Kohvrid pakitud

Huhh... suur tüütu töö on tehtud ja kohvrid välisukse juures varahommikust starti ootamas. Loodetavasti pole midagi strateegilist maha jäänud... Aga eks kohapeal saab hangitud kui midagi puudu jäi, v.a. dokumendid :D

G-l on kaasas tööläpakas. Ilmselt iga kell ma seda kasutada ei saa. Pealegi pole me veel kursis internetivõimalustega. Skaipimine jääb ka esimene kuu ära. Katsun blogimise ja mailiga läbi ajada. Edaspidi vaatame...

Peatse kohtumiseni uute uudistega! ;) Tere Kairo ja nägemiseni Milaano!

p.s. pildil ei ole tegemist meie kolimisega, vaid suvalised kõrvalmajast. :D

Kairo

Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)

Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.

Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.

G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.

Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).

Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.

Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.

Lugano

1. Kord eelmisel aastal kàisime Shveitsis. Milaanole làhim vàlismaa ning sealkandis on ka làhimad màed. Nii me siis rùhkisime muudkui ùlespoole ja imetlesime jàrvevaadet. Siin nàitas G nàpuga kaugemal olevale linnale ja ùtles, et see on Lugano. Linna endaga tuvumine lùkkus tulevikku.
2. Selle aasta algul kàisime Saint Lucia saarel (it.k. Santa Lucia). (Pea)linnas kolades pòrkasime ùhes poes kokku ùhe mehega, kes meid itaalia keeles kònetas. Tal olid kàrus 2 imeilusat kaksiktùdrukut. Mòlemad caffelatte-vàrvi nahaga, ùks pruunide juustega ja rosinasilmne, teine blond ja sinisilmne. Tòelised tulevased sùdamemurdjad. Laste santalutsiialasest isa tòòtas Luganos ùhes restoranis. Laste ema oli shveitslane.
3. Tàna kàisin ma isiklikult Luganos ja vaatasin koha ùle. Armas vàike linnake ilusate majadega. Kui hindu ei vaata, siis ei saagi aru, et niivàga vàlismaa oleks. Jàrveààrne meenutas mulle isegi Como linna.

Minu tànane (shveitsi) òppetund: liigne innukus vòib olla liiast. Meie viimastele euroturvanòuetele vastavad passid vòivad piirùletusel passikontrollijates tekitada segadust. Minu passi uuriti luubiga ja ilma, lòpuks helistati ja kontrolliti lausa numbri jàrgi kuskilt andmebaasist. Mul hakkas pàris kòhe, ausalt òeldes. Mitte selle pàrast, et ma sùùdi oleks, vaid , et teised ei pruugi sellest aru saada, et ma midagi valesti pole teinud (he-he nòrganàrviline; ainuke lohutus, et teise eestlase pass oli samasugune). Itaalia paberist id-kaardid ja kòrvaistuva hàrra kleebitud fotoga ja kiletatud Reisenpasse olid kontrollijatele palju rohkem meeltmòòda. Peaks vist ikka endale ka ùhe sellise labasema dokumendi hankima...

ùlevaade oktoobris toimunust

Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...

Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.

Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)

Maiademaal

Juttu tuleb Mehhikost, òigemini kùll vàike osa Mehhikost, sest meie visiit piirdus vaid ùhe poolsaarega ja kahe maakonnaga (state).
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.

Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D

Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.

Suveniir Acciarolist

Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda...

Parmenide

"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.

Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.

Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.

Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!

Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.

Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.

Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.

Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.

Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.

Koduùlesanne

Mulle on antud kodune ùlesanne. Pean midagi otsima, organiseerima tulevaks nàdalavahetuseks. Mis ongi tegelikult juba homsest. Viimane vaba Naapoli nàdalavahetus enne pikemat ja kaugemat puhkust, seega tahame selle hàsti sisustada. Loomulikult pole G-l aega mòòda netti kaevata, nii ongi see osa minu teha.
Mòte on sàttida end sisse mònes agriturismo's ja pàeval mere ààres vedeleda. Ja natuke vòiks midagi muud ka vaadata olla.

