London

Lend.
EasyJet. Stjuardessid seletavad midagi inglise keeles. Kes saab aru ja kes ei saa. Palutakse kiirustada, sest meil on vaja juba kohe startida. Itaallastel (naapollastel) aega kùll. Lindilt kostub mahe itaaliakeelne meeshààl, kuid ei midagi kiirustamise kohta. Palutakse uuesti kiirustada. Egas midagi. Peame ootama uut stardiaega.
Kàruga mòòdaminev noor stjuardess ùritab itaallastega midagi seletada. Kuulen G-d ùtlevat:"Stupidine". Lollikesed, vòiksid itaalia keele àra òppida. Seda sama fraasi olen ma lendudel palju kordi kuulnud umbkeelsete itaalia reisijate kàest, kuid G suust ma seda ei oodanud. Kobisen vastu:"Lollikesed, òppige inglise keel àra!"
Maandumisel kostub kòva aplodeerimine. Inglased muigavad. Itaallased krapsavad kohe pùsti ja avavad pagasiluugid. "Palun istuge maha, me pole veel kohal!", ùtleb stjuardess tulutult, "palun istuge, lennuk alles liigub!" Ja nii mitu korda. Itaallased sebivad rahulikult edasi ja istuvad inglased naeravad.
Lennujaam.
Stantoni lennujaamas asuvad vàravad ja terminal ùksteisest kaugel. ùhest teise liikumiseks on automaatsed rongikesed. Imestan, kuidas nad tulid mòttele katta lennujaama pòrand vaipadega. Vòtame end passikontrolli sappa (vòi tuleb siit asja mòte, ùtlus "kutsuti vaibale"). Mul on ette valmistatud leht, kus on kirjas minu lennuajad, aadress, kus peatume ning kuidas sinna saab. Samuti on rahakoti vahel nii deebet- kui krediitkaart. Tàhtsa momendi saabudes vaadatakse korraks passi ja kogu lugu. Nii lihtsalt làkski.
Valida saab rongi ja bussi vahel. Valime viimase. Ostame kohaliku itaalia kuti kàest edasi-tagasi bussipileti. Kui igast sadamast vòib leida eesti meremehe, siis itaallasi on suisa igal pool. Eks ka sellepàrast on neil mulje, et oma keelega saab ju igal pool hakkama.
Kùsin G kàest, et miks ta naeltes maksis ja kas meil nùùd metroo jaoks ka midagi alles jài. Olime vahetanud esmaseks tarbeks Naapoli lennujaamas vaid 30 naela, sest sealne kurss oli kohutav ning lisaks vòeti veel vahendustasu ka. G. kòlistab pihus mùnte ning vàidab, et kòik on normis.
Liverpool Street Station.
Olemegi Londonis. Jaam ja jaamaùmbrus on tàis purupurjus tùùpe. Nii mehi kui naisi. Meid peaaegu jalust joostes tormab mòòda ùks neiu, eesolev noormees tòmbab mantli hòlmad koomale ja vòtab maast ùles neiu mùtsi. Eriti ekstreemne esmamulje Londonist, peaks ùtlema.
Leiame ùles metroo sissepààasu. Aparaadist me piletit ei saa. Mùntidest jààb (loomulikult)puudu ja meie krediitkaardid ei sobi. Proovime luugist. Ka siin ei taheta meie krediitkaarti. Kuid meil muud pole ja pahural mehel ei jàà muud ùle, kui "ùritada". Kaart làheb làbi ludinal.
Siseneme ning peale mòningast seiklemist ja orienteerumist leiame ùles òige perrooni òigel suunal. Helistab I (meie vòòrustaja) ja uurib kaugel oleme. Vaat kui tore, siin tòòtab mobiil metroos ka (nagu Helsingiski ja teistes tsiviliseeritud kohtades), mitte nagu Itaalias (metroo on totaalne must auk).
Circle line, west-miskit (kellasuunas). G tormab eesolevasse rongi. Ma ei taha tast maha jààda, vaatamata hùppan ka peale. Jàrgmine peatus Aldgeit. Sobib. ùlejàrgmises jaamas avastame, et asi pole òige. Eelmine oli hoopis Aldgate East ja me oleme tàiseti vales rongis, vales suunas ja vales stsoonis (see vòrdub pileti mitteomamisega ja tabamisel maksab 20 naela. "nii vàhe!", imestas G).
Sama rong làheb ònneks tagasi (mitte edasi) ja oleme taas alguspunktis. Helistab taas I ja on mures, et varsti lòpetavad rongid liiklemise. Seekord enam me enam ei eksi.
Hea, et meile vastu tuldi. Ja meie òòbimiskohale oleme hoopis làhemal kui mulle tundus.
Esimene pàev.
