òhus on tunda puhkuse-eelset àrevust.
Tàna veel rabasin ùhed pàevitusriided juurde (òige aeg ostmiseks ;) kòik on -50%) ja riidetùki ùmber kere sidumiseks (kuidas on eesti keles pareo?). Bikiinide sildil on vaid vene keeles kirjutatud Kupalnik bikini zhenskii, teised saavad ùtlematagi aru, milleks kasutatakse :D Homme tulevad veel kùlalised ja teeme ùhe kohaliku lòpuspurdi enne puhkust (rohkem G puhkus). Esmaspàeval vòtan ette rongisòitu Milaano poole, G-l on viimane tòòpàev ja tuleb òhtul lennukiga jàrgi. Esmaspàeva òhtul làheb suuremaks pakkimiseks. Teisipàeval start!
Mis ma ikka keerutan, kàin vàlja, kuhu minek. :p :p :p
Mehhiko! Kaheks nàdalaks! Loodame, et orkaane sel ajal ei teki. Ptùi-ptùi-ptùi.
Siis vahepeal Milaanosse, mòni pàev aega pesu pesta ja siis... Eesti! Minul sel aastal juba kolmas minek, aga G pole jalga Eestimaa pinnale saanud 2 aastat. Sellest ajast peale, kui ma kolisin.
Kòik see tàhendab ùhtekokku, et te peate saama septembrini hakkama ilma minuta ja mina pean hakkama saama ilma arvuti ja internetita.
Kohtumiseni! :)
Thursday, August 03, 2006
Tuntud ja tundmatu
Tàna hommikul àrkasin rahulolevana. Unenàod olid tàpselt sellised nagu pidid olema, kòik làks nagu pidigi minema (poliitiliselt korrektsed..hehe). Mis sisuks olid, seda ma tòesti enam ei màleta. Aga tunne oli hea ja rahulik.
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...
Wednesday, August 02, 2006
Intiimne
Olen aru saanud, et minul (eestlastel?) ja itaallastel on sònast "intiimne" vàgagi erinev arusaam. Itaallased armastavad kasutada seda sòna nii mòneski kontektis.
Detergente/Sapone intimo - Intiimpesuvahend/-seep
Biancheria intima - aluspesu
Kòlab tàiesti tavapàraselt.
Confessione intimo .. siin jààn juba tòlkimisega jànni. Et mis tàhtis ùlestunnistus see nùùd on. Millega too tegelane hakkama sai (uudistes oli selline teema)? Tuleb vàlja, et vaesel vennikesel oli vàhk. Kuigi jah, kes sellisest ebaònnest ikka vàga kuulutada tahab.
Vaikselt hakkab koitma, et itaalia intiimne vist ikka polegi niivàga intiimne vàrk. Sama moodi nagu telekas nàidatavad seksikates riietes naised, kes end igal vòimalusel eksponeerivad kuni alastikalendriteni vàlja ja siis kòige tippu tunnistavad mònes teleintervjuus, et tegelikult on nad vàga tagasihoidlikud ja hàbelikud (Sono molto timida).
Amici intimi. Intiimsòbrad??? Tundub nagu oleks tegmist armukestega. Aga ei. Lihtsalt nii nimetatakse vàga làhedasi sòpru. Selliseid pàris-sòpru, kellele vòib oma isklikke muresid usaldada (samas sòbraks nimetatakse pea igat tere-tuttavat). Vot minu keel ei paindu seda vàljendit kasutama. Pigem ùtleks amici stretti.
No ja siis kui minu meelest on tegemist intiimse st. vàga isikliku teemaga, siis... Nàiteks mul on pàevad ja mul kòht valutab. Piisab vaid seda G-le mainida. Ja kui me juhtume kellegagi kokku saama vòi on kutsutud kùlalised, siis ta kuulutab kogu seltskonnale kòva hààlega:"S pole tàna eriti vormis, tal on mentruatsioon." Tunnen, kuidas làhen nàost tulipunaseks ja tahaks hàbi pàrast maa alla vajuda. Selge, jàrgmine kord katsun (intiim)info igaks juhuks vaid endale hoida.