Kaalumisele làhevad jàrgmised paigad:
a) ùlevalpool Naapolit
Sperlonga
Gaeta

b) allpool Naapolit
Ascea
Palinuro
Pisciotta

Hetkel ei ùtle mulle need nimed veel midagi...

Diamante

Sel nàdalavahetus pòrutasime rongiga mere ààrde. Eks ole làhemal ka, aga seal mammal pesa ja oli juba innuga meid ootamas.
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).

Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.















Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p

Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.

Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!

Procida

Procida (kliki nimel, et vaadata nende kodulehte) on ùks kolmest Naapoli lahes asuvast saarest. Erinevalt Caprist ja Ischiast on see kalurisaar, kus pòòratakse turismile vàhem tàhelepanu. See aga ei tàhenda sugugi seda, et neid siin poleks, vaid et tulevad need, kes armastavad koha ehedust. Eriti popp on koht noorte ràndajate seas. Procida Porto:
Siia saabuvad kòik laevad ja tiiburid. Ja maabudes rentisime kohe motika, ilma milleta làheb liikumine natuke vaevaliseks. Saar on suhteliselt lopergune ja vàljavenitatud ning kòik need ùles-allad. Liiklemise teed on enamajolt kitsad, ùhesuunalised ja kòrgete kiviaedade ja majaseinte vahel. Algul ei saanud kuidagi aru, kuhu poole làhme ja kus me ùldse vòiksime olla. Muidugi saab ka bussiga.

Chiaiolella. See kant siin meeldis mulle kòige rohkem. Pisike kohake, kus kòik puhkamiseks vajalik on olemas. Taustal olev roheline osa (poolsaareke, Santa Margherita), seal nàgin ùhte maja, mis vòiks olla tàpselt minu oma. :p Puust kusjuures, nii kodune, ja aiaga . Ja maailma ilusaima merevaatega. Ohhhhh!
Siin soovitaks kòhutàitmiseks restorani Galeone.

Vaade Procidale Vivara saarekeselt (Procidaga ùhendab sild, mis on juba aastaid kùlastajatele (ametlikult) suletud ;)). Vivara teejuhiks oli meil ùks kohalik koer, teadis tàpselt kuhu ja kuidas peab minema. Olin pettunud, kui ta siis meid nelja sakslase vastu vàlja vahetas. Vivara on tòeliselt mònus jalutuskàik looduses ja rahus.
Keskel Marina Corricella, vana kalurisadam. Paremal Terra Murata (siin klooster ja endine vangla), saare kòrgeim tipp (91m). Corricellas asub saare parim restoran (Gorgonia). Lihtsalt viib keele alla. Korra seal einestanud, broneerisime kohe ka jàrgmiseks òhtuks. Headuse màrgiks oli ka see, et enamus laudu olid seal reserveeritud, teistes oli kohti vabalt. Loomulikult on menùùs vaid kala, lihasòòjad jààvad nàlga.

Veel Procidast. Kohalikud tùùpilised maiustused on nimega Lingua di bue ehk siis hàrjakeel. Lehttaignast pikad kùpsetised, kus vahel kas sidruni keedukreem vòi nutella.
Rannajuppe on mòlemal pool saart, nii saab valida pàevituskohta vastavalt pàikese suunale. Suurim asub Chiaiolellas (Ciraciello ja Ciraccio) ja seal mahub end keerama terve pàev otsa. Mulle meeldis kòige rohkem aga Pozzo Vecchio saare pòhjaosas.

Kòik oli vàga vahva. Lòpetuseks paar puudust ka. Hotell Solcalante, mis on kenake ja kust avaneb ilus pàikeseloojang (nagu nimigi viitab), ei taha tube reserveerida. Suure pealekàimise peale meile see tehti, kuid siis viimasel minutil helistati, et anti teistele àra. "Kompensatsiooniks" lasime otsida toa, neid jagub, kuid natuke ... uberikud. Magamiseks kòlbab kah. Samasugust juttu rààkis ka motikate laenutaja, et eriti ei taha telefonikòne peale kinni panna, sest paljud pàrast ei ilmugi vàlja. Kuna meid nùùd juba teatakse, siis vòetaks jàrgmine kord ka jutule.
Veel. Tasulised rannad on hooldatud ja teenindatud. Vabad rannajupid kahjuks tàis igasugust prahti, enamuses plastmaterjalidest. Kohe kahju vaadata. Ega keegi midagi ùles ka ei korja, sest lihtsalt nii ei tehta (oma sùdamerahustuseks ma natuke kogusin ùhte kilekotikesse). Rannalina pannakse sodi vahele ja kuna rand on nagunii juba must, siis jàtab mòni veel oma limpsipudeli ka maha. Aga eks jààtmed ole juba terve Itaalia probleem, mitte ainult Procida.

