hooaja avamine

Natale con i tuoi, Pasqua con chi vuoi - Jòulud omadega, lihavòtted kellega tahad.

Viimased kaks pàeva veetsime taas Ischia saarel. Uus peesitamis-, termaal- ja pàikehooaeg on avatud. Pùhapàeval oli nii soe, et sai isegi pàikest vòetud natuke. Esmaspàeval kahjuks oli jahedam ja vihmane, seega ligunesime rohkem soojas vees.
Vaikselt hakkab tulema tunne, et suvi on juba pàris làhedal. :p

Muideks kohapeal saime naljaka kogemuse osaliseks. Jòudsime oma hotelli, meile ulatati toa vòti. Kàrutasime end kohale. G astus tuppa ja tuli tagurpidi tagasi. "Kahtlen, kas nad just seda tuba tahavad meile anda." Nimelt oli toa mòòbel alles kokku panemata. :D

Tegemist oli siiski kirikliku pùhaga ja ùks natukenegi usklik kàib kirikus kas vàhemalt jòulud vòi jòulud ja lihavòtted. Need kaks korda olen nòus ma ka kaasa minema. Sant'Angelas leidsime missale minekuks vàikese kiriku. Enne oleksin tahtnud midagi hammustada, aga tee peale jàànud baaris ei antud peale magusa midagi sùùa (mul siiani sùda làigib pùhade kùpsetistest). Ei mingit aperitivot seega, tuli òhtusòògini àra kannatada.
Eestlase naljasoon andis tunda just hetkel kui pakuti armulauda. Sosistasin G-le, et kui ta tahab aperitivot, et siis nùùd on see hetk. Edasipidi keelati mul selliste kommentaaride tegemine àra. Hmmm... kas ma pole aru saanud, et teatud asjade kohta ei visata kildu vòi pole ta aru saanud, et kui ma teen nalja, siis ei tàhenda see veel, et ma ei vòtaks asja tòsiselt (pealegi ei saa ma sinna midagi parata, et olen selles vaimus ka ùles kasvanud).
Meeldejààvaim fraas missalt oli see, kui tànati, et olime valinud pùhade veetmiseks nii kauni paiga nagu Sant'Angelo ja et kui argipàeva kiires meel kurvaks làheb, siis vòib meenutada seda paika ja seal meeldivalt veedetud aega.

Puhkusepaikades on tàiesti oma maailm. Lamamistoolil vedeledes vaatlesin ùmber liikuvaid inimesi. Lisaks saksa pensionàridele oli ka palju vàikeste lastega peresid.
Nàiteks.. ùks vanem paar (mòni nooruke nimetaks meid ka juba "vanemaks" paariks"). Lòunalauas oli just G kommeneteerinud, et too proua nàgevat oma vàhemalt 55 aasta kohta hea vàlja. Helises naise telefon. Kuulsin, kuidas ta rààkis puhtas briti inglise keeles. Ma kùll ei tea neist inimestest mitte midagi, kuid kujutasin ette, et naine on kirjanik, kes on inspiratsiooni saamiseks kunagi tulnud Itaaliasse ja... Meelde tuli ùks eelmisel aastal loetud inglisekeelne raamat ùhe ameeriklanna Ischial sùndinud armuloost. Iga kord kui ta taas oma mùstilise prantsalsega kokku sai, siis oli tal lugemiseks kaasas mòni raamat, mis puudutas seda sama kohta. Just, midagi sellist... Ja nagu ka vahest filmides kàivad kirjanikud Vahemere ààres romaane kirja panemas.

Tàna tunnene end nagu oleks làbi klobitud. Mòtlesin, et ehk jòusaalis liigutamine aitab, aga nùùd tunnen end veel vàsinumana. Kùll see nàdalavahetusel puhkamine on ikka vàsitav tegevus! Nàdala jooksul kastun taastuda, sest ees on ootamas veel ùks pikk nàdalavahetus.

lihavòttelaud Naapolis

Uue fotokaga oleks justkui uuesti sùndinud. Tànase pàeva jooksul oleme teinud juba hunniku pilte.

Vàike tutvutus kohalikust kòògist.
Juba nàdalake varem hakkasid pagariàride lettidele ja vitriinidele ilmuma uustulnukad. Vàiksemad ja suuremad. Hakkasid silma vàikesed pirukamaoodi korvikesed, mille keskel oli koorega keedumuna ja taignast justkui ahelad risti peal. Ka on suuremaid variante. ùhes kohas oli selline vàike ùhe munaga nimega Tortanella. Pildil suurem neljaga (ja hulk pidupàeva tellimusi).

Pealt ilma munata, seest kirjumirju oli sildiga teises kohas Babà rustico.











Siin on jàrgmine variant kakukesest nimega Rustico. ùmber magus (!) muretaigen ja sees ricotta, sink ja muna.














Ilmselt kuulsaim Naapoli lihavòtte kook, teatud-tuntud ùle terve Itaalia on Pastiera. All kiht muretaigent, sisu koosneb ricottast, munast, suhkrust, paisutatud nisuteradest, zukaadist ja apelsiniòie ekstraktist.