àkki on hoopis nii, et meie kasutame vòòrsònu erinevas kontekstis? Ja sellest ka sònadest erinev arusaam?
Vaatame kohe, mida ùtleb itaalia-eesti sònaraamat.
intimità - làhedus
intimo - làhedane; làhim
Vaat sulle pirukat! Làhim seep :D. Làhim pesu. Nokk kinni, saba lahti.
Igaks juhuks kontrollin òigekeelsussònaraamatust ka:
in.tiim+, in.tiimne <11:> väga lähedane, usalduslik, puhtisiklik; seksuaalne; südamlik, hell; rahulik, hubane. ▪ Intiimne luule, valgus. Intiim+asi, +elu, +pesu, +suhe = +vahekord, +teenus euf prostituudi teenus.
Egas siin muu nòu ei aitagi, kui kòrvad lahti hoida ja aru saada, mismoodi mis juhtudel mingeid sònu kasutatakse. Ja seda mitte vaid intiimsuse puhul. Ja kasutada kummaski keeles ikka omamoodi.
Detergente/Sapone intimo - Intiimpesuvahend/-seep
Biancheria intima - aluspesu
Kòlab tàiesti tavapàraselt.
Confessione intimo .. siin jààn juba tòlkimisega jànni. Et mis tàhtis ùlestunnistus see nùùd on. Millega too tegelane hakkama sai (uudistes oli selline teema)? Tuleb vàlja, et vaesel vennikesel oli vàhk. Kuigi jah, kes sellisest ebaònnest ikka vàga kuulutada tahab.
Vaikselt hakkab koitma, et itaalia intiimne vist ikka polegi niivàga intiimne vàrk. Sama moodi nagu telekas nàidatavad seksikates riietes naised, kes end igal vòimalusel eksponeerivad kuni alastikalendriteni vàlja ja siis kòige tippu tunnistavad mònes teleintervjuus, et tegelikult on nad vàga tagasihoidlikud ja hàbelikud (Sono molto timida).
Amici intimi. Intiimsòbrad??? Tundub nagu oleks tegmist armukestega. Aga ei. Lihtsalt nii nimetatakse vàga làhedasi sòpru. Selliseid pàris-sòpru, kellele vòib oma isklikke muresid usaldada (samas sòbraks nimetatakse pea igat tere-tuttavat). Vot minu keel ei paindu seda vàljendit kasutama. Pigem ùtleks amici stretti.
No ja siis kui minu meelest on tegemist intiimse st. vàga isikliku teemaga, siis... Nàiteks mul on pàevad ja mul kòht valutab. Piisab vaid seda G-le mainida. Ja kui me juhtume kellegagi kokku saama vòi on kutsutud kùlalised, siis ta kuulutab kogu seltskonnale kòva hààlega:"S pole tàna eriti vormis, tal on mentruatsioon." Tunnen, kuidas làhen nàost tulipunaseks ja tahaks hàbi pàrast maa alla vajuda. Selge, jàrgmine kord katsun (intiim)info igaks juhuks vaid endale hoida.
àkki on hoopis nii, et meie kasutame vòòrsònu erinevas kontekstis? Ja sellest ka sònadest erinev arusaam?
Vaatame kohe, mida ùtleb itaalia-eesti sònaraamat.
intimità - làhedus
intimo - làhedane; làhim
Vaat sulle pirukat! Làhim seep :D. Làhim pesu. Nokk kinni, saba lahti.
Igaks juhuks kontrollin òigekeelsussònaraamatust ka:
in.tiim+, in.tiimne <11:> väga lähedane, usalduslik, puhtisiklik; seksuaalne; südamlik, hell; rahulik, hubane. ▪ Intiimne luule, valgus. Intiim+asi, +elu, +pesu, +suhe = +vahekord, +teenus euf prostituudi teenus.
Egas siin muu nòu ei aitagi, kui kòrvad lahti hoida ja aru saada, mismoodi mis juhtudel mingeid sònu kasutatakse. Ja seda mitte vaid intiimsuse puhul. Ja kasutada kummaski keeles ikka omamoodi.
Monday, July 31, 2006
Suveniir Acciarolist
Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda... 
Parmenide
"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.
Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.
Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.
Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!
Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.
Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.
Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.
Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.
Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.
Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.
Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.
Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!
Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.
Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.
Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.
Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.
Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.
Thursday, July 27, 2006
Arvamismàng
Poes kàies vòib màngida arvamismàngu. Nimelt tuleb àra arvata, millised Itaalias mùùdavad tootenimed vastavad Eestis mùùdavatele. Vòi vastupidi. Nàiteks mòned:
Mister Proper - Mistro Lindus
Tide - Dash
Alldays (Always?) - Lines
Libresse - Nuvenia
Schwarzkopf - Testanera
Blend a Med - Blend a Dent
Perwoll - Perlana
Bold - Bolt
jne. jne.
Ega siis kòike saa ka kohe vàlja laduda, midagi peab teistele ka arvamiseks jààma ;)
Pilt ei taha kuidagi siia teistpidi saada. Vaadake siis viltu.
Koduùlesanne
Mulle on antud kodune ùlesanne. Pean midagi otsima, organiseerima tulevaks nàdalavahetuseks. Mis ongi tegelikult juba homsest. Viimane vaba Naapoli nàdalavahetus enne pikemat ja kaugemat puhkust, seega tahame selle hàsti sisustada. Loomulikult pole G-l aega mòòda netti kaevata, nii ongi see osa minu teha.
Mòte on sàttida end sisse mònes agriturismo's ja pàeval mere ààres vedeleda. Ja natuke vòiks midagi muud ka vaadata olla.
Kaalumisele làhevad jàrgmised paigad:
a) ùlevalpool Naapolit
Sperlonga
Gaeta
b) allpool Naapolit
Ascea
Palinuro
Pisciotta
Hetkel ei ùtle mulle need nimed veel midagi...
Mòte on sàttida end sisse mònes agriturismo's ja pàeval mere ààres vedeleda. Ja natuke vòiks midagi muud ka vaadata olla.
Kaalumisele làhevad jàrgmised paigad:
a) ùlevalpool Naapolit
Sperlonga
Gaeta
b) allpool Naapolit
Ascea
Palinuro
Pisciotta
Hetkel ei ùtle mulle need nimed veel midagi...
Tuesday, July 25, 2006
Diamante bis
Hommikune meri on vòrratu.
Hiljem rand tàitub...
Diamante vanalinn on seal ùleval.
Autoportree.
Isegi alla kahesed saavad aru, et vees on mònus.
Monday, July 24, 2006
Diamante
Sel nàdalavahetus pòrutasime rongiga mere ààrde. Eks ole làhemal ka, aga seal mammal pesa ja oli juba innuga meid ootamas.
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).
Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.
Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p
Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.
Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!
Pean ùtlema, et olime viimaste, kòige palavamateks tituleeritud pàevade ajal maailma kòige òigemas kohas. Vaatamata juba varahommikust làrmavatele (Naapolist siia suvitama tulnud) naabritele (naersime, et aknast on teater :D).
Parim suvitusrezhiim:
àratus - vòimalikult vara
mere ààrde - kohe kui àrganud, sest siis pole palav ja rahvast pole ka ja meri on puhas ja vàrske. Rahvas hakkab kohale vajuma alles kella kùmnest, unekotid ei tule enne 11-st. Kella 12st on òhk juba liiga palav ja pàike liiga tugev minu jaoks. Muideks pàikesekaitsefaktor 15 (high) pole sugugi liiga palju.
Lòunatada on paras pool ùks.
Pàrast seda on hea istuda kuskil varjus ja peesitada, lugeda raamatuid/ajakirju ja teha vàike uinak.
Pealelòunal (nii viiest) vòib teha mònes varjulisemas ja/vòi tuulisemas kohas vàike jalutuskàik ja sùùa nàiteks ùhe jààtise vòi granita.
òhtul vòib teha mida hing igatseb, sest lòpuks ometi on taas òhk jahedam ja on mida hingata.
Kòik oli suurepàrane, ainult tagasisòit regionaalrongiga oli liiiiiiga pikk.
Vaatasime usinalt aknast vàlja ja peilisime Naapolile làhemaid ilusaid rannaààri ka. :p
Mis on Diamantes huvitavat?
