Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olime
mamma meile Naapolisse külla kutsunud. Ja seee oli täitsa minu idee. Noh, et teised astikad plaanisid jõule Rootsis ja mida see
mamma üksi ikka oleks teinud. Meil ka nii lihtsam, sest G. pidi tööl käima ning me poleks saanud kogu seda aega koos veeta. Mõeldud-tehtud. Mõned tundsid mulle kaasa, kuid ma ei saanud aru miks.
Mida me siis koos ette võtsime? Esiteks on minu unevajadus tunduvalt suurem, seega ma magasin enamasti umbes nii kümneni, kui vaid lasti. Mõnel korral olin viksim ka ja ajasin juba varem kargud alla.
Mamma, unetu nagu ta meil on, ei mallanud nii kaua käed rüpes oodata. Selleks ajaks oli ta tavaliselt juba midagi kasulikku ette võtnud nagu näiteks triikimine või põrandapesu(muideks kohale jõudes, kui ta kohvri avas, nägin kõige peal kummikindaid, seega oskasin midagi taolist juba oodata) . Siis läksime koos välja. Pidevalt tuli mõelda sellele, mida süüa ja kas selleks on vajalik materjal olemas või seda tuleb osta. Enne jõule oli veel kingimure, sest ees ootas pidu suure hulga sugulastega, keda oli kõiki vaja meeles pidada. Esimesed päevad nii otsa saidki.
Jõuludeks oli meil renditud [forfor] ehk siis Smart for 4. Kodu juurest sõitsime taksoga lennujaama, sealt edasi selle pisikese aparaadiga Cosenzani. Jah, sugulasi on palju. Kusjuures tegemist on väiksema poole sugulastega. Et siis
mammal on 2 õde, neil kahepeale 6 last (abikaasadega v.a 1) ja 8 lapselast. Ma olin enne omale juba ilusa nimedega sugupuu joonistanud. Peaks ülema, et nimede meeldejätmine on tunduvalt lihtsam, kui oled inimesi juba isiklikult kohanud. Palju inimesi ja palju süüa ja palju melu.
Need
zii (tädi mehega), kelle juures me ööbisime elavad suures, kui tühjaksjäänud korteris. Meie (kuhu meid magama pandi) osa kasutati suures osas hoiuruumidena ja seal polnud isegi mitte kütet olemas. Ühes ruumis oli pesuvärk ja koli, teises söögisahver, milles oli 2 külmkappi ja kastide viisi juur- ja puuvilju. Oli näha, et nad on hästi varustatud. Ja seda tänu ühele väimehele, kes on kardioloog ja kellele tuuakse tihtipeale tasu natuuras. Igastahes nälga siin maja ei nähta ja toidetud saaavad kõik. Seda viimast sai palju harrastatud... lambaliha, seened, pasta brokkoliga, puuviljad,
bianchetti (vastsündinud kalakesed), kohalikud jõuluküpsetised (araabia päritolu, friteeritud ja mees keerutatud, nimesid ei mäleta) jne jne
Kokkuvõttes oli tore ettevõtmine ja toredad inimesed. Me olime rahul ja teised ka. Mulle öeldi, et tavaliselt nii palju selles majas koos ei oldagi, kõik vaid meie auks.
Järgmised päevad taas argipäeva rüpes. Vaikselt hakkasin aru saama, mis inimene on see meie
mamma. Suitsetab ta palju rohkem kui ma eales oskasin arvata. Mitte mõni sigarett päevas, nagu ta väidab, vaid vähemalt pakk. Meie minu meelest päris soe elamine osutus tema meelest külmaks, samas oli ta ise väikese aja tagant taas avatud aknal tossamas. Poleks uskunud, kuid suitsetamisest kasvas suur pahandus. Pidevalt oli toas suitsuhais, ja samal põhjusel tekkisid ägedad ütlemised ema ja poja vahel. Minu oli seda piinlikum seda kõike kuulda. Parata pole midagi, tegemist siiski teise generatsiooniga ja teiste arusaamadega ning ümber ei muuda enam midagi. Katsume üle elada.
