Torino 2006

ja-jaaa... just.. keegi on käinud Olümpiaõhku hingamas... ;) jutu ootel võite minna pilte uudistama. Link vt paremal.

Ja nùùd lòpuks siis jutt ise ka. :)
Kòigepealt sellest, kuidas me kohapeal nuuskimas kàisime.
Oli esimene olùmpia laupàev. Sòitsime autoga Milaanost Toriinosse. Poolel teel juba olime teretulnud (infotablood). Linn oli tàis olùmpiateemalisi plakateid. Kòik tooted, mida reklaamiti, olid mingil moel seotud Olùmpiaga. hmmm, ilmselt nii vòi naa kòik sponsorid.
Liiklus oli kekslinnas ùmber suunatud ja nii tiirutasime natuke ja lòpuks saime end pargitud. Siinsamas veidi kaugemal melu keskpaigast otsustasime hammustada tùkk pizzat. Kòik tundus tavaline, vàlja arvatud Coca- Coola olùmpiamàrkidega salvràtikute hoidjad.
Muideks telereklaamisest meeldis mulle sellesama joogi oma (làbimùùki minu arvelt ei ònnestunud neil ikka tòsta). Màgedes, kòik on ilus roheline, lehmad nàksivad rohtu. Tuleb rùhkides ùks habetunud ja narmendav mees. Nùhib kòigest jòust suuskadega edasi. Jòuab kulunud kirjani nimega FINISH, mees tòstab vòidukalt keppides kàed ja tema suust tuleb ròòmuròògatus. Tema nàost vòib lugeda selget rahulolu. Jeeee, I did it!

Tòime àra meile jàetud piletid ja lonkisime kesklinnas. Poodide vitriid olid uhkelt kaunistatd. Vàlja oli otsitud kòik vana, mis vàhegi puudutas talvesporti. Puusuusad, uisud, puukelgud, bambuskepid, reketid. Nii need ilutsesid vorstide ja riiete vahel, olenes, millega pood kauples.
Màrkan lipukesi. Olid tòmmatud reas kahe maja vahele. Leian nende seast ka mitu meie sini-must-valget ja on kohe uhkem tunne.
U"hes tànavas on lambikestest tehtud sportlaste figuurid, kuid pàevavalges ei anna kad kahjuks mingit efekti. Kujutan ette, òhtul...
U"hest tànavast on tehtud shokolaadi allee. Kahel pool on punased kardinad, ja teeààred on tikitud tàis vàikesi mùùgiputkasid. Ilmselt paljud ei teagi, et shokolaad on ùks Piemonte maakonna suuri spetsialiteete (paljude muude hulgas). Gianduiotti (sùndinud 19. saj keskel, pàhklimaitselised shokolaadikommid) on ùletamatud G lemmikud. Ja siit on pàrit ka maailmakuulsad Mon Chery, Roscher, Kinder, Nutella (rààgitakse, et hàrra Ferrero isiklikult pidi retsepte koostama).
Mida rohkem edasi làhme, seda suurem on tunglemine. Ees seisavad mundris sòdurid. Stopp, edasi ei saa. Tagasi ka mitte. Rahvamassid on tàiesti organiseerimata ja igaùks tahab liikuda just vastasuunas. Siis saame ka aru, miks uudistajaid nii palju on. Siin asub Piazza delle medaglie e Medal Plaza. Trùgime massist vàlja ja eemaldume. O'nneks on siinne tropp ka linna ainumaid.
Jalutame niisama natuke ringi. U"hes galeriis on vàlja pandud vanade olùmpiafotode nàitus. Keskel on suur punane bobikelk, kuhu lapsed jàrjestikku sisse ronivad ja vanemad neid siis pildistavad. Ma tahaks ka ùhte sellist, aga julgusest jààb puudu.
Pildistatakse ùldiselt kòike, ka politsei hobuseid.
Linna peal on paljusd, kel vormiriietus ùll. Hallid jope ja vatipùksid, milledel peal kollase ja punasega triibud. Seljal ilutseb Torino 2006 logo. Asjalikud, sellised kuluvad màgedes kindlasti àra.
Nàen Mountain Expressi peatust. Liiklemine tundub olevat hàsti organiseeritud. Uurime piletitega kaasa antud infobroshùùri, kus on tàpselt kirjas kuidas kuhu minna. Leiame ùles meie 9X bussi peatuse, kus on ootamas mitmeid ameeriklasi. Ahah, tundub òige koht, sest oleme suundumas just jààhalli poole, kus peaks toimuma USA-Shveitshi naiste hokimatsh.
Bussis on palju ameerika noori, huvitav, kas nad koolis ei peagi olema.
òiget kohta pole raske leida. Teejuhatajaid on iga vàikese vahemaa tagant ja turvakontrollist làbiminek nàeb vàlja samasugune nagu lennujaamas.
Jààhalli sisse astudes on kòik punane. Tunnen end punasel vaibal nagu aukùlalisena. Leiame oma kohad ja istume maha. Oleme oma elus esimest korda vaatamas jààhokit. Meie ùmber paistab veel mitmeid selliseid, kes uudse pilguga uurivad. Selge see, sponsorpiletitega nagu meiegi.
Màngijad teevad alles soojendust, juba on teinud G vàhemalt 10 pilti.
Pean ùtlema, et koha peal on vaadata palju huvitavam kui telekas. Publiku jaoks on suured ekraanid, kus vòib nàha parimaid suudlejaid, parimaid fànne, parimaid kaasaelajaid. Ka informeeritakse, millal on òige aeg aplodeerida, làrmata, plaksutada, huilata. Ma ei hoidnud end ùldse tagasi, ròòkisin ja trampisin jalgadega kuis jaksasin. Hea vàljaelamaise koht! Lòbus! Vahele màngitakse veel muusikat ka ja mei pool tribùùnidel on kirevates riietes tantsutùdrukud. Show missugune!
Napilt enne lòppu hakkama liikuma, et vàltida masse. Puhvetist tahame osta kaasa pudelit Olùmpiakoolat, kuid ilma korgita meile seda ei mùùda. Turvanòuded on sellised.
Bussis istuvad meie vastas 2 ameerika neiut. U"ks neist helistab koju Ameerikasse ja kùsib, kes millist nànni tahab ja kellele mis suuruses T-sàrki on vaja. Veel ùtles, et òhtul on neil mingi kontsert, mingi kohalik itaalia laulja, keegi Bee... Boo... Bii....
Usa vòitis hokimatshi 6-0 ja òhtul oli Andrea Boccelli kontsert.

