Islami Kairo ja pyramiidid

Islamic Cairo, Il Cairo islamico... Unesco poolt on antud veel mingi nimi sellele linnaosale. Millega siis tegemist?
Islami Kairo on linnaosa, mis eksisteerib veel sellisena nagu oli seal elu keskajal. Ei mingeid turistidele moeldud lobustusi, kokakoolat ega meeletuid valismaalaste horde. Turiste seal kohata voib, kuid suhteliselt vahe. Unesco peab seda tykikest linnast vordvaarseks selliste vaatamisvaarsustega nagu Veneetsia voi pyramiidid.
Islami Kairot kaisime me avastamas reedel. Reede on siin suur pyha ja puhkepaev nagu meie jaoks on seda pyhapaev. Esiteks tegime tiiru kohalikult turul, mille kohta kohalikud ytlevad, et see on jama ja tailik turistiurgas. Ma paris nii ei arvaks. Ikkagi huvitav vaadata. Pealegi keegi ei kohusta ostma. Viimasele on juba raskem vastu panna, sest kohalike rynnakud on tugevad ja myymises on nad osavad. Olime isegi nii julged, et istusime vahepeal maha, et juua tass teed-tyrgi kohvi-karkaded... juba lahen teemast mooda...
Islami Kairo... Tanavad vanade hoonetega, mis on tais tookodasid, kus tehakse piipe, potte, puujublakaid jm eluks vajalikku, poode, kus myyakse tookodade kaupa, pagariarid, poed. Asfaldi lohn on jaanud kaugele. Mooda konarlikke tolmuseid teid liiguvad koormatega ja karudega eeslid. Taiesti keskaeg. Veel vaatasime yht araabiaparast elamut (mis on yks vaheseid restaureeritud objekte) ja paari moskeed. Seal ara kaia on toeline elamus, sest esindab ehtsat araabiat. Peale seda tundus muu linn ka palju ilusam. Pilte tegime hulganisti ja need panen yles, kui oleme Milaanos (15-21 veebr ilmselt)
Jutud egiptlaste lahkusest tunduvad mulle aga taielik bluff. Jah, toepoolest pidevalt on kuulda fraase stiilis Welcome to Cairo, Hello, Welcome to Egypt, millele tihti jarneb itsitamine. Mojub pigem sonakolksuna kui lahke tervitusena, mis tuleb sydamest. Veel teine nyanss... Welcomile voib jargneda muudki. Naiteks soovitakse naidata voi selgitada midagi. Noustumisel tuleb enne kontrollida, et taskus on peenraha jootraha andmiseks, sest see on tavaliselt ka selle ylima "lahkuse" motiiviks. Tippi noutakse ja kui ei saa siis ollakse pettunud. Protesteeritakse igasuguse saadud rahasumma peale, et see on liiga vahe. Pikapeale on selline pidev lypsmine vasitav.

Laupeval kaisime vaatamas pyramiide. Arge uskuge jutte, et Egiptuses on soe ja ei saja kunagi. Tabasime pyramiidide kylastamiseks koige kylmema ja koledama ilma. Kohe kui olime piletid ostnud ja territooriumile sisenenud, tousis tuul, suud-silmad-korvad-jne olid liiva tais. Lisaks saabus suur hall pilv ning hakkas sadama vihma. Motlesime vaid, et hea, et kaamled ei votnud. Pyramiidid, kohustuslik vaatamisvaarsus, taiesti uskumatu on naha elusuuruses midagi nii vana. Piletiraha eest ei maksa oodata midagi peale korbeliiva ja pyramiidide. Mulle jai mulje, et vaga nende sailitamiseks tehtud pole. Kuigi... Giza sfinksi restaureeritakse ning laotakse originaalile peale uus kaitsev kiht.
Pyramiidis asuvasse kambrisse on eraldi tasu. Hoitan tulevasi turiste, et turvanoudeid ei eksisteeri. Sisenemiseks lahen alla madal tunnel, kus pikematel ja paksematel liikuda vaga raske, keskel saab korra selga sirutada ja siis uuesti yles kuni avaneb surnukamber. Kambris vaadata pole midagi peale yhe lavatsi ja seinal asuva kirjutise. Suutsin heita koigele vai pilgu, sest enne meid oli sees olnud suurem grupp ning hapniku siin keskel enam ei olnud. Klaustrofoobilised ja sydamehaiged voivad rahumeeli sisenemata jatta. Rahulolu pakub vaid fakt, et "ma olin seal".
Parast kaisime vaatamas veel yhte pyramiidi... kodutoo tegemata ja nime hetkel meeles pole... kus voib naha ka juppe templitest ja yhte vaaraokuju.
Rohkem ei pidanud halva ilmaga vastu. Aga ehk lahme uuesti veel korra, sest vaade Giza pyramiididele pidi olema koige ilusam paikeseloojangul.
Muideks on voimalik vaatama minna ka neid alasid, mis ametliku info jargi on suletud. Tuleb varavas olevate meestega vaid kokku leppida tasu suurus.