Diamante on ùks Kalaabrias asuv paese. Naapoli poolt kaugeim koht, kuhu naapollased suvitama tulevad. Kaugemale nad enam minna ei taha.
Diamantes on ilus pikk rannaààr. Làhedal keset merd on vaala meenutav vàikesaar. Rand on vahelduva eduga suuremate ja vàiksemate kividega, vahele kohati liiva ka. Meri làheb otsejoones sùgavaks, 5 meetrit rannast ja juba kaelani (minul, mònel juba varem).
Piki mereààrt on 2 patseerimise kohta, ùks kohe ranna ààres ja teine ùleval "vanalinnas". Vanlinnas suurimaks vaatamisvààrsused on Murales, viimaseid neist on maalitud majaseintele sel suvel.
Maiasmokkadele soovitaks kòike, mis sisaldab cedrot (kùlmad magusad - granita, tartufo, gelato) ja hommikuks kohvi kòrvale cornettod, mis on palju tihkemad kui mujal ( mitte seest tùhjad, saavad hommikul vàga kiiresti otsa). Cedro on sidrunist suurem ja mòrkjam tsitruseline, eesti keeles vist ongi nimeks tal tsitrusvili.
Diamante rongijaamas on silt: Do not across the ralines ilway!
Friday, July 21, 2006
sòltlane
"Tere! Minu nimi on Sirkus ja ma olen kofeiinisòltlane."
Ja kuidas ma sellisele jàreldusele jòudsin? Oli see eelmine nàdal kui Milaano kodus sai otsa kofeiiniga kohvipulber ja oli vaid jàànud ilma kofeiinita. Mis seal vahet, maitse ikka sama, mòtlesin.
Esimene pàev ilma kofeiinita. Tundsin kuidas hakkas vaikselt tulema peavalu. Tuikamine ei tahtnud kuidagi ùle minna. Kahtlustasin kùll òòsel sisse jàànud konditsioneeri (kùlm hakkas isegi) ja kanget turja (jòusaalis jài kàimata). Lòpuks enam ei jaksanud olla ning vòtsin pool Momenti.
Teine pàev. Hommik oli enam-vàhem. Siis hakkas jàlle pea tuikama. Manustasin oma loodusliku apteegi ravumeid. Nagu hakkas kergem. Kuid ajutiselt.
Kuni siis pealelòunal sai linnas ùks korralik lonks kohvi manustatud. Ja nagu imevàel kadus ka peavalu.
Vot nii on lood. Mis seal siis ikka. Ja nagu òige sòltlane ikka, olen ikka jàrjest kangemat kohvi hakanud hindama. :D
Ja kuidas ma sellisele jàreldusele jòudsin? Oli see eelmine nàdal kui Milaano kodus sai otsa kofeiiniga kohvipulber ja oli vaid jàànud ilma kofeiinita. Mis seal vahet, maitse ikka sama, mòtlesin.
Esimene pàev ilma kofeiinita. Tundsin kuidas hakkas vaikselt tulema peavalu. Tuikamine ei tahtnud kuidagi ùle minna. Kahtlustasin kùll òòsel sisse jàànud konditsioneeri (kùlm hakkas isegi) ja kanget turja (jòusaalis jài kàimata). Lòpuks enam ei jaksanud olla ning vòtsin pool Momenti.
Teine pàev. Hommik oli enam-vàhem. Siis hakkas jàlle pea tuikama. Manustasin oma loodusliku apteegi ravumeid. Nagu hakkas kergem. Kuid ajutiselt.
Kuni siis pealelòunal sai linnas ùks korralik lonks kohvi manustatud. Ja nagu imevàel kadus ka peavalu.
Vot nii on lood. Mis seal siis ikka. Ja nagu òige sòltlane ikka, olen ikka jàrjest kangemat kohvi hakanud hindama. :D
Wednesday, July 19, 2006
jalgratas on juba leiutatud
Mingi aeg tagasi hakkasin koguma itaaliapàraseid inglisme. Sest ilma neid teadmata ei saa teised sinust aru vòi ei saa sina teistest aru. Jah, see kunagine teema english alla italiana.