Linnas saame kokku astikatega. Need on samuti tulnud olùmpiaòhku hingama. Màlestuseks on ostetud kaks maskottidega kruusi (pettumus kui suur, kui saan aru, et maskottideks on Jàà ja Lumi) ning lapsele mitmekeelne raamat. Ja edasi sòidame rahulolevatena kòik koos Astisse.

Jàrgmine hommik algas òige edukalt. Meie (ehk siis Kiku) kullaga. Nàgin just viimast ja kòige olulisemat juppi. Ohh, neid hòiskeid ja karjeid, mis siis kostusid. Mamma vaatas, et suisa pòrunud peast. Muidu nii vaikne ja rahulik. Ja vaesed naabrid!
Olùpiakanal Rai2 ùritas nàidata niipalju kui vòimalik. Ròhuasetus oli loomulikult ikkagi omadel. Kui Kristina vòitis (ka peale teist vòitu), siis temaga intervjuud ei tehtudki, kuid usutleti jàrjest kòiki itallannasid, kes olulist kohta ei saavutanud. Aga eks see ole igal pool ùhtemoodi. Vòitjad kiidavad mààrdeid ja suuski ning kaotajate suusad ja mààrded polnud pàris òiged, kui vàga halvasti on làinud, siis kurdetakse tervisehàdade ùle ka.

Mamma minu meelest erilist huvi Olùmpia vastu ùles ei nàidanudki. Vàga meeldis talle avamine, eriti see koht, kus oli animeeritud suusahùppaja (no mis see siis àra ole, aga meie tantsupeod...). òhtuti eelistas mamma vaadata pigem nàiteks tavapàrast terviseprobleeme kajastavat vestlussaadet.
G. vaatas peale tòòd mitmel korral iluuisutamist. Iga kord tòdes, et nad peavad ikka mega hàsti oskama uisutada.
Eestlasi ùldiselt kiideti (vàhemalt minu juuresolles ja eriti kuni pùsisime medalinimekirjas viiendatena (sest itaallased olid tagapool)), kes ùldse teadsid.
Teisel pùhapàeva hommikul, kui Roomas kùlas olime, sain SMS oma emmelt: "Itaallaste ròòmuhòisked on siiani kosta". Kes vòitis? Mis alal? Vaikus. Keegi ei tee kuulmagi. Minu tungiva pealetùkkimise peale suutis G tekstitv-st vàlja uurida hommikused vòistlusalad. (Roomaskàik on muidugi juba tàiesti omaette lugu).
Minu jaoks on itaallaste talvespordi huvi leigus tàiesti mòistetav. Kui vaadata vòistlejaid, siis need on enamasti pòhjapoolsetelt màgialadelt. Pole ka imestada, lòunas paljud ei teagi, mis asi on lumi. Mulle jài siiski mulje, et curling vòitis parasjagu itallaste huvi. Erinevus arusaamiste vahel on veel see, et kui rààkida lihtsalt suusatamisest, siis eestlane mòtleb selle all murdamaa suusatamist, itaallase màgisuusatamist.
Itaalia sportlased, kelledelt oodati ja loodeti palju, ei suutnud saavutada midagi ning kellest ei rààgitud, tegid tegusid.

Pùhapàeval Olùmpiamàngud lòppesid ja esmaspàeval algas San Remo. Hommikust òhtuni muud enam ei kuulnudki, kui vaid San Remo ja San Remo... Samu teemasid màmmutati ùksteise jàrel, vaid ajakirjanikud vahetusid. Olùmpiat poleks nagu kunagi olnudki.

Streik

Itaalias pea iga päev kuuleb jälle mingist streigist. Kujutage ette, ma pole seda mitte kunagi teinud. Viimane aeg algust teha. Mille vastu ma siis protesteerin? Mmmm... Monoloogi pidamise vastu! Lõpp passiivsele kaasaelamisele! Nõuan oma blogisse rohkem tagasisidet lugejate kommentaaride näol! Vot!

Mitteavaliku info alusel on taas minek Astisse, kuhu jään pidama päris mitmeks päevaks. Aga seda mitte kellelegi öelda, eks. Pssst!

Ühesõnaga siis, mi raccomando, rohkem sõnavõtte, seltsimehed! Muidugist.

Che togo!

Viimase aasta jooksul on välja tulnud nii mõnegi endisaja kõvema tegija uusi plaate, nagu Duran Duran, Depeche Mode… 80-ndad ja 90-ndad võtavad taas hoogu. Minu jaoks just need aastad, mil elu oli ilus, kõik parem tundus olevat veel ees (mitte, et enam poleks ilus või hea, vaid sõnade tähendus on minu jaoks muutunud) ja diskodel sai käidud erilise innuga. A-ha, Alphaville..
Viimase paari kuu jooksul on tänu taasavastatud vanale meie plaadikogusse lisandunud mitu Depeche Mode plaati. Värskeim hangiti Naapoli kohalikust müügivõrgust (khmm-khmm) ettekäändel, et ma olevat öelnud, et mulle meeldib. Ja siis oli vaja muidugi teisi ka. Plaadipoodidele on see vaid täielik rõõm, saavad vanast seismajäänud kraamist lahti. Niisiis on meil viimane plaat Playing the Angel, Remixid kuni 2004 (2 plaati) ja singlid 81-89 (3 plaati). Ütleks, et nüüd aitab.

Peale singlite ostu kirjeldasin G-le “vanu aegu”. Vanust oli mul 18 aastat. Diskole minnes pidi olema kõrge kaarega tupeeritud tukk, mille fikseerimiseks läks pudelite kaupa lakki (ning vaeva ja aega), miniseelik, kontsakingad ja nägu kattis “krohvikiht”. Noormeeste “vormiriietus” oli tagantjärgi mõeldes nigelam. “Tuusematel” (Kappa) dress ja nahktagi (need kandiliste soengutega tüübid), tudengitel teksad (kes enam mäletab lumepesu) ja kampsun. Riietus pidigi olema soe, sest ruumid olid enamasti päris jahedad. Irw.
Kõige coolimad olid aga need, kes olid suutnud hankida omale Lada (01). See siis lasti üle tooniga “märg asfalt”, tõsteti tagumisi amorte, sabale pandi peale ralliauto elemente, klaasid tooniti ja sees pidi olema 4 kõlariga Pioneeri stereo. Loomulikult oli üheks mängitavaks Depeche.
Ohh aegu!!! :D Kas polnud äge?! Veramente togo!* Endalegi tundub juba nagu mingi naljakas väljamõeldis. Peaegu, et piinlik lausa…


Kommentaar:lõunas on togo, põhjas figo, eesti.k äge, ingl.k cool.