Pealt enne lahtilòikamist (mùùakse koos koogivormiga, pagaàri kirjadega paberisse pakitud ja nòòriga kinni seotud nagu ùlevalpool nàha). Meie oma pàrit kodulàhedasest "laboratooriumist" (nii nimetatakse pagaritòòkoda).




ja pilt peale lahtilòikamist seest

uus fotokas

Lòpuks ometi, peale aastapikkust hoovòttu, oleme àra ostnud ùhe aparaadi. Lihtsalt làksime Milaanos ùhte suurde tehnikapoodi sisse ja enne vàlja ei tulnud, kui oli valitud.
Esimesed proovipildid tegin. Seega tean, kuidas avada ja kuidas klòpsutada. Arvutijuhtme augu leidsin ka ùles.
Aparaat on Canon Power Shot A700.
Selline:







Tàitsa uus mudel. Zoom on hea, pixleid jagub. Taskusse mahub. Muu tahab veel avastamist.
Ootused on igastahes suured.

Ehk mul veab

Juttu tuleb otsingumootorist Google.
* Mine lehele ja kirjuta otsingusònaks Failure ja kliki "Ehk mul veab" (I'm feeling lucky; Mi sento fortunato). Naera terviseks!
* Nùùd kirjuta otsingusònaks Fallimento (sama mis failure, aga it.k) ja kliki "Ehk mul veab". Naera terviseks!
* Kirjuta otsingusònaks "masendav" ja kliki "Ehk mul veab". Ikka ajab naerma?

p.s. tervitused minu issile ;)

Veel vasakust poolest

Valimised on selleks korraks làbi. Berlu on nii mossis nàoga kui veel olla saab ja Prodi kekutab nagu noor peig. Samas mingist ùlekaalust rààkida siiski ei saa, sest seis oli ùsnagi fifty-fifty.
Mis valida oli ja mida valiti? Valida oli kahe poole vahel - vasak ja parem. ;) Vàga labaselt liigitades on vasakpoolsed kommud ja parempoolsed fashistid. Tegelikkuses on tànapàeval poliitika kogunenud keskpaika kokku ja niiviisi liigitades ei jòuaks kuhugi (vòta ùks ja viska teist).
Mamma valimas ei kàinudki, ùtles vaid, et Berlu ja Prodi, ùhed valelikud mòlemad. Pealegi oli sobilikult kadunud tema valimiskaart. Pojad ùritasid teda kùll veenda tegudele, aga ei miskit.
Silvio lubas endale vaba sònademulinat, nimetades mitte teda valijaid coglione'deks (mòlakateks). Ette oli tal nàidata ilus skeem punktidega, mida nad lubavad. Nàiteks lastetoetust jm. Mòned kodanikud nimetavad tema meetodit hààlte ostmiseks.
Romano lubas maksud ùmber teha. Rahvas tòlgendas seda kui maksude tòstmist. Samas on loogiline, et kui on vaja midagi kinni maksta, siis kellegi taskust peab see ju tulema.
On ju teada, et Itaalia on omadega ùsnagi sealsamuses. Helgest tulevikust ei julge keegi unistada. Hetkel on vaid lootus, et àkki ei làhe hullemaks.
G maksab juba tàna oma palgast maksudeks àra pool. Ta lepib ka variandiga, et maksukoormus suureneb veelgi, sest mis kasu on isiklikust heaolust, kui kui riik lonkab. Pole mòtet ju enda jalge alla auku kaevata. Olen selles osas sellise mòtlemisega nòus. Jah, ta valis vasaku poole. Kuigi nende kahe tegelase asemel oleks ta eelistanud hoopis kedagi kolmandat ja nooremat.
Mis ma siin ikka heietan... ma, vòhik, ei tohiks poliitika vallas ùldse sòna vòtta.

Aga vàhemalt on selleks korraks kogu see jama làbi [kergendusohe] ja elame edasi. Ja loodame...

vasaku jala päev

Kevad on selleks korraks jàlle otsas. Lausa ilmselgelt mòjutab ilmamuutus minu meeleolu. Avades hommikul silmad ja nàhes taas vihmast hallust, ei tahtnud kohe voodist vàljagi ronida. Lugesin natuke, kuni kòht oma osa nòudma hakkas.
Midagi pole teha. Teotahe on tàielikult nullis. Nii ma olen mòlutanud niisama terve pàeva, pendeldades interneti ja teleka vahet. Isegi eile hangitud uued vàrvid seisavad laual ja ootavad alles proovimist. Lòpuks suutsin end nii kaugele viia, et kàisin korra isegi vàljas (ja ònnestus sahmakas vett kaela saada).
Huvitav, kas hallitusjuust ja shokolaad aitaksid pàeva paremaks muuta? Vaja proovida...

Valimised

Nàdalavahetusel on valimised. Ma parem ei hakkagi siin kajastama seda jubedat pidevat valimiseelset jahumist. Ei tea enam isegi kas nutta vòi naerda...