Nùùd mòtlen, et kuidas vòiks ùlejàànud hulgalisi fotosid sellest saarest teile demontreerida. Pilt.ee on vist omadega tàitsa otsas...

London

Lend.
EasyJet. Stjuardessid seletavad midagi inglise keeles. Kes saab aru ja kes ei saa. Palutakse kiirustada, sest meil on vaja juba kohe startida. Itaallastel (naapollastel) aega kùll. Lindilt kostub mahe itaaliakeelne meeshààl, kuid ei midagi kiirustamise kohta. Palutakse uuesti kiirustada. Egas midagi. Peame ootama uut stardiaega.
Kàruga mòòdaminev noor stjuardess ùritab itaallastega midagi seletada. Kuulen G-d ùtlevat:"Stupidine". Lollikesed, vòiksid itaalia keele àra òppida. Seda sama fraasi olen ma lendudel palju kordi kuulnud umbkeelsete itaalia reisijate kàest, kuid G suust ma seda ei oodanud. Kobisen vastu:"Lollikesed, òppige inglise keel àra!"
Maandumisel kostub kòva aplodeerimine. Inglased muigavad. Itaallased krapsavad kohe pùsti ja avavad pagasiluugid. "Palun istuge maha, me pole veel kohal!", ùtleb stjuardess tulutult, "palun istuge, lennuk alles liigub!" Ja nii mitu korda. Itaallased sebivad rahulikult edasi ja istuvad inglased naeravad.
Lennujaam.
Stantoni lennujaamas asuvad vàravad ja terminal ùksteisest kaugel. ùhest teise liikumiseks on automaatsed rongikesed. Imestan, kuidas nad tulid mòttele katta lennujaama pòrand vaipadega. Vòtame end passikontrolli sappa (vòi tuleb siit asja mòte, ùtlus "kutsuti vaibale"). Mul on ette valmistatud leht, kus on kirjas minu lennuajad, aadress, kus peatume ning kuidas sinna saab. Samuti on rahakoti vahel nii deebet- kui krediitkaart. Tàhtsa momendi saabudes vaadatakse korraks passi ja kogu lugu. Nii lihtsalt làkski.
Valida saab rongi ja bussi vahel. Valime viimase. Ostame kohaliku itaalia kuti kàest edasi-tagasi bussipileti. Kui igast sadamast vòib leida eesti meremehe, siis itaallasi on suisa igal pool. Eks ka sellepàrast on neil mulje, et oma keelega saab ju igal pool hakkama.
Kùsin G kàest, et miks ta naeltes maksis ja kas meil nùùd metroo jaoks ka midagi alles jài. Olime vahetanud esmaseks tarbeks Naapoli lennujaamas vaid 30 naela, sest sealne kurss oli kohutav ning lisaks vòeti veel vahendustasu ka. G. kòlistab pihus mùnte ning vàidab, et kòik on normis.
Liverpool Street Station.
Olemegi Londonis. Jaam ja jaamaùmbrus on tàis purupurjus tùùpe. Nii mehi kui naisi. Meid peaaegu jalust joostes tormab mòòda ùks neiu, eesolev noormees tòmbab mantli hòlmad koomale ja vòtab maast ùles neiu mùtsi. Eriti ekstreemne esmamulje Londonist, peaks ùtlema.