Milaanos

Kui algul arvasin, et jään Milaanosse peatuma vaid nädalavahetuseks, siis hetkel on ärasõit mitte varem kui ülehomme nädala pärast. Kraadiklaas näitab täna 6 kraadi. Igatsen Naapoli eelmise nädala lisa 10 kraadi. Isegi talvesaapad jätsin maha, arvates, et vaid paar päeva saan ilma hakkama küll. Hea vähemalt, et sooja jope taipasin peale visata.

Meie Milaano pesa on nagu ikka. Selline jahedavõitu. Istun kampsunis, aga ikka muutuvad käed jääkülmaks. Suurem risk on külmetada kodus kui väljas.

Lood internetiga on kehvad. Kõrge hind ei tähenda alati kvaliteeti. Pidevalt “kaob” ühendus ära Kes näeb mind äkitsi onlinest kaduvat, vabandust…. Uuesti proovides peakompuuter ei vasta. Vahest aitab Restart/Riavvia, kuid mitte alati. Kindlasti vahetame, odavama ja parema vastu. Ilmselt mingi aeg tuleb vahepeal ilma hakkama saada.

Panin tähele, et vastasmaja naabrid on vahetunud. Hulgatute lillepottide asemel on nüüd näha hulgatud riided. Kahel pesurestil ripuvad ööpäevaringselt joped, püksid, kampsunid. Välja visatakse ka jalanõud, pesukausid, pannid. Magamistoa akna taga paistavad kolmed toasussid. Imelikud. Hiinlased. Või jaapanlased. Või...

Pühapäeval oli Milanos taas blocco totale. Kuid see ei takistanud meid ringi liikumast. Sõitsime trammiga linna, uudistasime FNACis (seal on hetkel supersoodsalt raamatuid, muusikat ja filme, peaks veel luusima minema). Palazzo Reale ees oli tohutupikk järjekord. Viimast päeva oli Caravaggio näitus ja sabas seisis terve hulk viimasel hetkel ärganuid (näitus oli üleval novembrist).
Kesklinnast edasi sõitsime teise äärelinna, et vaadata ooperit. Siinkohal suured tänud tegijatele ja kutsujatele. Mina jäin üritusega väga rahule ja tulen heameelega teinegi kord uuesti. ;)
















Stseen Mozarti Figaro pulmast. Ohoo.. näen ühte tuttavat kukalt....

Huvitav, et võrreldes Naapoliga tundub Milaano pooleldi väljasurnud. Kui Naapolis ei pane ma enam segadust ja korratust märkamagi, siis Milaanos paneb väikest kõrvalekallet kohe tähele. Näiteks ägeda lumekoristusega on meie kvartalist üles kistud ka paljud lamavad politseinikud. Eile koju tulles vihastasin koledal kombel, sest keegi mühkam oli julgenud oma auto parkida keset kõnniteed, kuigi ümberringi on ruumi kui palju.

Täna hommikul on metroo streik. Mõnulen kodus.

operatsioon Neo

Peab ütlema, et öine rongisõit oli väga mugav. Kuigi olin kupees üksi, olid siiski teised 2 voodit ka avatud (nagu kolmene nari). Sest ikkagi triplo ju. Ja saadud allahindluse eest pidin ju natuke ebamugavust kannatama. Hinna sees on voodikoht (voodi on tehtud ja linad pole niisked nagu vanasti vene rongides), käterätik, pudel vett, äratus, hommikukohv ja ajaleht. Imepisikese kupee nurgas olevast kapist avastasin kraanikausi ja pissipoti. Seinal olevas peegliga kapis oli veel mingit ninni-nänni.Mind oli küll hoiatatud, et võib-olla keegi veel tahab voodikohta osta, et siis vagunisaatja koputab. Aga keegi mind ei tülitanud ja magasin rahulikult hommikuni välja.
Ahjaa... enne rongile astumist märkasin, et vagunite järjekord oli huvitav...8,9,10,12,11.

Hommikul tuli mamma mulle jaama vastu nagu lubatud. Astusime baarist läbi ja jõudsime veel kodus laterdada ja dušši all käia.
Juba enne kliinikusse minekut võtsin sisse traumade puhul imesid tegeva arnika. Asti on suht väike koht ja mõnesaja meetri pärast pole mõtet hakata auto parkimisega jändamagi, seega läksime jalgsi. Astusime klinikusse sisse, et maksta ticket. Infost öeldi, et doktoril on oma vastuvõtt teises osas ja makstakse seal. No kui me doktori ukse taha ritta seadsime, siis sealt saadeti jälle vastuvõttu tagasi. Ma jäin ukse taha ootele ja mamma läks rindele. Enne mind oli 4 inimest. Ühel mehel oli kaasas igaks juhuks kark ja vaimseks toetuseks terve pere. Akna juures oli keegi närviline mees, kes pidevalt helistas. Võtsin raamatu lahti ja asusin lugema.
Tuli mamma. Ticket sai makstud. Vastuvõtu letis olevat teda pika pilguga piideldud. Kord teda ja siis jälle minu dokumente. Lõpuks mamma ütles, et ega mitte tema ei tulnud arsti vastuvõtule.
Ootasime tunnikese ja lõpuks oli järg minu käes. Huvitaval kombel ei pabistanud ma üldse. Olin täiesti rahulik. Paberivärk kontrolliti üle ning pidin andma allkirja. Koorisin ülakeha paljaks ja arst joonistas markeriga ümber sünnimärgi täpikesed. Võtsin prillid eest, öeldes, et ma ei taha näha, mida minuga tehakse. Viskasin lauale siruli. Isegi kingi ei pidanud ära võtma. Mulle laotati peale paar rohelist kaltsu. Ümber käevarre seoti mingi asi (vist vererõhu vm kontrolliks). Arst haaras süstla. Esimene torge sünnimärgi kõrvale oli ka ainuke asi mida ma tundsin. Ja siis läks tegudeks. Naks, naks, naks... Pintsettide vahel oli minu armas sünnimärk, mis visati läbipaistva vedelikuga pudelikesse. Aeg oli auk kinni õmmelda. Valus ei olnud, aga tundsin, kuidas mu kõhunahka sikutatakse ülespoole (lifting, hehe). Väidetavalt õmmeldi korralikult (mõtlesin, et doktor võiks vana eas tikkimisega tegeleda). Esiteks peiteõmblusega seestpoolt imenduva niidiga ja siis kaks pistet pealt tavalise niidiga, mis tuleb järgmisel esmaspäeval eemaldada. Lõpuks mäkerdati peale pruunikat desinfitseerimisvedelikku (õel õnnestus valada pool pudelit arsti kummikindas käe peale), peale meetrite kaupa plaastrit ja oligi valmis. Õde aitas mul istukile tõusta ning küsis, ega mul pea ringi ei käi. Tundsin vaid, et kaenaalused olid higised. Nii istusin veel paar minutit, panin end ettevaatlikult riidesse ja olin valmis.
Arst pistis mulle sünnimärgi pudelikese pihku ja käskis selle Asti haigla laborisse viia. Anatomia patologica. Jalutasime vaikselt koduni. Kliinikust koduni on sama pikk maa kui kodunt haiglani, aga millegipärast oli vaja teine ots sõita autoga. Haiglas leidsime vajaliku luugi. Küsisin mammalt, kas ta tahab heita viimast pilku minu sünnimärgile? Ei tahtnud. Ega see ilus vaatepilt polnudki. Vedelikus oli ta kuidagi hallikamaks ja hingetuks muutunud, ääres oli natuke nahka ja alumine osa oli punase-valge kirju (rasv ja veri?).
Siis läksime koju tagasi, sõime kõhud täis ja… sättisin end lugema, kuid siis otsisin teki alt sooja ja lõpuks magasin nagu nott. Ilmselt oli vaja. Enesetunne? Tipp-topp, aga… Koht ei valuta, kuid kuskil alateadvuses on see koht hell. Katsun mitte kätega ägedalt vehkida (keelati ära) ja mitte naba venitada (et haava lahti ei kisuks). Aeg ajalt tahaks kratsida, ei saagi aru, kas asi on plaastris või plaastri aluses. Ei tea, kas peaks piiluma, kuidas läheb või peab hoidma sama plaastrit kuni niitide eemaldamiseni? Kui jälle meelde tuleb, pistan aeg-ajalt arnikat põske. Pesta saan end vaid jupiti.
Kogu ürituse eelarve:
Arstivisiit (eravastuvõtus, odav sõbrahind)– 60 €
Operatsioon (haigekassa ticket) – 13.90€
Analüüsid laboris (tuleb kirves, sest haigekassa kaudu ei saanud teha) – vaadates hinnakirja arvestame min 50€
Lisaks olen käinud 2 korda perearsti vastuvõtul, et saada 2 saatekirja, milledest kasutusse läks vaid 1.