Hommikul vòtame rahulikult. Esimesel pàeval on alati aega, sest kòik on alles ees. Vaatame multikaid ja mònuleme niisama. I-l ònnestub end tassiga haavata. Kuna me oleme juba suht stardivalmis, làhme vàlja otsima sularahaaparaati ja apteeki. Sularaha vòtmisega probleem pole, aparaate on linnas mitmeid (ainult òhtuti on nendele pikad jàrjekorrad). Leiame ka ùhe paljudest apteekidest nimega Boots. Tiirutame riiulite vahel ringi. "Non mi ricordo più com'è il cerotto in inglese". Mul pole enam meeles, kuidas on inglise keeles plaaster, et seda kùsida. Lòpuks leiame karbid ùles, peal on kirjas Plasters. :D Vòtame enda tarbeks ka deodorandi, sest seda pole kummalgi kaasas.
Astume veel làbi Marks & Spenser toidupoest. Kòik on pakendatud. Mòned hinnanàited tulevastele turistidele (naeltes):
Tops jogurtit 0.51 (pakkumine 3 topsi - 1£)
Suur vormisepik viilutatud 1.o5
Pool liitrit tàispiima 0.36
Danish ham x 20 (viilu) 2.79
SLD Chicken (kùpset. kana viilud) 3.09
7 pisikest banaani ST. Luciast (puhkusenostalgia) 1.35
pool liitrit pressitud sidrunimahla Lemonade'i tegemiseks 0.99
jne. Kassad on pisikesed, ning jàrjekorra jaoks on tabloo kuhu ilmub vabanenud kassa number, mida kordab naishààl. Cashier number four.
Tubastes oludes sòòme veel paar vòileiba ja oleme linnavallutusteks valmis.
City- on segu modernsest ja vanast. ùletame Millennium bridge'i ja jalutame piki jòekallast. Tate Modern. Shakespeare Globe Theatre. Ilm nagu polegi vàga kùlm, aga tuul on suisa jàine. Mul on seljas soe kampsun ja selle peal talvejope. Peas mùts. Meile tuleb vastu palju jooksjaid, kelledest enamus on lùhikeste pùkstega ja paar naist on suisa ilma varrukateta maikas. Teel nàeme mitut kerjajat. Istuvad kùlmast kòssis, mònel on òhuke tekk soojaks ùmber. Naapoli kerjused elavad mònes mòttes paremini. Esiteks soojem kliima ja teiseks odavam sòòk. Mòtlen, palju peaks Londonis teenima, et suudaks elada nii nagu oleme siiani harjunud..
Astume sisse kuulsasse Starbucksi, et proovida mònda nende jooki. G-le meeldib siinne konseptsioon. Et istud rahulikult, libistad kruusist sooja jooki. Minu jaoks pole midagi ùllatavat, Tallinn on selliseid olemise kohti tàis. Kakao on joodav.
Southwark kandi Church(kaardil pole, aga kirik oli ilus).London Bridge. Tower Bridge. Oleme vòtnud I-lt laenuks nende linnakaardi. G màrkas selle peal kirja, et selle ettenàitamisel saab paljudes kohtades allahindlust. Tower Bridge (allahindlusega vòi mitte) on kindlasti ùks sellised kohti, mis ùle vaadata. Sees nàidatakse filmi ja masinavàrki. Pònev. Torni liftimees teeb meiega juttu ja selgub, et ta on elanud keelt òppides 2 aastat kuskil Rooma làhedal ning et G inglise keeles pole tunda tavapàrast tugevat aktsenti.
Jàtame vahele Tower of London'i, sest G meelest pole seal midagi erilist (tal juba London varemalt làbi kàidud). Metroos ostame pàevapileti. Nùùd vòime vabalt tiirutada palju tahame.
Underground ehk Tube.
Liiklemiseks tohutult asjalik, sest kogu linn on vòrgustikuga kaetud ning sellega saab igale poole. Alguses vòtab kùll hetk aega, et aru saada kuidas vàrk on, kuid edasi làheb ludinal. ùhekordne pilet esimeses tsoonis (zone 1, praktiliselt kogu kesklinn) maksab 3 £, kaugemale rohkem. Pàevapilet peale kella 9.30 (peale hommikust tippaega) maksab 4.90 ja sellega vòib sòita ka bussiga ja linnarongiga. Piletit on vaja metroos nii sisenemieks kui vàljumiseks. Bussis tuleb lihtsalt juhile ette nàidata.
Sain ka aru, et miks Underground'i kutsutakse ka Tube. Sest see nàeb vàlja nagu tuub. Vanadel liinidel eriti. Selline ùmmargune kitsas toru ja rong on samasugune kitsas ja ùmmargune vorst. (kui seisma jààb ega siis tunnelis liikuma ei mahugi).
Metroos on olemas kòik vajalikud infolehed ja kaardid. Tube map. Welcome to London koos linnakaardiga. Transport for London, fares and tickets (kes tahab osta nàiteks mitme pàeva piletit).
Sissepààsu juures on ka kirjas, kui mòni liin ei tòòta. Muideks osa peatusi pannakse varem kinni n: Cannon Street tòòpàevadel kell 21 ja nàdalavahetusel veel varem.
Tube Map

