Piccola tegutseb taas...

Otsustasin hakata taas oma tegemisi yles kirjutama. Hiljem omal ka huvitav lugeda.
Seega - peatseni!

Laupäevane õhtusöök

Jalutuskäik sügiseses Valentino pargis

Puude vahelt paistab Valentino lossi tagapool, lossis asub Polütehnikumi arhitektuuri fakulteet.
Vaade teisepoole jõge.

Pühendusega väikesele Marcole, kellega koos jalutuskäik teoks sai.

Lisatöö

Vasakul: Silmatohter Giovanni
Paremal: Pakutakse keldrite koristamist, puhastustöid, kolimisteenust. Pakkujaks taas Giovanni.

Sildid asuvad meie trepikoja ukse kõrval Toriinos.

Pühapäev Aostas

Pühapäeva hommikul kohvi luristades, hakkasime mõtlema, mida päevaga ette võtta. Ilm oli ilus päikesepaisteline ning meil mõlemal oli tahtmine teha pikem jalutuskäik.
"Aga mida sa arvad ideest minna lõunatama Aostas?", uurib G.

Aosta?! Aga miks mitte. Seda enam, et G oli seal ja ümberringi mägedes oma aega teenimas. Ja sellest on möödas juba üle 20 aasta. Mõeldud-tehtud.

Aostasse kohale jõudes tegime tiiru autoga. Väikese otsimise peale leidsime üles ka kasarmud, mis olid täpselt vanas kohas alles. Parkisime siis auto ja läksime (vana)linna uurima.

Kui lõuna aeg hakkas kätte jõudma, siis hakkasime ülespoole tõusma. Charvensod on armas pisike kohake natuke Aostast kõrgemal. Täitsime kõhtu restoranis Monte Emilius.

Loomulikult käis siin a k G omal ajal oma kaaslastega. Juba omal ajal oli siin suurepärane hinna-kvaliteedi suhe ning õnneks ei olnud see muutunud. Kõhtu kadusid polenta lihasoustiga, pasta mägikitse ja kastani kastmega, kohalikus stiilis singi ja juustuga biifstek koos kartulite ja porganditega.

Peale kõhutäidet läkisme veel ülespoole, et üle vaadata suusakuurort Pila. Suvehooaeg on juba läbi ja talvine pole alanud ning koht tundus täiesti mahajäetuna. Parkisime auto ühele mäevaatega platsile, mõnulesime päikese käes, lugesime lehte ja ma jäin isegi korraks magama. Mäed avaldavad mulle alati suurt muljet. Tunnen ennast nii tühise ja väiksena, kuid samas hoovab sisse rahu ja harmooniat.

Olemine muutus nii mõnusaks, e G hakkas juba fantaseerima teemal, et võiks olla mingi oma urgas kuskil mäejalamil. Pila ei ole kindlasti selline koht, pigem mõnes Charvensod taolises paigakeses.

Tagasitulles tegime veel vahepeatuse Saint-Vincent'is. Siin asub üks neljast Itaalia kasiinost - Casino de la Vallée di Saint-Vincent.

Ja lõpuks suundusime piki mäeorgu madaliku poole tagasi...

Veel pilte siin

Pühapäev Piemontes

Pühapäevase ringsõidu ülevaadet näeb fotoalbumist

Koledad ja head

Brutti e buoni ehk koledad ja head on nende küpsiste nimi. Üldiselt tuntud Varese kandis, aga see pakk leitud ühest kondiitriärist Toriino külje all.
Maiused koosnevad suhkrust, pähklitest ja munast. Ütleks, et bezee (meringata it.k.) sugulane.

Sügiskingad 2

Neljajalgne gurmaan

Meie kandi karvane. Enamus kordi, kui ma siit mööda lähen, siis on kutsa omal kohal, täpselt delikatessipoe ukse ees. Koer teab, mida koer tahab!
Pärastlõunal avatakse pood kell 4. Kord oli õige aeg käes, aga ei olnud veel uks avatud. Väsimatu püsikunde oli juba platsis ja ootas kannatamatult.
Suvel tundsin temast lausa puudust. Ilmselt oli kuskile kaugemal suvepuhkusele viidud.
Täpselt kõrval on lihunik, millegi pärast see teda ei huvita üldse.