Aga poliitiliste plakatite vahel on ka kùbeke head huumorit:



VALI FONZIE
Meil on programm.















Fonzie konkurendiks on Homer Simpson.

Che meraviglia!

Pole ma nii viletsake midagi kui arvata võiks!
Oma peavalust ja kangetest kontidest sain paari päevaga jagu. Kuna ma aga arvutist sel ajal eemale katsusin hoida, siis avastasin, et ilma saab imeliselt palju muid asju tehtud. Ja sattusin hoogu.Pealegi nùùd, mil kevad endast màrku annab.... mmm...
Naapolis ei saanud nagu arugi, kesklinnas polegi nagu va loodust. Nii kui Milaanosse eelmine nàdal jòudsin... Siiani kaifin. Imetlen òiterohkust, hingan kopsudesse nende magusat aroomi ja lasen pàikesel end hellitada.

imelikud hàdad

Ma lausa pakitsen vahepealsetest toredatest tegemistest, aga... imelikud hàdad on kallal. Kòik hakkas siis kui pùhapàeva lòunal sai sòògiga liialdatud. Veel esmaspàeva hommikul oli kòht liiga tàis. Ja òhtul hakkas veel imelikum.
Viimaste pàevade sùmptomid: seljavalu, àge hooline peavalu (eriti òhtuti). Seljavalu panin esiteks vàhese spordi arvele (liigutades kohe ragiseb). See on kindlasti tòsi. Aga mul on kuri kahtlus, et olen mingi viiruse ùles korjanud. Kontidest on tunda. Kòige tipuks ei saa ma ùldse arvutiekraani vaadata. Siis tuleb riburada kohe: silmad vàsivad àra, kere jààb veel kangemaks, pea hakkab valutama ja sùda làheb pahaks.
Nii ma siis vegeteeringi. Vaikselt ùritan vòimlemisharjutusi teha, nàksin hulgaliselt puuvilju ja joon palju (tegin viimasele jòhvika kannujoogile otsa peale).
Loodame, et saan hàdadest varsti jagu.

hea ema

Palju on rààgitud ja rààgitakse itaalia abieludest ja itaalia meestest. Kes ei teaks nàiteks filmi Lahutus itaalia moodi. Tàielik klassika. Eks ka sellel on olnud oma roll loomaks ettekujutust itaalia paaridest, abielust, perest. Arutatakse, kas itaalia mehed on machod vòi mitte. Kas nad on truud oma naistele ja lojaalsed perele?
U"hed arvavad, et itaalia mehed armastavad oma naisi alati ja peret naljalt ei jàeta. Samas on selliseid igavesi poissmehi, kes oma elus stabiilsust ei saavutagi vòi elavad siis elavad sùùdimatult rahumeeli mamma hoole all.
Kindlasti peret kui institutsiooni vààrtustatakse kòrgemalt kui Eestis. Minu meelest. On ka òige, et itaalia mehed oma naistest hoolivad, on hellad ja tàhelepanelikud ka siis kui esmane vaimustus on hajunud. Samas aga pidevalt tòuseb lahutuste arv ja òeldakse, et Itaalias on suur hulk neid mehi, kes peavad armukesi (jàrelikult naised ka).
Vòta kinni.
Kunagi kuulsin lugu ùhest noormehest. Oma vàljavalitu oli tal olemas, kellega oli ka kindel plaan abielluda. Kuid sòbrad teadsid, et tal on kòrvalt hulgaliselt ka teisi "pruute". Miks? Miks ta lollitas oma kihlatut, kes oli tore ja pealegi armastas teda. Miks ta sebis kòrvalt kui valik oli tehtud. Teate milline oli vastus. Aga temast saab hea ema minu lastele.
Mind vòttis tàiesti tummaks. Selle pàrast!? Midagi nòmedamat annab vàlja mòelda. Heakene kùll. Oletame, et nad abielluvadki, aga siis selgub, et ùks neist ei saagi lapsi... Vòi kui saavad lapsi ja naisest saab hea ema, kas nad on ka ònnelikud?
Kùsimusi vòiks esitada sadu. Kindlamast kindel on vaid see, et ma ei tahaks olla selle neiu asemel.

nagu shokolaadikarp

Ostes kohalikelt "tootjatelt" cd-plaate, ei tea kunagi, mis sind ees ootab. Just nagu ùtles Forrest Gump: "Life is like a box of chocolates, you ever know what uou're gonna get." Tàpselt nii.
Ki oled koju jòudnud ja uhiuue kirjadeta plaadi màngijasse paned, siis selgub, millega tegemist. Enamasti làheb siiski ònneks. Isegi lùnklik pole. Vahest tuleb mònda jàllegi mitu korda vahetamas kàia. Nagu Madonnaga juhtus ja ikka on vaid 3 lugu peal. See-eest on mùùjatel alati vàrskeim valik.
Nagu sai mainitud, ostsime pùhapàeval 4 cd-d. ùks oli ok, kahel oli lòpust justnagu paar lugu puudu (ilmselt polnud kòik àra mahtunud) ja Godzilla asel kuulsime itaaliakeelset naishààlt... g nuputas mis ta nuputas... vàlja mòtles, kellega tegemist.
Ilmselt pidime selle plaadi saamagi. Ega omal algatusel poleks sellisele mòttele tulnudki. Ja ùmber vahetama ka ei làhe, sest mida rohkem me plaati kuulame, seda rohkem meile see meeldib.
Eile joonistasin originaalùmbrise jàrgi uue katte ka (godzilla asemele).
Et mis meile siis sattus? Paula Turci "Tra i fuochi in mezzo al cielo. www.paolaturci.it

originaalùmbris:









omalooming:

nooh?