Vee yks lugu. Olles Giza pyramiidide vahel. Moodusime mingist kunagisest oletatavast eitisest, sest kohal olid naha veel laotud kivid. Selle alla laks ilmselt mingi tunnel voi avaus, sest korraga nagime sealt valjuvat yhte pead. Lahenes teine mees. Oletasin, et seal all ehk kaevatakse voi tehakse mingit tahtsat restaureerimistood. Aga ei. Augus olev mees ulatas teisel kaks klaasi kuuma teega. Neil oli siinna urkasse tehtud kooginurk jookide valmistamiseks.
Muideks teed tehakse igas voimatus ja voimatul kohal igal kellaajal. Tanavatel, isegi peldikus.

Tundub, et hakkame kohalike oludega juba harjuma. Rattidega naised ja holstidega mehed tunduvad taiesti tavalised ning kaootilisust paneme vahem tahele.
Tegelikult oleme paris palju juba ringi liikunud, eriti tanu yhe itallase autojuhile, kes meid on viitsinud ringi vedada. Tunnen end saamatuna, et ei oska koike nahtut ja kogetut sonadesse panna. Meie tehtud fotod onneks raagivad enda eest...

Tool ja kodus

Kodus.
Minu esimesed paevad moodusid koogikappe kyyrides (aastate jooksul kogunenud k6nts) ja asju paika pannes. Mitte terved paevad siiski.
Meie elamine koosneb suuremast ja vaiksemast magamistoast (potentsiaalsetele kylalistele), vannitoast, suurest toast kus on suur ymmargune laud ja diivaninurk, kook. Kook on neist k6ige haledam, sest ruumi on vaid kokkamiseks ja valgust vahe. Esimeseks varviks on tumepruun, jargmiseks beez. Minu maitse jaoks liiga pruun peaks ytlema, kohe vagisi tahaks midagi r66msamat ja varvilisemat.
Veel olen avastanud, et kohalikud ei kasuta eriti naturaalseid materjale. Tekid padjad on synteetilise sisuga ja ajavad koledasti higistama. Olen pannud tahele, et ka riietuses domineerib synteetika.
Iga paev kaib koristamas ratiga tadi. Vahetab voodipesu ja kateratikud, pyhib natuke tolmu ja t6mbab vannikardina sirgu. Umber kord nadalas kaib ka tolmuimejaga yle. Kook ja mustad n6ud on taiesti minu parusmaa.
Hotellist on meile lubatud ka mitmesuguseid lisateenuseid, milliseid tuleb aga mitu korda yle kysida ja suure pealekaimise peale isegi vahest midagi 6nnestub saada. Yhed meist jaid saabudes haigeks, hotellis peaks olema ka arst, keda nad naha soovisid, keda lubati ka saata, aga kellest siiani midagi kuulda pole olnud. Naiteks Marriotti hotelli teenindajate motoks on "Yes is the anwer. What's is the question". Jahhi saame vastuseks ka alati meie hotellis, aga tundub, et kysmused ise on vahetahtsamad. Naiteks alates esimesest paevast kysime hotellituppa internetiyhendust (Dial-up kusjuures), aga siiani pole lubatud tehnika manager meie juures kainud, et arvuti ja pistiku vahele kaivat juhet anda ja pistiku toimivust kontrollida.
No kui siis hommikused sattimised, triikimised jne on tehtud, lahme me minu teise saatusekaaslase, Patriziaga valja. Enamasti oleme liikunud meie saarekesel, korra kaisime ka teiselpool vett.
M6ningatest asjadest tunneme juba puudust. Naiteks tahaks vahest l6unaajal valjas syya ka midagi muud kui igal nurgal pakutavad v6ileivad ja fast food, mis tundub olevat peamine toitumisviis ja kohalike seas. Ilmselt seda ka p6husel, et kohalikel pole eriti rahaga laiutada ja korralikku sooja sooki syyakse kodus.
Veel tunneme puudust ilusast rohelisest pargist. Kui Naapolis on neid vahe, siis Kairos on veel vahem. Teede aares jalutamine pole just eriti palju pakkuv, hingad muudkui autotossu sisse. Lisaks on teede aares palju igasugust prahti ja sodi ning kohalikud meespoole esindajad ei habene oma p6it kergendada kustahes k6nnitee aares. Mulle tundub, et isegi hunnikud puude all on inimparitolu.
Lisaks suitsetatakse igal pool. Oleme Itaalias juba suitsuvabade kohtadega nii ara harjunud... Nyyd jalle koik riided haisevad.

