Ma lausa pakitsen vahepealsetest toredatest tegemistest, aga... imelikud hàdad on kallal. Kòik hakkas siis kui pùhapàeva lòunal sai sòògiga liialdatud. Veel esmaspàeva hommikul oli kòht liiga tàis. Ja òhtul hakkas veel imelikum.
Viimaste pàevade sùmptomid: seljavalu, àge hooline peavalu (eriti òhtuti). Seljavalu panin esiteks vàhese spordi arvele (liigutades kohe ragiseb). See on kindlasti tòsi. Aga mul on kuri kahtlus, et olen mingi viiruse ùles korjanud. Kontidest on tunda. Kòige tipuks ei saa ma ùldse arvutiekraani vaadata. Siis tuleb riburada kohe: silmad vàsivad àra, kere jààb veel kangemaks, pea hakkab valutama ja sùda làheb pahaks.
Nii ma siis vegeteeringi. Vaikselt ùritan vòimlemisharjutusi teha, nàksin hulgaliselt puuvilju ja joon palju (tegin viimasele jòhvika kannujoogile otsa peale).
Loodame, et saan hàdadest varsti jagu.
Wednesday, March 22, 2006
Friday, March 17, 2006
hea ema
Palju on rààgitud ja rààgitakse itaalia abieludest ja itaalia meestest. Kes ei teaks nàiteks filmi Lahutus itaalia moodi. Tàielik klassika. Eks ka sellel on olnud oma roll loomaks ettekujutust itaalia paaridest, abielust, perest. Arutatakse, kas itaalia mehed on machod vòi mitte. Kas nad on truud oma naistele ja lojaalsed perele?
U"hed arvavad, et itaalia mehed armastavad oma naisi alati ja peret naljalt ei jàeta. Samas on selliseid igavesi poissmehi, kes oma elus stabiilsust ei saavutagi vòi elavad siis elavad sùùdimatult rahumeeli mamma hoole all.
Kindlasti peret kui institutsiooni vààrtustatakse kòrgemalt kui Eestis. Minu meelest. On ka òige, et itaalia mehed oma naistest hoolivad, on hellad ja tàhelepanelikud ka siis kui esmane vaimustus on hajunud. Samas aga pidevalt tòuseb lahutuste arv ja òeldakse, et Itaalias on suur hulk neid mehi, kes peavad armukesi (jàrelikult naised ka).
Vòta kinni.
Kunagi kuulsin lugu ùhest noormehest. Oma vàljavalitu oli tal olemas, kellega oli ka kindel plaan abielluda. Kuid sòbrad teadsid, et tal on kòrvalt hulgaliselt ka teisi "pruute". Miks? Miks ta lollitas oma kihlatut, kes oli tore ja pealegi armastas teda. Miks ta sebis kòrvalt kui valik oli tehtud. Teate milline oli vastus. Aga temast saab hea ema minu lastele.
Mind vòttis tàiesti tummaks. Selle pàrast!? Midagi nòmedamat annab vàlja mòelda. Heakene kùll. Oletame, et nad abielluvadki, aga siis selgub, et ùks neist ei saagi lapsi... Vòi kui saavad lapsi ja naisest saab hea ema, kas nad on ka ònnelikud?
Kùsimusi vòiks esitada sadu. Kindlamast kindel on vaid see, et ma ei tahaks olla selle neiu asemel.
U"hed arvavad, et itaalia mehed armastavad oma naisi alati ja peret naljalt ei jàeta. Samas on selliseid igavesi poissmehi, kes oma elus stabiilsust ei saavutagi vòi elavad siis elavad sùùdimatult rahumeeli mamma hoole all.
Kindlasti peret kui institutsiooni vààrtustatakse kòrgemalt kui Eestis. Minu meelest. On ka òige, et itaalia mehed oma naistest hoolivad, on hellad ja tàhelepanelikud ka siis kui esmane vaimustus on hajunud. Samas aga pidevalt tòuseb lahutuste arv ja òeldakse, et Itaalias on suur hulk neid mehi, kes peavad armukesi (jàrelikult naised ka).
Vòta kinni.
Kunagi kuulsin lugu ùhest noormehest. Oma vàljavalitu oli tal olemas, kellega oli ka kindel plaan abielluda. Kuid sòbrad teadsid, et tal on kòrvalt hulgaliselt ka teisi "pruute". Miks? Miks ta lollitas oma kihlatut, kes oli tore ja pealegi armastas teda. Miks ta sebis kòrvalt kui valik oli tehtud. Teate milline oli vastus. Aga temast saab hea ema minu lastele.
Mind vòttis tàiesti tummaks. Selle pàrast!? Midagi nòmedamat annab vàlja mòelda. Heakene kùll. Oletame, et nad abielluvadki, aga siis selgub, et ùks neist ei saagi lapsi... Vòi kui saavad lapsi ja naisest saab hea ema, kas nad on ka ònnelikud?
Kùsimusi vòiks esitada sadu. Kindlamast kindel on vaid see, et ma ei tahaks olla selle neiu asemel.
Thursday, March 09, 2006
nagu shokolaadikarp
Ostes kohalikelt "tootjatelt" cd-plaate, ei tea kunagi, mis sind ees ootab. Just nagu ùtles Forrest Gump: "Life is like a box of chocolates, you ever know what uou're gonna get." Tàpselt nii.
Ki oled koju jòudnud ja uhiuue kirjadeta plaadi màngijasse paned, siis selgub, millega tegemist. Enamasti làheb siiski ònneks. Isegi lùnklik pole. Vahest tuleb mònda jàllegi mitu korda vahetamas kàia. Nagu Madonnaga juhtus ja ikka on vaid 3 lugu peal. See-eest on mùùjatel alati vàrskeim valik.
Nagu sai mainitud, ostsime pùhapàeval 4 cd-d. ùks oli ok, kahel oli lòpust justnagu paar lugu puudu (ilmselt polnud kòik àra mahtunud) ja Godzilla asel kuulsime itaaliakeelset naishààlt... g nuputas mis ta nuputas... vàlja mòtles, kellega tegemist.
Ilmselt pidime selle plaadi saamagi. Ega omal algatusel poleks sellisele mòttele tulnudki. Ja ùmber vahetama ka ei làhe, sest mida rohkem me plaati kuulame, seda rohkem meile see meeldib.
Eile joonistasin originaalùmbrise jàrgi uue katte ka (godzilla asemele).
Et mis meile siis sattus? Paula Turci "Tra i fuochi in mezzo al cielo. www.paolaturci.it
originaalùmbris:
omalooming:
Ki oled koju jòudnud ja uhiuue kirjadeta plaadi màngijasse paned, siis selgub, millega tegemist. Enamasti làheb siiski ònneks. Isegi lùnklik pole. Vahest tuleb mònda jàllegi mitu korda vahetamas kàia. Nagu Madonnaga juhtus ja ikka on vaid 3 lugu peal. See-eest on mùùjatel alati vàrskeim valik.
Nagu sai mainitud, ostsime pùhapàeval 4 cd-d. ùks oli ok, kahel oli lòpust justnagu paar lugu puudu (ilmselt polnud kòik àra mahtunud) ja Godzilla asel kuulsime itaaliakeelset naishààlt... g nuputas mis ta nuputas... vàlja mòtles, kellega tegemist.
Ilmselt pidime selle plaadi saamagi. Ega omal algatusel poleks sellisele mòttele tulnudki. Ja ùmber vahetama ka ei làhe, sest mida rohkem me plaati kuulame, seda rohkem meile see meeldib.
Eile joonistasin originaalùmbrise jàrgi uue katte ka (godzilla asemele).
Et mis meile siis sattus? Paula Turci "Tra i fuochi in mezzo al cielo. www.paolaturci.it
originaalùmbris:
omalooming:
Wednesday, March 08, 2006
Tuesday, March 07, 2006
London
Lend.
EasyJet. Stjuardessid seletavad midagi inglise keeles. Kes saab aru ja kes ei saa. Palutakse kiirustada, sest meil on vaja juba kohe startida. Itaallastel (naapollastel) aega kùll. Lindilt kostub mahe itaaliakeelne meeshààl, kuid ei midagi kiirustamise kohta. Palutakse uuesti kiirustada. Egas midagi. Peame ootama uut stardiaega.
Kàruga mòòdaminev noor stjuardess ùritab itaallastega midagi seletada. Kuulen G-d ùtlevat:"Stupidine". Lollikesed, vòiksid itaalia keele àra òppida. Seda sama fraasi olen ma lendudel palju kordi kuulnud umbkeelsete itaalia reisijate kàest, kuid G suust ma seda ei oodanud. Kobisen vastu:"Lollikesed, òppige inglise keel àra!"
Maandumisel kostub kòva aplodeerimine. Inglased muigavad. Itaallased krapsavad kohe pùsti ja avavad pagasiluugid. "Palun istuge maha, me pole veel kohal!", ùtleb stjuardess tulutult, "palun istuge, lennuk alles liigub!" Ja nii mitu korda. Itaallased sebivad rahulikult edasi ja istuvad inglased naeravad.
Lennujaam.
Stantoni lennujaamas asuvad vàravad ja terminal ùksteisest kaugel. ùhest teise liikumiseks on automaatsed rongikesed. Imestan, kuidas nad tulid mòttele katta lennujaama pòrand vaipadega. Vòtame end passikontrolli sappa (vòi tuleb siit asja mòte, ùtlus "kutsuti vaibale"). Mul on ette valmistatud leht, kus on kirjas minu lennuajad, aadress, kus peatume ning kuidas sinna saab. Samuti on rahakoti vahel nii deebet- kui krediitkaart. Tàhtsa momendi saabudes vaadatakse korraks passi ja kogu lugu. Nii lihtsalt làkski.
Valida saab rongi ja bussi vahel. Valime viimase. Ostame kohaliku itaalia kuti kàest edasi-tagasi bussipileti. Kui igast sadamast vòib leida eesti meremehe, siis itaallasi on suisa igal pool. Eks ka sellepàrast on neil mulje, et oma keelega saab ju igal pool hakkama.
Kùsin G kàest, et miks ta naeltes maksis ja kas meil nùùd metroo jaoks ka midagi alles jài. Olime vahetanud esmaseks tarbeks Naapoli lennujaamas vaid 30 naela, sest sealne kurss oli kohutav ning lisaks vòeti veel vahendustasu ka. G. kòlistab pihus mùnte ning vàidab, et kòik on normis.
Liverpool Street Station.
Olemegi Londonis. Jaam ja jaamaùmbrus on tàis purupurjus tùùpe. Nii mehi kui naisi. Meid peaaegu jalust joostes tormab mòòda ùks neiu, eesolev noormees tòmbab mantli hòlmad koomale ja vòtab maast ùles neiu mùtsi. Eriti ekstreemne esmamulje Londonist, peaks ùtlema.
Leiame ùles metroo sissepààasu. Aparaadist me piletit ei saa. Mùntidest jààb (loomulikult)puudu ja meie krediitkaardid ei sobi. Proovime luugist. Ka siin ei taheta meie krediitkaarti. Kuid meil muud pole ja pahural mehel ei jàà muud ùle, kui "ùritada". Kaart làheb làbi ludinal.
