Jälle Kairost

G on tänasest jälle Kairos. Et kuidagigi seda eriti tühja pühapäeva sisustada, tegin natuke minagi eeluurimistööd. Egiptusesse minek muutub iga päevaga järjest konkreetsemaks. Kuigi minu jaoks on ikka veel päris utoopiline ja kauge. Pole veel kohtagi, kus oma kompsud maha panna jne.
Reedel saime muideks kätte oma viisad. G-le anti tööviisa pooleks aastaks ja võib käia edasi-tagasi palju tahab. Kaaslastega ollakse palju kitsimad. Minu (turismi)viisa on vaid kolmeks kuuks, ühekordse sisenemisega ja kohalolekuajaga maksimaalselt kõigest üks kuu. Kuulda oli, et ka üks teine paar saatusekaaslasi sai samamoodi. Saatkonna ust tuleb naistel hakata tihti kulutama, aga kindel on see, et kord kuus saab koju.
Hetkel on suht võimatu ette kujutada, mis mind ees ootab. Käskisin G-l seekord hoolega vaadata, mida kohalikud naised seljas kannavad, et shnitti võtta. Mind juba üritatakse veenda, et ma võiksin oma linalaka Kairo linna peal rätiga katta. :p

Leidsin ühelt ameerika expatsi lehelt head nõuanded algajale "egiptlasele" (minu meelest kehtivad ka muudes situatsioonides ja maades):

• ükski kultuur pole õige ega vale, vaid kõigest erinev
• ei maksa kunagi eeldada, et teised peaksid olema nagu meie
• mis on tähenduslik meie jaoks, võib olla teistele sisutu
• kohanemine on kergem õppides tundma selle maa tausta ja tahtes siiralt mõista sealseid inimesi, religiooni ja kombeid.

Udujutt? Pole viga, küll aja jooksul saab selgemaks meile kõigile... ;) Tundub aga, et on aeg alustada uue Labeliga - Kairo.

Veel huvitavaid fakte egiptlaste kohta. Millegipärast on Itaalias nende eelistatuim asukoht Milaano, neid on siin suisa 20 000. Ja immigrantide seas on just nemad kõige innukamad (era)ettevõtjad.

Jõulueelne Milaano

Eelmisel nädalal tegin Milaanos Vittorio Emanuele tänavas väikese fototiiru. Tavapäraseid kuusekesi, plastjõuluvanasid ja vilkuvaid lambikesi ei pildistanud. Neid on nagunii igal pool. Piisab vaid koduaknast naabermaja poole kiigata.

Pilt 1. Üks väga haleda olemisega jõulupuu. Seisab nagu õnnetusehunnik Duomo ees.

Pilt 2.Vaadates galerii poole näeb juba teistsugust kuuske. Aga liiga ilus, et olla ehtne.

Pilt 3. Satiirikam lähenemine suurkaubamaja poolt. Berlusconi oma laulude esitajaga.

Pilt 4. Prodi.

Pilt 5. Milaano linnapea Letizia Moratti

Pilt 6. Jõulurahu?

Pilt 7. Paberist hirv.

Pilt 8. Sokid. Mis muu kui sokipood. :)

Pilt 9. Kodusemad elemendid.

Pilt 10. San Babila platsil pandi parasjagu üles väga koledaid kilest ja papist "palkmaju". Tahtis vist midagi jõuluvana postkontori moodi asi olla. Postkastid seevastu on tore mòte, ainult Tallinn on puudu.

Pilt 11. Päeva leid Fiera kandis! Chachi (Kaki) ehk humarid. Sügisel viskab puu oma lehed maha ja otsa jäävad vaid ümmargused erkoranzhid viljapallid. Tõeline pidupuu.

Iga aasta detsembri algul toimub Milaanos laat - L'artigiano in fiera. Sel aastal oli osalisi kokku kümne suure paviljoni jagu. Koht on suisa suurepärane kingituste ostmiseks, omamoodi põnev ka, sest müüjaid on maailma erinevatest maadest. Vahepeal saab end kosutada erinevate köökide hõrgutistega.

Bokside vahelt leidsime ka ühed eestlased. Mulje? Tuim. Tuleb kahjuks taaskord tõdeda, et eestlased ei oska müüa. Morni näoga nurgas istumine ei meelita kedagi ligi (isegi mitte teisi eestlasi), olgu siis kaup niihea kui tahes.

Kairo

Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)

Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.

Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.

G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.

Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).

Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.

Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.

Labels

Kolisin oma blogiga googli konto alla beta versiooni ja avastasin, et kasutusel on lõpuks ometi kategooriad (labels). Kasutasin kohe juhust ja panin kõigile eelnevatele postitustele ka sildid külge.
Teemad on järgmised:

• ajalugu - jutustan midagi ajaloolist, tutvustades paiku ja isikuid jm Itaaliaga seotut
• argielu - minu ja minu lähikondlaste elu, tegemised jne
• Eesti - Eesti käigud ja eesti tegemised
• huumor - minu meelest humoorikad lood
• ilm - kurdan/kiidan ilma ja kliimat
• Itaalia - kõik, mis puudutab Itaaliat üldiselt, erinevad paigad (v.a. Milano ja Napoli, mis on eraldi teemadena)
• itaallased - millised nad on, mida nad teevad, kombed, harjumused, igapäevaelu, bürokraatia, arvamused jpm.
• köök - kulinaarsed tähelepanekud ja mekkimised
• Milano - kõik, mis puudutab seda linna ja siin elavaid inimesi
• muu - pudru ja kapsad ehk mis mujale ei mahtunud
• Napoli - sama mis Milano, aga siis Napoli kohta
• reisid - reisimised ja puhkused lähemal ja kaugemal
• sport - sportlikud teemad n: jalgpall

Loomulikult võib ühel postitusel olla ka mitu leibelit korraga. :)

Kolitud

Màrkasin, et olin siinse postituse teise blogisse salvestanud...
http://valsitaktis.blogspot.com/2006/11/kolitud.html

Mediolanum

"Pole tõsi, et olen kole. Samuti pole tõsi, et minu kohal on alati udu. Pole tõsi, et olen külm ja mõtlen vaid rahast. [..] Kelleks te mind pidasite? Olen Milaano. Ja ma olen üks kena proua."
(Päev Milaanos/ Un giorno a Milano - Raffaella Rietmann, Michele Tranquillini)

Vaga vesi, sügav põhi - just sellisena iseloomustaks ma Milaanot (kohalikus keeles Milan). Kõik ilus on suurele publikule varjatud ja samasugused reserveeritud on ka milaanokad ise.
Vahest linnas ringi jalutades olen püüdnud mõnesse sisehoovi sisse piiluda, et näha seal asuvat rohelust, kujukesi, purskkaevu vm. Nagu ma kord välja kuulutasin, otsustasin ma hakata Milaanot põhjalikumalt uurima. Esimesed sammud selles suunas on ka tehtud.
Alustame siis otsast peale.
Nimi. Kes ehk kuulnud, on Milaano rooma-aegseks nimetuseks Mediolanum. Nime kohta on ka mitmeid selgitusi.