Tool. Palju huvitavam on kuulda meeste lugusid toolt.
Naiteks selline. Paolol oli vaja mingeid dokumente kopida. Leidis siis kellegi, kes viis ta yhe ykseni. Sisenemiseks oli vaja sisestada turvakood, uks avanes imepisikesse kopeerimismasinaga ruumi. Ja ohh yllatust! Masina k6rvalt krapsas pysti vennike, kes kohe teenust osutama asus. Vaeseke istub terve paeva yksi lukustatud pisikeses ruumis. On alles amet!

Eile kais G yhes kaugemas pangakontoris. Selline koht natuke Kairost valjas, kus taksosid ei leia (Kairos tundub et iga kolmas auto on takso). Pangast anti talle siis auto koos autojuhiga. 6htul kui oli aeg koju minna, siis istus G autosse. Autojuht ei teinud teist nagigi. G katsus marku anda, et v6ib s6itma hakata. Andiamo! Andiamo! Zamalek! Go! Go! Zamalek! Autojuht noogutas peaga ja kordas: Zamalek (meie kvartali nimi). Mine tea, akki peab keegi veel tulema. Nii nad siis istusid. Autojuhil tuli vahepeal isegi tukk peale. Moodusid 5 minutit, 10 minutit, 15 minutit. G yritas helistada mehele, kes talle auto oli hankinud, kuid midagi ei klappinud ja ei saanud yhendust. L6puks 6nnestus helistada ja G siis kysis, et kas oodatakse veel kedagi, sest autojuht ei taha s6ita. Ei. Anti autojuhile telefon yle, vahetati m6ned araabiakeelsed fraasid, mille peale autojuht kaivitas mootori ja asuti teele.

Esmaylevaade olukorrast

Siin ma lõpuks nyyd olen internetipunktis (tund maksab 6 kohalikku poundi ehk umbes 70 eurosenti) ja klõbistan arvutiklaviatuuri, millel on peal ka araabia tahestik. (Tapitahtede koodid pole enam hasti meeles...). Kirjutada oleks niipalju, ei tea kohe kust otsast alustada. Teen vaikese ylevaate, eks edaspidi siis kõigest tapsemalt.

Valjast kostab kutse keskpaevasele palvele...