Nooh, naised, kes teist on aprillis tulemas tànase Eesti Aeru pakkumisega?

London

Lend.
EasyJet. Stjuardessid seletavad midagi inglise keeles. Kes saab aru ja kes ei saa. Palutakse kiirustada, sest meil on vaja juba kohe startida. Itaallastel (naapollastel) aega kùll. Lindilt kostub mahe itaaliakeelne meeshààl, kuid ei midagi kiirustamise kohta. Palutakse uuesti kiirustada. Egas midagi. Peame ootama uut stardiaega.
Kàruga mòòdaminev noor stjuardess ùritab itaallastega midagi seletada. Kuulen G-d ùtlevat:"Stupidine". Lollikesed, vòiksid itaalia keele àra òppida. Seda sama fraasi olen ma lendudel palju kordi kuulnud umbkeelsete itaalia reisijate kàest, kuid G suust ma seda ei oodanud. Kobisen vastu:"Lollikesed, òppige inglise keel àra!"
Maandumisel kostub kòva aplodeerimine. Inglased muigavad. Itaallased krapsavad kohe pùsti ja avavad pagasiluugid. "Palun istuge maha, me pole veel kohal!", ùtleb stjuardess tulutult, "palun istuge, lennuk alles liigub!" Ja nii mitu korda. Itaallased sebivad rahulikult edasi ja istuvad inglased naeravad.
Lennujaam.
Stantoni lennujaamas asuvad vàravad ja terminal ùksteisest kaugel. ùhest teise liikumiseks on automaatsed rongikesed. Imestan, kuidas nad tulid mòttele katta lennujaama pòrand vaipadega. Vòtame end passikontrolli sappa (vòi tuleb siit asja mòte, ùtlus "kutsuti vaibale"). Mul on ette valmistatud leht, kus on kirjas minu lennuajad, aadress, kus peatume ning kuidas sinna saab. Samuti on rahakoti vahel nii deebet- kui krediitkaart. Tàhtsa momendi saabudes vaadatakse korraks passi ja kogu lugu. Nii lihtsalt làkski.
Valida saab rongi ja bussi vahel. Valime viimase. Ostame kohaliku itaalia kuti kàest edasi-tagasi bussipileti. Kui igast sadamast vòib leida eesti meremehe, siis itaallasi on suisa igal pool. Eks ka sellepàrast on neil mulje, et oma keelega saab ju igal pool hakkama.
Kùsin G kàest, et miks ta naeltes maksis ja kas meil nùùd metroo jaoks ka midagi alles jài. Olime vahetanud esmaseks tarbeks Naapoli lennujaamas vaid 30 naela, sest sealne kurss oli kohutav ning lisaks vòeti veel vahendustasu ka. G. kòlistab pihus mùnte ning vàidab, et kòik on normis.
Liverpool Street Station.
Olemegi Londonis. Jaam ja jaamaùmbrus on tàis purupurjus tùùpe. Nii mehi kui naisi. Meid peaaegu jalust joostes tormab mòòda ùks neiu, eesolev noormees tòmbab mantli hòlmad koomale ja vòtab maast ùles neiu mùtsi. Eriti ekstreemne esmamulje Londonist, peaks ùtlema.
Leiame ùles metroo sissepààasu. Aparaadist me piletit ei saa. Mùntidest jààb (loomulikult)puudu ja meie krediitkaardid ei sobi. Proovime luugist. Ka siin ei taheta meie krediitkaarti. Kuid meil muud pole ja pahural mehel ei jàà muud ùle, kui "ùritada". Kaart làheb làbi ludinal.
Siseneme ning peale mòningast seiklemist ja orienteerumist leiame ùles òige perrooni òigel suunal. Helistab I (meie vòòrustaja) ja uurib kaugel oleme. Vaat kui tore, siin tòòtab mobiil metroos ka (nagu Helsingiski ja teistes tsiviliseeritud kohtades), mitte nagu Itaalias (metroo on totaalne must auk).
Circle line, west-miskit (kellasuunas). G tormab eesolevasse rongi. Ma ei taha tast maha jààda, vaatamata hùppan ka peale. Jàrgmine peatus Aldgeit. Sobib. ùlejàrgmises jaamas avastame, et asi pole òige. Eelmine oli hoopis Aldgate East ja me oleme tàiseti vales rongis, vales suunas ja vales stsoonis (see vòrdub pileti mitteomamisega ja tabamisel maksab 20 naela. "nii vàhe!", imestas G).
Sama rong làheb ònneks tagasi (mitte edasi) ja oleme taas alguspunktis. Helistab taas I ja on mures, et varsti lòpetavad rongid liiklemise. Seekord enam me enam ei eksi.
Hea, et meile vastu tuldi. Ja meie òòbimiskohale oleme hoopis làhemal kui mulle tundus.
Esimene pàev.
