Ilmaennustus

Eile rààkisin kodustega Eestis ja juttu tuli sòògitegemisest.
mina: Tead, esmaspàeval tegin ma Mulgi kapsaid. Kadusid kole kiiresti. Nii head olid!
emme: No, teil peab ikka siis pàris jahe olema, kui sa juba kapsaid tegid. Ega hapukapsaisu enne kùlma ei tule.
Pole ma enne kuulnudki, et hapsaste jàrgi ilma saab ennustada. Kuigi tàppi làks kùll. Kipub hirmsasti see jahedam pòhja poolt peale tulema. Jàrgmistel òòdel lubatakse alla nulli.

Minu kodulinn Toriino

Kord, kui mu emme Finnairiga Helsingist Milaano Malpensa lennujaama poole lendas, uudistas tema k6rval istuv soome proua: "Kuhu Te s6idate, kas Milaanosse?"
- Ei, ma làhen Toriinosse.
- Ah soo. Seal vist pole eriti midagi vaadata, vàike tòòstuslinn.

Tòòstuslinn? Jah, just siin sai jalad alla 19ndal sajandil Fiati autotehas (Fiat=Fabbrica Italiana Automobili Torino) ja siiani suurem osast sellest ka siin asub. Aga mitte ainult tòòstus, Toriinos on ajalugu 2000 aasta jagu. Kesklinnas ringi jalutades vòib siiani tunda kunagise pealinna suursugust hòngu. Vàike linn? Sugugi mitte! Toriino on Itaalias elanikkonna jàrgi suursuselt neljas linn peale Roomat, Milaanot ja Naapolit. (Rooma on veel minu kodulinnade kollektsioonist puudu).

Toriino, kui turismilinn on minu meelest alahinnatud. Turiste liikumas muidugi on, aga mitte sellistes kogustes nagu ta vààrida vòiks. Ilmselt ka selle pàrast, et ta jààb siiski suhteliselt ààrelalale ja suurtest ekskursiooniradadest kaugele. Kuigi pean ùtlema, et kuuekymnendate aastate lòpul, kui mu vanavanemad nòukogude turismigrupiga Itaalias kàisid ja Milaano lennujaamast bussiga teele asuti, siis just Toriinost suure ringreisiga alustati. Mis sellest, et grupile jàttis elavaima mulje relvamuuseumis eksponeerutud voorusevòò.

Uskumatu, aga on juba mòòdunud .... 2007...2012... viis(!) aastat, kui ma mòòda Toriinot jalutasin ja meile uut kodu otsisin. Vòib vist juba òelda, et minus on pàris palju toriinokat. Kuidas on elada Toriinos? Kindlasti palju rahulikum kui Naapolis vòi Milaanos, selles pole kahtlustki.  Jah, Toriino elu on rahulik, eriti suurlinna kohta. Minu elu vòib tituleerida peaaegu igavaks. Viie aastaga olen muutunud selle linna elanikega suht sarnaseks - olen reserveeritum, rààgin kohati kohaliku aktsendiga, minust on saanud piemonte kòògi armastaja (nàiteks hakkasin sòòma toorest liha ja trùhvleid). Ja siis sellised igapàevad pudi-padi, kus on kòige parem jààtis ja kus on odavam keemiline puhastus ja milline on parim leivapood ja kus on mùùgil lònga. Kòik see "vajalik" info, mis teeb minust "kohaliku" ja paneb tundma end kodus.

Mida vòiks teha Toriino kylastaja? Milaanos peatuja vòib vabalt teha pàevase vàljasòidu. Rongid sòidavad vàhemalt kord tunnis. Kiirrongiga kestab sòit tund, tavalisega 2 tundi. Vàljudes Porta Nuova rongijaamast, mida on viimasel ajal kòvasti kòpitsetud ja uuendatud, avanebki ees kesklinn.
Kòndides mòòda Roma tànavat otse edasi, tuleb esimesena vastu San Carlo plats oma pronkssòduriga, vasakut kàtt asub Torino kohvik, mille ees on sònn, mille munadel tuleb ònne saamiseks keerutada. Sama moodi nagu seda tehakse Milaanos galeriis Duomo kòrval. Làheduses asub maailma suuruselt teine Egiptuse muuseum (esimene on teatavasti Kairos).
Liikudes edasi mòòda Roma tànavat, avaneb ees Piazza Castello. Otse ees on kunagine Savoide hààrber - Palazzo Reale, mille kuninglikku korterit saab ka giidi sabas kylastada. Platsi keskel on Palazzo Madama, yks minu lemmikuid, kus yhes hoones on ajalugu rooma ajast kuni barokini.
U"mber nurga, Palazzo Reale kyljes on Duomo, kus pidulikel juhtudel eksponeeritakse Sindone't ehk Kristuse surilina.
Piazza Castellolt vòiks keerata Po jòe suunas, et  kùlastada linna symbolit - Mole Antonelliano, kus asub kinomuuseum. U"levalt tornist vòib imetleda tervet linna ja màgesid kauguses (vòib ka ainult ùles sòita ilma muuseumit nàgemata). Kinomuuseum on vahva koht ka lastega peredele.
Ja siis kùnkad ehk collina teiselpool Po jòge, kus uhketele villadele lisaks asub nàiteks Superga (kuninglike matmispaik ja Juventuse meeskonna lennuònnetuse toimumiskoht), Gran Madre jne.
Toriinos korraldatakse ka palju huvitavaid yritusi. Nàiteks kevadel CioccolaTò festival, sygisel MiTo muusikafestival (kunagine Torino Settembre). Hea mòte yhendada mitu asja korraga.
Vaatamist ja tegemist on kindlasti rohkem kui yhe pàeva jagu, see on kindel! Ja kindlasti peaks sòòma jààtist!

