kedagi kolmandat ja nooremat.
Mis ma siin ikka heietan... ma, vòhik, ei tohiks poliitika vallas ùldse sòna vòtta.
Aga vàhemalt on selleks korraks kogu see jama làbi [kergendusohe] ja elame edasi. Ja loodame...
Subscribe to:
Posts (Atom)