Hommikul vòtame rahulikult. Esimesel pàeval on alati aega, sest kòik on alles ees. Vaatame multikaid ja mònuleme niisama. I-l ònnestub end tassiga haavata. Kuna me oleme juba suht stardivalmis, làhme vàlja otsima sularahaaparaati ja apteeki. Sularaha vòtmisega probleem pole, aparaate on linnas mitmeid (ainult òhtuti on nendele pikad jàrjekorrad). Leiame ka ùhe paljudest apteekidest nimega Boots. Tiirutame riiulite vahel ringi. "Non mi ricordo più com'è il cerotto in inglese". Mul pole enam meeles, kuidas on inglise keeles plaaster, et seda kùsida. Lòpuks leiame karbid ùles, peal on kirjas Plasters. :D Vòtame enda tarbeks ka deodorandi, sest seda pole kummalgi kaasas.
Astume veel làbi Marks & Spenser toidupoest. Kòik on pakendatud. Mòned hinnanàited tulevastele turistidele (naeltes):
Tops jogurtit 0.51 (pakkumine 3 topsi - 1£)
Suur vormisepik viilutatud 1.o5
Pool liitrit tàispiima 0.36
Danish ham x 20 (viilu) 2.79
SLD Chicken (kùpset. kana viilud) 3.09
7 pisikest banaani ST. Luciast (puhkusenostalgia) 1.35
pool liitrit pressitud sidrunimahla Lemonade'i tegemiseks 0.99
jne. Kassad on pisikesed, ning jàrjekorra jaoks on tabloo kuhu ilmub vabanenud kassa number, mida kordab naishààl. Cashier number four.
Tubastes oludes sòòme veel paar vòileiba ja oleme linnavallutusteks valmis.
City- on segu modernsest ja vanast. ùletame Millennium bridge'i ja jalutame piki jòekallast. Tate Modern. Shakespeare Globe Theatre. Ilm nagu polegi vàga kùlm, aga tuul on suisa jàine. Mul on seljas soe kampsun ja selle peal talvejope. Peas mùts. Meile tuleb vastu palju jooksjaid, kelledest enamus on lùhikeste pùkstega ja paar naist on suisa ilma varrukateta maikas. Teel nàeme mitut kerjajat. Istuvad kùlmast kòssis, mònel on òhuke tekk soojaks ùmber. Naapoli kerjused elavad mònes mòttes paremini. Esiteks soojem kliima ja teiseks odavam sòòk. Mòtlen, palju peaks Londonis teenima, et suudaks elada nii nagu oleme siiani harjunud..
Astume sisse kuulsasse Starbucksi, et proovida mònda nende jooki. G-le meeldib siinne konseptsioon. Et istud rahulikult, libistad kruusist sooja jooki. Minu jaoks pole midagi ùllatavat, Tallinn on selliseid olemise kohti tàis. Kakao on joodav.
Southwark kandi Church(kaardil pole, aga kirik oli ilus).London Bridge. Tower Bridge. Oleme vòtnud I-lt laenuks nende linnakaardi. G màrkas selle peal kirja, et selle ettenàitamisel saab paljudes kohtades allahindlust. Tower Bridge (allahindlusega vòi mitte) on kindlasti ùks sellised kohti, mis ùle vaadata. Sees nàidatakse filmi ja masinavàrki. Pònev. Torni liftimees teeb meiega juttu ja selgub, et ta on elanud keelt òppides 2 aastat kuskil Rooma làhedal ning et G inglise keeles pole tunda tavapàrast tugevat aktsenti.
Jàtame vahele Tower of London'i, sest G meelest pole seal midagi erilist (tal juba London varemalt làbi kàidud). Metroos ostame pàevapileti. Nùùd vòime vabalt tiirutada palju tahame.
Underground ehk Tube.
Liiklemiseks tohutult asjalik, sest kogu linn on vòrgustikuga kaetud ning sellega saab igale poole. Alguses vòtab kùll hetk aega, et aru saada kuidas vàrk on, kuid edasi làheb ludinal. ùhekordne pilet esimeses tsoonis (zone 1, praktiliselt kogu kesklinn) maksab 3 £, kaugemale rohkem. Pàevapilet peale kella 9.30 (peale hommikust tippaega) maksab 4.90 ja sellega vòib sòita ka bussiga ja linnarongiga. Piletit on vaja metroos nii sisenemieks kui vàljumiseks. Bussis tuleb lihtsalt juhile ette nàidata.
Sain ka aru, et miks Underground'i kutsutakse ka Tube. Sest see nàeb vàlja nagu tuub. Vanadel liinidel eriti. Selline ùmmargune kitsas toru ja rong on samasugune kitsas ja ùmmargune vorst. (kui seisma jààb ega siis tunnelis liikuma ei mahugi).
Metroos on olemas kòik vajalikud infolehed ja kaardid. Tube map. Welcome to London koos linnakaardiga. Transport for London, fares and tickets (kes tahab osta nàiteks mitme pàeva piletit).
Sissepààsu juures on ka kirjas, kui mòni liin ei tòòta. Muideks osa peatusi pannakse varem kinni n: Cannon Street tòòpàevadel kell 21 ja nàdalavahetusel veel varem.
Tube Map