Siseneme ning peale mòningast seiklemist ja orienteerumist leiame ùles òige perrooni òigel suunal. Helistab I (meie vòòrustaja) ja uurib kaugel oleme. Vaat kui tore, siin tòòtab mobiil metroos ka (nagu Helsingiski ja teistes tsiviliseeritud kohtades), mitte nagu Itaalias (metroo on totaalne must auk).
Circle line, west-miskit (kellasuunas). G tormab eesolevasse rongi. Ma ei taha tast maha jààda, vaatamata hùppan ka peale. Jàrgmine peatus Aldgeit. Sobib. ùlejàrgmises jaamas avastame, et asi pole òige. Eelmine oli hoopis Aldgate East ja me oleme tàiseti vales rongis, vales suunas ja vales stsoonis (see vòrdub pileti mitteomamisega ja tabamisel maksab 20 naela. "nii vàhe!", imestas G).
Sama rong làheb ònneks tagasi (mitte edasi) ja oleme taas alguspunktis. Helistab taas I ja on mures, et varsti lòpetavad rongid liiklemise. Seekord enam me enam ei eksi.
Hea, et meile vastu tuldi. Ja meie òòbimiskohale oleme hoopis làhemal kui mulle tundus.
Esimene pàev.
Hommikul vòtame rahulikult. Esimesel pàeval on alati aega, sest kòik on alles ees. Vaatame multikaid ja mònuleme niisama. I-l ònnestub end tassiga haavata. Kuna me oleme juba suht stardivalmis, làhme vàlja otsima sularahaaparaati ja apteeki. Sularaha vòtmisega probleem pole, aparaate on linnas mitmeid (ainult òhtuti on nendele pikad jàrjekorrad). Leiame ka ùhe paljudest apteekidest nimega Boots. Tiirutame riiulite vahel ringi. "Non mi ricordo più com'è il cerotto in inglese". Mul pole enam meeles, kuidas on inglise keeles plaaster, et seda kùsida. Lòpuks leiame karbid ùles, peal on kirjas Plasters. :D Vòtame enda tarbeks ka deodorandi, sest seda pole kummalgi kaasas.
Astume veel làbi Marks & Spenser toidupoest. Kòik on pakendatud. Mòned hinnanàited tulevastele turistidele (naeltes):
Tops jogurtit 0.51 (pakkumine 3 topsi - 1£)
Suur vormisepik viilutatud 1.o5
Pool liitrit tàispiima 0.36
Danish ham x 20 (viilu) 2.79
SLD Chicken (kùpset. kana viilud) 3.09
7 pisikest banaani ST. Luciast (puhkusenostalgia) 1.35
pool liitrit pressitud sidrunimahla Lemonade'i tegemiseks 0.99
jne. Kassad on pisikesed, ning jàrjekorra jaoks on tabloo kuhu ilmub vabanenud kassa number, mida kordab naishààl. Cashier number four.
Tubastes oludes sòòme veel paar vòileiba ja oleme linnavallutusteks valmis.
City- on segu modernsest ja vanast. ùletame Millennium bridge'i ja jalutame piki jòekallast. Tate Modern. Shakespeare Globe Theatre. Ilm nagu polegi vàga kùlm, aga tuul on suisa jàine. Mul on seljas soe kampsun ja selle peal talvejope. Peas mùts. Meile tuleb vastu palju jooksjaid, kelledest enamus on lùhikeste pùkstega ja paar naist on suisa ilma varrukateta maikas. Teel nàeme mitut kerjajat. Istuvad kùlmast kòssis, mònel on òhuke tekk soojaks ùmber. Naapoli kerjused elavad mònes mòttes paremini. Esiteks soojem kliima ja teiseks odavam sòòk. Mòtlen, palju peaks Londonis teenima, et suudaks elada nii nagu oleme siiani harjunud..
Astume sisse kuulsasse Starbucksi, et proovida mònda nende jooki. G-le meeldib siinne konseptsioon. Et istud rahulikult, libistad kruusist sooja jooki. Minu jaoks pole midagi ùllatavat, Tallinn on selliseid olemise kohti tàis. Kakao on joodav.
Southwark kandi Church(kaardil pole, aga kirik oli ilus).London Bridge. Tower Bridge. Oleme vòtnud I-lt laenuks nende linnakaardi. G màrkas selle peal kirja, et selle ettenàitamisel saab paljudes kohtades allahindlust. Tower Bridge (allahindlusega vòi mitte) on kindlasti ùks sellised kohti, mis ùle vaadata. Sees nàidatakse filmi ja masinavàrki. Pònev. Torni liftimees teeb meiega juttu ja selgub, et ta on elanud keelt òppides 2 aastat kuskil Rooma làhedal ning et G inglise keeles pole tunda tavapàrast tugevat aktsenti.
Jàtame vahele Tower of London'i, sest G meelest pole seal midagi erilist (tal juba London varemalt làbi kàidud). Metroos ostame pàevapileti. Nùùd vòime vabalt tiirutada palju tahame.
Underground ehk Tube.
Liiklemiseks tohutult asjalik, sest kogu linn on vòrgustikuga kaetud ning sellega saab igale poole. Alguses vòtab kùll hetk aega, et aru saada kuidas vàrk on, kuid edasi làheb ludinal. ùhekordne pilet esimeses tsoonis (zone 1, praktiliselt kogu kesklinn) maksab 3 £, kaugemale rohkem. Pàevapilet peale kella 9.30 (peale hommikust tippaega) maksab 4.90 ja sellega vòib sòita ka bussiga ja linnarongiga. Piletit on vaja metroos nii sisenemieks kui vàljumiseks. Bussis tuleb lihtsalt juhile ette nàidata.
Sain ka aru, et miks Underground'i kutsutakse ka Tube. Sest see nàeb vàlja nagu tuub. Vanadel liinidel eriti. Selline ùmmargune kitsas toru ja rong on samasugune kitsas ja ùmmargune vorst. (kui seisma jààb ega siis tunnelis liikuma ei mahugi).
Metroos on olemas kòik vajalikud infolehed ja kaardid. Tube map. Welcome to London koos linnakaardiga. Transport for London, fares and tickets (kes tahab osta nàiteks mitme pàeva piletit).
Sissepààsu juures on ka kirjas, kui mòni liin ei tòòta. Muideks osa peatusi pannakse varem kinni n: Cannon Street tòòpàevadel kell 21 ja nàdalavahetusel veel varem.
Tube Map
Sòitsime Westminsterini. Siin on tunda vana ja uhket. Big Ben. Parlamendihoone. Westminster's Abbey (millel on vàga imelikud ja piiratud kùlatusajad, soovitan enne ette uurida tàpselt). StJames Park, kus on palju igasuguseid linde ja oravaid. Jalutame kuni Trafalger Square'ni. Kell on 5. Tea time?! Vòta nàpust. Tòòaeg vist hakkab vaikselt lòppema ja pubid tàituma. Teed ei joo keegi peale paari proua. Jàtame tee mòtte kus seda ja teist ning vòtame ka vàiksed òlled. See on ka vist ainuke, mille hind ei aja hulluks.
Vòtame suunaks Picadilly. Bussid on siin kùll punased, aga mitte kòik pole mitte kahekorruselised. Vahelduse mòtteks otsustame vaadata linna vàheke kòrgemalt. Ronime esimese ettejuhtuva bussi peale ja ronime ùles esimesse ritta. Sòidame nii terve Regent Street'i, mis on tàis poekesi. Lihtsalt vaatamisega meie shoppamine siin piirdubki. Kolame veel Soho kandis ja ostame kodustele mòned pakid teed. Pime on kàes.
Teine pàev.
Vaatame Tuhkatriinu multikat ja peame plaani, kuhu minna. I tahab kindlasti nàha Dali nàitust ja Tate Moderni. ùks on kaugel ja teine on teiselpool jòge. Otsustame esiteks minna Westminsteri kanti.
Mòòdume St Pauli katedraalist ja proovime missa teemaga end sisse sebida. Selgub, et missani on veel aega ja kirik on hoopis anglikaani, mitte katoliku. Oleme kòik nòus, et sisenemine ei vààri 9£ ja teeme minekut.
Dali nàituse ees on rahvamass, kes kòik sabatavad Akvaariumi kùlastamiseks. Meie nàitusel on vaid mòni turist. Nàitus on huvitav, kuid kahjuks on esindatud vaid graafika ja skulptuur. Maalide nàgemiseks tuleb vòtta ette kàik Hispaaniasse.
Edasi jalutame làbi pargi Buckinghami lossini. Huvitav, et siia pole kanapaanika jòudnud. Pubides ja mujal sùùakse rahumeeli kanaliha, pargis sòòdavad lapsel linde jne. Veel panen tàhele, et ma pole kordagi nàinud kuskil koerajunne, tegelikult koeri ka mitte, vaid korra metroos.
Lipp on tàienisti heisatud, tàhendab, et kuninganna on kohal (pooles vardas, siis pole). Lossi ees oleva monumendi vees solberdavad pardid. Paraadi sel pàeval ei nàe ja lossi esikùlg tundub mulle kuidagi vàhem uhke kui oleks oodanud.
Làheduses leiame itaalia restorani, nimeks on mugandatuna Bon Gusto (peaks olema Buon gusto). Astume sisse, et hammustada midagi. Leti taga on itaallased. g naljatleb, et me vòtaks mòned vàrsked vòileivad, eilsed vòivad kohalikele jàtta. Baarmenile see nali ei meeldi. I teab òelda, et inglased on veel hellemad kui itaallased ja ilmselt on sellel ka kohalikud kombed kùljes juba. Eks siit ka see inglaste ùmbernurga varjatud naljasoon, et otse ei kannata òelda. Vòileivad on imehead, juttu jàtkub rohkemgi ja takkatippu saame pealekauba kòik tassi Illy kohvi. Vaieldamatult linna parim. I on nòus ka edaspidi vaid kasvòi kohvi pàrast siia sòitma.
Ma tahan kindlasti veel Harrodsi ùle vaadata. Poolel teel metroos avastame, et sinnaviiv Picadilly liin on tòòdeks suletud. Làheme maa peale tagasi ja sòidame jupi bussiga. Bussi laumisel korrusel on pàris kitsas olemine, kui pikem ots sòita vòib vabalt ùleval maha istuda. Allatulemine vòtab aega ja sellega peaks alustama ùks peatus enne.
Harrodsis on kahte sorti inimesi, neid kes lihtsalt uudishimust vaatamas ja potentsiaalsed ostjad. Mùùjad on juba nii kogenud, et oskavad kohe àra selekteerida, nind uudistajaid pakkumistega ei tùlitata. Suurim vaatamisvààrsus on alumine toiduoskond ja Egiptuse eskalaator. ùlejàànud nagu G ùtles - Kaubamaja. Ainult, et palju kallim.
Enne kojuminekut vòtsime apritiivina veel òlled. Tàpsustati mitu korda ùle, kas tòesti tahame POOL pinti. Imelikud vàljamaalased nagu me oleme! Jòime oma pisikesed klaasdi tàhjaks ja tegime minekut.
òhtuks oli broneeritud laud ùhes korea restoranis. Sòòk oli londoni mòòdu jàrgi hea. Mulle meeldisid nuudlid ja kana. G-le riis. Kohati tundus, et me olime ettevòtlikumad kui ettekandjad.
Kolmas pàev.