Sòitsime Westminsterini. Siin on tunda vana ja uhket. Big Ben. Parlamendihoone. Westminster's Abbey (millel on vàga imelikud ja piiratud kùlatusajad, soovitan enne ette uurida tàpselt). StJames Park, kus on palju igasuguseid linde ja oravaid. Jalutame kuni Trafalger Square'ni. Kell on 5. Tea time?! Vòta nàpust. Tòòaeg vist hakkab vaikselt lòppema ja pubid tàituma. Teed ei joo keegi peale paari proua. Jàtame tee mòtte kus seda ja teist ning vòtame ka vàiksed òlled. See on ka vist ainuke, mille hind ei aja hulluks.
Vòtame suunaks Picadilly. Bussid on siin kùll punased, aga mitte kòik pole mitte kahekorruselised. Vahelduse mòtteks otsustame vaadata linna vàheke kòrgemalt. Ronime esimese ettejuhtuva bussi peale ja ronime ùles esimesse ritta. Sòidame nii terve Regent Street'i, mis on tàis poekesi. Lihtsalt vaatamisega meie shoppamine siin piirdubki. Kolame veel Soho kandis ja ostame kodustele mòned pakid teed. Pime on kàes.

Teine pàev.
Vaatame Tuhkatriinu multikat ja peame plaani, kuhu minna. I tahab kindlasti nàha Dali nàitust ja Tate Moderni. ùks on kaugel ja teine on teiselpool jòge. Otsustame esiteks minna Westminsteri kanti.
Mòòdume St Pauli katedraalist ja proovime missa teemaga end sisse sebida. Selgub, et missani on veel aega ja kirik on hoopis anglikaani, mitte katoliku. Oleme kòik nòus, et sisenemine ei vààri 9£ ja teeme minekut.
Dali nàituse ees on rahvamass, kes kòik sabatavad Akvaariumi kùlastamiseks. Meie nàitusel on vaid mòni turist. Nàitus on huvitav, kuid kahjuks on esindatud vaid graafika ja skulptuur. Maalide nàgemiseks tuleb vòtta ette kàik Hispaaniasse.
Edasi jalutame làbi pargi Buckinghami lossini. Huvitav, et siia pole kanapaanika jòudnud. Pubides ja mujal sùùakse rahumeeli kanaliha, pargis sòòdavad lapsel linde jne. Veel panen tàhele, et ma pole kordagi nàinud kuskil koerajunne, tegelikult koeri ka mitte, vaid korra metroos.
Lipp on tàienisti heisatud, tàhendab, et kuninganna on kohal (pooles vardas, siis pole). Lossi ees oleva monumendi vees solberdavad pardid. Paraadi sel pàeval ei nàe ja lossi esikùlg tundub mulle kuidagi vàhem uhke kui oleks oodanud.
Làheduses leiame itaalia restorani, nimeks on mugandatuna Bon Gusto (peaks olema Buon gusto). Astume sisse, et hammustada midagi. Leti taga on itaallased. g naljatleb, et me vòtaks mòned vàrsked vòileivad, eilsed vòivad kohalikele jàtta. Baarmenile see nali ei meeldi. I teab òelda, et inglased on veel hellemad kui itaallased ja ilmselt on sellel ka kohalikud kombed kùljes juba. Eks siit ka see inglaste ùmbernurga varjatud naljasoon, et otse ei kannata òelda. Vòileivad on imehead, juttu jàtkub rohkemgi ja takkatippu saame pealekauba kòik tassi Illy kohvi. Vaieldamatult linna parim. I on nòus ka edaspidi vaid kasvòi kohvi pàrast siia sòitma.
Ma tahan kindlasti veel Harrodsi ùle vaadata. Poolel teel metroos avastame, et sinnaviiv Picadilly liin on tòòdeks suletud. Làheme maa peale tagasi ja sòidame jupi bussiga. Bussi laumisel korrusel on pàris kitsas olemine, kui pikem ots sòita vòib vabalt ùleval maha istuda. Allatulemine vòtab aega ja sellega peaks alustama ùks peatus enne.
Harrodsis on kahte sorti inimesi, neid kes lihtsalt uudishimust vaatamas ja potentsiaalsed ostjad. Mùùjad on juba nii kogenud, et oskavad kohe àra selekteerida, nind uudistajaid pakkumistega ei tùlitata. Suurim vaatamisvààrsus on alumine toiduoskond ja Egiptuse eskalaator. ùlejàànud nagu G ùtles - Kaubamaja. Ainult, et palju kallim.
Enne kojuminekut vòtsime apritiivina veel òlled. Tàpsustati mitu korda ùle, kas tòesti tahame POOL pinti. Imelikud vàljamaalased nagu me oleme! Jòime oma pisikesed klaasdi tàhjaks ja tegime minekut.
òhtuks oli broneeritud laud ùhes korea restoranis. Sòòk oli londoni mòòdu jàrgi hea. Mulle meeldisid nuudlid ja kana. G-le riis. Kohati tundus, et me olime ettevòtlikumad kui ettekandjad.