Leiame ùles metroo sissepààasu. Aparaadist me piletit ei saa. Mùntidest jààb (loomulikult)puudu ja meie krediitkaardid ei sobi. Proovime luugist. Ka siin ei taheta meie krediitkaarti. Kuid meil muud pole ja pahural mehel ei jàà muud ùle, kui "ùritada". Kaart làheb làbi ludinal.
Siseneme ning peale mòningast seiklemist ja orienteerumist leiame ùles òige perrooni òigel suunal. Helistab I (meie vòòrustaja) ja uurib kaugel oleme. Vaat kui tore, siin tòòtab mobiil metroos ka (nagu Helsingiski ja teistes tsiviliseeritud kohtades), mitte nagu Itaalias (metroo on totaalne must auk).
Circle line, west-miskit (kellasuunas). G tormab eesolevasse rongi. Ma ei taha tast maha jààda, vaatamata hùppan ka peale. Jàrgmine peatus Aldgeit. Sobib. ùlejàrgmises jaamas avastame, et asi pole òige. Eelmine oli hoopis Aldgate East ja me oleme tàiseti vales rongis, vales suunas ja vales stsoonis (see vòrdub pileti mitteomamisega ja tabamisel maksab 20 naela. "nii vàhe!", imestas G).
Sama rong làheb ònneks tagasi (mitte edasi) ja oleme taas alguspunktis. Helistab taas I ja on mures, et varsti lòpetavad rongid liiklemise. Seekord enam me enam ei eksi.
Hea, et meile vastu tuldi. Ja meie òòbimiskohale oleme hoopis làhemal kui mulle tundus.
Esimene pàev.
Hommikul vòtame rahulikult. Esimesel pàeval on alati aega, sest kòik on alles ees. Vaatame multikaid ja mònuleme niisama. I-l ònnestub end tassiga haavata. Kuna me oleme juba suht stardivalmis, làhme vàlja otsima sularahaaparaati ja apteeki. Sularaha vòtmisega probleem pole, aparaate on linnas mitmeid (ainult òhtuti on nendele pikad jàrjekorrad). Leiame ka ùhe paljudest apteekidest nimega Boots. Tiirutame riiulite vahel ringi. "Non mi ricordo più com'è il cerotto in inglese". Mul pole enam meeles, kuidas on inglise keeles plaaster, et seda kùsida. Lòpuks leiame karbid ùles, peal on kirjas Plasters. :D Vòtame enda tarbeks ka deodorandi, sest seda pole kummalgi kaasas.
Astume veel làbi Marks & Spenser toidupoest. Kòik on pakendatud. Mòned hinnanàited tulevastele turistidele (naeltes):
Tops jogurtit 0.51 (pakkumine 3 topsi - 1£)
Suur vormisepik viilutatud 1.o5
Pool liitrit tàispiima 0.36
Danish ham x 20 (viilu) 2.79
SLD Chicken (kùpset. kana viilud) 3.09
7 pisikest banaani ST. Luciast (puhkusenostalgia) 1.35
pool liitrit pressitud sidrunimahla Lemonade'i tegemiseks 0.99
jne. Kassad on pisikesed, ning jàrjekorra jaoks on tabloo kuhu ilmub vabanenud kassa number, mida kordab naishààl. Cashier number four.
Tubastes oludes sòòme veel paar vòileiba ja oleme linnavallutusteks valmis.