rong see sòitis...

Tegin omale kruusi Earl Grey teed ja olen tànaseks postituseks valmis... Huvitaval kombel on Itaalias palju rohkem nàha Twiningsit kui Liptonit, minu màlu jàrgi oli Eestis vastupidi. Aga see selleks...

Tàna tuleb Naapolis otsad jàlle kokku tòmmata, sest nàdalavahetuseks minnakse taas kord pòhja. G -d ma enam enne homme òhtut ei nàegi. Niisiis, plaan on selline. Tàna òhtul tuleb mul omal jòul rongijaama saada. Natuke see mind hirmutab, sest rongijaama ùmbrus pole pàevaselgi ajal eriti meeldiv kant, mis siis veel vastu òòd. Minu rong vàljub 21.45 Torino suunas, mulle on eraldatud voodikoht kolmeses naistekajutis. Pileti hankisin mammalt eeskuju vòttes reisibùroost, kùsides kohe, kas neil sellele rongile mònda pakkumist on. Suisa 18€ ònnestus kokku hoida vòrreldes selle hinnaga, mis internetis vàljas (ja kust ma oleks ostnud). Hommikul kell pool kaheksa (mitte seitse ja pool nagu viimasel ajal kipub suust lipsama) ootab mamma mind Asti rongijaamas. Làhme korra kodunt làbi ja siis algab "operatsioon Neo". Minu ribidel ilutsev suur sùnnimàrk (neo it.k sùnnimàrk), mis on juba nii omaseks saanud (millegipàrast teisi hàirib), eemaldatakse. Nali naljaks, et kàekòrval viiakse kohale, kuid vàga mugav. Ei pea kliinikut otsima, ei pea nuputama kuidas ticket (jah, just nii nimetatakse, sisuliselt visiiditasu vist) makstakse. Mòelda, et alguses sain kòikide asjaajamistega tàitsa ùksi hakkama, samas meie rootslane ei tea neist midagi, sest kàis vaid mammaga kaasas kui oli vaja kuskile minna (ei saanud aru ka, mida aeti, sest keelt veel ei osanud).
Mamma nii usinalt viimasel ajal kòike organiseerinud ja meie eest usinalt hoolt kandnud, et otsustasime talle kingituse teha. Need, kingad, millede hind kuidagi allapoole ei làhe, vòtsin eile ikkagi àra. Talle ei òeldnud veel midagi, sest tahan ùllatust teha. Loodetavasti ei pannud vàrviga puusse ja ta on beezhiga rahul.

Eile òhtul sai kodus G-ga veel kord rongivàrk ùle arutatud:
- Kuule, kuidas sa jaama saad?
- Bussiga
- Kus see buss peatub? Jaama ees?
- Mitte pàris, seal ju see metroo ehitamine...
- àkki oleks ikkagi parem vòtta takso...Millal sa mòtlesid kodunt vàlja minna?
- No ma ei tea, nàiteks kell 9.
- Nii hilja! Kell 9 peaksid sa juba jaamas olema!
- Miks? ja siis jòlgun niisama seal ringi 45 min.
- Ei, làhed ootesaali. See on hàsti valgustatud ja seal on palju inimesi.... ja ùks asi veel, kui kelletki midagi kùsid, vaata, et oleks normaalsem inimene, kes asjast midagi teab ka.

Plaani teine osa. G lahkub tàna Naapolist veel enne mind. Homseks on ta organiseerinud omale komandeeringu Genovasse (e.k Genoa?). Lend on tal Milaanosse, kus vòtab kodunt oma auto ja pòrutab sellega homme hommikul edasi (ehk maksavad tòòreisi bensu ka :p). Tagasiteel "pòikab" Astist làbi ja korjab mu peale. G ise on sellise korralduse ùle ùlimalt uhke.

