hommik

Hommikuti pole mul tavaliselt kuskile kiiret. Pòònan rahulikult kuniks und jàtkub. Pole ka kedagi kantseldamist ootamas, tolmurulle vòib hiljem ka korjata. G on ka suur mees ja saab vabalt hommikuti ise hakkama. Mind ei sega isegi màngiv raadio, solisev vesi, kuidas ta kapist omale sàrki-lipsu-ùlikonda valib, kuidas ta omale kòògis hommikueinet valmistab ja lòpuks vòtmete kòlina saatel uksest vàljub. Enne on aga ùks kindel, korra tuleb ta veel voodi juurde, et saaksin unesegasena tal ùmber kinni haarata ning hea pàeva musi pòsele latsatada. Vahest juhtub ka, et mul làheb uni pàris àra vòi vaja korraks pùsti tòusta ja asja ajada. Kord ùhel neist hommikutest ajasin end pùsti ja suundusin susside sahisedes ja oma ruudulises punases flanellpidzaamas unisena poolpilukil silmadega kòògi poole, et juua klaas vett. Kòògis olev lipsus isik piidles mind pikalt ja kostis: "Sa nàed tàna hommikul kuidagi blondim vàlja kui tavaliselt."