Elame Kairo kesklinnas, keset Niilust vaikesel saarekels, mis on võrreldes muu linnaga vaheke (vaga vaheke) laaneparasem. Saarel asuvad paljud saatkonnad. Oleme ennast hotellisviidis sisse seadnud. Elame 23ndal korrusel vaatega Niilusele. Hommikuti pole tihtipeale midagi naha, sest udu-sudu on nii paks, et midagi ei paista. Õhk on kuidas kunagi, kohati on tuulega paris varske, kohati matab toss hinge. Niilus on nagu sogane nagu solgikraav.
Esimene yldmulje. Kõik terves linnas tundub yhtlaselt hallikas-beezhikas-pruunikas.
Liiklus on kohutav. Teed on tihedalt autosid tais. Igauks sõidab nagu heaks arvab. Eesõigus on sellel autol, mis on kasvõi yhe cm võrra eespool. Enda lahenemisest antakse marku kerge signaaliga. Ylekaigukohad praktiliselt puuduvad. Yle tee saamiseks tuleb riskida. Lahenevad autod isegi mitte ei aeglusta, vaid jalakaia oma asi, kuidas ta auto eest ara saab. Kohati siiski lootust on kui kuskil ristil on keegi, kes natuke masse juhib. Isegi vaiksematel tanavatel, kui autojuht annab marku tee yletamiseks, ei aeglusta ta sõitu. Kohati on liikluse kiirendamiseks tee kohal veel kiirtee. Enamus autoparki on heal juhul 80ndatest aastatest.
Oleme natuke linnas ringi liikunud ning esmamulje hallist-beezhist on jaanud. Tunne on nagu oleks tagasi lainud minevikku. Asfalt on teedele maha pandud kunagi vaga ammu, kõnnitesid pole uuendatus majade ehitamisest saadik. Mõne kobedama maja või saatkonna ees on pandud teekivid, kuid vahepeal, eikellegi maal tuleb vaadata, et jalgu valja ei vaana.
Puhtusest on ka arusaam erinev. Kohati kaiakse luuaga yle, pyhitakse kokku kuhi ja siis tuleb teine mees punutud korviga ja tõstab kahe vineeritykiga sodi korvi. Hotelli ees marjatakse hommikul tolmu kinnipidamiseks teed, kuid tulemuseks on porised lombid. Nendel samadel kõnniteedel myyakse asjakypsetatud leiba. Hea kui papp all on.
Taiesti eraldi teema on soogikohad. Olles nainud sisse mõnesse lihapoodi, tunnistan, et ei taha naha yhegi restorani kooki. Kohalik sook on aga imehea. Liha syyakse palju ja taimetoitlased jaaksid kindlasti hatta.
Toidupoode on erinevaid. Meie lahedal on paar hea valikuga vaikest marketit, kust võib leida ka Barilla pastat - oleme kodus ;) Teise linnaosas, kus resideeruvad paljud valismaalased, on suur Carrefour, kust võib leida kõike, mis hing ihkab. Sinnasaamiseks tuleb kokku lepida yhe autojuhiga või minna taksoga, aga see on juba pikem teema.
Tanavate aares on iga vaikese maa tagant valvuriputkake relvastatud sõduriga. Pole õnneks nainud mitte yhtegi vahejuhtumit, ringi liikuda on rahulik. Samuti pole kohalikud pealetykkivad. Kohati mõni uudishimulik midagi kobiseb, aga sellega ka asi piirdub.
Hinnad on tõeliselt suureparased. Eriti itaallastele. Kohalik kaup on eriti odav, itaalia margid maksavad umbes samapalju kui Itaaliaski. Panin mõned tshekid kõrvale, et ylevaadet teha.
Õhtuti soome enamasti valjas. Kõige kallim laks maksma 20eurot nagu, kõige odavamas kuuele kokku 13 eurot. Kõige kallim jook siiani mangomahl (mangotykid sees, lihtsalt keele viis alla) Marriotti hotellis 2 eurot (Itaalia kysitaks vahemalt 10 selle eest).
Moodi tundub, et ei eksisteerigi. Yhesugused kotid igal pool, koledates varvides ja synteetilisest materjalist. Kaubandustanavad on tais jubedate kingadega poode. Eile nagin võltspuumasid. Kujundus ja loomake peal oli ok, aga Puma asemel oli kirjutatud PAMU. Sama nagu kadaka turul Adibass ja Panasoanic..
Kliima on hea. Siiani on olnud soe ja paikeseline, paeval kain õhukese jakiga (mida kasutasin Eestis suvel), õhtul panen soojema peale. Eile laks pilviseks (haruldane) ja on seda siiani.
Natuke kaootiline sai jutt, aga selline siin ongi :) Suhteliselt manjaana...
Pilte pole eriti teinud, aga katsun end parandada. Tundub, et kohalikele vaga ei meeldi, et neid fotografeeritakse.

Kohvrid pakitud

Huhh... suur tüütu töö on tehtud ja kohvrid välisukse juures varahommikust starti ootamas. Loodetavasti pole midagi strateegilist maha jäänud... Aga eks kohapeal saab hangitud kui midagi puudu jäi, v.a. dokumendid :D

G-l on kaasas tööläpakas. Ilmselt iga kell ma seda kasutada ei saa. Pealegi pole me veel kursis internetivõimalustega. Skaipimine jääb ka esimene kuu ära. Katsun blogimise ja mailiga läbi ajada. Edaspidi vaatame...