Nùùd tuleb vàlja, et ma polegi esimene. Keegi on selle avastanud juba aastaid tagasi, kusjuures itaallane ja lausa terve(d) raamatu(d) kirjutanud. Selle mehe nimeks on Beppe Severgnini ja raamatu (mida ma hetkel usinasti loen) nimeks on L'inglese. Nuove lezioni semiserie. (Inglise keel. Uued pootòsised òppetùkid). See mees kùll tùùpiline itaallane pole, sest enne pole ma veel nii iroonilist enesekriitikat siin maal kohanud. Tàitsa eesti maitse kohe, ùtleks.
Igastahes vàga vaimukalt kirjutatud ja eile rongis pidin naerukrambid saama. Lugesin nàiteks, kuidas keegi tahtis oma hilbupoele tàhtsa nime anda ja selleks sai Top One. Rahvas on aga keeleoskamatu ja rahva suus on poe nimeks hoopis Topone (Suur hiir). No kas pole naljakas.
Vòi kui ùks itaalia proua tahtis arsti juurde minna ja ùtles, et tal vaja Racket maksta. Tegelikult on selle tasu nimi hoopis Ticket. Vòi...
Ja terve raamat on samas vaimus. Muideks puutumata pole jàànud ka eestlased.
Lisaks muhedale lugemisele on raamat ka pàààris òpetlik.
Nùùd tuleb vàlja, et ma polegi esimene. Keegi on selle avastanud juba aastaid tagasi, kusjuures itaallane ja lausa terve(d) raamatu(d) kirjutanud. Selle mehe nimeks on Beppe Severgnini ja raamatu (mida ma hetkel usinasti loen) nimeks on L'inglese. Nuove lezioni semiserie. (Inglise keel. Uued pootòsised òppetùkid). See mees kùll tùùpiline itaallane pole, sest enne pole ma veel nii iroonilist enesekriitikat siin maal kohanud. Tàitsa eesti maitse kohe, ùtleks.
Igastahes vàga vaimukalt kirjutatud ja eile rongis pidin naerukrambid saama. Lugesin nàiteks, kuidas keegi tahtis oma hilbupoele tàhtsa nime anda ja selleks sai Top One. Rahvas on aga keeleoskamatu ja rahva suus on poe nimeks hoopis Topone (Suur hiir). No kas pole naljakas.
Vòi kui ùks itaalia proua tahtis arsti juurde minna ja ùtles, et tal vaja Racket maksta. Tegelikult on selle tasu nimi hoopis Ticket. Vòi...
Ja terve raamat on samas vaimus. Muideks puutumata pole jàànud ka eestlased.
Lisaks muhedale lugemisele on raamat ka pàààris òpetlik.
Wednesday, July 12, 2006
mut mà oon semmoinen mies
Inimesi on igasuguseid ja vahest kohtab mònda, kes ùritab olla kohe eriti omapàrane.
Aeg-ajalt nàidatakse televisioonipurgis sellist meest. Kahe lipsuga. Jàtab mulje "kaks ùhe hinnaga" kuskilt supermarketist.
Tuesday, July 11, 2006
Polegi pruun?!
Nii palju on seda mulle aastate jooksul Eestis ette heidetud. "Tuled lòunast ja nii valge! Kus on pàevitus?"
Jah, eks ta nii olegi. Ilmselt olin nùùdki aprillis jumekam, kui praegu juulis.
Naljakas on lugeda Eesti lehtede pealkirju. Kòik pasundavad ùksteise vòidu, kui kuum on. Vaatan ilm.ee -st kraade ja nàen, et (hetkel eesti aeg 12.36 ja kuupàev 11.07.06):
Itaalias làhevad pàevased temperatuurid raudselt ùle kolmekùmne. Naapolis on tàna oodata max 32 kraadi (kell 11.20 òhutemp 28C ja òhuniiskus 45%). ònneks on siin meri làhedal ning on lootust, et vastastiku avatud akende vahel hakkab òhtupoole siiski òhk liikuma ka.
Milaanos asub sisemaal, tuuled sinnani ei ulatu ning niiskus muudkui koguneb. Kuumematel pàevadel vòivad kraadid pàrastlòunatel tòusta kuni 40-ni. Siis on tàielik kasvuhoone ning tunne nagu oleks kala kuival.