Londonist polegi enam eriti midagi kirjutada, sest pidime hakkama juba àra minema. Huvitav, et seekord oli bussijuht ikka vàga pedantne. Ma ei tohtinud vòtta kaasa bussi ranitsat (pidin alla panema), seega vòtsin kilekoti ja ladusin sisu sinna ùmber. Nii sobis. Ja turvavòòd pidi peale panema. Ja buss ei vàljunud mitte 12.05 (nagu itaalia kutt oli òelnud), vaid punktipealt kell 12.
Lennujaamas kultasime sòògile oma viimased naelad (vabandage, aga siinne (seekord Pret a manger) double strong cappuccino on meie jaoks ikka veel silmapesuvesi) ja olimegi sòiduks valmis.
Lennukis lugesin veel oma turisti kàsiraamatut. Mònus on on kaarti uurida ja juurde lugeda, kui on juba mingi aimdus kohast.
Ja kui rahul olime me lòpuks ràpasesse ja kaootilisse Naapolisse tagasi jòudes! Jalutasime natuke vihmas, sòime pizzat,G ostis galeriis ùhel tùùbilt kùmneka eest 4 plaati ja unetu òò riskiga jòime baaris kohvi.
Mòtlesin veel... Starbucks kaotaks siin igasuguse mòtte. Heakene kùll, et oleks mònus istuda hubases kohas. Aga millega ta teeniks? Pakuks seda kohvilurri... selle peale naerdaks nad lihtsalt vàlja. Nojah, ega pole nad Itaalias siiani esindatud. Ilmselt said ka ise aru, et ei tasu àra.
Kokkuvòtteks.
* ùhistransport - toimib ja mugav. tasub vòtta pàevapilet (vòi mitme pàeva). (vt pluss jutt eelpool)
*sòòk, jook - kallis. òlu on hea ja hea valik ja rahakott kannatab vàlja. Vòileva jaoks kohad nàiteks nagu Pret a manger. Nàgime pakkumisi 5.90 raha ja sòò palju jaksad. Soodsamad ka Soho kandis idamaised kòògid. Loomulikult on olemas veel MacDonalds ja Burger King. Fish & ships? Ei proovinud. Arvamusi on vastakaid. Et oli nii jube, et jài kurku kinni ja teine, et mònes kohas pole vigagi.
* vaatamisvààrsused - Soovitan kaaluda, kas tasub osta London Pass (ei sisalda transporti). Kuigi sissepààsupiletid on jubedad kirved, on siiski osa suuremaid muuseume tasuta n. national gallery, science museum, tate modern jne. Oleneb, mida tahad nàha/teha.
* ùldmulje - London on ilus, huvitav, omanàoline, on tunda suurejoonelisust, puhas, korras, pònev. Mònus on ka lihtsalt ringi kolada ja olla. Hinnad on hullemad kui ette kujutasin (teades et on kallis)
Kòike tehakse nii nagu ette nàhtud (eelis toimivuse koha pealt), puudub paindlikkus (puudus kliendi seisukohalt). N restos saab vaid seda, mis on menùùs. Ja nii iga asjaga.
*inimesed - Eestist tulnule tavalised. Itaaliast tulnule reserveeritud, kùlmad ja jàigad. Itaalias teretavad vòhivòòrad ka liftis ja metsas. Londonis, kui ei tunta, siis ei tervitata (v.a portjee). Jahmatamapanev oli nende riitumisstiil. Nàiteks kohtasin palju poolpaljaid inimesi. Noormehed vaid sàrgi vòi kampsuni vàel. Hòlmad lahti nagunii.
Noored naised ei kanna sokke. Kingad lùkatakse palja jala otsa, ka siis kui pùksid on vaid pòlvini. Palju on nàha seelikuid (G ùtleb, et lootuses mehele saada).Neiud pole ei ilusad, ega koledad. Làhedalt vaadates on detailid kenad, aga ùldpilt on mitte midagi ùtlev. òhtuti on nad samamoodi purjus kui noormehed.
Labaselt liigitades on inglased kas pisikesed, ùmmargused vòi pikad, lamedad, vàljaveninud. Nende pead ja nàod tunduvad suuremad.
Visit London - the official website.
Saigi vist nùùd enam-vàhem kòik....
EasyJet. Stjuardessid seletavad midagi inglise keeles. Kes saab aru ja kes ei saa. Palutakse kiirustada, sest meil on vaja juba kohe startida. Itaallastel (naapollastel) aega kùll. Lindilt kostub mahe itaaliakeelne meeshààl, kuid ei midagi kiirustamise kohta. Palutakse uuesti kiirustada. Egas midagi. Peame ootama uut stardiaega.
Kàruga mòòdaminev noor stjuardess ùritab itaallastega midagi seletada. Kuulen G-d ùtlevat:"Stupidine". Lollikesed, vòiksid itaalia keele àra òppida. Seda sama fraasi olen ma lendudel palju kordi kuulnud umbkeelsete itaalia reisijate kàest, kuid G suust ma seda ei oodanud. Kobisen vastu:"Lollikesed, òppige inglise keel àra!"
Maandumisel kostub kòva aplodeerimine. Inglased muigavad. Itaallased krapsavad kohe pùsti ja avavad pagasiluugid. "Palun istuge maha, me pole veel kohal!", ùtleb stjuardess tulutult, "palun istuge, lennuk alles liigub!" Ja nii mitu korda. Itaallased sebivad rahulikult edasi ja istuvad inglased naeravad.
Lennujaam.
Stantoni lennujaamas asuvad vàravad ja terminal ùksteisest kaugel. ùhest teise liikumiseks on automaatsed rongikesed. Imestan, kuidas nad tulid mòttele katta lennujaama pòrand vaipadega. Vòtame end passikontrolli sappa (vòi tuleb siit asja mòte, ùtlus "kutsuti vaibale"). Mul on ette valmistatud leht, kus on kirjas minu lennuajad, aadress, kus peatume ning kuidas sinna saab. Samuti on rahakoti vahel nii deebet- kui krediitkaart. Tàhtsa momendi saabudes vaadatakse korraks passi ja kogu lugu. Nii lihtsalt làkski.
Valida saab rongi ja bussi vahel. Valime viimase. Ostame kohaliku itaalia kuti kàest edasi-tagasi bussipileti. Kui igast sadamast vòib leida eesti meremehe, siis itaallasi on suisa igal pool. Eks ka sellepàrast on neil mulje, et oma keelega saab ju igal pool hakkama.
Kùsin G kàest, et miks ta naeltes maksis ja kas meil nùùd metroo jaoks ka midagi alles jài. Olime vahetanud esmaseks tarbeks Naapoli lennujaamas vaid 30 naela, sest sealne kurss oli kohutav ning lisaks vòeti veel vahendustasu ka. G. kòlistab pihus mùnte ning vàidab, et kòik on normis.
Liverpool Street Station.
Olemegi Londonis. Jaam ja jaamaùmbrus on tàis purupurjus tùùpe. Nii mehi kui naisi. Meid peaaegu jalust joostes tormab mòòda ùks neiu, eesolev noormees tòmbab mantli hòlmad koomale ja vòtab maast ùles neiu mùtsi. Eriti ekstreemne esmamulje Londonist, peaks ùtlema.
Leiame ùles metroo sissepààasu. Aparaadist me piletit ei saa. Mùntidest jààb (loomulikult)puudu ja meie krediitkaardid ei sobi. Proovime luugist. Ka siin ei taheta meie krediitkaarti. Kuid meil muud pole ja pahural mehel ei jàà muud ùle, kui "ùritada". Kaart làheb làbi ludinal.
Siseneme ning peale mòningast seiklemist ja orienteerumist leiame ùles òige perrooni òigel suunal. Helistab I (meie vòòrustaja) ja uurib kaugel oleme. Vaat kui tore, siin tòòtab mobiil metroos ka (nagu Helsingiski ja teistes tsiviliseeritud kohtades), mitte nagu Itaalias (metroo on totaalne must auk).
Circle line, west-miskit (kellasuunas). G tormab eesolevasse rongi. Ma ei taha tast maha jààda, vaatamata hùppan ka peale. Jàrgmine peatus Aldgeit. Sobib. ùlejàrgmises jaamas avastame, et asi pole òige. Eelmine oli hoopis Aldgate East ja me oleme tàiseti vales rongis, vales suunas ja vales stsoonis (see vòrdub pileti mitteomamisega ja tabamisel maksab 20 naela. "nii vàhe!", imestas G).
Sama rong làheb ònneks tagasi (mitte edasi) ja oleme taas alguspunktis. Helistab taas I ja on mures, et varsti lòpetavad rongid liiklemise. Seekord enam me enam ei eksi.
Hea, et meile vastu tuldi. Ja meie òòbimiskohale oleme hoopis làhemal kui mulle tundus.
Esimene pàev.
Hommikul vòtame rahulikult. Esimesel pàeval on alati aega, sest kòik on alles ees. Vaatame multikaid ja mònuleme niisama. I-l ònnestub end tassiga haavata. Kuna me oleme juba suht stardivalmis, làhme vàlja otsima sularahaaparaati ja apteeki. Sularaha vòtmisega probleem pole, aparaate on linnas mitmeid (ainult òhtuti on nendele pikad jàrjekorrad). Leiame ka ùhe paljudest apteekidest nimega Boots. Tiirutame riiulite vahel ringi. "Non mi ricordo più com'è il cerotto in inglese". Mul pole enam meeles, kuidas on inglise keeles plaaster, et seda kùsida. Lòpuks leiame karbid ùles, peal on kirjas Plasters. :D Vòtame enda tarbeks ka deodorandi, sest seda pole kummalgi kaasas.
Astume veel làbi Marks & Spenser toidupoest. Kòik on pakendatud. Mòned hinnanàited tulevastele turistidele (naeltes):
Tops jogurtit 0.51 (pakkumine 3 topsi - 1£)
Suur vormisepik viilutatud 1.o5
Pool liitrit tàispiima 0.36
Danish ham x 20 (viilu) 2.79
SLD Chicken (kùpset. kana viilud) 3.09
7 pisikest banaani ST. Luciast (puhkusenostalgia) 1.35
pool liitrit pressitud sidrunimahla Lemonade'i tegemiseks 0.99
jne. Kassad on pisikesed, ning jàrjekorra jaoks on tabloo kuhu ilmub vabanenud kassa number, mida kordab naishààl. Cashier number four.
Tubastes oludes sòòme veel paar vòileiba ja oleme linnavallutusteks valmis.
City- on segu modernsest ja vanast. ùletame Millennium bridge'i ja jalutame piki jòekallast. Tate Modern. Shakespeare Globe Theatre. Ilm nagu polegi vàga kùlm, aga tuul on suisa jàine. Mul on seljas soe kampsun ja selle peal talvejope. Peas mùts. Meile tuleb vastu palju jooksjaid, kelledest enamus on lùhikeste pùkstega ja paar naist on suisa ilma varrukateta maikas. Teel nàeme mitut kerjajat. Istuvad kùlmast kòssis, mònel on òhuke tekk soojaks ùmber. Naapoli kerjused elavad mònes mòttes paremini. Esiteks soojem kliima ja teiseks odavam sòòk. Mòtlen, palju peaks Londonis teenima, et suudaks elada nii nagu oleme siiani harjunud..