Ja nàdalavahetuse veedame koos Milaanos. Kòik on lihtsalt suurepàrane, kuid ùks seik on jàànud veel ebaselgeks. Millal ja kuidas ma Naapolisse tagasi saan?

uut meite kandis

Tàna olen olnud eriti asine. Pesin kaks masinatàit kraami ja osa olen pannud vàlja. Kuivab nagu niuhti selle sooja ja tuulega. See kàis kergelt, aga ootamas nùùd virn triikimist. :S
Vàljas on jàtkuvalt mònus ilm. Rahvas on vist segaduses ega tea, mida selga panna. Palju on veel nàha saapaid ja sulekaid. Kui ùks vòib olla kampsuni, jakiga ja sulekaga, siis samas kòrval mòni tuleb kampsuni vàel vastu. Ilmselt vastavalt igaùhe karastusastmele. Ja loomulikult tùdrukud nàitavad oma vatsakesi (talvel olid ka madalad pùksid ja lùhike jopp, aga vahelt vàljapaistvat pààsteròngast kattis villane alussàrk).

Tàna sai lòpuks ometi natuke end jòusaalis liigutatud (mitte selles kirikus, selles kontori làhedal). Koht on sama haledas stiilis nagu paljud muudki asutused siinkandis. Aga peaasi, et end liigutada saab. Sissesaamisel saab isegi hinnas kaubelda. Riietusruum on suht suur, dushshiruum samuti, maas on aga valged libedad kahhelkivid. Kui naiste hordid on màrjana korra ùle jalutanud, siis on suur tòenàosus kàntsa kàia. Kappe pole, igaùks jàtab oma kotid ja riided kus juhtub. Vààrtasjade jaoks on sheifid, aga tabalukk peab omal kaasas olema. Ma siis vedasin ranitsa koos kòigega jòusaali kaasa. Vaatasin, et mònel naisel oli kàekott kangi otsale riputatud.
Tàna oli valida kas isetegevuse vòi aeroobika vahel. Kokku on ùks suur ruum, mille keskel on poksiring. Seal ùleval on kolm esinejat ja naiskad all ùmberringi kaasa vehkimas. Huvitaval kombel kolmest eestegijast 2 olid mehed (siin kohtab neid palju sagedamini kui Eestis). Treeningkava paistis olevat hoogne ja pàris vòhmleajav. Vaadata oli ka mònus!
Ise proovisin pakutavaid atribuute teisel pool ruumi. Aeroobikamuusikast jài vàheks, sealne asjamees oli lisaks pannud màngima oma muusika. Tàielik mòll, midagi ei kuulnud. Osa masinaid on tàiesti muinasajast, nàiteks jalgrattad. Ebamugavad ja tàiesti mòttetu vàntamine. Hantlid ja kangid tuleks peale kasutamist panna tagasi (mida ùtlevad kòikjal peeglitel ja seintel olevad sildid), kui sellegipoolest tuleb sobivaid hantleid mòòda ruumi taga ajada. Vedelevad need tàpselt, kus juhtub. Aga peab ùtlema, et oma asjad saab siin tàiesti aetud, vàhemasti ma sain. Jàrgmine kord tahaks vaid midagi soojemat peale panna, sest konditsioneer huugab maksimaalsel jahedusel.
Ootasin natuke kui osa aeroobitsejaid oli lahkunud, et siis ise ka riideid vahetada. Naapoli naised paistavad olevad vàhem hàbelikud kui Milaano omad (kes enamus kimavad tavaliselt higistena koju, ùks proua kàis vetsus privaatsuses riietumas) ja muudkui lobisevad paljaste rindade vàel (on ka palju nàidata). Hàdaldasid seal, et kùlm on. Kui toodi soojapuhur, viskasid kohe vannilinad ùll ja siis olid ònnelikud, et bronhiiti ei saagi. Minu meelest oli temperatuur kùll sama nagu ennegi. Lobisema nad minust sinna maha jàidki.

Viimastel pàevadel olen meie kandis avastanud mòned uued muusikud. Paistab, et trummid ja muud lòòkriistad on IN. Siin-seal lùùakse trummi, kes ùksi, kes koos. A"gedaim uustulnuk olevat Rumeeniast. Iga pàev veab via Toledole suure pilli. Noh, klavessiini suurune. Nàeb vàlja nagu hiigelsuur kannel massiivsetel nikerdatud jalgadel (publikust ùks teadis òelda, et jalad lahtimonteeritavad). Màngitakse seda imeaparaati pulgakestega. Mees paistab tòeline virtuoos. Ega Naapolis kerge ole, pakkumine on suur ja tànavapublik juba oskab paremaid hinnata.
Eile, kui tast mòòdusin, oli ta koos ùhe viiuldajaga. Ei tea, kas musitseerisid koos vòi pidasid lihtsalt vòileiba mugides koos lòunat.

Ja mitte uudis, aga kellest ma pole veel kirjutanud, on kingapuhastaja. Mòned kuud tagasi rààgiti Rai3 hommikuprogrammis endistest ametitest k.a. shoeshine [šušai] (sada aastat tagasi ameerika sòduritelt òpitud sòna). Hàhh, pole midagi endine. See asjamees on alles tàies elujòus ja usinasti Umberto galerii juures ametis. Tuleb aga panna jalg puupakule ja làheb nùhkimiseks. Tòò kiire ja korralik. Huvitav palju selline teenus tànapàeval maksta vàiks?

Nojah... seda ùlestàhendust siin kirjutades, ònnestus mul kòrvetada pòhja garneeringuks mòeldud porgandid ja muuta kasutamiskòlbmatuks ùks pott. Kahjuks pole see esimene (ega kindlasti mitte viimane) kord, kui nii juhtus.

tàna pole mul kiiret

Korra nàgin telekas muusikavideot, mis mulle vàga meeldis. Tàna lòpuks leidsin ùles, kelle lugu on. Vàntasin vidot internetis mitu korda ja nùùd tahaks kohe plaati ka. :p
Kes tahab klippi vaadata: http://www.sandymuller.it/disco_eng.htm esitajaks Sandy Mùller.
Laul ùtleb, et tàna pole kiiret (it.k - non ho fretta; port.k. - nao tenho pressa). Nii ka minul polnud kiiret kuskile. Jalutasin linnas ringi, nautisin ilusat pàikesepaistelist ilma. Vahepeal pòikasin raamatupoodi uusi plaate kiikama. Taustaks màngis ùks teine mònus brasiillane - Rosa Passos plaat Amorosa. Kui Sandy on selline popim musa, siis Rosa on rahulikumas jazzistiilis.
Suurest entusiasmist làkisn kuulasin veel ùhte plaati. Rosalia de Souza Brasil Precisa Balancar 60-ndate stiilis. Ja internetis sobrades leidsin ùhe veel ùhe pàris huvitava esitaja - Bia.
Itaallastele brasiilia muusika meeldib ja raadios aeg-ajalt ka màngitakse. Pean ùtlema, et mulle meeldib ka. Peale tànast doosi tahaks kohe koju ka mònda plaati. Peab uurima, kas meie fornitore di fiducia saab selle "hankida"....