Kolmas pàev.
Londonist polegi enam eriti midagi kirjutada, sest pidime hakkama juba àra minema. Huvitav, et seekord oli bussijuht ikka vàga pedantne. Ma ei tohtinud vòtta kaasa bussi ranitsat (pidin alla panema), seega vòtsin kilekoti ja ladusin sisu sinna ùmber. Nii sobis. Ja turvavòòd pidi peale panema. Ja buss ei vàljunud mitte 12.05 (nagu itaalia kutt oli òelnud), vaid punktipealt kell 12.
Lennujaamas kultasime sòògile oma viimased naelad (vabandage, aga siinne (seekord Pret a manger) double strong cappuccino on meie jaoks ikka veel silmapesuvesi) ja olimegi sòiduks valmis.
Lennukis lugesin veel oma turisti kàsiraamatut. Mònus on on kaarti uurida ja juurde lugeda, kui on juba mingi aimdus kohast.

Ja kui rahul olime me lòpuks ràpasesse ja kaootilisse Naapolisse tagasi jòudes! Jalutasime natuke vihmas, sòime pizzat,G ostis galeriis ùhel tùùbilt kùmneka eest 4 plaati ja unetu òò riskiga jòime baaris kohvi.
Mòtlesin veel... Starbucks kaotaks siin igasuguse mòtte. Heakene kùll, et oleks mònus istuda hubases kohas. Aga millega ta teeniks? Pakuks seda kohvilurri... selle peale naerdaks nad lihtsalt vàlja. Nojah, ega pole nad Itaalias siiani esindatud. Ilmselt said ka ise aru, et ei tasu àra.

Kokkuvòtteks.
* ùhistransport - toimib ja mugav. tasub vòtta pàevapilet (vòi mitme pàeva). (vt pluss jutt eelpool)
*sòòk, jook - kallis. òlu on hea ja hea valik ja rahakott kannatab vàlja. Vòileva jaoks kohad nàiteks nagu Pret a manger. Nàgime pakkumisi 5.90 raha ja sòò palju jaksad. Soodsamad ka Soho kandis idamaised kòògid. Loomulikult on olemas veel MacDonalds ja Burger King. Fish & ships? Ei proovinud. Arvamusi on vastakaid. Et oli nii jube, et jài kurku kinni ja teine, et mònes kohas pole vigagi.
* vaatamisvààrsused - Soovitan kaaluda, kas tasub osta London Pass (ei sisalda transporti). Kuigi sissepààsupiletid on jubedad kirved, on siiski osa suuremaid muuseume tasuta n. national gallery, science museum, tate modern jne. Oleneb, mida tahad nàha/teha.
* ùldmulje - London on ilus, huvitav, omanàoline, on tunda suurejoonelisust, puhas, korras, pònev. Mònus on ka lihtsalt ringi kolada ja olla. Hinnad on hullemad kui ette kujutasin (teades et on kallis)
Kòike tehakse nii nagu ette nàhtud (eelis toimivuse koha pealt), puudub paindlikkus (puudus kliendi seisukohalt). N restos saab vaid seda, mis on menùùs. Ja nii iga asjaga.
*inimesed - Eestist tulnule tavalised. Itaaliast tulnule reserveeritud, kùlmad ja jàigad. Itaalias teretavad vòhivòòrad ka liftis ja metsas. Londonis, kui ei tunta, siis ei tervitata (v.a portjee). Jahmatamapanev oli nende riitumisstiil. Nàiteks kohtasin palju poolpaljaid inimesi. Noormehed vaid sàrgi vòi kampsuni vàel. Hòlmad lahti nagunii.
Noored naised ei kanna sokke. Kingad lùkatakse palja jala otsa, ka siis kui pùksid on vaid pòlvini. Palju on nàha seelikuid (G ùtleb, et lootuses mehele saada).Neiud pole ei ilusad, ega koledad. Làhedalt vaadates on detailid kenad, aga ùldpilt on mitte midagi ùtlev. òhtuti on nad samamoodi purjus kui noormehed.
Labaselt liigitades on inglased kas pisikesed, ùmmargused vòi pikad, lamedad, vàljaveninud. Nende pead ja nàod tunduvad suuremad.

Visit London - the official website.

Saigi vist nùùd enam-vàhem kòik....