Mediolanum - roomlaste sõnul in mezzo alla pianura ehk keset madalikku, Vòimalik keldi nimi Medhelan, mis tàhendab Keskpaiga maa vòi Ideaali keskpaik. Teatavasti asub Milaano Padaania madaliku, mis on ka ainuke lame koht Itaalias, keskel. Või Mailand nagu kutsuvad Milaanot siiani sakslased.

Mediolanum - in mezzo a molte acque ehk paljude vete keskel. Milaano on ümbritsetud paljude jõgedega - Ticino ja Adda, Olona ja Lambro, Nirone ja Seveso. Lisaks on Milaano olnud läbi põimitud mitmete kanalitega, mitte vaid hetkel alles olevad Ticino ja Grande. Veel teine vesine tõlgendus on in mezzo ai fiumi, kuid mis ladinakeeli oleks juba medio amnum.
Kumbki selgitus tundub kuidagi poolik ja rooma nimega osaliselt seonduv..

Kolmas, Mediolanum - medio lanae ehk poolpügatud. Lõpuks ometi midagi, mis mind kõla poolest veenab. Kõige levinuma legendi (VI saj) kohaselt , kui gallialased Belloveso poolt juhituna Padaania madalikule saabusid , vallutavad etruskid ja sätivad end siin sisse. Belloveso otsustab rajada linna ja peab nõu oraaklitega, et teada saada Jumala soovi. Oraaklid vastavad, et linn võib kerkida vaid kohta, kust leitakse metsemis, rindkere poolenisti villaga kaetud. Ja linnpeaks saama oma nime selle metslooma järgi. Gallialased asuvad looma otsingutele ja leiavad ta lagendikult keset tihedat metsa. Koht tähistatakse ja antakse keldikeelne nimi, mille roomlased hiljem latiniseerivad, muutes selle Mediolanumiks (medio-lanata). Poolpügatud metssiga jäi pikaks ajaks linna sümboliks.
Kes sattub Milaanos Duomo kanti jalutama, soovitan minna Via Mercanti keskel asuva ehitise (Palazzo della Ragione) juurde ja otsida üles metsemis Duomo poolt vasakul sambal. Antiikne reljeefkuju on leitud 1223. aastal, mil hoone varemeid rekonstrueeriti.
Mõelda, kui palju kordi olen ma siit mööda jalutanud, ilma et mul oleks aimugi olnud...

Lugano

1. Kord eelmisel aastal kàisime Shveitsis. Milaanole làhim vàlismaa ning sealkandis on ka làhimad màed. Nii me siis rùhkisime muudkui ùlespoole ja imetlesime jàrvevaadet. Siin nàitas G nàpuga kaugemal olevale linnale ja ùtles, et see on Lugano. Linna endaga tuvumine lùkkus tulevikku.
2. Selle aasta algul kàisime Saint Lucia saarel (it.k. Santa Lucia). (Pea)linnas kolades pòrkasime ùhes poes kokku ùhe mehega, kes meid itaalia keeles kònetas. Tal olid kàrus 2 imeilusat kaksiktùdrukut. Mòlemad caffelatte-vàrvi nahaga, ùks pruunide juustega ja rosinasilmne, teine blond ja sinisilmne. Tòelised tulevased sùdamemurdjad. Laste santalutsiialasest isa tòòtas Luganos ùhes restoranis. Laste ema oli shveitslane.
3. Tàna kàisin ma isiklikult Luganos ja vaatasin koha ùle. Armas vàike linnake ilusate majadega. Kui hindu ei vaata, siis ei saagi aru, et niivàga vàlismaa oleks. Jàrveààrne meenutas mulle isegi Como linna.

Minu tànane (shveitsi) òppetund: liigne innukus vòib olla liiast. Meie viimastele euroturvanòuetele vastavad passid vòivad piirùletusel passikontrollijates tekitada segadust. Minu passi uuriti luubiga ja ilma, lòpuks helistati ja kontrolliti lausa numbri jàrgi kuskilt andmebaasist. Mul hakkas pàris kòhe, ausalt òeldes. Mitte selle pàrast, et ma sùùdi oleks, vaid , et teised ei pruugi sellest aru saada, et ma midagi valesti pole teinud (he-he nòrganàrviline; ainuke lohutus, et teise eestlase pass oli samasugune). Itaalia paberist id-kaardid ja kòrvaistuva hàrra kleebitud fotoga ja kiletatud Reisenpasse olid kontrollijatele palju rohkem meeltmòòda. Peaks vist ikka endale ka ùhe sellise labasema dokumendi hankima...

Sùgisilm Afrikast

Ma siin alles mainisin, et ilm kiskus halliks, vihmaseks ja niiskeks. Lehes kirjutati, et sùgise vàrvid, pruun ja beez, tekitavad depressiooni. (puude lehed enamasti muutuvad pruuniks ja kukuvad siis alla, kui kukuvad)
Tuul muutis suunda. Eile nàgin ilmateadet, kus lubati Aafrika poolt tulevat kòrgròhuala. Eile helistas G ja teatas, et Naapolis on taas suvi. Siis jòudis Sahaara soe ka Milaanoni. Pilved hajusid, halli asemele tuli taevasina ja pàike hakkas paistma. Ilmatargad rààgivad òite puhkemisest ning arvavad, et tòeline (ja hambaid plagisema panev kùlm) tuleb alles jaanuaris.
Eks nàeme. Seniks sooja ja palju sààski!

Quality time perega

Kunagi (ma pole kursis, kas ka nùùd veel) reklaamiti Eestis uusi suuri ostukeskuseid kui paiku, kus kogu perega kvaliteetselt aega veeta. Kui meil G-ga tuleb mòte mònda sellist kohta Milaano ààrelinnas kùlastada, siis ùtleme selle kohta Quality time. Ikka naljatledes.
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?

