"Aga mida sa arvad ideest minna lõunatama Aostas?", uurib G.
Aosta?! Aga miks mitte. Seda enam, et G oli seal ja ümberringi mägedes oma aega teenimas. Ja sellest on möödas juba üle 20 aasta. Mõeldud-tehtud.
Aostasse kohale jõudes tegime tiiru autoga. Väikese otsimise peale leidsime üles ka kasarmud, mis olid täpselt vanas kohas alles. Parkisime siis auto ja läksime (vana)linna uurima.
Kui lõuna aeg hakkas kätte jõudma, siis hakkasime ülespoole tõusma. Charvensod on armas pisike kohake natuke Aostast kõrgemal. Täitsime kõhtu restoranis Monte Emilius.
Loomulikult käis siin a k G omal ajal oma kaaslastega. Juba omal ajal oli siin suurepärane hinna-kvaliteedi suhe ning õnneks ei olnud see muutunud. Kõhtu kadusid polenta lihasoustiga, pasta mägikitse ja kastani kastmega, kohalikus stiilis singi ja juustuga biifstek koos kartulite ja porganditega.
Peale kõhutäidet läkisme veel ülespoole, et üle vaadata suusakuurort Pila. Suvehooaeg on juba läbi ja talvine pole alanud ning koht tundus täiesti mahajäetuna. Parkisime auto ühele mäevaatega platsile, mõnulesime päikese käes, lugesime lehte ja ma jäin isegi korraks magama. Mäed avaldavad mulle alati suurt muljet. Tunnen ennast nii tühise ja väiksena, kuid samas hoovab sisse rahu ja harmooniat.
Olemine muutus nii mõnusaks, e G hakkas juba fantaseerima teemal, et võiks olla mingi oma urgas kuskil mäejalamil. Pila ei ole kindlasti selline koht, pigem mõnes Charvensod taolises paigakeses.
Tagasitulles tegime veel vahepeatuse Saint-Vincent'is. Siin asub üks neljast Itaalia kasiinost - Casino de la Vallée di Saint-Vincent.
Ja lõpuks suundusime piki mäeorgu madaliku poole tagasi...
Veel pilte siin