Astume sisse kuulsasse Starbucksi, et proovida mònda nende jooki. G-le meeldib siinne konseptsioon. Et istud rahulikult, libistad kruusist sooja jooki. Minu jaoks pole midagi ùllatavat, Tallinn on selliseid olemise kohti tàis. Kakao on joodav.
Southwark kandi Church(kaardil pole, aga kirik oli ilus).London Bridge. Tower Bridge. Oleme vòtnud I-lt laenuks nende linnakaardi. G màrkas selle peal kirja, et selle ettenàitamisel saab paljudes kohtades allahindlust. Tower Bridge (allahindlusega vòi mitte) on kindlasti ùks sellised kohti, mis ùle vaadata. Sees nàidatakse filmi ja masinavàrki. Pònev. Torni liftimees teeb meiega juttu ja selgub, et ta on elanud keelt òppides 2 aastat kuskil Rooma làhedal ning et G inglise keeles pole tunda tavapàrast tugevat aktsenti.
Jàtame vahele Tower of London'i, sest G meelest pole seal midagi erilist (tal juba London varemalt làbi kàidud). Metroos ostame pàevapileti. Nùùd vòime vabalt tiirutada palju tahame.
Underground ehk Tube.
Liiklemiseks tohutult asjalik, sest kogu linn on vòrgustikuga kaetud ning sellega saab igale poole. Alguses vòtab kùll hetk aega, et aru saada kuidas vàrk on, kuid edasi làheb ludinal. ùhekordne pilet esimeses tsoonis (zone 1, praktiliselt kogu kesklinn) maksab 3 £, kaugemale rohkem. Pàevapilet peale kella 9.30 (peale hommikust tippaega) maksab 4.90 ja sellega vòib sòita ka bussiga ja linnarongiga. Piletit on vaja metroos nii sisenemieks kui vàljumiseks. Bussis tuleb lihtsalt juhile ette nàidata.
Sain ka aru, et miks Underground'i kutsutakse ka Tube. Sest see nàeb vàlja nagu tuub. Vanadel liinidel eriti. Selline ùmmargune kitsas toru ja rong on samasugune kitsas ja ùmmargune vorst. (kui seisma jààb ega siis tunnelis liikuma ei mahugi).
Metroos on olemas kòik vajalikud infolehed ja kaardid. Tube map. Welcome to London koos linnakaardiga. Transport for London, fares and tickets (kes tahab osta nàiteks mitme pàeva piletit).
Sissepààsu juures on ka kirjas, kui mòni liin ei tòòta. Muideks osa peatusi pannakse varem kinni n: Cannon Street tòòpàevadel kell 21 ja nàdalavahetusel veel varem.
Tube Map
Sòitsime Westminsterini. Siin on tunda vana ja uhket. Big Ben. Parlamendihoone. Westminster's Abbey (millel on vàga imelikud ja piiratud kùlatusajad, soovitan enne ette uurida tàpselt). StJames Park, kus on palju igasuguseid linde ja oravaid. Jalutame kuni Trafalger Square'ni. Kell on 5. Tea time?! Vòta nàpust. Tòòaeg vist hakkab vaikselt lòppema ja pubid tàituma. Teed ei joo keegi peale paari proua. Jàtame tee mòtte kus seda ja teist ning vòtame ka vàiksed òlled. See on ka vist ainuke, mille hind ei aja hulluks.
Vòtame suunaks Picadilly. Bussid on siin kùll punased, aga mitte kòik pole mitte kahekorruselised. Vahelduse mòtteks otsustame vaadata linna vàheke kòrgemalt. Ronime esimese ettejuhtuva bussi peale ja ronime ùles esimesse ritta. Sòidame nii terve Regent Street'i, mis on tàis poekesi. Lihtsalt vaatamisega meie shoppamine siin piirdubki. Kolame veel Soho kandis ja ostame kodustele mòned pakid teed. Pime on kàes.
Teine pàev.
Vaatame Tuhkatriinu multikat ja peame plaani, kuhu minna. I tahab kindlasti nàha Dali nàitust ja Tate Moderni. ùks on kaugel ja teine on teiselpool jòge. Otsustame esiteks minna Westminsteri kanti.
Mòòdume St Pauli katedraalist ja proovime missa teemaga end sisse sebida. Selgub, et missani on veel aega ja kirik on hoopis anglikaani, mitte katoliku. Oleme kòik nòus, et sisenemine ei vààri 9£ ja teeme minekut.
Dali nàituse ees on rahvamass, kes kòik sabatavad Akvaariumi kùlastamiseks. Meie nàitusel on vaid mòni turist. Nàitus on huvitav, kuid kahjuks on esindatud vaid graafika ja skulptuur. Maalide nàgemiseks tuleb vòtta ette kàik Hispaaniasse.
Edasi jalutame làbi pargi Buckinghami lossini. Huvitav, et siia pole kanapaanika jòudnud. Pubides ja mujal sùùakse rahumeeli kanaliha, pargis sòòdavad lapsel linde jne. Veel panen tàhele, et ma pole kordagi nàinud kuskil koerajunne, tegelikult koeri ka mitte, vaid korra metroos.
Lipp on tàienisti heisatud, tàhendab, et kuninganna on kohal (pooles vardas, siis pole). Lossi ees oleva monumendi vees solberdavad pardid. Paraadi sel pàeval ei nàe ja lossi esikùlg tundub mulle kuidagi vàhem uhke kui oleks oodanud.
Làheduses leiame itaalia restorani, nimeks on mugandatuna Bon Gusto (peaks olema Buon gusto). Astume sisse, et hammustada midagi. Leti taga on itaallased. g naljatleb, et me vòtaks mòned vàrsked vòileivad, eilsed vòivad kohalikele jàtta. Baarmenile see nali ei meeldi. I teab òelda, et inglased on veel hellemad kui itaallased ja ilmselt on sellel ka kohalikud kombed kùljes juba. Eks siit ka see inglaste ùmbernurga varjatud naljasoon, et otse ei kannata òelda. Vòileivad on imehead, juttu jàtkub rohkemgi ja takkatippu saame pealekauba kòik tassi Illy kohvi. Vaieldamatult linna parim. I on nòus ka edaspidi vaid kasvòi kohvi pàrast siia sòitma.
Ma tahan kindlasti veel Harrodsi ùle vaadata. Poolel teel metroos avastame, et sinnaviiv Picadilly liin on tòòdeks suletud. Làheme maa peale tagasi ja sòidame jupi bussiga. Bussi laumisel korrusel on pàris kitsas olemine, kui pikem ots sòita vòib vabalt ùleval maha istuda. Allatulemine vòtab aega ja sellega peaks alustama ùks peatus enne.
Harrodsis on kahte sorti inimesi, neid kes lihtsalt uudishimust vaatamas ja potentsiaalsed ostjad. Mùùjad on juba nii kogenud, et oskavad kohe àra selekteerida, nind uudistajaid pakkumistega ei tùlitata. Suurim vaatamisvààrsus on alumine toiduoskond ja Egiptuse eskalaator. ùlejàànud nagu G ùtles - Kaubamaja. Ainult, et palju kallim.
Enne kojuminekut vòtsime apritiivina veel òlled. Tàpsustati mitu korda ùle, kas tòesti tahame POOL pinti. Imelikud vàljamaalased nagu me oleme! Jòime oma pisikesed klaasdi tàhjaks ja tegime minekut.
òhtuks oli broneeritud laud ùhes korea restoranis. Sòòk oli londoni mòòdu jàrgi hea. Mulle meeldisid nuudlid ja kana. G-le riis. Kohati tundus, et me olime ettevòtlikumad kui ettekandjad.
Kolmas pàev.
Londonist polegi enam eriti midagi kirjutada, sest pidime hakkama juba àra minema. Huvitav, et seekord oli bussijuht ikka vàga pedantne. Ma ei tohtinud vòtta kaasa bussi ranitsat (pidin alla panema), seega vòtsin kilekoti ja ladusin sisu sinna ùmber. Nii sobis. Ja turvavòòd pidi peale panema. Ja buss ei vàljunud mitte 12.05 (nagu itaalia kutt oli òelnud), vaid punktipealt kell 12.
Lennujaamas kultasime sòògile oma viimased naelad (vabandage, aga siinne (seekord Pret a manger) double strong cappuccino on meie jaoks ikka veel silmapesuvesi) ja olimegi sòiduks valmis.
Lennukis lugesin veel oma turisti kàsiraamatut. Mònus on on kaarti uurida ja juurde lugeda, kui on juba mingi aimdus kohast.
Ja kui rahul olime me lòpuks ràpasesse ja kaootilisse Naapolisse tagasi jòudes! Jalutasime natuke vihmas, sòime pizzat,G ostis galeriis ùhel tùùbilt kùmneka eest 4 plaati ja unetu òò riskiga jòime baaris kohvi.
Mòtlesin veel... Starbucks kaotaks siin igasuguse mòtte. Heakene kùll, et oleks mònus istuda hubases kohas. Aga millega ta teeniks? Pakuks seda kohvilurri... selle peale naerdaks nad lihtsalt vàlja. Nojah, ega pole nad Itaalias siiani esindatud. Ilmselt said ka ise aru, et ei tasu àra.
Kokkuvòtteks.
* ùhistransport - toimib ja mugav. tasub vòtta pàevapilet (vòi mitme pàeva). (vt pluss jutt eelpool)
*sòòk, jook - kallis. òlu on hea ja hea valik ja rahakott kannatab vàlja. Vòileva jaoks kohad nàiteks nagu Pret a manger. Nàgime pakkumisi 5.90 raha ja sòò palju jaksad. Soodsamad ka Soho kandis idamaised kòògid. Loomulikult on olemas veel MacDonalds ja Burger King. Fish & ships? Ei proovinud. Arvamusi on vastakaid. Et oli nii jube, et jài kurku kinni ja teine, et mònes kohas pole vigagi.
* vaatamisvààrsused - Soovitan kaaluda, kas tasub osta London Pass (ei sisalda transporti). Kuigi sissepààsupiletid on jubedad kirved, on siiski osa suuremaid muuseume tasuta n. national gallery, science museum, tate modern jne. Oleneb, mida tahad nàha/teha.
* ùldmulje - London on ilus, huvitav, omanàoline, on tunda suurejoonelisust, puhas, korras, pònev. Mònus on ka lihtsalt ringi kolada ja olla. Hinnad on hullemad kui ette kujutasin (teades et on kallis)
Kòike tehakse nii nagu ette nàhtud (eelis toimivuse koha pealt), puudub paindlikkus (puudus kliendi seisukohalt). N restos saab vaid seda, mis on menùùs. Ja nii iga asjaga.
*inimesed - Eestist tulnule tavalised. Itaaliast tulnule reserveeritud, kùlmad ja jàigad. Itaalias teretavad vòhivòòrad ka liftis ja metsas. Londonis, kui ei tunta, siis ei tervitata (v.a portjee). Jahmatamapanev oli nende riitumisstiil. Nàiteks kohtasin palju poolpaljaid inimesi. Noormehed vaid sàrgi vòi kampsuni vàel. Hòlmad lahti nagunii.
Noored naised ei kanna sokke. Kingad lùkatakse palja jala otsa, ka siis kui pùksid on vaid pòlvini. Palju on nàha seelikuid (G ùtleb, et lootuses mehele saada).Neiud pole ei ilusad, ega koledad. Làhedalt vaadates on detailid kenad, aga ùldpilt on mitte midagi ùtlev. òhtuti on nad samamoodi purjus kui noormehed.