Minu jaoks uudisena olid sellised probleemid: millal midagi koristada ja kuidas seda teha, mida millal süüa ja ostmise/kokkamise peale kuluv aeg; soe ja tuuline naapoli ilm, mis langes kategooriasse
schifoso ja seda sagedaste hoovihmakeste pärast (paaniline hirm juuste lokkitõmbumise pärast)... Sain teada, et
mammale meeldib lobiseda, samas tihti ei malda ta teiste juttu kuulata kui teema teda ei huvita. Televiisorit vaatab ta suhteliselt vähe. Loeb vahest ajakirju, kuid raamatud teda ei huvita. Internetindusest ei tea ta midagi. Tema lemmiktegevusteks on kodus koristamine ja kokkamine, ta tunneb ennast kasulikuna kui saab midagi sellist teha (ojaa, aga palun :p). Kokkuvõtlikult võib öelda, et oleme erinevad nagu öö ja päev ja ma tundsin end pigem külalisena omas kodus. Ühine on arvamus vaid, et me ei tahaks koos elada (vaatamata sellele torele külaskäigule). Ja isegi pärast sellist üritust olen siiski arvamusel, et
mamma on ikkagi üks tore ja hea inimene.
Paar huvitavat momenti.
*Olin üritanud natuke kodu kaunistada ja jõulumeelolu luua. Diivanilauale olin pannud punasekirju päkapikkudega laualina. Suures toas rippus paar kallistavaid päkapikke. Köögiaknale olin kleepinud lumehelbeid. Tuli mamma, vaatas ringi ja arvas, et tuleks natuke jõulumeelolu luua. Veidi aja pärast tuli oma toast tagasi pisikese hõbedase
presepega, tõstis linikul oleva kommikausi laua äärele ning asetas
presepe liniku keskele. "Noh, nüüd on vähemalt midagigi."
* Heegeldamine, mis minu jaoks on osa mõnusast olengust, on
mamma jaoks keeruline tegevus. Nii ühel õhtul kui teleka ees näppudel käia lasin. "Aitab juba küll tänaseks, juba hilja õhtu käes". Naljakas, ennevanasti just näputööd ajatäiteks tehtigi õhtuti. Järgmisel päeval aga: "Kuule, aga millal sa mu salli valmis teed. Aeg hakkab juba otsa saama."
* Rääkisin, et Milanos müüakse toorpiima st. mis on pudelisse pandud ilma pastöriseerimata. Ise eelistan just seda piima, sest siis on naturaalsed kasulikud bakterid kõik alles.
Mamma vastas: "See tuleks kindlasti ise kodus läbi keeta. Muidu on baktereid täis. Pastöriseerimine on ikkagi sajandi tähtsaim avastus."
Ahjaa. Aasta lõpul oli meil veel üks ärev teema. Nimelt kui reisi jaoks hangiti minule kauge maa ministeeriumist paber, et mul lubatakse ühekordselt jaanuaris riiki siseneda, siis G. pass vajas ka pikendust. Tavaliselt tuleb seda teha selles linnas, kus resideerud. antud juhul siis Milanos. Juba saab ka pikendada mujal, kuid siis peab ootama luba. Igastahes oli pass viidud Naapoli vastavasse ametkonda ja oodati ärevalt vastust Milanost. Kes lugu kuulsid, olid kõik väga pessimistlikud. Ei ole võimalik nädalaga! Kui Milanos, siis võib olla selle ajaga isegi saaks. Kuid Naapolist... Vaevalt küll! Kuu aega läheb selliste asjajamistega. G. käis iga päev uurimas, kas on juba midagi uut. Ja iga kord sai järjest suurema ülemuse jutule. Kuni kõige kõrgemani välja. Kel ikka väga vaja (G. oli öelnud, et tegemist osaliselt tööreisiga), see ka saab. Kujutage ette. imede ime, aasta viimasel päeval oli tal pass käes. Hurrraa! Ma ei peagi üksi minema.
Aastavahetus? Järjekordne söömaorgia. Seekord Torinos. Parem ei hakkagi nimetama, mida kõike anti... jääkski siia... igastahes peale antipastisid olin ma juba kurguni peenemat kraami täis ja ülejäänu kaldus olema rohkem piin kui mõnu. Aga näe, ellu jäin!