Sòitsime Westminsterini. Siin on tunda vana ja uhket. Big Ben. Parlamendihoone. Westminster's Abbey (millel on vàga imelikud ja piiratud kùlatusajad, soovitan enne ette uurida tàpselt). StJames Park, kus on palju igasuguseid linde ja oravaid. Jalutame kuni Trafalger Square'ni. Kell on 5. Tea time?! Vòta nàpust. Tòòaeg vist hakkab vaikselt lòppema ja pubid tàituma. Teed ei joo keegi peale paari proua. Jàtame tee mòtte kus seda ja teist ning vòtame ka vàiksed òlled. See on ka vist ainuke, mille hind ei aja hulluks.
Vòtame suunaks Picadilly. Bussid on siin kùll punased, aga mitte kòik pole mitte kahekorruselised. Vahelduse mòtteks otsustame vaadata linna vàheke kòrgemalt. Ronime esimese ettejuhtuva bussi peale ja ronime ùles esimesse ritta. Sòidame nii terve Regent Street'i, mis on tàis poekesi. Lihtsalt vaatamisega meie shoppamine siin piirdubki. Kolame veel Soho kandis ja ostame kodustele mòned pakid teed. Pime on kàes.

Teine pàev.
Vaatame Tuhkatriinu multikat ja peame plaani, kuhu minna. I tahab kindlasti nàha Dali nàitust ja Tate Moderni. ùks on kaugel ja teine on teiselpool jòge. Otsustame esiteks minna Westminsteri kanti.
Mòòdume St Pauli katedraalist ja proovime missa teemaga end sisse sebida. Selgub, et missani on veel aega ja kirik on hoopis anglikaani, mitte katoliku. Oleme kòik nòus, et sisenemine ei vààri 9£ ja teeme minekut.
Dali nàituse ees on rahvamass, kes kòik sabatavad Akvaariumi kùlastamiseks. Meie nàitusel on vaid mòni turist. Nàitus on huvitav, kuid kahjuks on esindatud vaid graafika ja skulptuur. Maalide nàgemiseks tuleb vòtta ette kàik Hispaaniasse.
Edasi jalutame làbi pargi Buckinghami lossini. Huvitav, et siia pole kanapaanika jòudnud. Pubides ja mujal sùùakse rahumeeli kanaliha, pargis sòòdavad lapsel linde jne. Veel panen tàhele, et ma pole kordagi nàinud kuskil koerajunne, tegelikult koeri ka mitte, vaid korra metroos.
Lipp on tàienisti heisatud, tàhendab, et kuninganna on kohal (pooles vardas, siis pole). Lossi ees oleva monumendi vees solberdavad pardid. Paraadi sel pàeval ei nàe ja lossi esikùlg tundub mulle kuidagi vàhem uhke kui oleks oodanud.
Làheduses leiame itaalia restorani, nimeks on mugandatuna Bon Gusto (peaks olema Buon gusto). Astume sisse, et hammustada midagi. Leti taga on itaallased. g naljatleb, et me vòtaks mòned vàrsked vòileivad, eilsed vòivad kohalikele jàtta. Baarmenile see nali ei meeldi. I teab òelda, et inglased on veel hellemad kui itaallased ja ilmselt on sellel ka kohalikud kombed kùljes juba. Eks siit ka see inglaste ùmbernurga varjatud naljasoon, et otse ei kannata òelda. Vòileivad on imehead, juttu jàtkub rohkemgi ja takkatippu saame pealekauba kòik tassi Illy kohvi. Vaieldamatult linna parim. I on nòus ka edaspidi vaid kasvòi kohvi pàrast siia sòitma.
Ma tahan kindlasti veel Harrodsi ùle vaadata. Poolel teel metroos avastame, et sinnaviiv Picadilly liin on tòòdeks suletud. Làheme maa peale tagasi ja sòidame jupi bussiga. Bussi laumisel korrusel on pàris kitsas olemine, kui pikem ots sòita vòib vabalt ùleval maha istuda. Allatulemine vòtab aega ja sellega peaks alustama ùks peatus enne.
Harrodsis on kahte sorti inimesi, neid kes lihtsalt uudishimust vaatamas ja potentsiaalsed ostjad. Mùùjad on juba nii kogenud, et oskavad kohe àra selekteerida, nind uudistajaid pakkumistega ei tùlitata. Suurim vaatamisvààrsus on alumine toiduoskond ja Egiptuse eskalaator. ùlejàànud nagu G ùtles - Kaubamaja. Ainult, et palju kallim.
Enne kojuminekut vòtsime apritiivina veel òlled. Tàpsustati mitu korda ùle, kas tòesti tahame POOL pinti. Imelikud vàljamaalased nagu me oleme! Jòime oma pisikesed klaasdi tàhjaks ja tegime minekut.
òhtuks oli broneeritud laud ùhes korea restoranis. Sòòk oli londoni mòòdu jàrgi hea. Mulle meeldisid nuudlid ja kana. G-le riis. Kohati tundus, et me olime ettevòtlikumad kui ettekandjad.