Peatse kohtumiseni uute uudistega! ;) Tere Kairo ja nägemiseni Milaano!

p.s. pildil ei ole tegemist meie kolimisega, vaid suvalised kõrvalmajast. :D

Veel üks nädal

Veel üks nädal Milaanos ja siis läheb sõiduks. Kairo hakkab järjest selgemaid piirjoone võtma... Hetkel on stardipäevaks fikseeritud 24.
Juba arutleme teemal, mida on vaja kaasa võtta ja mitu kohvrit selleks vaja läheb. G arvab, et kohvrisse peavad mahtuma peale tema hulgatute ülikondade ja särkide kõrval ka sellised esemed nagu juukselõikusmasin ja elektriline hambahari. Jah, temal saab rohkem pagasit olema kui minul. Nagu alati.
Tänane päev pole kõikidest teistest erinev . Vaikselt teen oma koduseid tegemisi. Pakkimisega on veel aega küll...

Entsüklopeediad

Ajalehtedega saab kaasa osta igasuguseid raamatuid - ilukirjandust, kokaraamatuid, entsüklopeediat, majandusõpikuid, kriminulle jne.
Enne jõule võtsin kinkimise eesmärgil ühe laste geaograafiateemalise entsüklopeedia- Enciclopedia dei ragazzi, Rizzoli junior. Et kontrollida selle taset, vaatasin, mida kirjutatakse Eesti kohta.
Kohe näha, et tegijad on mingid tuhmid. Raamat on lihtsalt copy pastiga kokku klopsitud ja kubiseb vigadest. Nii see nüüd seisabki ja kogub tolmu. Vahest niisama hea sirvida ja pilte vaadata...
Huvitavaid fakte Eesti kohta:
Rahaühik: tšehhi kroon ja euro
Veel sain teada, et eestis leidub naftat ning põllumajanduse põhitoodang on rukis, lina ja kartul.
Ja veel, et Peipsi järve nimetatakse vene keele järgi il Lago dei Ciudi, mitte lago Peipus nagu trükitus eesti-itaalia sõnaraamatus.

Siiski pole me alla andnud ega lootust kaotanud. Uus proov teise täsikasvanute väljaandega - Le Garzantine. Esimeses tasuta universaalses osas oli Eesti sees. Lühidalt ja väga konkreetselt ning täiesti korrektselt. Nurrusin rahulolust ning jätkame koguga.

Bënunì te Gherdëina!

Väheke suusa- ja matkahuvilistele ka...
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.

Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.
Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.

Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).

Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).

Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)

Kiri Befanale

Lugesin ühest teisest blogist lapsekäega kirjutatud kirja Befanale (nõid, kes toob ööl vastu kuuendat jaanuari headele lastele maiustusi ja halbadele söetüki):http://bricolo-chic.blogspot.com/2007/01/bont.html

Seal seisab:
Cara Befana,
se tu non mi porti una bambola grande sei una Befana morta.
Saluti,
XXX

Tõlge:
Kallis Befana
kui sa ei too mulle suurt nukku, siis oled sa surnud Befana.
Tervitades,
xxx

Huvitav, mida see laps sai...

uuel aastal uue hooga

Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.

Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.

Jälle Kairost

G on tänasest jälle Kairos. Et kuidagigi seda eriti tühja pühapäeva sisustada, tegin natuke minagi eeluurimistööd. Egiptusesse minek muutub iga päevaga järjest konkreetsemaks. Kuigi minu jaoks on ikka veel päris utoopiline ja kauge. Pole veel kohtagi, kus oma kompsud maha panna jne.
Reedel saime muideks kätte oma viisad. G-le anti tööviisa pooleks aastaks ja võib käia edasi-tagasi palju tahab. Kaaslastega ollakse palju kitsimad. Minu (turismi)viisa on vaid kolmeks kuuks, ühekordse sisenemisega ja kohalolekuajaga maksimaalselt kõigest üks kuu. Kuulda oli, et ka üks teine paar saatusekaaslasi sai samamoodi. Saatkonna ust tuleb naistel hakata tihti kulutama, aga kindel on see, et kord kuus saab koju.
Hetkel on suht võimatu ette kujutada, mis mind ees ootab. Käskisin G-l seekord hoolega vaadata, mida kohalikud naised seljas kannavad, et shnitti võtta. Mind juba üritatakse veenda, et ma võiksin oma linalaka Kairo linna peal rätiga katta. :p