Selline on minu kodulinn lùhidalt kirjeldades. Selleks korraks aitab reklaamist...tòòpàev saab kohe làbi, aeg on koju minna.

Mis tehtud, mis teoksil

Viimasest postitusest on parasjagu aega mòòdas ja vahepeal palju vett merre voolanud. Raske on otsustada, kust otsast tasategemist alustada ja mis yldse vaaribki meeldetuletamist vòi yleskirjutamist.
Kust mul pooleli jài? Aasta numbriga 2008 oli minu jaoks yks kole aasta. Kòik, mis stressinimekirja tippu mahub, kòik korraga mul kaelas oli ka. Ja tahtmine kirjutada oligi lihtsalt otsas...
Suured ja suurel hulgal muutused nòuavad uuesti orienteerumist ja hetkel vòin òelda, et olen oma dimensiooni enam-vàhem leidnud.
Mida ma vahepeal teinud olen? Mingil ajahetkel avastasin, et kòik asjad, mida ma kunagi palju nooremana liigitasin lahtrisse "seda ma kunagi ei tee", olin ma kòik àra proovinud. Yks nendest oli lapsehoidmine. Ja sellest sai ka yks tàhtis peatykk.
Oli sygis peale Toriinosse kolimist. Otsisin tòòd, aga ei leidnud kusagilt. Aga olin tutvunud paari kohaliku eestlasega. Yks neist oli leidnud tòò, aga puudus vàiksemale lapsele lasteaiakoht, sellega tuli oodata pool aastat. Suures hàdas oli kohal palgata puhkust vòtnud eesti vanaema. Pakkusin neile oma abi ja kòik olime ròòmsad - eesti vanaema vòis naaseda koju, pisipònnil oli eesti keelt rààkiv hoidja, lapse emmel oli sùda rahulik ja minul olid pàevad tàis tegemist.
Pool aastat hiljem làks eesti poiss lasteaeda ja mina kolisin nende sugulaste juurde hoidjatòòga yle teise, seekord itaalia peresse. Sinna jàin ma peaaegu kolmeks aastaks.
Pole nii, et hoidja ylesanne on vaid last kantseldada. Paljuski on hoopis lapsed, kes meid muudavad, meie kannatlikkust proovile panevad ja seda jàrjest elastsemaks muudavad, kes meid tugevamad sunnivad olema ja mitte nende tahtmistele ja tujudelel mitte jàrele andma, kes panevad meid rohkem liikuma ja meie fantaasia màngudega tòòle innustavad ja kes meid valgustavad oma teistsuguste arusaamistega.Ja koos itaalia lastega sain ka mina osa nende lapsepòlve itaalia tegemistest. Siis alustas ka minu teine vàike kooliteed ja mina leidsin omale uue tòò. Nyyd, kus mu vàljakoolitatud màngukaaslase rollist on saanud kontoriroti oma, on mul ikka siiani kàibel "minu" laste vahvad ytlemised.
Tòòga on Itaalias kehvad lood, aga see ilmselt ei yllata kedagi. Seega pirtsutamiseks pole kohta ja igayks teeb seda, mida saab. Selles osas ma kyll kurta ei saa. Pàrastlòunatel on mul soe koht, kus istumas kàia, paberit mààrida, arvutil klòpsutada ja telefonile vastata. Konti ei murra, karjààri ei tee, natuke raha antakse. Poolepàevase tòò hea (parem) pool on see, et jààb aega muuga tegelemiseks.
Minu yhest hobist on saamas ka lisatòò. Sel aastal olen usinalt mytse kudunud ja nyyd yritan neid myya. Puudu on vaid veel kylm ilm, et ostjaskonda innustada. Kas myygitòòst kriisiajal ka asja saab, see selgub talve jooksul. G igatahes on juba 10-aastaku plaani valmis kirjutanud. Tema unistustes oleme me tulevikus yhe eduka kudufirma maha myynud ja reisime muudkui mòòda ilma ringi. Egas mul muud yle jàà, kui mees kuduma òpetada :D
Mis tehtud, sellest sai (suhteliselt) lyhidalt kirjutatud. Mis teoksil, sellest juba edaspidi.