Labaselt liigitades on inglased kas pisikesed, ùmmargused vòi pikad, lamedad, vàljaveninud. Nende pead ja nàod tunduvad suuremad.
Visit London - the official website.
Saigi vist nùùd enam-vàhem kòik....
Thursday, March 02, 2006
làhme kùlla
Tihti mòtlen, et miks lihtsad asjad peavad olema nii keerulised. Nàiteks ùhe nàdalavahetuse planeerimine. Kokku lepitud kohtumised ei pea paika. Siis ei tea millal ja millega kuhu minna. ùks hommik vaatasin Milaanosse minekuks omale variante, et laupàeval on vaja Milaanos olla ja pùhapàeval làhme mamma juurde. Juba sama pàeva òhtuks olid plaanid uppis.. Mis siis ikka, teeme kòik ùmber.
Viimased paar pàeva olen usinalt organiseerinud ja ettevalmistusi teinud. G keeldub neist osa vòtmast, ta on lahkelt jàtnud kòik minu korraldada.
Olen tàiesti veendunud, et odavlennufirmasid pole olemas. Isegi kui reklaamitav alghind on madal, lisanduvad sellele teenusetasu, krediitkaadi makse tasu, lennujaamamaksud, kùtuselisa. Jah, isegi kùtuse eest kùsivad. Lòpuks tuleb kokku vaat et kallimgi kui nn kallid lennud.
No kujutage ette stseeni, et tahate bussiga sòita. Palju pilet maksab ? 1 kroon. ok, siin see on. Aga siis peate veel maksma bussi bensiini, hoolduse ja bussijuhi teenuse. Ok, palju pilet siis maksab? 1 kroon, aga... Kohe ei vòinud òelda, et sòit maksab 10 krooni?!
Ja kui tahad osta lennupiletit viimasel hetkel... hind tòuseb iga minutiga. Tahtsime vòtta 2 piletit eraldi. Niikaua kui ma esimesega jahmerdasin ja lòpuks teise ostuni jòudsin, oli hind tòusnud juba 30€ vòrra. Nuta vòi naera.
Veel olen hankinud kaasavòtmiseks kohvimasina, pastat, kohvi, veini, shokolaadi, kùpsetisi. Kas teate, miks kùlalised peavad uksele jalaga koputama? Sest neil on kàed kùlakosti tàis. ;)
Tàna uurisin internetist vaatamisvààrsuste ja hindade kohta. Lòpuks sain aru, et pole mòtet kòike ùmber kirjutada ning làksin ostsin raamatu. Top 10 vaatamisvààrsust.
Nojah, aga kuhu minek? hehee... jàtan teid kòiki uudishimus praadima, kuniks tagasi tulen... Te vòite vahepeal niikaua usinasti kommida, eksju.
Muideks, passikontrolli ja tolli jaoks soovitatakse riietuda neatly (neat - puhas, korralik; kena, maitsekas). Làhengi nùùd "piduriideid" vàlja otsima, et viks ja viisakas vàlja nàha.
Viimased paar pàeva olen usinalt organiseerinud ja ettevalmistusi teinud. G keeldub neist osa vòtmast, ta on lahkelt jàtnud kòik minu korraldada.
Olen tàiesti veendunud, et odavlennufirmasid pole olemas. Isegi kui reklaamitav alghind on madal, lisanduvad sellele teenusetasu, krediitkaadi makse tasu, lennujaamamaksud, kùtuselisa. Jah, isegi kùtuse eest kùsivad. Lòpuks tuleb kokku vaat et kallimgi kui nn kallid lennud.
No kujutage ette stseeni, et tahate bussiga sòita. Palju pilet maksab ? 1 kroon. ok, siin see on. Aga siis peate veel maksma bussi bensiini, hoolduse ja bussijuhi teenuse. Ok, palju pilet siis maksab? 1 kroon, aga... Kohe ei vòinud òelda, et sòit maksab 10 krooni?!
Ja kui tahad osta lennupiletit viimasel hetkel... hind tòuseb iga minutiga. Tahtsime vòtta 2 piletit eraldi. Niikaua kui ma esimesega jahmerdasin ja lòpuks teise ostuni jòudsin, oli hind tòusnud juba 30€ vòrra. Nuta vòi naera.
Veel olen hankinud kaasavòtmiseks kohvimasina, pastat, kohvi, veini, shokolaadi, kùpsetisi. Kas teate, miks kùlalised peavad uksele jalaga koputama? Sest neil on kàed kùlakosti tàis. ;)
Tàna uurisin internetist vaatamisvààrsuste ja hindade kohta. Lòpuks sain aru, et pole mòtet kòike ùmber kirjutada ning làksin ostsin raamatu. Top 10 vaatamisvààrsust.
Nojah, aga kuhu minek? hehee... jàtan teid kòiki uudishimus praadima, kuniks tagasi tulen... Te vòite vahepeal niikaua usinasti kommida, eksju.
Muideks, passikontrolli ja tolli jaoks soovitatakse riietuda neatly (neat - puhas, korralik; kena, maitsekas). Làhengi nùùd "piduriideid" vàlja otsima, et viks ja viisakas vàlja nàha.
Wednesday, March 01, 2006
STIPO
Pùhapàeval jalutasime pikki mereààrt. G. jutustas, et kui nad vennaga vàiksed olid, siis aeg-ajalt tuli ema heatujuliselt koju ja kaasas oli grillkana. Kui nad suuremaks kasvasid, siis nad said teada, et emal oli palgapàev. Poiste jaoks oli see rohkem nagu kanapàev. Igastahes kokku sai nimeks STIPO - stipendio (stipendio on teenistuja palk, salario tòòlise palk) ja pollo (kana). Hiljem hakkas ema tooma muid asju ka, nàiteks polentat (tahke maisipudru).
Esmaspàeval oli G palgapàev. Stipendio on just see sòna, mille pàrast me Naapolis olemegi.
Kuna mulle toredad lapsepòlve lood meeldivad, siis otsutasin teha ùllatuse. Mòtlesin kùpsetada òhtusòògiks kana ja teda sellega ùllatada. Juba enne helistas ta ja pakkus vàlja minna sòòma pizzat. "Ei, tàna ei sobi. Mul on sulle ùks ùllatus," ma vastu.
Lappasin natuke internetis retsepte. Ahh... neid vòib jààdagi lugema, ilma, et seda òiget leiaks. Làksin tagasi kòòki ja viskasin pannile seda, mida kùlmakapist leidsin - sibulat, kanafileed (jah, me sòòme seda), spargelkapsast (broccoli), porgandit, suvikòrvitsat (zucchini). Hautasin. Kòrvale keetsin maisiputru (see on igavene tòò, sest see paks mass tahab pidevat segamist).
Kui G koju tuli, tirisin ta kohe esimesel vòimalusel kòòki ja demonstreerisin uhkelt panni ja poti sisu. "Vaata, vaata, arva, mis pàev tàna on!" Tal làks hetk aega, et aduda, millest on jutt. Stipo!
Igatahes òhtusòòk kiideti heaks. Et nii head Stipot polevat ta enne sòònudki.
Pizzal kàisime eile. Kohas nimega Pizza e babà. Sinna satub vahest ka vàlismaiseid turiste ning nad olid pùùdnud tòlkida menùùd inglise keelde. See oli lihtsalt kohutav. Salame - spicy, prosciutto (sink) - harm, kùùslauk - gartic, erinevad kòògiviljad - pepers, osa oli jàànud sootuks tòlkimata. Ja siis ùhe koha peal purskasin naerma. Cooked arm. Ilmelt pidi olema ham, mis ùlejàànud kohtades oli harm, et siis keedusink. Vaevalt siiski, et ùkski turist riskib tellida seda "keedetud kàevart". Mine neid hulle naapollasi tea! :D
Esmaspàeval oli G palgapàev. Stipendio on just see sòna, mille pàrast me Naapolis olemegi.
Kuna mulle toredad lapsepòlve lood meeldivad, siis otsutasin teha ùllatuse. Mòtlesin kùpsetada òhtusòògiks kana ja teda sellega ùllatada. Juba enne helistas ta ja pakkus vàlja minna sòòma pizzat. "Ei, tàna ei sobi. Mul on sulle ùks ùllatus," ma vastu.
Lappasin natuke internetis retsepte. Ahh... neid vòib jààdagi lugema, ilma, et seda òiget leiaks. Làksin tagasi kòòki ja viskasin pannile seda, mida kùlmakapist leidsin - sibulat, kanafileed (jah, me sòòme seda), spargelkapsast (broccoli), porgandit, suvikòrvitsat (zucchini). Hautasin. Kòrvale keetsin maisiputru (see on igavene tòò, sest see paks mass tahab pidevat segamist).
Kui G koju tuli, tirisin ta kohe esimesel vòimalusel kòòki ja demonstreerisin uhkelt panni ja poti sisu. "Vaata, vaata, arva, mis pàev tàna on!" Tal làks hetk aega, et aduda, millest on jutt. Stipo!
Igatahes òhtusòòk kiideti heaks. Et nii head Stipot polevat ta enne sòònudki.
Pizzal kàisime eile. Kohas nimega Pizza e babà. Sinna satub vahest ka vàlismaiseid turiste ning nad olid pùùdnud tòlkida menùùd inglise keelde. See oli lihtsalt kohutav. Salame - spicy, prosciutto (sink) - harm, kùùslauk - gartic, erinevad kòògiviljad - pepers, osa oli jàànud sootuks tòlkimata. Ja siis ùhe koha peal purskasin naerma. Cooked arm. Ilmelt pidi olema ham, mis ùlejàànud kohtades oli harm, et siis keedusink. Vaevalt siiski, et ùkski turist riskib tellida seda "keedetud kàevart". Mine neid hulle naapollasi tea! :D
Wednesday, February 22, 2006
hommik
Hommikuti pole mul tavaliselt kuskile kiiret. Pòònan rahulikult kuniks und jàtkub. Pole ka kedagi kantseldamist ootamas, tolmurulle vòib hiljem ka korjata. G on ka suur mees ja saab vabalt hommikuti ise hakkama. Mind ei sega isegi màngiv raadio, solisev vesi, kuidas ta kapist omale sàrki-lipsu-ùlikonda valib, kuidas ta omale kòògis hommikueinet valmistab ja lòpuks vòtmete kòlina saatel uksest vàljub. Enne on aga ùks kindel, korra tuleb ta veel voodi juurde, et saaksin unesegasena tal ùmber kinni haarata ning hea pàeva musi pòsele latsatada. Vahest juhtub ka, et mul làheb uni pàris àra vòi vaja korraks pùsti tòusta ja asja ajada. Kord ùhel neist hommikutest ajasin end pùsti ja suundusin susside sahisedes ja oma ruudulises punases flanellpidzaamas unisena poolpilukil silmadega kòògi poole, et juua klaas vett. Kòògis olev lipsus isik piidles mind pikalt ja kostis: "Sa nàed tàna hommikul kuidagi blondim vàlja kui tavaliselt."