Hùvasti Naapoli!

Meie aeg Naapolis hakkab ùmber saama.
Alates novembrist oleme taas pòhikohaga Milaanos.
Tunne? Rahulolu. Isegi Milaano selle nàdala niiskus ja hallus tunduvad hetkel head. Eks pika talve peale jòuab nostalgitseda ja taga igatseda kùll. Ja loodetavasti saab tulevaste puhkuste ajal mònedesse lemmikpaikadesse veel tagasi minna.
Nàdalavahetusel vòtame ette pika autosòidu, et siis tuua Naapolist àra ùle aasta jooksul sinna kogunenud kola.

ùlevaade oktoobris toimunust

Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...

Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.

Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)

Posta Italiana

See on kindlasti ùks teemadest, mille kohta kòigil kohalikel on midagi lisada.

Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.

Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.

Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.

Sobilik vòi mitte sobilik

Pean ùtlema, et mammal on tàiesti omamoodi arusaamad asjadest. Minu omadega pole midagi ùhist. Seda huvitavam on seda keerulist karakterit avastada, kuid seda raskem on mitte eksida.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...

Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.

Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")

Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???

Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.

Kilekotiuputus

Ma vihkan kilekotte! Minu lepliku loomuse kohta on vihkamine natuke liiga tugev sòna, kuid kilekotid on vastuvaidlematult maailma ùks suur nuhtlus.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!

Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.

Natuke perestatistikat

Iga kuu vòib lugeda Eesti ajalehtedest eelmise kuu perestatistikat, palju sùndis, palju suri, millised olid enampandavamad nimed jne. Kuna Itaalia on ikka kòvasti suurem, siis siin andmete kokkupanemine vòtab ilmatuma palju aega. Internetist otsides vòib leida nàiteks linnade andmeid 2005.aasta kohta. Riiklik statistikaamet (Istat) sai enne augustikuu puhkusi ùhele poole 2004. aasta andmetega.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.

Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.

Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe

Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.

Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.

Maccheronic Day

Panin tàhele, et keeltekoolid koolid on vàga nutikad end vàlja reklaamima ja rahvast oma kursustele meelitama. Vàhemasti reklaamid on vaimukad. Olen ennegi siin kirjutanud, kuidas itaallased omamoodi inglise keelt pursivad ja et nende mòistmiseks peab esmalt itaalia keelt oskama. Nàha on, et mòned ùritavad olukorda paremaks muuta.

Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.

No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.

Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.

Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).

Giochi SQUASH, ti salvi in CORNER, cerchi RELAX al FITNESS CLUB a al DISCOPUB, bevi COCKTAIL, fumi LIGHT, indossi T-SHIRT, JEANS e scarpe TRENDY...

Bravo, ma l'inglese lo parli?

Tòlkes: màngid squashi, varjud cornerisse, otsid relaxi fitness clubist ja discopubist, jood cockteili, suitsetad lighti, kannad t-shirti, jeanse ja trendikaid kingi. Tubli, aga kas sa inglise keelt rààgid?

Jah, nii ta ongi. Itaalia keel on ilus keel ja mul on tegelikult vàga kahju, et keelt igasuguste vòòrkeelsete nimetustega solgitakse. Aga selle vàljajuurimiseks pole ilmselt mingit rohtu.

San Gennaro

Eile oli naapollaste jaoks tàhtis pàev. Eriti sellele osale, kes kàib usinasti kirikus ja pùhakutega seonduv oluline on.
San Gennaro (ingl.k Saint Januarius) on Naapoli kaitsepùhak. Katoliku kiriku màrkmete jàrgi suri 305.aastal. Nagu tollal kombeks oli, vòeti màlestuseks kaks ampullitàit tema verd. Verest kui rekliiviast on màrkmed aastast 1389, kui see rahvale vaatamiseks vàlja toodi. 17.augustis selsamal aastal sùndis ime. Veri "sulas" just nagu oleks àsja surnu kerest vòetud.
Hetkel hoitakse vààrtuslikku kraami Naapoli Toomkirikus (Duomo, San Gennaro kabelis). Kolm korda aastas ( mai algul, 19. septembril ja 16. detsembril) korratakse seda vere vedeldumise imet.
Analoogset fenomeni korraldatakse ka Pozzuolis.
Paneb imestama kuidas endiselt usutakse selliseid asju nagu keskajal. Kuid mitte kòik.
Nàhtuse mòistmiseks on tehtud teaduslikke uuringuid. ùhe neist on làbi viinud kolm itaalia teadlast ja nende tòò on avaldatud ajakirjas Nature (Working Bloody Miracles 10.oktoober 1991). Seega fenomeni teaduslikuks nimeks on tissotroopia ja samasugused omadused on ketshupil. Kontrollitud on ka, et too veri tòepoolest sisaldab inimese hemoglobiini, aga pole teada aine tàpne koostis.

Meie jaoks oli ka hea pàev - tòòpàev oli lùhendatud ja G tuli meeldivalt vara koju. :)))

p.s. seoses Duomoga tuli mul veel ùks huvitav asi meelde. Nimelt on vanadest aegadest seal mònedel tàhtsamatel Naapoli perekondadel eriòigusi. Nàiteks ùhed vòivad sòita hobuse seljas kuni altarini.

Maiademaal

Juttu tuleb Mehhikost, òigemini kùll vàike osa Mehhikost, sest meie visiit piirdus vaid ùhe poolsaarega ja kahe maakonnaga (state).
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.

Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D

Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.

Puhkuseks valmis

òhus on tunda puhkuse-eelset àrevust.

Tàna veel rabasin ùhed pàevitusriided juurde (òige aeg ostmiseks ;) kòik on -50%) ja riidetùki ùmber kere sidumiseks (kuidas on eesti keles pareo?). Bikiinide sildil on vaid vene keeles kirjutatud Kupalnik bikini zhenskii, teised saavad ùtlematagi aru, milleks kasutatakse :D Homme tulevad veel kùlalised ja teeme ùhe kohaliku lòpuspurdi enne puhkust (rohkem G puhkus). Esmaspàeval vòtan ette rongisòitu Milaano poole, G-l on viimane tòòpàev ja tuleb òhtul lennukiga jàrgi. Esmaspàeva òhtul làheb suuremaks pakkimiseks. Teisipàeval start!
Mis ma ikka keerutan, kàin vàlja, kuhu minek. :p :p :p
Mehhiko! Kaheks nàdalaks! Loodame, et orkaane sel ajal ei teki. Ptùi-ptùi-ptùi.
Siis vahepeal Milaanosse, mòni pàev aega pesu pesta ja siis... Eesti! Minul sel aastal juba kolmas minek, aga G pole jalga Eestimaa pinnale saanud 2 aastat. Sellest ajast peale, kui ma kolisin.