City- on segu modernsest ja vanast. ùletame Millennium bridge'i ja jalutame piki jòekallast. Tate Modern. Shakespeare Globe Theatre. Ilm nagu polegi vàga kùlm, aga tuul on suisa jàine. Mul on seljas soe kampsun ja selle peal talvejope. Peas mùts. Meile tuleb vastu palju jooksjaid, kelledest enamus on lùhikeste pùkstega ja paar naist on suisa ilma varrukateta maikas. Teel nàeme mitut kerjajat. Istuvad kùlmast kòssis, mònel on òhuke tekk soojaks ùmber. Naapoli kerjused elavad mònes mòttes paremini. Esiteks soojem kliima ja teiseks odavam sòòk. Mòtlen, palju peaks Londonis teenima, et suudaks elada nii nagu oleme siiani harjunud..
Astume sisse kuulsasse Starbucksi, et proovida mònda nende jooki. G-le meeldib siinne konseptsioon. Et istud rahulikult, libistad kruusist sooja jooki. Minu jaoks pole midagi ùllatavat, Tallinn on selliseid olemise kohti tàis. Kakao on joodav.
Southwark kandi Church(kaardil pole, aga kirik oli ilus).London Bridge. Tower Bridge. Oleme vòtnud I-lt laenuks nende linnakaardi. G màrkas selle peal kirja, et selle ettenàitamisel saab paljudes kohtades allahindlust. Tower Bridge (allahindlusega vòi mitte) on kindlasti ùks sellised kohti, mis ùle vaadata. Sees nàidatakse filmi ja masinavàrki. Pònev. Torni liftimees teeb meiega juttu ja selgub, et ta on elanud keelt òppides 2 aastat kuskil Rooma làhedal ning et G inglise keeles pole tunda tavapàrast tugevat aktsenti.
Jàtame vahele Tower of London'i, sest G meelest pole seal midagi erilist (tal juba London varemalt làbi kàidud). Metroos ostame pàevapileti. Nùùd vòime vabalt tiirutada palju tahame.
Underground ehk Tube.
Liiklemiseks tohutult asjalik, sest kogu linn on vòrgustikuga kaetud ning sellega saab igale poole. Alguses vòtab kùll hetk aega, et aru saada kuidas vàrk on, kuid edasi làheb ludinal. ùhekordne pilet esimeses tsoonis (zone 1, praktiliselt kogu kesklinn) maksab 3 £, kaugemale rohkem. Pàevapilet peale kella 9.30 (peale hommikust tippaega) maksab 4.90 ja sellega vòib sòita ka bussiga ja linnarongiga. Piletit on vaja metroos nii sisenemieks kui vàljumiseks. Bussis tuleb lihtsalt juhile ette nàidata.
Sain ka aru, et miks Underground'i kutsutakse ka Tube. Sest see nàeb vàlja nagu tuub. Vanadel liinidel eriti. Selline ùmmargune kitsas toru ja rong on samasugune kitsas ja ùmmargune vorst. (kui seisma jààb ega siis tunnelis liikuma ei mahugi).
Metroos on olemas kòik vajalikud infolehed ja kaardid. Tube map. Welcome to London koos linnakaardiga. Transport for London, fares and tickets (kes tahab osta nàiteks mitme pàeva piletit).
Sissepààsu juures on ka kirjas, kui mòni liin ei tòòta. Muideks osa peatusi pannakse varem kinni n: Cannon Street tòòpàevadel kell 21 ja nàdalavahetusel veel varem.
Tube Map