viimasest nàdalavahetusest

Kùll on imelik see itaalia ilm! Naapolis oli natuke jahedavòitu teisipàeval, siis andis kùlm vaikselt jàrele. Vesuuvi valge ots muutus taas tumedaks tagasi. Ja nàdalavahetuseks oli suisa pidu. Kohe nii soe, et pùhapàeval vòis olla òhema kampsuni vàel. Mnjah, samal ajal vaatasime telekast, kuidas Milaano uppus otses mòttes lume alla.
Mida me siis ette vòtsime. Reede òhtul kàisime minu soovil Nannella's kòhtu tàitmas (nàmma-nàmma-nàmma ning varem kirutud interjòòr ja làrm on muutunud tàiesti teisejàrguliseks) ja pàrast làksime kinno (neid ka meil siin kodu làhedal laias valikus. Vaatasime Match point'i).
Laupàeva hommikul mòtlesime olla eriti asjalikud ja sportlikud ning pakkisime kotid trenniriietega. G. vàitis, et tema kontori kòrval olevat 1 jòusaal. Tee peal baaris jòime klòmm kohvi ja... no tere hommikust! Jòusaal oli tàiesti kinni. hàhh!!! Marssisime sama targalt koju tagasi! Tegime mòned kiired toiduvarude tàiendamised, mugisime kòhud pastat tàis, nokkisime nina ning ootasime pàrastlòunat. Nimelt tahtsime shoppama minna, kuid seda saab teha vaid kella ùheni vòi siis uuesti neljast. Seekord sai ostetud hulgaliselt kraami ja kòik vaid meespoolele. Suurimaks ostuks oli uus talvejope, kuigi selle kevadise soojaga polnud enam pàris selge, milleks seda kasutatakse.
Kui pùhapàeva hommikul akna lahti tegin, polnud òhu vahet enam pea ùldse tunda. Meenutas kergelt miskit eesti varasuve taolist. Mònus! G. tahtis teha ùks hommikune jooks ja ma tahtsin niisama mòòda mereààrt jalutada. See oli pàeva parim mòte. Saime teada, et terve see ala oli hommikupoole liikluseks suletud ja naapollasi tàis. Kes jooksis, kes jalutas, kes niisama, kes lastega, kes koeraga, kes sòpradega... Melu kui palju! Vaadates seda lòbusat sebimist làks endalgi meel ròòmsaks. Merel oli nàha punt purjekaid, mis ei liikunud mitte ùks kriips, regatiks olid nad kahjuks valinud tàiesti vale pàeva, sest suisa ebatavaliselt polnud tunda tuulekestki. Ja jàrjekordselt oli mul kahju, kuna olin jàtnud fotoka koju. Tagasiteel kuulasin Palazzo Reale ees noortegruppi trummidega ja nòksutasin jalga.
Pàrastlòunal kolasime veel nats kodukandis ja kàisime jàlle kinos (Mùnchen). Natuke ùritasin kududa ka, aga sellest saab lugeda teisest blogist.
Kokkuvòttes rahulik ja mònus nàdalavahetus. Ja Naapolis polegi nii paha.

hilbundusest

Nii ma siin siis jàlle istun pikad pàevad ùksi kodus ja millegipàrast selline staatus vàga ei inspireerigi midagi tegema. Vahest ikka pingutan ja ajan end pùsti, et teha kasvòi ùks tiir vàljas.
Eile uurisin natuke poode ja seal olevaid allahindlusi. Vist on Naapolis rebimine kòvam, sest siis làks osturalli lahti juba aasta kolmandast pàevast (oli ka nàha juba peale jòule), kui Milaanos alles kùmnendast.
Mamma kàis siinolles imetlemas kevadkingi. Kuid hind oli niivòrd soolane, et rahakoti rauad ei avanenud. Ootasime, et ehk lasevad hinna allapoole. Kàisin ma ikka sellest poest mòòda, aga pidevalt oli nii kinni kui veel olla sai. Eile lòpuks sain pihta, kui pealelòunat kella viiest avati. Pettumus kui suur! Ei mingit alet! Sees istus vaid igavlev meesmùùja. Ahh, hoidke omale oma kingad!
Kunagi aastad tagasi oli minu garderoobis must ajastu. Pikkamisi làks see masendus aga ùle ja hakkasin uuesti vàrve tahtma. Lubasin, et nùùd tahan vàhe ròòmsamaid riideid. Kuni siis sel aastavahetus oli tàielik draama. Valisin oma meelest viisaka komplekti vàlja, mis oleks ka mugav koduses miljòòs. Enne selgapanemist kùsisin veel ùle, et kas nii sobib. Jah. Ja kui siis autosse istusin, teatati, et aastavahetus on ikkagi pidulik sùndmus ja tu non sei elegante neanche un pò (sa pole karvavòrdki elegantne) . Vot siis viskas mul kùll maksa ùle kopsu. Krt, kohe ei vòinud siis òelda và. Spets ju kùsisin, kas on ikka ok. Ja kui siis kùsisin, et mis on tema meelest see elegante. Vastuseks sain:"Must. Vòi siis vàhemalt seelikki." Aga kusjuures mehed siia kategooriasse ei kuulu, neil on lubatud vàhe lòdvemalt asja vòtta (ma olingi orienteerunud tema pùkste ja kampsuni jàrgi).
Igatahes, et selliseid nòmedaid ùleelamisi edaspidi vàltida, ostsin eile omale viisaka komplekti. Tàitsa nagu mulle valatud. Must ilma varrukateta lihtne kleidike, millel peal peenike vòò. Ja sinna peale samast kangast jakike. Must naturalmente. Kòik on vàga tip-top, aga vot kui korraga selga panen, on tunne nagu hakkaks matustele minema. Meespoolel hakkasid aga selle ostu peale kòrvad liikuma ning oli ùlimalt rahul. No lòpuks ometi! Ja "kodurahu" maksis kokku vaid 69 eurot.
Veel leidsin omale talviseks ajaks velvetpùksid. Just sellised nagu tahtsin.
Sellega ka minu eilne shoppamine lòppes. Jah, olen suht lùhikese maa jooksja. Ostumaratonil ei pea ma kaua vastu...

lisa eelmisele

Eile Naapolisse tulles avastasin veel ùhe reegli ja mòned sònad. Reegel: nime lòpus olevat s-tàhte ei hààldata N: [makdonald] [neipl]. Lisaks pakuti lennu ajal vàike [snek].