Kolmas pàev.
Londonist polegi enam eriti midagi kirjutada, sest pidime hakkama juba àra minema. Huvitav, et seekord oli bussijuht ikka vàga pedantne. Ma ei tohtinud vòtta kaasa bussi ranitsat (pidin alla panema), seega vòtsin kilekoti ja ladusin sisu sinna ùmber. Nii sobis. Ja turvavòòd pidi peale panema. Ja buss ei vàljunud mitte 12.05 (nagu itaalia kutt oli òelnud), vaid punktipealt kell 12.
Lennujaamas kultasime sòògile oma viimased naelad (vabandage, aga siinne (seekord Pret a manger) double strong cappuccino on meie jaoks ikka veel silmapesuvesi) ja olimegi sòiduks valmis.
Lennukis lugesin veel oma turisti kàsiraamatut. Mònus on on kaarti uurida ja juurde lugeda, kui on juba mingi aimdus kohast.

Ja kui rahul olime me lòpuks ràpasesse ja kaootilisse Naapolisse tagasi jòudes! Jalutasime natuke vihmas, sòime pizzat,G ostis galeriis ùhel tùùbilt kùmneka eest 4 plaati ja unetu òò riskiga jòime baaris kohvi.
Mòtlesin veel... Starbucks kaotaks siin igasuguse mòtte. Heakene kùll, et oleks mònus istuda hubases kohas. Aga millega ta teeniks? Pakuks seda kohvilurri... selle peale naerdaks nad lihtsalt vàlja. Nojah, ega pole nad Itaalias siiani esindatud. Ilmselt said ka ise aru, et ei tasu àra.

Kokkuvòtteks.
* ùhistransport - toimib ja mugav. tasub vòtta pàevapilet (vòi mitme pàeva). (vt pluss jutt eelpool)
*sòòk, jook - kallis. òlu on hea ja hea valik ja rahakott kannatab vàlja. Vòileva jaoks kohad nàiteks nagu Pret a manger. Nàgime pakkumisi 5.90 raha ja sòò palju jaksad. Soodsamad ka Soho kandis idamaised kòògid. Loomulikult on olemas veel MacDonalds ja Burger King. Fish & ships? Ei proovinud. Arvamusi on vastakaid. Et oli nii jube, et jài kurku kinni ja teine, et mònes kohas pole vigagi.
* vaatamisvààrsused - Soovitan kaaluda, kas tasub osta London Pass (ei sisalda transporti). Kuigi sissepààsupiletid on jubedad kirved, on siiski osa suuremaid muuseume tasuta n. national gallery, science museum, tate modern jne. Oleneb, mida tahad nàha/teha.
* ùldmulje - London on ilus, huvitav, omanàoline, on tunda suurejoonelisust, puhas, korras, pònev. Mònus on ka lihtsalt ringi kolada ja olla. Hinnad on hullemad kui ette kujutasin (teades et on kallis)
Kòike tehakse nii nagu ette nàhtud (eelis toimivuse koha pealt), puudub paindlikkus (puudus kliendi seisukohalt). N restos saab vaid seda, mis on menùùs. Ja nii iga asjaga.
*inimesed - Eestist tulnule tavalised. Itaaliast tulnule reserveeritud, kùlmad ja jàigad. Itaalias teretavad vòhivòòrad ka liftis ja metsas. Londonis, kui ei tunta, siis ei tervitata (v.a portjee). Jahmatamapanev oli nende riitumisstiil. Nàiteks kohtasin palju poolpaljaid inimesi. Noormehed vaid sàrgi vòi kampsuni vàel. Hòlmad lahti nagunii.
Noored naised ei kanna sokke. Kingad lùkatakse palja jala otsa, ka siis kui pùksid on vaid pòlvini. Palju on nàha seelikuid (G ùtleb, et lootuses mehele saada).Neiud pole ei ilusad, ega koledad. Làhedalt vaadates on detailid kenad, aga ùldpilt on mitte midagi ùtlev. òhtuti on nad samamoodi purjus kui noormehed.
Labaselt liigitades on inglased kas pisikesed, ùmmargused vòi pikad, lamedad, vàljaveninud. Nende pead ja nàod tunduvad suuremad.

Visit London - the official website.