Sòitsime Westminsterini. Siin on tunda vana ja uhket. Big Ben. Parlamendihoone. Westminster's Abbey (millel on vàga imelikud ja piiratud kùlatusajad, soovitan enne ette uurida tàpselt). StJames Park, kus on palju igasuguseid linde ja oravaid. Jalutame kuni Trafalger Square'ni. Kell on 5. Tea time?! Vòta nàpust. Tòòaeg vist hakkab vaikselt lòppema ja pubid tàituma. Teed ei joo keegi peale paari proua. Jàtame tee mòtte kus seda ja teist ning vòtame ka vàiksed òlled. See on ka vist ainuke, mille hind ei aja hulluks.
Vòtame suunaks Picadilly. Bussid on siin kùll punased, aga mitte kòik pole mitte kahekorruselised. Vahelduse mòtteks otsustame vaadata linna vàheke kòrgemalt. Ronime esimese ettejuhtuva bussi peale ja ronime ùles esimesse ritta. Sòidame nii terve Regent Street'i, mis on tàis poekesi. Lihtsalt vaatamisega meie shoppamine siin piirdubki. Kolame veel Soho kandis ja ostame kodustele mòned pakid teed. Pime on kàes.

Teine pàev.
Vaatame Tuhkatriinu multikat ja peame plaani, kuhu minna. I tahab kindlasti nàha Dali nàitust ja Tate Moderni. ùks on kaugel ja teine on teiselpool jòge. Otsustame esiteks minna Westminsteri kanti.
Mòòdume St Pauli katedraalist ja proovime missa teemaga end sisse sebida. Selgub, et missani on veel aega ja kirik on hoopis anglikaani, mitte katoliku. Oleme kòik nòus, et sisenemine ei vààri 9£ ja teeme minekut.
Dali nàituse ees on rahvamass, kes kòik sabatavad Akvaariumi kùlastamiseks. Meie nàitusel on vaid mòni turist. Nàitus on huvitav, kuid kahjuks on esindatud vaid graafika ja skulptuur. Maalide nàgemiseks tuleb vòtta ette kàik Hispaaniasse.
Edasi jalutame làbi pargi Buckinghami lossini. Huvitav, et siia pole kanapaanika jòudnud. Pubides ja mujal sùùakse rahumeeli kanaliha, pargis sòòdavad lapsel linde jne. Veel panen tàhele, et ma pole kordagi nàinud kuskil koerajunne, tegelikult koeri ka mitte, vaid korra metroos.
Lipp on tàienisti heisatud, tàhendab, et kuninganna on kohal (pooles vardas, siis pole). Lossi ees oleva monumendi vees solberdavad pardid. Paraadi sel pàeval ei nàe ja lossi esikùlg tundub mulle kuidagi vàhem uhke kui oleks oodanud.
Làheduses leiame itaalia restorani, nimeks on mugandatuna Bon Gusto (peaks olema Buon gusto). Astume sisse, et hammustada midagi. Leti taga on itaallased. g naljatleb, et me vòtaks mòned vàrsked vòileivad, eilsed vòivad kohalikele jàtta. Baarmenile see nali ei meeldi. I teab òelda, et inglased on veel hellemad kui itaallased ja ilmselt on sellel ka kohalikud kombed kùljes juba. Eks siit ka see inglaste ùmbernurga varjatud naljasoon, et otse ei kannata òelda. Vòileivad on imehead, juttu jàtkub rohkemgi ja takkatippu saame pealekauba kòik tassi Illy kohvi. Vaieldamatult linna parim. I on nòus ka edaspidi vaid kasvòi kohvi pàrast siia sòitma.
Ma tahan kindlasti veel Harrodsi ùle vaadata. Poolel teel metroos avastame, et sinnaviiv Picadilly liin on tòòdeks suletud. Làheme maa peale tagasi ja sòidame jupi bussiga. Bussi laumisel korrusel on pàris kitsas olemine, kui pikem ots sòita vòib vabalt ùleval maha istuda. Allatulemine vòtab aega ja sellega peaks alustama ùks peatus enne.
Harrodsis on kahte sorti inimesi, neid kes lihtsalt uudishimust vaatamas ja potentsiaalsed ostjad. Mùùjad on juba nii kogenud, et oskavad kohe àra selekteerida, nind uudistajaid pakkumistega ei tùlitata. Suurim vaatamisvààrsus on alumine toiduoskond ja Egiptuse eskalaator. ùlejàànud nagu G ùtles - Kaubamaja. Ainult, et palju kallim.
Enne kojuminekut vòtsime apritiivina veel òlled. Tàpsustati mitu korda ùle, kas tòesti tahame POOL pinti. Imelikud vàljamaalased nagu me oleme! Jòime oma pisikesed klaasdi tàhjaks ja tegime minekut.
òhtuks oli broneeritud laud ùhes korea restoranis. Sòòk oli londoni mòòdu jàrgi hea. Mulle meeldisid nuudlid ja kana. G-le riis. Kohati tundus, et me olime ettevòtlikumad kui ettekandjad.

Kolmas pàev.
Londonist polegi enam eriti midagi kirjutada, sest pidime hakkama juba àra minema. Huvitav, et seekord oli bussijuht ikka vàga pedantne. Ma ei tohtinud vòtta kaasa bussi ranitsat (pidin alla panema), seega vòtsin kilekoti ja ladusin sisu sinna ùmber. Nii sobis. Ja turvavòòd pidi peale panema. Ja buss ei vàljunud mitte 12.05 (nagu itaalia kutt oli òelnud), vaid punktipealt kell 12.
Lennujaamas kultasime sòògile oma viimased naelad (vabandage, aga siinne (seekord Pret a manger) double strong cappuccino on meie jaoks ikka veel silmapesuvesi) ja olimegi sòiduks valmis.
Lennukis lugesin veel oma turisti kàsiraamatut. Mònus on on kaarti uurida ja juurde lugeda, kui on juba mingi aimdus kohast.