Kòik see tàhendab ùhtekokku, et te peate saama septembrini hakkama ilma minuta ja mina pean hakkama saama ilma arvuti ja internetita.
Kohtumiseni! :)

Tuntud ja tundmatu

Tàna hommikul àrkasin rahulolevana. Unenàod olid tàpselt sellised nagu pidid olema, kòik làks nagu pidigi minema (poliitiliselt korrektsed..hehe). Mis sisuks olid, seda ma tòesti enam ei màleta. Aga tunne oli hea ja rahulik.
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...

Intiimne

Olen aru saanud, et minul (eestlastel?) ja itaallastel on sònast "intiimne" vàgagi erinev arusaam. Itaallased armastavad kasutada seda sòna nii mòneski kontektis.

Detergente/Sapone intimo - Intiimpesuvahend/-seep
Biancheria intima - aluspesu
Kòlab tàiesti tavapàraselt.

Confessione intimo .. siin jààn juba tòlkimisega jànni. Et mis tàhtis ùlestunnistus see nùùd on. Millega too tegelane hakkama sai (uudistes oli selline teema)? Tuleb vàlja, et vaesel vennikesel oli vàhk. Kuigi jah, kes sellisest ebaònnest ikka vàga kuulutada tahab.
Vaikselt hakkab koitma, et itaalia intiimne vist ikka polegi niivàga intiimne vàrk. Sama moodi nagu telekas nàidatavad seksikates riietes naised, kes end igal vòimalusel eksponeerivad kuni alastikalendriteni vàlja ja siis kòige tippu tunnistavad mònes teleintervjuus, et tegelikult on nad vàga tagasihoidlikud ja hàbelikud (Sono molto timida).

Amici intimi. Intiimsòbrad??? Tundub nagu oleks tegmist armukestega. Aga ei. Lihtsalt nii nimetatakse vàga làhedasi sòpru. Selliseid pàris-sòpru, kellele vòib oma isklikke muresid usaldada (samas sòbraks nimetatakse pea igat tere-tuttavat). Vot minu keel ei paindu seda vàljendit kasutama. Pigem ùtleks amici stretti.

No ja siis kui minu meelest on tegemist intiimse st. vàga isikliku teemaga, siis... Nàiteks mul on pàevad ja mul kòht valutab. Piisab vaid seda G-le mainida. Ja kui me juhtume kellegagi kokku saama vòi on kutsutud kùlalised, siis ta kuulutab kogu seltskonnale kòva hààlega:"S pole tàna eriti vormis, tal on mentruatsioon." Tunnen, kuidas làhen nàost tulipunaseks ja tahaks hàbi pàrast maa alla vajuda. Selge, jàrgmine kord katsun (intiim)info igaks juhuks vaid endale hoida.

àkki on hoopis nii, et meie kasutame vòòrsònu erinevas kontekstis? Ja sellest ka sònadest erinev arusaam?
Vaatame kohe, mida ùtleb itaalia-eesti sònaraamat.
intimità - làhedus
intimo - làhedane; làhim
Vaat sulle pirukat! Làhim seep :D. Làhim pesu. Nokk kinni, saba lahti.
Igaks juhuks kontrollin òigekeelsussònaraamatust ka:
in.tiim+, in.tiimne <11:> väga lähedane, usalduslik, puhtisiklik; seksuaalne; südamlik, hell; rahulik, hubane. ▪ Intiimne luule, valgus. Intiim+asi, +elu, +pesu, +suhe = +vahekord, +teenus euf prostituudi teenus.
Egas siin muu nòu ei aitagi, kui kòrvad lahti hoida ja aru saada, mismoodi mis juhtudel mingeid sònu kasutatakse. Ja seda mitte vaid intiimsuse puhul. Ja kasutada kummaski keeles ikka omamoodi.

Suveniir Acciarolist

Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda...

Vaade koduaknast

Vòib vahest olla selline:

Parmenide

"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.

Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.

Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.

Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!

Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.

Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.

Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.

Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.

Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.

Arvamismàng

Poes kàies vòib màngida arvamismàngu. Nimelt tuleb àra arvata, millised Itaalias mùùdavad tootenimed vastavad Eestis mùùdavatele. Vòi vastupidi. Nàiteks mòned:
Mister Proper - Mistro Lindus
Tide - Dash
Alldays (Always?) - Lines
Libresse - Nuvenia
Schwarzkopf - Testanera
Blend a Med - Blend a Dent
Perwoll - Perlana
Bold - Bolt
jne. jne.
Ega siis kòike saa ka kohe vàlja laduda, midagi peab teistele ka arvamiseks jààma ;)

Pilt ei taha kuidagi siia teistpidi saada. Vaadake siis viltu.

Koduùlesanne

Mulle on antud kodune ùlesanne. Pean midagi otsima, organiseerima tulevaks nàdalavahetuseks. Mis ongi tegelikult juba homsest. Viimane vaba Naapoli nàdalavahetus enne pikemat ja kaugemat puhkust, seega tahame selle hàsti sisustada. Loomulikult pole G-l aega mòòda netti kaevata, nii ongi see osa minu teha.
Mòte on sàttida end sisse mònes agriturismo's ja pàeval mere ààres vedeleda. Ja natuke vòiks midagi muud ka vaadata olla.

Kaalumisele làhevad jàrgmised paigad:
a) ùlevalpool Naapolit
Sperlonga
Gaeta

b) allpool Naapolit
Ascea
Palinuro
Pisciotta

Hetkel ei ùtle mulle need nimed veel midagi...

Diamante bis

Hommikune meri on vòrratu.

Hiljem rand tàitub...
Diamante vanalinn on seal ùleval.


Autoportree.

Isegi alla kahesed saavad aru, et vees on mònus.

Diamante

Sel nàdalavahetus pòrutasime rongiga mere ààrde. Eks ole làhemal ka, aga seal mammal pesa ja oli juba innuga meid ootamas.
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).

Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.















Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p

Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.

Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!

sòltlane

"Tere! Minu nimi on Sirkus ja ma olen kofeiinisòltlane."
Ja kuidas ma sellisele jàreldusele jòudsin? Oli see eelmine nàdal kui Milaano kodus sai otsa kofeiiniga kohvipulber ja oli vaid jàànud ilma kofeiinita. Mis seal vahet, maitse ikka sama, mòtlesin.
Esimene pàev ilma kofeiinita. Tundsin kuidas hakkas vaikselt tulema peavalu. Tuikamine ei tahtnud kuidagi ùle minna. Kahtlustasin kùll òòsel sisse jàànud konditsioneeri (kùlm hakkas isegi) ja kanget turja (jòusaalis jài kàimata). Lòpuks enam ei jaksanud olla ning vòtsin pool Momenti.
Teine pàev. Hommik oli enam-vàhem. Siis hakkas jàlle pea tuikama. Manustasin oma loodusliku apteegi ravumeid. Nagu hakkas kergem. Kuid ajutiselt.
Kuni siis pealelòunal sai linnas ùks korralik lonks kohvi manustatud. Ja nagu imevàel kadus ka peavalu.
Vot nii on lood. Mis seal siis ikka. Ja nagu òige sòltlane ikka, olen ikka jàrjest kangemat kohvi hakanud hindama. :D

jalgratas on juba leiutatud

Mingi aeg tagasi hakkasin koguma itaaliapàraseid inglisme. Sest ilma neid teadmata ei saa teised sinust aru vòi ei saa sina teistest aru. Jah, see kunagine teema english alla italiana.
Nùùd tuleb vàlja, et ma polegi esimene. Keegi on selle avastanud juba aastaid tagasi, kusjuures itaallane ja lausa terve(d) raamatu(d) kirjutanud. Selle mehe nimeks on Beppe Severgnini ja raamatu (mida ma hetkel usinasti loen) nimeks on L'inglese. Nuove lezioni semiserie. (Inglise keel. Uued pootòsised òppetùkid). See mees kùll tùùpiline itaallane pole, sest enne pole ma veel nii iroonilist enesekriitikat siin maal kohanud. Tàitsa eesti maitse kohe, ùtleks.
Igastahes vàga vaimukalt kirjutatud ja eile rongis pidin naerukrambid saama. Lugesin nàiteks, kuidas keegi tahtis oma hilbupoele tàhtsa nime anda ja selleks sai Top One. Rahvas on aga keeleoskamatu ja rahva suus on poe nimeks hoopis Topone (Suur hiir). No kas pole naljakas.
Vòi kui ùks itaalia proua tahtis arsti juurde minna ja ùtles, et tal vaja Racket maksta. Tegelikult on selle tasu nimi hoopis Ticket. Vòi...
Ja terve raamat on samas vaimus. Muideks puutumata pole jàànud ka eestlased.
Lisaks muhedale lugemisele on raamat ka pàààris òpetlik.

mut mà oon semmoinen mies

Inimesi on igasuguseid ja vahest kohtab mònda, kes ùritab olla kohe eriti omapàrane.
Aeg-ajalt nàidatakse televisioonipurgis sellist meest. Kahe lipsuga. Jàtab mulje "kaks ùhe hinnaga" kuskilt supermarketist.

Polegi pruun?!

Nii palju on seda mulle aastate jooksul Eestis ette heidetud. "Tuled lòunast ja nii valge! Kus on pàevitus?"
Jah, eks ta nii olegi. Ilmselt olin nùùdki aprillis jumekam, kui praegu juulis.

Naljakas on lugeda Eesti lehtede pealkirju. Kòik pasundavad ùksteise vòidu, kui kuum on. Vaatan ilm.ee -st kraade ja nàen, et (hetkel eesti aeg 12.36 ja kuupàev 11.07.06):

Itaalias làhevad pàevased temperatuurid raudselt ùle kolmekùmne. Naapolis on tàna oodata max 32 kraadi (kell 11.20 òhutemp 28C ja òhuniiskus 45%). ònneks on siin meri làhedal ning on lootust, et vastastiku avatud akende vahel hakkab òhtupoole siiski òhk liikuma ka.
Milaanos asub sisemaal, tuuled sinnani ei ulatu ning niiskus muudkui koguneb. Kuumematel pàevadel vòivad kraadid pàrastlòunatel tòusta kuni 40-ni. Siis on tàielik kasvuhoone ning tunne nagu oleks kala kuival.
Jahutava dushshi all vòib kàia lugematuid kordi pàevas, tulemus on ikka sama, hetk hiljem oled higist sama kleepuv kui ennegi.
Kel pole vòimalust mere ààres end vees jahutada, otsib varju kodumùùride varjust (pesuvàel). Kel asja kuskile pole, vàljub kodunt kas hommikul vòi siis òhtupoole. Vahepeal on lihtsalt liiga palav. Linnad surevad justkui vàlja pàrastlòunaseks ajaks.
Kontorites ja paljudes kodudes on leevendust pakkuvad konditsioneerid. Kel pole, vòib minna shoppama, poed ja baarid on kòik jahutatud. Pargis jalutades liigutakse ka mòòda puude varjualuseid.
Ma soostun selga panema vaid seelikuid ja traksidega pluusikesi. Vòimalusel linasest (vòi vàhemalt puuvillasest), sest sellest kàib òhk kòige paremini làbi ja on ihu vastas mònus.
Kòik see on suve juures tàiesti tavaline ja kestab ùhtekokku vàhemalt 3 kuud.
Normaalne eestlane enamasti juuni-august Itaaliasse ei kipugi.

Miks ma kòigest sellest rààgin? Kallid (eesti) inimesed, saage lòpuks aru, Itaalias aru juures olevad linnainimesed ei ole pàeval tundide viisi niisama pàikese kàes sellise soojaga. Ja kust see pàevitus peaks siis tulema?

Valmis olla!

Laupàeval:





Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€





Pùhapàeval:



Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...

Lugu Roomast

Hiljuti rààkisin telefonis ùhe oma Roomas elava tuttavaga. Rààkisime maast ja ilmast ja oma tegemistest. "Tead, ma rààgin sulle ùhe loo. Sinu blogi jaoks."
Minu tuttav ùùrib pinda ùhelt vanaproualt, kes jàànud hiljuti leseks. Tema mees oli olnud abielus juba varem, siis lahutanud ning abiellunud uuesti. Lahutuse kàigus oli kohus mehele mààranud maksmiseks esimesele prouale elatisraha. Peale mehe surma avastas teine naine, et elatusraha kohustus oli mààratud temale. U"llatusel polnud loomulikult piire! Vàga kena, et hoolitsetakse, et keegi hàtta ei jàà, aga vaevalt, et teine naine selle asja nii jàtab. Kes ikka tahab mehe endisele maksta. Ja miks peakski.
Nii palju taas kohalikust seadusandlusest.