àri naapoli moodi
Viimane kord kui lennukiga Milanaost Naapolisse tulin, vaatlesin taas minuga koos lennulepààsemist ootavaid inimesi. Naapollased tunneb kohe àra, samamoodi nagu eristame tànavapildis soomlasi ja venelasi (nagu kord kùsisin ka G kàest Naapolis pargis istuvate prouade kohta, et kes need tema arust on. "Venelased loomulikult, kohe nàha", vastas ta. "Kuidas sa sellest aru said?", uurisin ùllatudes, sest ise vaatasin ùldpilti ja tundsin selle jàrgi àra ja tean ka, et venelasi on siin liikvel palju. "No vaata nende juuksevàrvi!" Vaatasin, tàitsa ploomilillad. "Jah", tòdesin. "ega selliseid kohalikel tòesti pole"). Ja kui veel kuulda neid rààkimas, siis pole enam kahtluseraasugi. Tòesti, naapollased.
Niisiis... vaatasin kahte mehehakatist. Vaatsin nende kàes olevaid oranzhe ostukotte, imestades, kuidas need selliste hulgaliste pampudega olid vàravani jòudnud. Idee jàrgi on kàsipagasi limiidiks kòigest ùks viiekilone kott sellel lennufirmal (professionaalne kretinism lòi taas vàlja). Samas niivàga ei imestagi, sest kes jaksab nende lòpututute terronedega ikka vaielda, ise pigistasin samamoodi vahest ùhe silma kinni. Mis neil siis olid? Oranzhidest paberkottidest, mille peal oli kirjas Timberland, paistsid kingakarbid. Mida nad teevad nii hulgaliste jalatsitega? Kas oli soodne ost ja mùùvad vaheltkasuga edasi. Vòi olid nende meelest nii ùùratult moodsad, et oli vaja osta kogu suguvòsale. Libistades pilgu veidi allapoole, nàgin neil mòlemal jalas tàpselt ùhesuguseid tuttuusi kingi. Valge roomiktallaga, ùmara kujuga ja sinisest kangast, kùljel ilutses seesama Timberlandi màrgike. No selge, sellised ongi. Kujutasin ette nende arvukat pere, kòigil jalas samasugused. Tahtmatult hakkasin muigama, sest see tuletas mulle meelde ùhte katket Lilli Prometi romaanist Primavera.
Raamat rààgib sotsalistliku kultuuritegelaste grupi turismiekskursioonist Itaaliasse (valituid lasti isegi kap.maadesse). Naapolis lastakse naistekari linna peale kolama ning need suunduvad ùheskoos turu poole. Jàrgmisel hommikul ei usu giid oma silmi, tervel venelannade seltskonnal on jalas tàpselt ùhesugused kingad. Naljakas, veel naljakamaks teeb asja teadmine, et tegemist pole vàljamòeldisega.
Kui juba jutt kingadele làks, ei saa ma rààkimata jàtta lugu G kingaostust. See oli mòned nàdalapàevad tagasi, tàpsemalt Valentinipàeva hommikul, kui mina olin Milaanos ja G-l làks hommikul uni àra. Mòtles ta, et milleks asjata voodis vàherda, vaid tòusis ùles ning seadis sammud tòò poole. Kell nàitas alles 7.30 hommikutundi, kui ta kontori làhedal ùhte baari sisse astus. Enne oli ta màrganud sealsamas kòrval kangialuses ùhte vanahàrrat kingadega kauplemas. Jòi siis G tass tòrvkanget kreemjat jooki, kuid mùùdavad kingad tekitasid ikka uudishimu. Baarist vàljudes suundus kohe asja uurima. Tundusid korralikud ja hea kvaliteediga. G vòtab teiste vahelt nahavàrvi inglise stiilis kingad.
- "Palju?"
- "40"
- "Aga hind?", mòeldes, et mùùja ùtles talle suuruse.
- "40 eurot"
G proovis kingi jalga. Need sobisid nagu valatud. Muidu alati tuline kaupleja ei teinud katsetki vaidlema hakata, sest oli nàha, et selliseid kingi ka suure allahindlusega alla 100 euro ei leia. Ja Milaanos julgetakse kallimates kesklinnaàrides kùsida isegi 200. Vàidetavalt polnud kraam isegi varastatud, vaid tegemist on nàidisekseplaridega. Selle tòenduseks oli talla alla jàetud koguni kleebitud sildid mudeli numbritega ja muu infoga. Ei no, siis pole enam midagi mòelda! G palus vaid paari kòrvale panna, andis tagatiseks 5 eurose, seniks kuni làhimast aparaadist sularaha juurde hangib. Kòik, kes kingi nàinud ja/vòi lugu kuulnud, ei usu oma kòrvu. Jah, sellised imed on vaid Naapolis vòimalikud.
Naapolis on konkurents kòva ja tòòtuse tase kòrge. Ellujààmise nimel tehakse kòik. Eelnevatel kordadel olen tihti kirjutanud muusikutest, kerjajatest, kotimùùjatest ja muudest tegelastest meie làhitànavatel. Veel ùheks meetodiks raha teenida on nàiteks otsemùùk. Kel midagi pakkuda, see seab oma sammud mistahes làhimasse kontorisse ning pakub otse seal. Nii oli enne ka G tòòkohas. Pakuti osta kòikvòimalikke kaupu. Oli vaja pintsakut? Aga palun. Polnud hetkel sobivat suurust vòi mudelit, pole hullu. Jàrgmine pàev toodi proovimiseks kohale. Soovite kohvi? Selleks oli ka mees, kes oma kannuga aurava joogi otse soovijatele kohale tòi (kohviaparaate ja kòòginurke ei tunta, kohvi kas tellitakse làhimast baarist jooksupoisiga vòi minnakse ise baari). Kuni siis ùhel pàeval firma juht otsustas, et àril on lòpp. Tòòajal tuleb teha korralikult tòòd ja igasugused kauplejad segavad, lisaks pole just eriti turvaline kui igasugused tegelased pidevalt sisse-vàlja voorivad. Sissepààsu juurde pandi turvavàravad ja valvuriputka. Kòik. Kohvitegija oli igavesti mures, sest see oli tema pere elatamiseks ùks vòimalustest. "Kuidas ma nùùd saan hakkama? See on minu tulu ja minu pere leib? ma pean ju kuidagi elatist teenima. Mis minust niiviisi saab?". Firma juht oli asjalik mees ja vastas, et tal oleks sinna uude valvuriputkasse vaja just ùht sellist tursket kuju nagu tema. Mòeldud-tehtud. Kohvimùùjal on nùùd korralik tòòkoht ja regulaarne palk. Lòpp hea, kòik hea, nagu muinasjuttudes.
Sellega on ilus ka seekord lòpetada.
Niisiis... vaatasin kahte mehehakatist. Vaatsin nende kàes olevaid oranzhe ostukotte, imestades, kuidas need selliste hulgaliste pampudega olid vàravani jòudnud. Idee jàrgi on kàsipagasi limiidiks kòigest ùks viiekilone kott sellel lennufirmal (professionaalne kretinism lòi taas vàlja). Samas niivàga ei imestagi, sest kes jaksab nende lòpututute terronedega ikka vaielda, ise pigistasin samamoodi vahest ùhe silma kinni. Mis neil siis olid? Oranzhidest paberkottidest, mille peal oli kirjas Timberland, paistsid kingakarbid. Mida nad teevad nii hulgaliste jalatsitega? Kas oli soodne ost ja mùùvad vaheltkasuga edasi. Vòi olid nende meelest nii ùùratult moodsad, et oli vaja osta kogu suguvòsale. Libistades pilgu veidi allapoole, nàgin neil mòlemal jalas tàpselt ùhesuguseid tuttuusi kingi. Valge roomiktallaga, ùmara kujuga ja sinisest kangast, kùljel ilutses seesama Timberlandi màrgike. No selge, sellised ongi. Kujutasin ette nende arvukat pere, kòigil jalas samasugused. Tahtmatult hakkasin muigama, sest see tuletas mulle meelde ùhte katket Lilli Prometi romaanist Primavera.
Raamat rààgib sotsalistliku kultuuritegelaste grupi turismiekskursioonist Itaaliasse (valituid lasti isegi kap.maadesse). Naapolis lastakse naistekari linna peale kolama ning need suunduvad ùheskoos turu poole. Jàrgmisel hommikul ei usu giid oma silmi, tervel venelannade seltskonnal on jalas tàpselt ùhesugused kingad. Naljakas, veel naljakamaks teeb asja teadmine, et tegemist pole vàljamòeldisega.
Kui juba jutt kingadele làks, ei saa ma rààkimata jàtta lugu G kingaostust. See oli mòned nàdalapàevad tagasi, tàpsemalt Valentinipàeva hommikul, kui mina olin Milaanos ja G-l làks hommikul uni àra. Mòtles ta, et milleks asjata voodis vàherda, vaid tòusis ùles ning seadis sammud tòò poole. Kell nàitas alles 7.30 hommikutundi, kui ta kontori làhedal ùhte baari sisse astus. Enne oli ta màrganud sealsamas kòrval kangialuses ùhte vanahàrrat kingadega kauplemas. Jòi siis G tass tòrvkanget kreemjat jooki, kuid mùùdavad kingad tekitasid ikka uudishimu. Baarist vàljudes suundus kohe asja uurima. Tundusid korralikud ja hea kvaliteediga. G vòtab teiste vahelt nahavàrvi inglise stiilis kingad.
- "Palju?"
- "40"
- "Aga hind?", mòeldes, et mùùja ùtles talle suuruse.
- "40 eurot"
G proovis kingi jalga. Need sobisid nagu valatud. Muidu alati tuline kaupleja ei teinud katsetki vaidlema hakata, sest oli nàha, et selliseid kingi ka suure allahindlusega alla 100 euro ei leia. Ja Milaanos julgetakse kallimates kesklinnaàrides kùsida isegi 200. Vàidetavalt polnud kraam isegi varastatud, vaid tegemist on nàidisekseplaridega. Selle tòenduseks oli talla alla jàetud koguni kleebitud sildid mudeli numbritega ja muu infoga. Ei no, siis pole enam midagi mòelda! G palus vaid paari kòrvale panna, andis tagatiseks 5 eurose, seniks kuni làhimast aparaadist sularaha juurde hangib. Kòik, kes kingi nàinud ja/vòi lugu kuulnud, ei usu oma kòrvu. Jah, sellised imed on vaid Naapolis vòimalikud.
Naapolis on konkurents kòva ja tòòtuse tase kòrge. Ellujààmise nimel tehakse kòik. Eelnevatel kordadel olen tihti kirjutanud muusikutest, kerjajatest, kotimùùjatest ja muudest tegelastest meie làhitànavatel. Veel ùheks meetodiks raha teenida on nàiteks otsemùùk. Kel midagi pakkuda, see seab oma sammud mistahes làhimasse kontorisse ning pakub otse seal. Nii oli enne ka G tòòkohas. Pakuti osta kòikvòimalikke kaupu. Oli vaja pintsakut? Aga palun. Polnud hetkel sobivat suurust vòi mudelit, pole hullu. Jàrgmine pàev toodi proovimiseks kohale. Soovite kohvi? Selleks oli ka mees, kes oma kannuga aurava joogi otse soovijatele kohale tòi (kohviaparaate ja kòòginurke ei tunta, kohvi kas tellitakse làhimast baarist jooksupoisiga vòi minnakse ise baari). Kuni siis ùhel pàeval firma juht otsustas, et àril on lòpp. Tòòajal tuleb teha korralikult tòòd ja igasugused kauplejad segavad, lisaks pole just eriti turvaline kui igasugused tegelased pidevalt sisse-vàlja voorivad. Sissepààsu juurde pandi turvavàravad ja valvuriputka. Kòik. Kohvitegija oli igavesti mures, sest see oli tema pere elatamiseks ùks vòimalustest. "Kuidas ma nùùd saan hakkama? See on minu tulu ja minu pere leib? ma pean ju kuidagi elatist teenima. Mis minust niiviisi saab?". Firma juht oli asjalik mees ja vastas, et tal oleks sinna uude valvuriputkasse vaja just ùht sellist tursket kuju nagu tema. Mòeldud-tehtud. Kohvimùùjal on nùùd korralik tòòkoht ja regulaarne palk. Lòpp hea, kòik hea, nagu muinasjuttudes.