Kui ma eile entusiastlikult valgustasin veel ùhte isikut oma suurepàrasest vaimukast ùlestàhendusest, selgus, et ei teinudki eriti nalja. Kui siis julgesin òelda, et itaallased on nònda hellakesed, et kriitikat ùldse ei kannata, kuulsin pikalt, kuidas prantslased on veel natsionalistlikumad. Aga mis sellel ùhe mònusa iroonilise naljaga pistmist? Kòige lòpuks pandi kòva punkt: "Mitu korda oled sa oma blogis kirjutanud itaalia keelest? Selle asemel, et oma aega raisata mingite tobeduste peale, vòiksid oma itaalia keelt parendada." Vot nii.
ùks pàev kirjutan ehk kunagi siis sùvendatult itaalia keelest ka. Aga tàpsemalt mida, selle jàtan hàrrale ùtlemata ;) [jàrgneb kuratlik naer]

english alla italiana

Itaallased armastavad kangesti kasutada inglisekeelseid sõnu, oskamata neid isegi kirjutada või hääldada. Nagu see partnership'i lugu. Justkui oleks tegemist mingi täiesti teise keelega- english alla italiana. Muidugi võib seda ka võtta kui ajugümnastikat. Et kirjapilti ei vaata ja siis katsud ära arvata, mis sõnaga on tegu.
Üks esimesi kokkupuuteid selle keelega oli siis, kui tahtsin baarist võileiba, millel oli nimeks toast. Küsisin, aga keegi ei saanud aru. Küsisin uuesti, ei midagi. Lõpuks näitasin näpuga.

Mõtlesin, et paneks kirja....Niisiis, esimesed, mis kohe nii umbropsu meelde tulevad, hiljem saab kollektsiooni täiendada:
[tost] - toast
[blutut] - bluetooth
[britrait] - breeth right
[forfor] - for four (Smart neljale)
[ledanter] - l' head hunter
[epi olideis] - happy holidays
[cleb] - club
[serf] - surf

hääldusreeglitest:
* pikad vokaalid hääldada ühekordselt, näiteks [ship] võib olla nii ship, kui ka sheep.
* kohtades, kus peaks olema meie mõistes täppidega häälik, muuta e-ks, näiteks [bed] = bad või bed.
* th (keel hammaste vahel) muuta lihtsustamiseks t-ks
* h-täht jätta hääldamata
* kui hääldust ei tea, siis võib ka lugeda nii nagu on kirjas

lennata või mitte lennata

Täna tahtsin lennata, aga ei saanud. Tegelikult, mis ma nüüd niiväga tahtsin, Milaanos hea küll olla. Igavene segane värk, kord lubatakse streiki ja siis lükatakse edasi. Ja hommikul avastad äkitsi, et said tünga. Aprill, aprill, streiki pole, aga lende ka pole. Rahulik nagu ma olen, mõtlesin natuke, ei viitsinud isegi lennujaamani end vedada, et siis kohalikega koos sõnasõda ja võitlust pidada. Helistasin ja küsisin, mida nad minu piletiga teha saavad. Homme tuleb uus katse...

Saint Lucia

Saint Lucia – nii on nimeks saarel, kus olin viimase nàdala. Uhelt poolt uhub saart Atlandi ookean ja teiselt poolt Kariibi meri. Kaardilt vaadates saarte riburada keskel, naabriteks pòhjas Martinique ja lòunas Saint Vincent ja Grenadine. S lucia on ùks tuulepealsetest saartest (ingl.k windward, it.k sottoventi), kus temperatuur on stabiilselt paras ja kuhu orkaanidsatuvad vàga harva. Nime on saar saanud pùha Lucia jàrgi, sest just 13.detsembril 1502 pani Kolumbus siin jala maha. Selle tàhtsa mehe jàrgi oli nimetatud ka pealinna Castries (kus elab 1/3 rahvastikust, kokku riigis 150000) peaplats, mis siiski nimetati ùmber Nobeli auhinna saanud kirjaniku (loomulikult ùks kohalikest) jàrgi ja kannab nùùdseks nime Derek Walcott Square.
Saare keskosas asuvad vihmametsad, mida ùmbritsevad hulgalised banaaniistandused. Tegemist on tòelise banaanivabariigiga, sest just need viljad on kohalike peamiseks sissetulekuks.
Minevikust veel niipalju, et iglased ja prantsalsed kaklesid aastasadu selle maatùkikese pàrast, omanik vahetus selle aja jokksul 14 korda, kuni lòpuks jàid siiski peale inglased. Kuigi 1979.aastast on St. Lucia iseseisev riik, on ta siiski osa briti commonwealth’ist. Ühe kohaliku taksojuhi arvates oleksid kohalikud rohkem rahul prantslastega, pòhjuseks tòi ta brittide palju keerukamad ja piiratumad immigreerumisreeglid.
Loogiliselt on kohalikuks ametlikuks keeleks inglise, kuigi omavahel vesteldakse…