Ja kui rahul olime me lòpuks ràpasesse ja kaootilisse Naapolisse tagasi jòudes! Jalutasime natuke vihmas, sòime pizzat,G ostis galeriis ùhel tùùbilt kùmneka eest 4 plaati ja unetu òò riskiga jòime baaris kohvi.
Mòtlesin veel... Starbucks kaotaks siin igasuguse mòtte. Heakene kùll, et oleks mònus istuda hubases kohas. Aga millega ta teeniks? Pakuks seda kohvilurri... selle peale naerdaks nad lihtsalt vàlja. Nojah, ega pole nad Itaalias siiani esindatud. Ilmselt said ka ise aru, et ei tasu àra.

Kokkuvòtteks.
* ùhistransport - toimib ja mugav. tasub vòtta pàevapilet (vòi mitme pàeva). (vt pluss jutt eelpool)
*sòòk, jook - kallis. òlu on hea ja hea valik ja rahakott kannatab vàlja. Vòileva jaoks kohad nàiteks nagu Pret a manger. Nàgime pakkumisi 5.90 raha ja sòò palju jaksad. Soodsamad ka Soho kandis idamaised kòògid. Loomulikult on olemas veel MacDonalds ja Burger King. Fish & ships? Ei proovinud. Arvamusi on vastakaid. Et oli nii jube, et jài kurku kinni ja teine, et mònes kohas pole vigagi.
* vaatamisvààrsused - Soovitan kaaluda, kas tasub osta London Pass (ei sisalda transporti). Kuigi sissepààsupiletid on jubedad kirved, on siiski osa suuremaid muuseume tasuta n. national gallery, science museum, tate modern jne. Oleneb, mida tahad nàha/teha.
* ùldmulje - London on ilus, huvitav, omanàoline, on tunda suurejoonelisust, puhas, korras, pònev. Mònus on ka lihtsalt ringi kolada ja olla. Hinnad on hullemad kui ette kujutasin (teades et on kallis)
Kòike tehakse nii nagu ette nàhtud (eelis toimivuse koha pealt), puudub paindlikkus (puudus kliendi seisukohalt). N restos saab vaid seda, mis on menùùs. Ja nii iga asjaga.
*inimesed - Eestist tulnule tavalised. Itaaliast tulnule reserveeritud, kùlmad ja jàigad. Itaalias teretavad vòhivòòrad ka liftis ja metsas. Londonis, kui ei tunta, siis ei tervitata (v.a portjee). Jahmatamapanev oli nende riitumisstiil. Nàiteks kohtasin palju poolpaljaid inimesi. Noormehed vaid sàrgi vòi kampsuni vàel. Hòlmad lahti nagunii.
Noored naised ei kanna sokke. Kingad lùkatakse palja jala otsa, ka siis kui pùksid on vaid pòlvini. Palju on nàha seelikuid (G ùtleb, et lootuses mehele saada).Neiud pole ei ilusad, ega koledad. Làhedalt vaadates on detailid kenad, aga ùldpilt on mitte midagi ùtlev. òhtuti on nad samamoodi purjus kui noormehed.
Labaselt liigitades on inglased kas pisikesed, ùmmargused vòi pikad, lamedad, vàljaveninud. Nende pead ja nàod tunduvad suuremad.

Visit London - the official website.