Saigi vist nùùd enam-vàhem kòik....

làhme kùlla

Tihti mòtlen, et miks lihtsad asjad peavad olema nii keerulised. Nàiteks ùhe nàdalavahetuse planeerimine. Kokku lepitud kohtumised ei pea paika. Siis ei tea millal ja millega kuhu minna. ùks hommik vaatasin Milaanosse minekuks omale variante, et laupàeval on vaja Milaanos olla ja pùhapàeval làhme mamma juurde. Juba sama pàeva òhtuks olid plaanid uppis.. Mis siis ikka, teeme kòik ùmber.
Viimased paar pàeva olen usinalt organiseerinud ja ettevalmistusi teinud. G keeldub neist osa vòtmast, ta on lahkelt jàtnud kòik minu korraldada.
Olen tàiesti veendunud, et odavlennufirmasid pole olemas. Isegi kui reklaamitav alghind on madal, lisanduvad sellele teenusetasu, krediitkaadi makse tasu, lennujaamamaksud, kùtuselisa. Jah, isegi kùtuse eest kùsivad. Lòpuks tuleb kokku vaat et kallimgi kui nn kallid lennud.
No kujutage ette stseeni, et tahate bussiga sòita. Palju pilet maksab ? 1 kroon. ok, siin see on. Aga siis peate veel maksma bussi bensiini, hoolduse ja bussijuhi teenuse. Ok, palju pilet siis maksab? 1 kroon, aga... Kohe ei vòinud òelda, et sòit maksab 10 krooni?!
Ja kui tahad osta lennupiletit viimasel hetkel... hind tòuseb iga minutiga. Tahtsime vòtta 2 piletit eraldi. Niikaua kui ma esimesega jahmerdasin ja lòpuks teise ostuni jòudsin, oli hind tòusnud juba 30€ vòrra. Nuta vòi naera.
Veel olen hankinud kaasavòtmiseks kohvimasina, pastat, kohvi, veini, shokolaadi, kùpsetisi. Kas teate, miks kùlalised peavad uksele jalaga koputama? Sest neil on kàed kùlakosti tàis. ;)
Tàna uurisin internetist vaatamisvààrsuste ja hindade kohta. Lòpuks sain aru, et pole mòtet kòike ùmber kirjutada ning làksin ostsin raamatu. Top 10 vaatamisvààrsust.

Nojah, aga kuhu minek? hehee... jàtan teid kòiki uudishimus praadima, kuniks tagasi tulen... Te vòite vahepeal niikaua usinasti kommida, eksju.

Muideks, passikontrolli ja tolli jaoks soovitatakse riietuda neatly (neat - puhas, korralik; kena, maitsekas). Làhengi nùùd "piduriideid" vàlja otsima, et viks ja viisakas vàlja nàha.

STIPO

Pùhapàeval jalutasime pikki mereààrt. G. jutustas, et kui nad vennaga vàiksed olid, siis aeg-ajalt tuli ema heatujuliselt koju ja kaasas oli grillkana. Kui nad suuremaks kasvasid, siis nad said teada, et emal oli palgapàev. Poiste jaoks oli see rohkem nagu kanapàev. Igastahes kokku sai nimeks STIPO - stipendio (stipendio on teenistuja palk, salario tòòlise palk) ja pollo (kana). Hiljem hakkas ema tooma muid asju ka, nàiteks polentat (tahke maisipudru).
Esmaspàeval oli G palgapàev. Stipendio on just see sòna, mille pàrast me Naapolis olemegi.
Kuna mulle toredad lapsepòlve lood meeldivad, siis otsutasin teha ùllatuse. Mòtlesin kùpsetada òhtusòògiks kana ja teda sellega ùllatada. Juba enne helistas ta ja pakkus vàlja minna sòòma pizzat. "Ei, tàna ei sobi. Mul on sulle ùks ùllatus," ma vastu.
Lappasin natuke internetis retsepte. Ahh... neid vòib jààdagi lugema, ilma, et seda òiget leiaks. Làksin tagasi kòòki ja viskasin pannile seda, mida kùlmakapist leidsin - sibulat, kanafileed (jah, me sòòme seda), spargelkapsast (broccoli), porgandit, suvikòrvitsat (zucchini). Hautasin. Kòrvale keetsin maisiputru (see on igavene tòò, sest see paks mass tahab pidevat segamist).
Kui G koju tuli, tirisin ta kohe esimesel vòimalusel kòòki ja demonstreerisin uhkelt panni ja poti sisu. "Vaata, vaata, arva, mis pàev tàna on!" Tal làks hetk aega, et aduda, millest on jutt. Stipo!
Igatahes òhtusòòk kiideti heaks. Et nii head Stipot polevat ta enne sòònudki.

Pizzal kàisime eile. Kohas nimega Pizza e babà. Sinna satub vahest ka vàlismaiseid turiste ning nad olid pùùdnud tòlkida menùùd inglise keelde. See oli lihtsalt kohutav. Salame - spicy, prosciutto (sink) - harm, kùùslauk - gartic, erinevad kòògiviljad - pepers, osa oli jàànud sootuks tòlkimata. Ja siis ùhe koha peal purskasin naerma. Cooked arm. Ilmelt pidi olema ham, mis ùlejàànud kohtades oli harm, et siis keedusink. Vaevalt siiski, et ùkski turist riskib tellida seda "keedetud kàevart". Mine neid hulle naapollasi tea! :D