Vana aasta lòpu ùlevaade

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olime mamma meile Naapolisse külla kutsunud. Ja seee oli täitsa minu idee. Noh, et teised astikad plaanisid jõule Rootsis ja mida see mamma üksi ikka oleks teinud. Meil ka nii lihtsam, sest G. pidi tööl käima ning me poleks saanud kogu seda aega koos veeta. Mõeldud-tehtud. Mõned tundsid mulle kaasa, kuid ma ei saanud aru miks.
Mida me siis koos ette võtsime? Esiteks on minu unevajadus tunduvalt suurem, seega ma magasin enamasti umbes nii kümneni, kui vaid lasti. Mõnel korral olin viksim ka ja ajasin juba varem kargud alla. Mamma, unetu nagu ta meil on, ei mallanud nii kaua käed rüpes oodata. Selleks ajaks oli ta tavaliselt juba midagi kasulikku ette võtnud nagu näiteks triikimine või põrandapesu(muideks kohale jõudes, kui ta kohvri avas, nägin kõige peal kummikindaid, seega oskasin midagi taolist juba oodata) . Siis läksime koos välja. Pidevalt tuli mõelda sellele, mida süüa ja kas selleks on vajalik materjal olemas või seda tuleb osta. Enne jõule oli veel kingimure, sest ees ootas pidu suure hulga sugulastega, keda oli kõiki vaja meeles pidada. Esimesed päevad nii otsa saidki.
Jõuludeks oli meil renditud [forfor] ehk siis Smart for 4. Kodu juurest sõitsime taksoga lennujaama, sealt edasi selle pisikese aparaadiga Cosenzani. Jah, sugulasi on palju. Kusjuures tegemist on väiksema poole sugulastega. Et siis mammal on 2 õde, neil kahepeale 6 last (abikaasadega v.a 1) ja 8 lapselast. Ma olin enne omale juba ilusa nimedega sugupuu joonistanud. Peaks ülema, et nimede meeldejätmine on tunduvalt lihtsam, kui oled inimesi juba isiklikult kohanud. Palju inimesi ja palju süüa ja palju melu.
Need zii (tädi mehega), kelle juures me ööbisime elavad suures, kui tühjaksjäänud korteris. Meie (kuhu meid magama pandi) osa kasutati suures osas hoiuruumidena ja seal polnud isegi mitte kütet olemas. Ühes ruumis oli pesuvärk ja koli, teises söögisahver, milles oli 2 külmkappi ja kastide viisi juur- ja puuvilju. Oli näha, et nad on hästi varustatud. Ja seda tänu ühele väimehele, kes on kardioloog ja kellele tuuakse tihtipeale tasu natuuras. Igastahes nälga siin maja ei nähta ja toidetud saaavad kõik. Seda viimast sai palju harrastatud... lambaliha, seened, pasta brokkoliga, puuviljad, bianchetti (vastsündinud kalakesed), kohalikud jõuluküpsetised (araabia päritolu, friteeritud ja mees keerutatud, nimesid ei mäleta) jne jne
Kokkuvõttes oli tore ettevõtmine ja toredad inimesed. Me olime rahul ja teised ka. Mulle öeldi, et tavaliselt nii palju selles majas koos ei oldagi, kõik vaid meie auks.
Järgmised päevad taas argipäeva rüpes. Vaikselt hakkasin aru saama, mis inimene on see meie mamma. Suitsetab ta palju rohkem kui ma eales oskasin arvata. Mitte mõni sigarett päevas, nagu ta väidab, vaid vähemalt pakk. Meie minu meelest päris soe elamine osutus tema meelest külmaks, samas oli ta ise väikese aja tagant taas avatud aknal tossamas. Poleks uskunud, kuid suitsetamisest kasvas suur pahandus. Pidevalt oli toas suitsuhais, ja samal põhjusel tekkisid ägedad ütlemised ema ja poja vahel. Minu oli seda piinlikum seda kõike kuulda. Parata pole midagi, tegemist siiski teise generatsiooniga ja teiste arusaamadega ning ümber ei muuda enam midagi. Katsume üle elada.
Minu jaoks uudisena olid sellised probleemid: millal midagi koristada ja kuidas seda teha, mida millal süüa ja ostmise/kokkamise peale kuluv aeg; soe ja tuuline naapoli ilm, mis langes kategooriasse schifoso ja seda sagedaste hoovihmakeste pärast (paaniline hirm juuste lokkitõmbumise pärast)... Sain teada, et mammale meeldib lobiseda, samas tihti ei malda ta teiste juttu kuulata kui teema teda ei huvita. Televiisorit vaatab ta suhteliselt vähe. Loeb vahest ajakirju, kuid raamatud teda ei huvita. Internetindusest ei tea ta midagi. Tema lemmiktegevusteks on kodus koristamine ja kokkamine, ta tunneb ennast kasulikuna kui saab midagi sellist teha (ojaa, aga palun :p). Kokkuvõtlikult võib öelda, et oleme erinevad nagu öö ja päev ja ma tundsin end pigem külalisena omas kodus. Ühine on arvamus vaid, et me ei tahaks koos elada (vaatamata sellele torele külaskäigule). Ja isegi pärast sellist üritust olen siiski arvamusel, et mamma on ikkagi üks tore ja hea inimene.

Paar huvitavat momenti.
*Olin üritanud natuke kodu kaunistada ja jõulumeelolu luua. Diivanilauale olin pannud punasekirju päkapikkudega laualina. Suures toas rippus paar kallistavaid päkapikke. Köögiaknale olin kleepinud lumehelbeid. Tuli mamma, vaatas ringi ja arvas, et tuleks natuke jõulumeelolu luua. Veidi aja pärast tuli oma toast tagasi pisikese hõbedase presepega, tõstis linikul oleva kommikausi laua äärele ning asetas presepe liniku keskele. "Noh, nüüd on vähemalt midagigi."
* Heegeldamine, mis minu jaoks on osa mõnusast olengust, on mamma jaoks keeruline tegevus. Nii ühel õhtul kui teleka ees näppudel käia lasin. "Aitab juba küll tänaseks, juba hilja õhtu käes". Naljakas, ennevanasti just näputööd ajatäiteks tehtigi õhtuti. Järgmisel päeval aga: "Kuule, aga millal sa mu salli valmis teed. Aeg hakkab juba otsa saama."
* Rääkisin, et Milanos müüakse toorpiima st. mis on pudelisse pandud ilma pastöriseerimata. Ise eelistan just seda piima, sest siis on naturaalsed kasulikud bakterid kõik alles. Mamma vastas: "See tuleks kindlasti ise kodus läbi keeta. Muidu on baktereid täis. Pastöriseerimine on ikkagi sajandi tähtsaim avastus."

Ahjaa. Aasta lõpul oli meil veel üks ärev teema. Nimelt kui reisi jaoks hangiti minule kauge maa ministeeriumist paber, et mul lubatakse ühekordselt jaanuaris riiki siseneda, siis G. pass vajas ka pikendust. Tavaliselt tuleb seda teha selles linnas, kus resideerud. antud juhul siis Milanos. Juba saab ka pikendada mujal, kuid siis peab ootama luba. Igastahes oli pass viidud Naapoli vastavasse ametkonda ja oodati ärevalt vastust Milanost. Kes lugu kuulsid, olid kõik väga pessimistlikud. Ei ole võimalik nädalaga! Kui Milanos, siis võib olla selle ajaga isegi saaks. Kuid Naapolist... Vaevalt küll! Kuu aega läheb selliste asjajamistega. G. käis iga päev uurimas, kas on juba midagi uut. Ja iga kord sai järjest suurema ülemuse jutule. Kuni kõige kõrgemani välja. Kel ikka väga vaja (G. oli öelnud, et tegemist osaliselt tööreisiga), see ka saab. Kujutage ette. imede ime, aasta viimasel päeval oli tal pass käes. Hurrraa! Ma ei peagi üksi minema.

Aastavahetus? Järjekordne söömaorgia. Seekord Torinos. Parem ei hakkagi nimetama, mida kõike anti... jääkski siia... igastahes peale antipastisid olin ma juba kurguni peenemat kraami täis ja ülejäänu kaldus olema rohkem piin kui mõnu. Aga näe, ellu jäin!