Tòò kiire ja...

Eile òhtul hakkas Pòhja-Itaalias kòvasti mùristama ja sadama. Naapolis oleks ka tahtnud justkui sadada, aga ei tilkagi.
òòsel jòudis kohale. Algas àgeda vàlguga ja suure kòuekòminaga. Jooksin kiiresti kòòki ja vòtsin ròdult àra oma trenniriided ja G ùlikonna. Kohe pàrast hakkaski ladin pihta. Hommikul kell kuus oli seis ikka sama.
Kell 11 korraks làks selgemaks. Vaatsin aknast vàlja ja nàgin vastasmaja katusel ùht meest kiiruga krohvimas (mitte katust vaid, katusemajakese seina). Vahepeal kùll natuke tibutas, aga usinat tòòmeest ei seganud. Imestasin veel, et tea kas selle niiskusega ikka krohv korralikult àra ka kuivab. Veel veidi hiljem kiikasin aknast ja minu ùllatuseks mees juba tòmbas krohvitud seinale suure pintsliga kollast vàrvi peale. Hetk hiljem taevas tumenes taas ja paduvihm jàtkus... Selleks ajaks oli tòò àsja lòpetatud. Kell nàitas keskpàeva.
Pole midagi kosta. Tòò on kiire! Korralikkuses kahtlen. Huvitav, kaua see tulemus seal seinal pùsib...?


Jah, see kollaselaiguline osa katuse ja pòòsaste vahel.

justkui alaline puhkus

G ùtleb alati, et Naapolis on tal kogu aeg tunne nagu oleks puhkusel. Mitte et tal àkitsi tòò maht oleks kahanenud, vaid Naapoli on selline koht.
Ma ei tea kuidas mujal linnas on, aga kesklinnas on kogu aeg melu, palju rahvas ja pidevalt mingid ùritused.
Esimene òhtu taas Naapolis. Làksime vàlja, et sùùa pizzat. Seal kòrval antakse jààtist. Nii kui omanik meid nàgi, kurtis kohe, et meid ei ole ammu nàha olnud. Jah, Naapolis osatakse àri teha. Ses mòttes, et teavad, kes on nende kliendid ja ka seda, mida nad eelistavad.
Hulkusime kitsastel tànavatel, limpsisime oma jààtist ja jòudsime piazza dei Martiri'le. Seal oli ùles pandud lava ja toolid. Moeetendus. Keegi auhinnatud disainer (loomulikult naapoli pàritolu) nàitas oma tòid. Nii tàhtis mees, kelle klientideks on Madonna ja muud sellised tegelased. Vaatasime veel ùhe sfilata ja jalutasime edasi...
Piazza Plebiscito'l vòib hetkel vaadata ùhte vanemat punast kuud - Lunarossa. Paat, mis osales Cup of Americal ja sai vist teise koha. See, mis praegu merd sòidab, on selle noorem ja tublim vend.
Samal platsil olid hàmaramas nurgas end sisse seadnud kaks trompetisti ja musitseerisid seal vabas vormis.
Enne kojuminekut astusime veel baarist làbi ja ma jòin ùhe ammuigatsetud lonkus tòrva.

Jalgpallist

Just òige aeg rààkida natuke jalgapallist. Just enne MM-i tàhtsaimat màngu...
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.

Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.

Itaalia pulma jutt

Jaanika pulmast tulin ja Janika pulma ma otse làksin :D
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D

Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)

Eesti pulma jutt

"Olete oodatud jaanilaupäevasel ajal kolm tundi üle keskpäeva Sxxxx palvemajja tubli tütre Jaanika ning nägusa mehepoja Joonase laulatuse tseremooniale. Seks puhuks palume lilli mitte murda ning kingiraha kanda noorpaari kontole üllal eesmärgil kasutamiseks. Pärast kaunite sõnade lausumist ootab teid autorongkäik, mis lahkub Mxxxx talu suunas .Rõõmsal meelel külalisi kostitame hea ja paremaga kuni esmase argipäeva koidikuni. Selga mugav vammus, rahva riie või mõni omasem kostümee, mis võimaldaks ühtlasi nii jalakepsutamist kui murumättal aelemist. Mõdu ja vorstid on oodatud. O"ine kalapüük on lubatud. Ebamugavuste vältimiseks palume öömaja ja transpordi suhtes ühendust võtta."

Nii saigi uuesti lennureis Eesti poole ette vòetud. Kui ma Tallinnasse kohale jòudsin, oli kòik juba organiseeritud. Oma emmet nàgin vaid korraks, sest ta pidi minema pulmarahvale sùlti keetma. Rohkem ei teadnud asjast keegi midagi, sest noored tegelesid ise peo korraldamisega.
Niisiis, tàhtsal hommikul korjati meid ùlejàànusid maja eest auto peale. Sohver oli, nagu kutses òeldud, rahvaròivais. Mul kahjuks midagi sellist kapist vòtta polnud (seelikuriie ootab juba aastaid).
S. palvemaja juurde jòudsime suht vara. Vaatasime rahvast, kes kogunes. Taevas oli pilvine.
Tegin aega parajaks imetledes palvemajas lillekaunistusi. Need olid kasetùved, mille otsas olid pundid sirelite ja pojengidega.
Niisiis... pruutpaar saabus. Peiul oli roheline paelkandiga rahvapàrane pluus ja samast riidest kukekad pùksid. Pruudil kleit oli: rinna ùmbert rohelisest kangast ja alla jooksid kolm sorti heledat kangast, lisaks veel seljale oli kinnitatud kaks tùkki òhulist riiet, mis otsapidi keskmiste sòrmede ùmber kinnitusid (kui kàed tòstis, siis nàgi vàlja nagu haldjas). Pea ùmber oli rohtpàrg, mille ùhel pool ilutses roheline Flamingo lill.
Palvemaja lausuti ùksteise tòotused ja saadi taevalik ònnistus. Sòrmuseid ei vahetatud, sest see oli tehtud juba sùgisel.
Kui ametlik osa lòppes ja làksime vàlja grupipilte tegema, oli pàikegi vàlja tulnud.
Peale pilte istuti autosse ja mindi Tori poole. Sealsamas, silla peal, taeva (kirik) ja pòrgu (nii nimetatakse koopaid jòe kaldal) vahel anti veel kord tòotus, mis pudelisse pandi ja jòkke uputati.
Seega olime pidutsemiseks valmis ja suunduti peopaiga poole.
Enne klaaside kokku lòòmist vaadati veel palju lapsi on tulemas (taldrikukildude jàrgi) ja vaadati, kas noorpaar koos toimetatud saab (pidid àmmale ùheskoos pùksid òmblema).
Aeda oli ùles pandud suur telk, mine seda ilma tea. Selle alla kaetud laud. Alustati soojadest roogadest, milledeks olid mulgi puder, ùhepajatoit, kartulid ja hapukapsas. Nàmma-nàmma-nàmma. Juba kanti lauale kùlmi suupisteid. Lihavaagnad, tàidetud munad, sùlt, pirukad, salatid...
Sòòmise vahele jagati vàlja ametid, tehti ùksteisega tutvust (selgus, et ma olen pruudi nadu), màngiti mànge ja vòisteldi. Et peol oleks jàrge, siis valiti ka tulevikuks uus paar.
Lòpuks toodi kohale suur mitmekihiline pulmatort (kùpsistest, vahel kohupiim ja moos, peal olid vahukoor, maasikad ja shokolaad), millest said tùki lòigata nii tànane kui tulevane paar, ja muud magusad.
Tordiga lòppes pulmavana tòòpàeva ja pulmapidu làks sujuvalt ùle jaanipeoks.