Leidsin ühelt ameerika expatsi lehelt head nõuanded algajale "egiptlasele" (minu meelest kehtivad ka muudes situatsioonides ja maades):

• ükski kultuur pole õige ega vale, vaid kõigest erinev
• ei maksa kunagi eeldada, et teised peaksid olema nagu meie
• mis on tähenduslik meie jaoks, võib olla teistele sisutu
• kohanemine on kergem õppides tundma selle maa tausta ja tahtes siiralt mõista sealseid inimesi, religiooni ja kombeid.

Udujutt? Pole viga, küll aja jooksul saab selgemaks meile kõigile... ;) Tundub aga, et on aeg alustada uue Labeliga - Kairo.

Veel huvitavaid fakte egiptlaste kohta. Millegipärast on Itaalias nende eelistatuim asukoht Milaano, neid on siin suisa 20 000. Ja immigrantide seas on just nemad kõige innukamad (era)ettevõtjad.

Jõulueelne Milaano

Eelmisel nädalal tegin Milaanos Vittorio Emanuele tänavas väikese fototiiru. Tavapäraseid kuusekesi, plastjõuluvanasid ja vilkuvaid lambikesi ei pildistanud. Neid on nagunii igal pool. Piisab vaid koduaknast naabermaja poole kiigata.

Pilt 1. Üks väga haleda olemisega jõulupuu. Seisab nagu õnnetusehunnik Duomo ees.

Pilt 2.Vaadates galerii poole näeb juba teistsugust kuuske. Aga liiga ilus, et olla ehtne.

Pilt 3. Satiirikam lähenemine suurkaubamaja poolt. Berlusconi oma laulude esitajaga.

Pilt 4. Prodi.

Pilt 5. Milaano linnapea Letizia Moratti

Pilt 6. Jõulurahu?

Pilt 7. Paberist hirv.

Pilt 8. Sokid. Mis muu kui sokipood. :)

Pilt 9. Kodusemad elemendid.

Pilt 10. San Babila platsil pandi parasjagu üles väga koledaid kilest ja papist "palkmaju". Tahtis vist midagi jõuluvana postkontori moodi asi olla. Postkastid seevastu on tore mòte, ainult Tallinn on puudu.

Pilt 11. Päeva leid Fiera kandis! Chachi (Kaki) ehk humarid. Sügisel viskab puu oma lehed maha ja otsa jäävad vaid ümmargused erkoranzhid viljapallid. Tõeline pidupuu.

Iga aasta detsembri algul toimub Milaanos laat - L'artigiano in fiera. Sel aastal oli osalisi kokku kümne suure paviljoni jagu. Koht on suisa suurepärane kingituste ostmiseks, omamoodi põnev ka, sest müüjaid on maailma erinevatest maadest. Vahepeal saab end kosutada erinevate köökide hõrgutistega.

Bokside vahelt leidsime ka ühed eestlased. Mulje? Tuim. Tuleb kahjuks taaskord tõdeda, et eestlased ei oska müüa. Morni näoga nurgas istumine ei meelita kedagi ligi (isegi mitte teisi eestlasi), olgu siis kaup niihea kui tahes.

Kairo

Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)

Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.

Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.

G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.

Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).

Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.

Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.

Labels

Kolisin oma blogiga googli konto alla beta versiooni ja avastasin, et kasutusel on lõpuks ometi kategooriad (labels). Kasutasin kohe juhust ja panin kõigile eelnevatele postitustele ka sildid külge.
Teemad on järgmised:

• ajalugu - jutustan midagi ajaloolist, tutvustades paiku ja isikuid jm Itaaliaga seotut
• argielu - minu ja minu lähikondlaste elu, tegemised jne
• Eesti - Eesti käigud ja eesti tegemised
• huumor - minu meelest humoorikad lood
• ilm - kurdan/kiidan ilma ja kliimat
• Itaalia - kõik, mis puudutab Itaaliat üldiselt, erinevad paigad (v.a. Milano ja Napoli, mis on eraldi teemadena)
• itaallased - millised nad on, mida nad teevad, kombed, harjumused, igapäevaelu, bürokraatia, arvamused jpm.
• köök - kulinaarsed tähelepanekud ja mekkimised
• Milano - kõik, mis puudutab seda linna ja siin elavaid inimesi
• muu - pudru ja kapsad ehk mis mujale ei mahtunud
• Napoli - sama mis Milano, aga siis Napoli kohta
• reisid - reisimised ja puhkused lähemal ja kaugemal
• sport - sportlikud teemad n: jalgpall