Piccola tegutseb taas...

Otsustasin hakata taas oma tegemisi yles kirjutama. Hiljem omal ka huvitav lugeda.
Seega - peatseni!

Laupäevane õhtusöök

Jalutuskäik sügiseses Valentino pargis

Puude vahelt paistab Valentino lossi tagapool, lossis asub Polütehnikumi arhitektuuri fakulteet.
Vaade teisepoole jõge.

Pühendusega väikesele Marcole, kellega koos jalutuskäik teoks sai.

Lisatöö

Vasakul: Silmatohter Giovanni
Paremal: Pakutakse keldrite koristamist, puhastustöid, kolimisteenust. Pakkujaks taas Giovanni.

Sildid asuvad meie trepikoja ukse kõrval Toriinos.

Pühapäev Aostas

Pühapäeva hommikul kohvi luristades, hakkasime mõtlema, mida päevaga ette võtta. Ilm oli ilus päikesepaisteline ning meil mõlemal oli tahtmine teha pikem jalutuskäik.
"Aga mida sa arvad ideest minna lõunatama Aostas?", uurib G.

Aosta?! Aga miks mitte. Seda enam, et G oli seal ja ümberringi mägedes oma aega teenimas. Ja sellest on möödas juba üle 20 aasta. Mõeldud-tehtud.

Aostasse kohale jõudes tegime tiiru autoga. Väikese otsimise peale leidsime üles ka kasarmud, mis olid täpselt vanas kohas alles. Parkisime siis auto ja läksime (vana)linna uurima.

Kui lõuna aeg hakkas kätte jõudma, siis hakkasime ülespoole tõusma. Charvensod on armas pisike kohake natuke Aostast kõrgemal. Täitsime kõhtu restoranis Monte Emilius.

Loomulikult käis siin a k G omal ajal oma kaaslastega. Juba omal ajal oli siin suurepärane hinna-kvaliteedi suhe ning õnneks ei olnud see muutunud. Kõhtu kadusid polenta lihasoustiga, pasta mägikitse ja kastani kastmega, kohalikus stiilis singi ja juustuga biifstek koos kartulite ja porganditega.

Peale kõhutäidet läkisme veel ülespoole, et üle vaadata suusakuurort Pila. Suvehooaeg on juba läbi ja talvine pole alanud ning koht tundus täiesti mahajäetuna. Parkisime auto ühele mäevaatega platsile, mõnulesime päikese käes, lugesime lehte ja ma jäin isegi korraks magama. Mäed avaldavad mulle alati suurt muljet. Tunnen ennast nii tühise ja väiksena, kuid samas hoovab sisse rahu ja harmooniat.

Olemine muutus nii mõnusaks, e G hakkas juba fantaseerima teemal, et võiks olla mingi oma urgas kuskil mäejalamil. Pila ei ole kindlasti selline koht, pigem mõnes Charvensod taolises paigakeses.

Tagasitulles tegime veel vahepeatuse Saint-Vincent'is. Siin asub üks neljast Itaalia kasiinost - Casino de la Vallée di Saint-Vincent.

Ja lõpuks suundusime piki mäeorgu madaliku poole tagasi...

Veel pilte siin

Pühapäev Piemontes

Pühapäevase ringsõidu ülevaadet näeb fotoalbumist

Koledad ja head

Brutti e buoni ehk koledad ja head on nende küpsiste nimi. Üldiselt tuntud Varese kandis, aga see pakk leitud ühest kondiitriärist Toriino külje all.
Maiused koosnevad suhkrust, pähklitest ja munast. Ütleks, et bezee (meringata it.k.) sugulane.

Sügiskingad 2

Neljajalgne gurmaan

Meie kandi karvane. Enamus kordi, kui ma siit mööda lähen, siis on kutsa omal kohal, täpselt delikatessipoe ukse ees. Koer teab, mida koer tahab!
Pärastlõunal avatakse pood kell 4. Kord oli õige aeg käes, aga ei olnud veel uks avatud. Väsimatu püsikunde oli juba platsis ja ootas kannatamatult.
Suvel tundsin temast lausa puudust. Ilmselt oli kuskile kaugemal suvepuhkusele viidud.
Täpselt kõrval on lihunik, millegi pärast see teda ei huvita üldse.

Kastanite langemise aeg

Sügiskingad

Narri last, aga mitte lapse nime

Pisike Gabriel jutustab, et õhtul lähevad nad emme sõbrannaga pitsat sööma. Sõbranna peresse on kohe-kohe oodata pisikest tütrekest. Gabriel teab ka, milline nimi on valmis valitud: "Si chiamerà Margherita come la mia pizza!"
Tõlge: "Ta saab nimeks Margherita nagu minu pitsa"