Valmis olla!

Laupàeval:





Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€





Pùhapàeval:



Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...

Jalgpallist

Just òige aeg rààkida natuke jalgapallist. Just enne MM-i tàhtsaimat màngu...
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.

Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.

Torino 2006

ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.

Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!

Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.

Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.

Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.

Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.

Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.