Saigi vist nùùd enam-vàhem kòik....

làhme kùlla

Tihti mòtlen, et miks lihtsad asjad peavad olema nii keerulised. Nàiteks ùhe nàdalavahetuse planeerimine. Kokku lepitud kohtumised ei pea paika. Siis ei tea millal ja millega kuhu minna. ùks hommik vaatasin Milaanosse minekuks omale variante, et laupàeval on vaja Milaanos olla ja pùhapàeval làhme mamma juurde. Juba sama pàeva òhtuks olid plaanid uppis.. Mis siis ikka, teeme kòik ùmber.
Viimased paar pàeva olen usinalt organiseerinud ja ettevalmistusi teinud. G keeldub neist osa vòtmast, ta on lahkelt jàtnud kòik minu korraldada.
Olen tàiesti veendunud, et odavlennufirmasid pole olemas. Isegi kui reklaamitav alghind on madal, lisanduvad sellele teenusetasu, krediitkaadi makse tasu, lennujaamamaksud, kùtuselisa. Jah, isegi kùtuse eest kùsivad. Lòpuks tuleb kokku vaat et kallimgi kui nn kallid lennud.
No kujutage ette stseeni, et tahate bussiga sòita. Palju pilet maksab ? 1 kroon. ok, siin see on. Aga siis peate veel maksma bussi bensiini, hoolduse ja bussijuhi teenuse. Ok, palju pilet siis maksab? 1 kroon, aga... Kohe ei vòinud òelda, et sòit maksab 10 krooni?!
Ja kui tahad osta lennupiletit viimasel hetkel... hind tòuseb iga minutiga. Tahtsime vòtta 2 piletit eraldi. Niikaua kui ma esimesega jahmerdasin ja lòpuks teise ostuni jòudsin, oli hind tòusnud juba 30€ vòrra. Nuta vòi naera.
Veel olen hankinud kaasavòtmiseks kohvimasina, pastat, kohvi, veini, shokolaadi, kùpsetisi. Kas teate, miks kùlalised peavad uksele jalaga koputama? Sest neil on kàed kùlakosti tàis. ;)
Tàna uurisin internetist vaatamisvààrsuste ja hindade kohta. Lòpuks sain aru, et pole mòtet kòike ùmber kirjutada ning làksin ostsin raamatu. Top 10 vaatamisvààrsust.

Nojah, aga kuhu minek? hehee... jàtan teid kòiki uudishimus praadima, kuniks tagasi tulen... Te vòite vahepeal niikaua usinasti kommida, eksju.

Muideks, passikontrolli ja tolli jaoks soovitatakse riietuda neatly (neat - puhas, korralik; kena, maitsekas). Làhengi nùùd "piduriideid" vàlja otsima, et viks ja viisakas vàlja nàha.

Torino 2006

ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.

Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!

Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.

Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.

Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.

Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.

Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.

Saint Lucia

Saint Lucia – nii on nimeks saarel, kus olin viimase nàdala. Uhelt poolt uhub saart Atlandi ookean ja teiselt poolt Kariibi meri. Kaardilt vaadates saarte riburada keskel, naabriteks pòhjas Martinique ja lòunas Saint Vincent ja Grenadine. S lucia on ùks tuulepealsetest saartest (ingl.k windward, it.k sottoventi), kus temperatuur on stabiilselt paras ja kuhu orkaanidsatuvad vàga harva. Nime on saar saanud pùha Lucia jàrgi, sest just 13.detsembril 1502 pani Kolumbus siin jala maha. Selle tàhtsa mehe jàrgi oli nimetatud ka pealinna Castries (kus elab 1/3 rahvastikust, kokku riigis 150000) peaplats, mis siiski nimetati ùmber Nobeli auhinna saanud kirjaniku (loomulikult ùks kohalikest) jàrgi ja kannab nùùdseks nime Derek Walcott Square.
Saare keskosas asuvad vihmametsad, mida ùmbritsevad hulgalised banaaniistandused. Tegemist on tòelise banaanivabariigiga, sest just need viljad on kohalike peamiseks sissetulekuks.
Minevikust veel niipalju, et iglased ja prantsalsed kaklesid aastasadu selle maatùkikese pàrast, omanik vahetus selle aja jokksul 14 korda, kuni lòpuks jàid siiski peale inglased. Kuigi 1979.aastast on St. Lucia iseseisev riik, on ta siiski osa briti commonwealth’ist. Ühe kohaliku taksojuhi arvates oleksid kohalikud rohkem rahul prantslastega, pòhjuseks tòi ta brittide palju keerukamad ja piiratumad immigreerumisreeglid.
Loogiliselt on kohalikuks ametlikuks keeleks inglise, kuigi omavahel vesteldakse…