Loomulikult võib ühel postitusel olla ka mitu leibelit korraga. :)

Kolitud

Màrkasin, et olin siinse postituse teise blogisse salvestanud...
http://valsitaktis.blogspot.com/2006/11/kolitud.html

Mediolanum

"Pole tõsi, et olen kole. Samuti pole tõsi, et minu kohal on alati udu. Pole tõsi, et olen külm ja mõtlen vaid rahast. [..] Kelleks te mind pidasite? Olen Milaano. Ja ma olen üks kena proua."
(Päev Milaanos/ Un giorno a Milano - Raffaella Rietmann, Michele Tranquillini)

Vaga vesi, sügav põhi - just sellisena iseloomustaks ma Milaanot (kohalikus keeles Milan). Kõik ilus on suurele publikule varjatud ja samasugused reserveeritud on ka milaanokad ise.
Vahest linnas ringi jalutades olen püüdnud mõnesse sisehoovi sisse piiluda, et näha seal asuvat rohelust, kujukesi, purskkaevu vm. Nagu ma kord välja kuulutasin, otsustasin ma hakata Milaanot põhjalikumalt uurima. Esimesed sammud selles suunas on ka tehtud.
Alustame siis otsast peale.
Nimi. Kes ehk kuulnud, on Milaano rooma-aegseks nimetuseks Mediolanum. Nime kohta on ka mitmeid selgitusi.

Mediolanum - roomlaste sõnul in mezzo alla pianura ehk keset madalikku, Vòimalik keldi nimi Medhelan, mis tàhendab Keskpaiga maa vòi Ideaali keskpaik. Teatavasti asub Milaano Padaania madaliku, mis on ka ainuke lame koht Itaalias, keskel. Või Mailand nagu kutsuvad Milaanot siiani sakslased.

Mediolanum - in mezzo a molte acque ehk paljude vete keskel. Milaano on ümbritsetud paljude jõgedega - Ticino ja Adda, Olona ja Lambro, Nirone ja Seveso. Lisaks on Milaano olnud läbi põimitud mitmete kanalitega, mitte vaid hetkel alles olevad Ticino ja Grande. Veel teine vesine tõlgendus on in mezzo ai fiumi, kuid mis ladinakeeli oleks juba medio amnum.
Kumbki selgitus tundub kuidagi poolik ja rooma nimega osaliselt seonduv..

Kolmas, Mediolanum - medio lanae ehk poolpügatud. Lõpuks ometi midagi, mis mind kõla poolest veenab. Kõige levinuma legendi (VI saj) kohaselt , kui gallialased Belloveso poolt juhituna Padaania madalikule saabusid , vallutavad etruskid ja sätivad end siin sisse. Belloveso otsustab rajada linna ja peab nõu oraaklitega, et teada saada Jumala soovi. Oraaklid vastavad, et linn võib kerkida vaid kohta, kust leitakse metsemis, rindkere poolenisti villaga kaetud. Ja linnpeaks saama oma nime selle metslooma järgi. Gallialased asuvad looma otsingutele ja leiavad ta lagendikult keset tihedat metsa. Koht tähistatakse ja antakse keldikeelne nimi, mille roomlased hiljem latiniseerivad, muutes selle Mediolanumiks (medio-lanata). Poolpügatud metssiga jäi pikaks ajaks linna sümboliks.
Kes sattub Milaanos Duomo kanti jalutama, soovitan minna Via Mercanti keskel asuva ehitise (Palazzo della Ragione) juurde ja otsida üles metsemis Duomo poolt vasakul sambal. Antiikne reljeefkuju on leitud 1223. aastal, mil hoone varemeid rekonstrueeriti.
Mõelda, kui palju kordi olen ma siit mööda jalutanud, ilma et mul oleks aimugi olnud...