Kastanite langemise aeg

Sügiskingad

Narri last, aga mitte lapse nime

Pisike Gabriel jutustab, et õhtul lähevad nad emme sõbrannaga pitsat sööma. Sõbranna peresse on kohe-kohe oodata pisikest tütrekest. Gabriel teab ka, milline nimi on valmis valitud: "Si chiamerà Margherita come la mia pizza!"
Tõlge: "Ta saab nimeks Margherita nagu minu pitsa"

Kuidas me kolisime

Kolimiseks kulus meil kokku 3 päeva. Nädal enne toodi meile koju mõned kastid, et ma saaksin osa asju ise pakendada (N: ihupesu jne, selline oli meie soov).
Niisiis, reedesel päeval tulid mehed. Kogu meie elamine kadus kastidesse. Mul polnud aimugi kus midagi võiks olla. Siin on seis reede õhtuks.








Laupäeva hommikul said kastidesse veel viimased asjad. Näiteks nõud köögis jne. Samal ajal sõitis kogu kraam juba tõstukiga allolevatesse veoatudesse.
Pilt laupäeva õhtuks.








Pühapäeva hommikul sõitsid autod Toriinosse, kus me neid juba ees ootasime ja kogu kraam toimetati meie uude kodusse. Veel jõuti panna meile üles lambid, monteerida kokku mööbel ja pakkida lahti õrnemad/tähtsamad asjad, et kontrollida, kas said tervelt kohale.
Ülejäänu jäi kõik meie toimetada.

Möödunud on umbes kuu. Enam-vähem hakkab elamine ilmet võtma ja asjad oma õigeid kohti leidma. Puudu on veel osa kardinaid (Milaano omad Toriinosse ei sobi) ja seintele on üles panemata maalid. Ühe toa nurgas seisavad viimased viis kasti...

Kadunud on G. müts; elektrooniline kell, mis võtab andmed satelliidilt ja pisike Lõuna-Ameerika päritolu talisman. Kaks esimest võivad veel välja ilmuda kuskilt, viimane ilmselt jäi äravisatud pakkepaberite vahele.

KUidas mõni laps tahab kiiresti suureks kasvada

Meile tuttav abielupaar jalutab Asti linnas ja kohtub toreda poisiga.
- Ciao! Come ti chiami? (Tere! Mis su nimi on?)
- Rodolfo, vastab poiss uhkelt ja kõlavalt.
- Quanti anni hai? (Kui vana sa oled?)
Pealevaadates üle kolme ei pakuks.
- Cinque. (viis)
Raskesti usutav.
- hmmm... tre? (kolm?), üritavad suured uuesti.
- Facciamo quattro. (teeme neli)

Uue kodu otsingutel

Olen veetnud pikki pàevi Toriinos, uurides mitmeid kinnisvarakuulutusi, kaevanud internetis, jalutanud tunde mòòda tànavaid otsides, uurinud linnakaardi igat millimeetrit, helistanud ja kàinud vaatamas ka kortereid ligidalt.
Igasuguseid on. Ilusamaid ja koledamaid, renoveeritud ja juba aastakùmneid remontimata, vàiksemaid ja suuremaid, kallemaid ja odavamaid (hinnad on kusjuures paari viimase kuu jooksul màrgatavalt langenud), erinevates linnaosades. Mòni on isegi tàitsa kobe, aga ikka ei veena ùtlema jah-sòna. Tunne on puudu. See òige tunne, et sellest kohast vòiks saada minu kodu.
Reedel kàisime vaatamas ùhte. Tànav mulle meeldib, kòik eluksvajalik on kòrvaltànavates, kesklinna saab jalutada mòòda ilusaid tànavaid vòi sòita bussiga. Mis kòige tàhtsam, tunne oli hea, meil mòlemal. Mis sellest, et tahab natuke remonti ja autole peame eraldi koha leidma ùmbrusest.
Minu entusiasm kestis Milaanosse koju jòudmiseni. Vaatasin meie tube, meie ilusat suurt avarat terrassi, meie asju. Pagan kùll! Miks me peame kolima, meil on siin kòik olemas, mis vaja koos panipaikade ja garaazhiga, rohelusega ja teenustega ùmbruses ja mis kòige tàhtsam, meil on siin hea olla. àkitsi ei tundunudki leitud Toriino lahendus enam nii roosiline, sest seal pole kòike seda. Pole isegi seinakappi, kuhu kingakarbid laduda. Mida rohkem G vadises kolimise teemal, seda kurvemaks ma muutusin. Ma ei taha siit àra minna! Ma ei taha kodu vahetada! Ja suutmata vastu panna, hakkasid mul pisarad mòòda pòski alla veerema...

àkki peaks edasi otsima Torinos....

Tàna hakkan tegema nimekirja meie mòòblitùkkidest ja nende mòòtudest.

Vàikest ùlevaadest minu vaatlustest vòite nàha siin:
http://picasaweb.google.it/valsitaktis/Torino