Olen pulmades kàinud kùll ja kùll, kuid ikkagi on iga pidu omamoodi. Tunnistan, et seekordne meeldis mulle vàga. Pruudi ema taluòu on lihtsalt suurepàrane selliste pidude jaoks. Ja eriti imeline on veel jaaniòòl - pàikeseloojang, mis ei saagi pàriselt otsa, suur tuli ja taamal kappavad hobused. Midagi romantilisemat on raske vàlja mòelda.
Veel pean ùtlema, et noorpaar suutis mind ùllatada peo korraldamisega. Kòik oli suurepàrane, kòik sujus ja oli vàga tore. Kùlaliste tarvis oli maja taga puude vilus puupeldik, kùlaliste magatamiseks olid ùles pandud suured telgid. Lisaks olid nad kòik sòògid ise teinud (koos kokk Mihkliga). Maitsesin kohe kòike, mille kohta emme ùtles, et seda tegi Joonas vòi kui Joonas ùtles, et selle tegi Jaanika.
Ja kòige tipuks, pidu kestiski tòepoolest kolm pàeva. :D
Ja kòige vahvam, et nende peod ei saa kunagi otsa. Igal aastal kui saabub taas jaanilaupàev, tàhistatakse koos sòpradega ka nende pulma-aastapàeva.

Pulmad

Pulmad ja jaanipäev

Kes vòhma àra vòttis?

Vot see on see kui sporti ei tee. Avastasin, et mul on vòhm tàitsa àra kadunud. Esimest korda màrkasin siis, kui oli vaja Milaanos kotiga metroost rongi peale tormata. Esimesed trepid ja juba oligi jaks otsas. Ja kui ma siis tàpselt òigel ajal hingeldades rongis nagu kùps òun oma kohale potsatasin, siis teatati, et rong vàljub ettenàhtust 20 min hiljem.
Tàna siis kàisime ùle pika aja taas jòusaalis. Ai-ai-ai. Peale 5 min korralikku tammumist olin juba omadega tàitsa làbi. Sooh. Kuidas nùùd viimase kuuga vorm nii alla on kàinud? Ja kui ma veel natuke jalga viibutasin otsa, siis oli nahk juba tàitsa màrg ja tundsin end pàris nòrgana. Lihtsalt kohutav.
Mònedes kohtades olen nàinud kardiotabeleid. Et milline peaks olema max sùdamelòòkide arv minutis. Skaala on intervalliga 5 aastat. Et siis 30-35, siis 35-40. Mul on selline kuri kahtlus, et minu vòhma kadumine on kuidagi seotud viimase sùnnipàevaga....
Eks homme ole paista, mis minu lihased kostavad. Neljapàeval on plaanis veel ùks sorts trenni teha (ùllad plaanid). Nòrkusetunde vastu aitas igastahes ùks kobe lòunasòòk.

Ei ole kùll vòhmajutt, aga imetlesin tàna spordiklubi naiste wc-s kraani. On suur kraanikauss, millele on juba tootmisel keskele kraani paigaldamiseks auk tehtud. August mòlemal pool on kraan. Vasakul selline punase tàpiga vanem ja kulunum ning paremal uuem sinise nupuga. Nagu oleks naapoli versioon inglismaa kraanidest, kus soe ja kùlm eraldi. Aga ei. Làhemal uurimisel selgub, et tòòtab vaid too uuem kraan ja tuleb vaid kùlma vett. Kraanikausi all on nàha, et vanal kraanil on vaid imepisike jupp veetoru kùlge jàànud. Huvitav, kui nùùd see uuem kraan ka katki làheb, kuhu nad siis uue panevad?

Kui kurb on meel

Ma ei tea kas nùùd ilma sùù, aga kuskil eile keskpàevast tundsin, kuidas "hale" ligi hiilib. Ja mitte kuidagi vastu ei saanud. Peas keerlesid ja keerlesid ùhed ja samad mòtted. Vàljas rahva vahel kòndides tundsin, kuidas muutusin jàrjest pisemaks ja hallimaks. No ei siis polegi muud teha, kui tuleb pòmaki pòhjas àra kàia.
Ja kui siis G veel helistas, et tuleb òhtul hilja (st veel hiljem kui tavaline 21-22). See oli punkt. Esimest korda Naapolis olles tundsin tòeliselt, et nùùd oleks vaja kedagi, kes òla alla paneks ja minuga kasvòi pizzale tuleks. Tundsin end tòsiselt kurvana.
Kuid nagu rahvasuu ùtleb: hommik on òhtust targem. Eriti kui hommik on sàrav ja pàikeseline nagu tàna... :P

Tàna hommikul kohvi tehes avastaisn, et isegi piima oli eile hapuks mùristanud...