Sellega on ilus ka seekord lòpetada.
Tuesday, February 21, 2006
Milline on tùùpiline eesti roog?
Nàdalavahetusel esitati mulle viisakusest selline kùsimus. See on samamoodi nagu rààkida inglasega ilmast. Kas teil Eestis sajab vihma? Ja ma jààn alati vastamisega jànni. Ma saan tàiesti aru, et Itaalia on palju suurem riik, sinne kòòk on palju mitmekesisem ja rikkam kui meie oma. Kuid siiski. Ma saan ka aru, et vestluskaaslane tahab olla minu vastu viisakas ja tegelikult ei tea ta Eesti kohta mitte midagi ja tegelikult ega teda ei huvitagi. Nagunii pole tema meelest Eesti vààrt Itaalia vàikest varvastki. No mida sa pòhjamaa metsaelanikelt ikka ootad. Kuid siiski. Parem ùldse mitte midagi kùsida.
Ja siis nàeb vestlus vàlja umbes selline:
- Milline on tùùpiline roog Eestis?
- Kartul, (sea)liha, kaste.
- Kartulid kuidas?
- Keedetud, ahjus, pùreena.
Mul on juba tàiesti ajukààbiku tunne. Mòtlen nendele suurepàrastele eesti kartulitele, eriti neile vàrsketele, mida keedetakse koorega, juurde tilli ja vòid ... keele viib alla.Unistan omaette mustikakissellist, jòuluaegsetest verivorstidest, mulgikapsastest, kartulisalatist, ùhepajatoidust, Hapsist...
Minu vestluskaaslasel on raudselt jàànud juba mulje, et oleme nagu vaesed Puglia elanikud, kes sada aastat tagasi sòid vaesuses vaid keedetud aedube (teatud liiki sùmptomitega aneemia on isegi nimetatud just nende jàrgi).
- Kas sa sùùa oskad teha?
Vaatan kohmetunult G-le otsa.
- Oskan kùll. Onju?!
- Kui vana sa oled?
Huvitav, mis see ùldse asjasse puutub? Vòi on jàrjekordne inimene, kes vanuse jàrgi teab tàpselt, millised on minu eelnevad elukogemused (ka sellist vàidet olen kuulnud). Vòi on see lihtsalt uudishimust ja vaid seda ta tahtiski teada ja kogu eelnev oli lihtsalt sissejuhatuseks?
Vastan kuivalt. Kuigi mul oleks tahtmine vastu nàhvata " ja sina kui vana oled?". Mul on selgelt meeles, et olen hàstikasvatatud ja olen veel lisaks nende kùlaline.
Tean, et sellistel kùsimustel pole mingit tàhtsust. Tean, et ei tohiks end tunda halli hiirekesena vòi mingi naiivitarina ainult selle pàrast, et kùsita minu meelest òigeid kùsimusi. Kuid ikkagi kummitab... No kuidas panna kogu Eesti olemus ùhte lausesse? No milline oleks sellisel juhul meie tùùpiline roog?
Ja siis nàeb vestlus vàlja umbes selline:
- Milline on tùùpiline roog Eestis?
- Kartul, (sea)liha, kaste.
- Kartulid kuidas?
- Keedetud, ahjus, pùreena.
Mul on juba tàiesti ajukààbiku tunne. Mòtlen nendele suurepàrastele eesti kartulitele, eriti neile vàrsketele, mida keedetakse koorega, juurde tilli ja vòid ... keele viib alla.Unistan omaette mustikakissellist, jòuluaegsetest verivorstidest, mulgikapsastest, kartulisalatist, ùhepajatoidust, Hapsist...
Minu vestluskaaslasel on raudselt jàànud juba mulje, et oleme nagu vaesed Puglia elanikud, kes sada aastat tagasi sòid vaesuses vaid keedetud aedube (teatud liiki sùmptomitega aneemia on isegi nimetatud just nende jàrgi).
- Kas sa sùùa oskad teha?
Vaatan kohmetunult G-le otsa.
- Oskan kùll. Onju?!
- Kui vana sa oled?
Huvitav, mis see ùldse asjasse puutub? Vòi on jàrjekordne inimene, kes vanuse jàrgi teab tàpselt, millised on minu eelnevad elukogemused (ka sellist vàidet olen kuulnud). Vòi on see lihtsalt uudishimust ja vaid seda ta tahtiski teada ja kogu eelnev oli lihtsalt sissejuhatuseks?
Vastan kuivalt. Kuigi mul oleks tahtmine vastu nàhvata " ja sina kui vana oled?". Mul on selgelt meeles, et olen hàstikasvatatud ja olen veel lisaks nende kùlaline.
Tean, et sellistel kùsimustel pole mingit tàhtsust. Tean, et ei tohiks end tunda halli hiirekesena vòi mingi naiivitarina ainult selle pàrast, et kùsita minu meelest òigeid kùsimusi. Kuid ikkagi kummitab... No kuidas panna kogu Eesti olemus ùhte lausesse? No milline oleks sellisel juhul meie tùùpiline roog?
Wednesday, February 15, 2006
Torino 2006
ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.
Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!
Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.
Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.
Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.
Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.
Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.
Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!
Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.
Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.
Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.
Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.
Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.
Friday, February 10, 2006
Streik
Itaalias pea iga päev kuuleb jälle mingist streigist. Kujutage ette, ma pole seda mitte kunagi teinud. Viimane aeg algust teha. Mille vastu ma siis protesteerin? Mmmm... Monoloogi pidamise vastu! Lõpp passiivsele kaasaelamisele! Nõuan oma blogisse rohkem tagasisidet lugejate kommentaaride näol! Vot!
Mitteavaliku info alusel on taas minek Astisse, kuhu jään pidama päris mitmeks päevaks. Aga seda mitte kellelegi öelda, eks. Pssst!
Ühesõnaga siis, mi raccomando, rohkem sõnavõtte, seltsimehed! Muidugist.
Mitteavaliku info alusel on taas minek Astisse, kuhu jään pidama päris mitmeks päevaks. Aga seda mitte kellelegi öelda, eks. Pssst!
Ühesõnaga siis, mi raccomando, rohkem sõnavõtte, seltsimehed! Muidugist.
Wednesday, February 08, 2006
Che togo!
Viimase aasta jooksul on välja tulnud nii mõnegi endisaja kõvema tegija uusi plaate, nagu Duran Duran, Depeche Mode… 80-ndad ja 90-ndad võtavad taas hoogu. Minu jaoks just need aastad, mil elu oli ilus, kõik parem tundus olevat veel ees (mitte, et enam poleks ilus või hea, vaid sõnade tähendus on minu jaoks muutunud) ja diskodel sai käidud erilise innuga. A-ha, Alphaville..
Viimase paari kuu jooksul on tänu taasavastatud vanale meie plaadikogusse lisandunud mitu Depeche Mode plaati. Värskeim hangiti Naapoli kohalikust müügivõrgust (khmm-khmm) ettekäändel, et ma olevat öelnud, et mulle meeldib. Ja siis oli vaja muidugi teisi ka. Plaadipoodidele on see vaid täielik rõõm, saavad vanast seismajäänud kraamist lahti. Niisiis on meil viimane plaat Playing the Angel, Remixid kuni 2004 (2 plaati) ja singlid 81-89 (3 plaati). Ütleks, et nüüd aitab.
Peale singlite ostu kirjeldasin G-le “vanu aegu”. Vanust oli mul 18 aastat. Diskole minnes pidi olema kõrge kaarega tupeeritud tukk, mille fikseerimiseks läks pudelite kaupa lakki (ning vaeva ja aega), miniseelik, kontsakingad ja nägu kattis “krohvikiht”. Noormeeste “vormiriietus” oli tagantjärgi mõeldes nigelam. “Tuusematel” (Kappa) dress ja nahktagi (need kandiliste soengutega tüübid), tudengitel teksad (kes enam mäletab lumepesu) ja kampsun. Riietus pidigi olema soe, sest ruumid olid enamasti päris jahedad. Irw.
Kõige coolimad olid aga need, kes olid suutnud hankida omale Lada (01). See siis lasti üle tooniga “märg asfalt”, tõsteti tagumisi amorte, sabale pandi peale ralliauto elemente, klaasid tooniti ja sees pidi olema 4 kõlariga Pioneeri stereo. Loomulikult oli üheks mängitavaks Depeche.
Ohh aegu!!! :D Kas polnud äge?! Veramente togo!* Endalegi tundub juba nagu mingi naljakas väljamõeldis. Peaegu, et piinlik lausa…
Kommentaar:lõunas on togo, põhjas figo, eesti.k äge, ingl.k cool.
Viimase paari kuu jooksul on tänu taasavastatud vanale meie plaadikogusse lisandunud mitu Depeche Mode plaati. Värskeim hangiti Naapoli kohalikust müügivõrgust (khmm-khmm) ettekäändel, et ma olevat öelnud, et mulle meeldib. Ja siis oli vaja muidugi teisi ka. Plaadipoodidele on see vaid täielik rõõm, saavad vanast seismajäänud kraamist lahti. Niisiis on meil viimane plaat Playing the Angel, Remixid kuni 2004 (2 plaati) ja singlid 81-89 (3 plaati). Ütleks, et nüüd aitab.
Peale singlite ostu kirjeldasin G-le “vanu aegu”. Vanust oli mul 18 aastat. Diskole minnes pidi olema kõrge kaarega tupeeritud tukk, mille fikseerimiseks läks pudelite kaupa lakki (ning vaeva ja aega), miniseelik, kontsakingad ja nägu kattis “krohvikiht”. Noormeeste “vormiriietus” oli tagantjärgi mõeldes nigelam. “Tuusematel” (Kappa) dress ja nahktagi (need kandiliste soengutega tüübid), tudengitel teksad (kes enam mäletab lumepesu) ja kampsun. Riietus pidigi olema soe, sest ruumid olid enamasti päris jahedad. Irw.
Kõige coolimad olid aga need, kes olid suutnud hankida omale Lada (01). See siis lasti üle tooniga “märg asfalt”, tõsteti tagumisi amorte, sabale pandi peale ralliauto elemente, klaasid tooniti ja sees pidi olema 4 kõlariga Pioneeri stereo. Loomulikult oli üheks mängitavaks Depeche.
Ohh aegu!!! :D Kas polnud äge?! Veramente togo!* Endalegi tundub juba nagu mingi naljakas väljamõeldis. Peaegu, et piinlik lausa…
Kommentaar:lõunas on togo, põhjas figo, eesti.k äge, ingl.k cool.