Jahutava dushshi all vòib kàia lugematuid kordi pàevas, tulemus on ikka sama, hetk hiljem oled higist sama kleepuv kui ennegi.
Kel pole vòimalust mere ààres end vees jahutada, otsib varju kodumùùride varjust (pesuvàel). Kel asja kuskile pole, vàljub kodunt kas hommikul vòi siis òhtupoole. Vahepeal on lihtsalt liiga palav. Linnad surevad justkui vàlja pàrastlòunaseks ajaks.
Kontorites ja paljudes kodudes on leevendust pakkuvad konditsioneerid. Kel pole, vòib minna shoppama, poed ja baarid on kòik jahutatud. Pargis jalutades liigutakse ka mòòda puude varjualuseid.
Ma soostun selga panema vaid seelikuid ja traksidega pluusikesi. Vòimalusel linasest (vòi vàhemalt puuvillasest), sest sellest kàib òhk kòige paremini làbi ja on ihu vastas mònus.
Kòik see on suve juures tàiesti tavaline ja kestab ùhtekokku vàhemalt 3 kuud.
Normaalne eestlane enamasti juuni-august Itaaliasse ei kipugi.
Miks ma kòigest sellest rààgin? Kallid (eesti) inimesed, saage lòpuks aru, Itaalias aru juures olevad linnainimesed ei ole pàeval tundide viisi niisama pàikese kàes sellise soojaga. Ja kust see pàevitus peaks siis tulema?
Jah, eks ta nii olegi. Ilmselt olin nùùdki aprillis jumekam, kui praegu juulis.
Naljakas on lugeda Eesti lehtede pealkirju. Kòik pasundavad ùksteise vòidu, kui kuum on. Vaatan ilm.ee -st kraade ja nàen, et (hetkel eesti aeg 12.36 ja kuupàev 11.07.06):
Itaalias làhevad pàevased temperatuurid raudselt ùle kolmekùmne. Naapolis on tàna oodata max 32 kraadi (kell 11.20 òhutemp 28C ja òhuniiskus 45%). ònneks on siin meri làhedal ning on lootust, et vastastiku avatud akende vahel hakkab òhtupoole siiski òhk liikuma ka.
Milaanos asub sisemaal, tuuled sinnani ei ulatu ning niiskus muudkui koguneb. Kuumematel pàevadel vòivad kraadid pàrastlòunatel tòusta kuni 40-ni. Siis on tàielik kasvuhoone ning tunne nagu oleks kala kuival.
Jahutava dushshi all vòib kàia lugematuid kordi pàevas, tulemus on ikka sama, hetk hiljem oled higist sama kleepuv kui ennegi.
Kel pole vòimalust mere ààres end vees jahutada, otsib varju kodumùùride varjust (pesuvàel). Kel asja kuskile pole, vàljub kodunt kas hommikul vòi siis òhtupoole. Vahepeal on lihtsalt liiga palav. Linnad surevad justkui vàlja pàrastlòunaseks ajaks.
Kontorites ja paljudes kodudes on leevendust pakkuvad konditsioneerid. Kel pole, vòib minna shoppama, poed ja baarid on kòik jahutatud. Pargis jalutades liigutakse ka mòòda puude varjualuseid.
Ma soostun selga panema vaid seelikuid ja traksidega pluusikesi. Vòimalusel linasest (vòi vàhemalt puuvillasest), sest sellest kàib òhk kòige paremini làbi ja on ihu vastas mònus.
Kòik see on suve juures tàiesti tavaline ja kestab ùhtekokku vàhemalt 3 kuud.
Normaalne eestlane enamasti juuni-august Itaaliasse ei kipugi.
Miks ma kòigest sellest rààgin? Kallid (eesti) inimesed, saage lòpuks aru, Itaalias aru juures olevad linnainimesed ei ole pàeval tundide viisi niisama pàikese kàes sellise soojaga. Ja kust see pàevitus peaks siis tulema?
Sunday, July 09, 2006
Valmis olla!
Laupàeval:
Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€
Pùhapàeval:
Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...
Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€
Pùhapàeval:
Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...
Subscribe to:
Posts (Atom)