Hullunud kliima

1.juuni òhtul ladistas vihma ja kraade oli napp 10. Midagi on selle kliimaga tòsiselt valesti. Aprillis on ilm soojem kui juunis? Jaanuari ja juuni temperatuuril polegi enam vahet. Ja kuhu on kadunud pàike? Minus on samasugune sooja suve ootus nagu siis kui ma Eestis olin.
Tàna sajab mis hullu. Vesuuvi ja merd polegi aknast nàha, nagu polekski olemas. Taevas oli vahepeal tàitsa must nagu òòsel, paugutas. Korraks kadus elekter, vist lòi vàlk kuskile sisse. Avastasin, et osa tubades olid tuled ise pòlema làinud. Vastasmaja kùljes olevad vihmaveetorud ei jòudnud katuselt tulvadena voolavat vett làbi lasta ja torusuult paiskus vesi suure kaarja joana allapoole. Siis tuli imelik kollakas valgus ja vihm hakkas tasapisi taanduma...
Tundub, et selleks korraks suurema uputamisega ùhel pool ning ma vòin jope peale visata ja oma poeretkele minna.

palju kùlalisi

Oleme alati endale rahavast kùlla kutsunud, nii mina Eesti rahvast nii Milaanosse ja Naapolisse ning G oma sòpru Naapolisse. Ega meil ilmaasjata kùalistetoad pole. Kùlalistel vòtab tavaliselt hoovòtmine aega. Ja nii juhtubki, et tulla otsustatakse suht korraga.
Mul pole kùlaliste vastu midagi, tore kui tulevad. Kuid tàna tunnen, et olen nagu tùhjaks pigistatud sidrun. hehe

Alustame otsast peale.
Kùlaline ùks. Mai viimane nàdal K-ga Milaanos.
Oligi juba aeg, et keegi vahelduseks Eestist kùlla tuleks. Mis sellest, et ise alles kàisin. Pole ikka see. Vastuvòtmisega oli kùll vàike segadus ja minu oodatud kùlaline pidi òò lennujaamas veetma. Kuuldavasti polnudki nii hirmus ja loodan, et ùlejàànu korvas alguse ùleelatu.
Kus me siis nàdala jooksul àra kàisime. Milaanos, Milaanos, Milaanos, natuke linnast vàljas, Comos ja Monzas. U"kskòik kui vàhe vòi palju ei planeeri, ikka jààb midagi tegemata vòi kuskil kàimata. Samas ega ùle ka ei maksa pingutada, sest kùlalised on ju ikkagi puhkusel. Vòi mis. Ja teinekord vòib jàlle tulla. ;)
Ma ise olen juba nii àra harjunud, et huvitav on jàlgida, mida uustulnukad nàevad ja kogevad. Kòik need miksid, mida enam ise ei kùsi. Màletan, kui esimesel korral Milaanot kùlastades tahtsin nàha, kuidas elavad kohalikud. Ja naljakas, kuidas rollid muutuvad ja nùùd tulevad teised uudistama, kuidas mina elan.

Kùlalised kaks, kolm ja neli. Pikk nàdalavahetus G sòpradega Naapolis.
Seekord sain aru, et itaallastest kùlalisi tuleb kantseldada kui lapsi. Ja huvitav, et kui me oleme kàinud teistel kùlas, siis kàitume nagu pererahvas on harjunud. Kui aga nemad meile kùlla tulevad, siis mulle tundub jàlle, et tehakse nagu neil kombeks. Hmmm.
Veel eesti ja itaalia kùlaliste vahel on see, et kui eestlasega on parasjagu tòsisem turimituur ette vòetud, siis sòòmine on teisejàrguline tegevus. Kui aga itaallased kùlas, siis lòunatamine on "pùha lehm" ja pigem jàetakse midagi muud vahele.
A"rge nùùd arvake, et ma tahan hirmsasti kurta, kuid ma mitte ei saa jàtta jàrgmist lugu rààkimata. See ON naljakas. Niisiis:
Auvààrt kùlalistele oli juba enne nende tulekut serveeritud, et veame nad Ischia saarele sooja vette ligunema. Eeldades, et nad teevad omad jàreldused ja vòtavad vajaliku kraami selleks kaasa.
Laupàeva hommik. Ilm tundus just piiripeal sobivana, et lubatud retk vòetigi ette. Enne minekut sai veel meelde tuletatud, et nad ei unustaks oma pàevitusriideid, plàtasid ega rannalinu.
Termaalparki kohale jòudes làksime ise kabiini riideid vahetama, teised jàid ootele , sest neil olid costume'd juba seljas. Tulen mina siis vàlja ja mida nàen. Meie kùlalised on minu poolt vàljajagatud (hotellidest pàtsatud) valgete froteest toasussides ja meie kàteràttidega. Tòeliselt halenaljakas. Kùsin siis, et miks nad ei òelnud, et neil plàtasid pole, meil oleks olnud anda. Vastuseks sain:"Non c'è nessun problema." Et neil pole sellest midagi. U"ks veel lisas, et talle kummist plàtad ei meeldigi. Khmm!!! Minul on kùll probleem. Ei hakanud midagi kobisema, sest mis seal enam teha. Ja nii nad siis jalutasid rahulolevalt nende sussidega mòòda ilma ringi. Ja kòige tipuks olid neil ka ujumismùtside (neid oleks saanud kohapeal ka) asemel sùdakestega vannimùtsid (ka kuskilt hotellist). Inimesed teavad, et tulevad mere ààrde ja pole peale pàevitusriiete midagi muud kaasas?!
Kui me koju tagasi jòudsime, siis loomulikul sussid enam jala otsa panna ei kòlvanud (tallad olid pisikesi kivikesi tàis tipitud ja valgest oli saanud hall). Rahumeeli paterdasid kingades. Mis sellest, et me ise ukse juures iga kord kingad susside vastu vahetasime. Mis sellest, et vàljas sadas vihma ja kingad olid porised.
Vahepeal uuriti kùll, et kes meil koristamas kàib. Oldi ùllatunud, et mina teen siin majas kòik ise. "Oh sa vaeseke, pead nùùd meie jàrelt pàrast rabama." Ja jàtkasid sealjuures rahumeeli lagastamist edasi. Mis neil viga, kòigil kàivad koristajad vòi siis kasib mamma nende jàrel. (Muideks olen tàhele pannud, et seda taktikat kasutatakse ka muudel juhtudel. Et vabandatakse ja tuntakse kaasa ja siis tehakse oma suva jàrgi rahumeeli tùli edasi).
Loomulikult ma pàrast koristan. Kùlalisi kutudes tulebki ju vàikse lisatòòga arvestada. Ja ega siis selle pàrast kedagi kutsumata ei jàta. Naljatilgad.
Aga teate, mul pole elamine kunagi nii must olnud kui peale neid kolme pàeva.
Vahejuhtumeid oli teisigi, aga aitab sellest ùhest.