Tuesday, February 07, 2006
Milaanos
Kui algul arvasin, et jään Milaanosse peatuma vaid nädalavahetuseks, siis hetkel on ärasõit mitte varem kui ülehomme nädala pärast. Kraadiklaas näitab täna 6 kraadi. Igatsen Naapoli eelmise nädala lisa 10 kraadi. Isegi talvesaapad jätsin maha, arvates, et vaid paar päeva saan ilma hakkama küll. Hea vähemalt, et sooja jope taipasin peale visata.
Meie Milaano pesa on nagu ikka. Selline jahedavõitu. Istun kampsunis, aga ikka muutuvad käed jääkülmaks. Suurem risk on külmetada kodus kui väljas.
Lood internetiga on kehvad. Kõrge hind ei tähenda alati kvaliteeti. Pidevalt “kaob” ühendus ära Kes näeb mind äkitsi onlinest kaduvat, vabandust…. Uuesti proovides peakompuuter ei vasta. Vahest aitab Restart/Riavvia, kuid mitte alati. Kindlasti vahetame, odavama ja parema vastu. Ilmselt mingi aeg tuleb vahepeal ilma hakkama saada.
Panin tähele, et vastasmaja naabrid on vahetunud. Hulgatute lillepottide asemel on nüüd näha hulgatud riided. Kahel pesurestil ripuvad ööpäevaringselt joped, püksid, kampsunid. Välja visatakse ka jalanõud, pesukausid, pannid. Magamistoa akna taga paistavad kolmed toasussid. Imelikud. Hiinlased. Või jaapanlased. Või...
Pühapäeval oli Milanos taas blocco totale. Kuid see ei takistanud meid ringi liikumast. Sõitsime trammiga linna, uudistasime FNACis (seal on hetkel supersoodsalt raamatuid, muusikat ja filme, peaks veel luusima minema). Palazzo Reale ees oli tohutupikk järjekord. Viimast päeva oli Caravaggio näitus ja sabas seisis terve hulk viimasel hetkel ärganuid (näitus oli üleval novembrist).
Kesklinnast edasi sõitsime teise äärelinna, et vaadata ooperit. Siinkohal suured tänud tegijatele ja kutsujatele. Mina jäin üritusega väga rahule ja tulen heameelega teinegi kord uuesti. ;)
Stseen Mozarti Figaro pulmast. Ohoo.. näen ühte tuttavat kukalt....
Huvitav, et võrreldes Naapoliga tundub Milaano pooleldi väljasurnud. Kui Naapolis ei pane ma enam segadust ja korratust märkamagi, siis Milaanos paneb väikest kõrvalekallet kohe tähele. Näiteks ägeda lumekoristusega on meie kvartalist üles kistud ka paljud lamavad politseinikud. Eile koju tulles vihastasin koledal kombel, sest keegi mühkam oli julgenud oma auto parkida keset kõnniteed, kuigi ümberringi on ruumi kui palju.
Täna hommikul on metroo streik. Mõnulen kodus.
Meie Milaano pesa on nagu ikka. Selline jahedavõitu. Istun kampsunis, aga ikka muutuvad käed jääkülmaks. Suurem risk on külmetada kodus kui väljas.
Lood internetiga on kehvad. Kõrge hind ei tähenda alati kvaliteeti. Pidevalt “kaob” ühendus ära Kes näeb mind äkitsi onlinest kaduvat, vabandust…. Uuesti proovides peakompuuter ei vasta. Vahest aitab Restart/Riavvia, kuid mitte alati. Kindlasti vahetame, odavama ja parema vastu. Ilmselt mingi aeg tuleb vahepeal ilma hakkama saada.
Panin tähele, et vastasmaja naabrid on vahetunud. Hulgatute lillepottide asemel on nüüd näha hulgatud riided. Kahel pesurestil ripuvad ööpäevaringselt joped, püksid, kampsunid. Välja visatakse ka jalanõud, pesukausid, pannid. Magamistoa akna taga paistavad kolmed toasussid. Imelikud. Hiinlased. Või jaapanlased. Või...
Pühapäeval oli Milanos taas blocco totale. Kuid see ei takistanud meid ringi liikumast. Sõitsime trammiga linna, uudistasime FNACis (seal on hetkel supersoodsalt raamatuid, muusikat ja filme, peaks veel luusima minema). Palazzo Reale ees oli tohutupikk järjekord. Viimast päeva oli Caravaggio näitus ja sabas seisis terve hulk viimasel hetkel ärganuid (näitus oli üleval novembrist).
Kesklinnast edasi sõitsime teise äärelinna, et vaadata ooperit. Siinkohal suured tänud tegijatele ja kutsujatele. Mina jäin üritusega väga rahule ja tulen heameelega teinegi kord uuesti. ;)
Stseen Mozarti Figaro pulmast. Ohoo.. näen ühte tuttavat kukalt....
Huvitav, et võrreldes Naapoliga tundub Milaano pooleldi väljasurnud. Kui Naapolis ei pane ma enam segadust ja korratust märkamagi, siis Milaanos paneb väikest kõrvalekallet kohe tähele. Näiteks ägeda lumekoristusega on meie kvartalist üles kistud ka paljud lamavad politseinikud. Eile koju tulles vihastasin koledal kombel, sest keegi mühkam oli julgenud oma auto parkida keset kõnniteed, kuigi ümberringi on ruumi kui palju.
Täna hommikul on metroo streik. Mõnulen kodus.
operatsioon Neo
Peab ütlema, et öine rongisõit oli väga mugav. Kuigi olin kupees üksi, olid siiski teised 2 voodit ka avatud (nagu kolmene nari). Sest ikkagi triplo ju. Ja saadud allahindluse eest pidin ju natuke ebamugavust kannatama. Hinna sees on voodikoht (voodi on tehtud ja linad pole niisked nagu vanasti vene rongides), käterätik, pudel vett, äratus, hommikukohv ja ajaleht. 
Imepisikese kupee nurgas olevast kapist avastasin kraanikausi ja pissipoti. Seinal olevas peegliga kapis oli veel mingit ninni-nänni.Mind oli küll hoiatatud, et võib-olla keegi veel tahab voodikohta osta, et siis vagunisaatja koputab. Aga keegi mind ei tülitanud ja magasin rahulikult hommikuni välja.Ahjaa... enne rongile astumist märkasin, et vagunite järjekord oli huvitav...8,9,10,12,11.
Hommikul tuli mamma mulle jaama vastu nagu lubatud. Astusime baarist läbi ja jõudsime veel kodus laterdada ja dušši all käia.
Juba enne kliinikusse minekut võtsin sisse traumade puhul imesid tegeva arnika. Asti on suht väike koht ja mõnesaja meetri pärast pole mõtet hakata auto parkimisega jändamagi, seega läksime jalgsi. Astusime klinikusse sisse, et maksta ticket. Infost öeldi, et doktoril on oma vastuvõtt teises osas ja makstakse seal. No kui me doktori ukse taha ritta seadsime, siis sealt saadeti jälle vastuvõttu tagasi. Ma jäin ukse taha ootele ja mamma läks rindele. Enne mind oli 4 inimest. Ühel mehel oli kaasas igaks juhuks kark ja vaimseks toetuseks terve pere. Akna juures oli keegi närviline mees, kes pidevalt helistas. Võtsin raamatu lahti ja asusin lugema.
Tuli mamma. Ticket sai makstud. Vastuvõtu letis olevat teda pika pilguga piideldud. Kord teda ja siis jälle minu dokumente. Lõpuks mamma ütles, et ega mitte tema ei tulnud arsti vastuvõtule.
Ootasime tunnikese ja lõpuks oli järg minu käes. Huvitaval kombel ei pabistanud ma üldse. Olin täiesti rahulik. Paberivärk kontrolliti üle ning pidin andma allkirja. Koorisin ülakeha paljaks ja arst joonistas markeriga ümber sünnimärgi täpikesed. Võtsin prillid eest, öeldes, et ma ei taha näha, mida minuga tehakse. Viskasin lauale siruli. Isegi kingi ei pidanud ära võtma. Mulle laotati peale paar rohelist kaltsu. Ümber käevarre seoti mingi asi (vist vererõhu vm kontrolliks). Arst haaras süstla. Esimene torge sünnimärgi kõrvale oli ka ainuke asi mida ma tundsin. Ja siis läks tegudeks. Naks, naks, naks... Pintsettide vahel oli minu armas sünnimärk, mis visati läbipaistva vedelikuga pudelikesse. Aeg oli auk kinni õmmelda. Valus ei olnud, aga tundsin, kuidas mu kõhunahka sikutatakse ülespoole (lifting, hehe). Väidetavalt õmmeldi korralikult (mõtlesin, et doktor võiks vana eas tikkimisega tegeleda). Esiteks peiteõmblusega seestpoolt imenduva niidiga ja siis kaks pistet pealt tavalise niidiga, mis tuleb järgmisel esmaspäeval eemaldada. Lõpuks mäkerdati peale pruunikat desinfitseerimisvedelikku (õel õnnestus valada pool pudelit arsti kummikindas käe peale), peale meetrite kaupa plaastrit ja oligi valmis. Õde aitas mul istukile tõusta ning küsis, ega mul pea ringi ei käi. Tundsin vaid, et kaenaalused olid higised. Nii istusin veel paar minutit, panin end ettevaatlikult riidesse ja olin valmis.
Arst pistis mulle sünnimärgi pudelikese pihku ja käskis selle Asti haigla laborisse viia. Anatomia patologica. Jalutasime vaikselt koduni. Kliinikust koduni on sama pikk maa kui kodunt haiglani, aga millegipärast oli vaja teine ots sõita autoga. Haiglas leidsime vajaliku luugi. Küsisin mammalt, kas ta tahab heita viimast pilku minu sünnimärgile? Ei tahtnud. Ega see ilus vaatepilt polnudki. Vedelikus oli ta kuidagi hallikamaks ja hingetuks muutunud, ääres oli natuke nahka ja alumine osa oli punase-valge kirju (rasv ja veri?).
Siis läksime koju tagasi, sõime kõhud täis ja… sättisin end lugema, kuid siis otsisin teki alt sooja ja lõpuks magasin nagu nott. Ilmselt oli vaja. Enesetunne? Tipp-topp, aga… Koht ei valuta, kuid kuskil alateadvuses on see koht hell. Katsun mitte kätega ägedalt vehkida (keelati ära) ja mitte naba venitada (et haava lahti ei kisuks). Aeg ajalt tahaks kratsida, ei saagi aru, kas asi on plaastris või plaastri aluses. Ei tea, kas peaks piiluma, kuidas läheb või peab hoidma sama plaastrit kuni niitide eemaldamiseni? Kui jälle meelde tuleb, pistan aeg-ajalt arnikat põske. Pesta saan end vaid jupiti.
Kogu ürituse eelarve:
Arstivisiit (eravastuvõtus, odav sõbrahind)– 60 €
Operatsioon (haigekassa ticket) – 13.90€
Analüüsid laboris (tuleb kirves, sest haigekassa kaudu ei saanud teha) – vaadates hinnakirja arvestame min 50€
Lisaks olen käinud 2 korda perearsti vastuvõtul, et saada 2 saatekirja, milledest kasutusse läks vaid 1.
Subscribe to:
Posts (Atom)