Veel üks nädal

Veel üks nädal Milaanos ja siis läheb sõiduks. Kairo hakkab järjest selgemaid piirjoone võtma... Hetkel on stardipäevaks fikseeritud 24.
Juba arutleme teemal, mida on vaja kaasa võtta ja mitu kohvrit selleks vaja läheb. G arvab, et kohvrisse peavad mahtuma peale tema hulgatute ülikondade ja särkide kõrval ka sellised esemed nagu juukselõikusmasin ja elektriline hambahari. Jah, temal saab rohkem pagasit olema kui minul. Nagu alati.
Tänane päev pole kõikidest teistest erinev . Vaikselt teen oma koduseid tegemisi. Pakkimisega on veel aega küll...

Entsüklopeediad

Ajalehtedega saab kaasa osta igasuguseid raamatuid - ilukirjandust, kokaraamatuid, entsüklopeediat, majandusõpikuid, kriminulle jne.
Enne jõule võtsin kinkimise eesmärgil ühe laste geaograafiateemalise entsüklopeedia- Enciclopedia dei ragazzi, Rizzoli junior. Et kontrollida selle taset, vaatasin, mida kirjutatakse Eesti kohta.
Kohe näha, et tegijad on mingid tuhmid. Raamat on lihtsalt copy pastiga kokku klopsitud ja kubiseb vigadest. Nii see nüüd seisabki ja kogub tolmu. Vahest niisama hea sirvida ja pilte vaadata...
Huvitavaid fakte Eesti kohta:
Rahaühik: tšehhi kroon ja euro
Veel sain teada, et eestis leidub naftat ning põllumajanduse põhitoodang on rukis, lina ja kartul.
Ja veel, et Peipsi järve nimetatakse vene keele järgi il Lago dei Ciudi, mitte lago Peipus nagu trükitus eesti-itaalia sõnaraamatus.

Siiski pole me alla andnud ega lootust kaotanud. Uus proov teise täsikasvanute väljaandega - Le Garzantine. Esimeses tasuta universaalses osas oli Eesti sees. Lühidalt ja väga konkreetselt ning täiesti korrektselt. Nurrusin rahulolust ning jätkame koguga.

Bënunì te Gherdëina!

Väheke suusa- ja matkahuvilistele ka...
Kogu peamise info Gardena oru kohta võib leida www.val-gardena.com, esindatud inglise, saksa ja itaalia keeles või www.valgardena.it mis lisaks ka prantsuse keeles.
Kohapeal saab ka mitmesuguseid brošüüre ja kõik toimib saksapärase ordnungiga.
Poed on lahti kõikidel päevadel nii hommikul kui pärastlõnal. 12.30-15(16) tundub elu olevat seiskunud (siesta!), sest avatud on vaid toitlustusasutused.

Hotell. Nagu ennist sai mainitud, pesitsesime me Seinas, peaaegu. Granvara hotell asub natuke asulast väljas ja natuke kõrgemal. Suusad võis alla panna kasvõi kohe uksest väljudes ja libistada end mäest alla esimese rajaotsani. Varustause jaoks on olemas suuskadele ja saabastele omad ruumid (sealt võis võtta ka kelkusid). Teiste radadeni (Seinas) pääses hotelli transpordiga, mis väljus hommikul pooletunniste vahedega 3 korda ja tagasi pärastlõunal 2 korda.
Hotelli köök oli igati tasemel ja vaheldusrikas, salatipuhvet väga laia valikuga. Portsud oli suht pisikesed, aga mitme käigu peale sai kokku paras. Teenindajad tublikesed ja meeldivad. Hommikulauas kaasavõtmiseks võileibu lõunaks teha ei lubatud.
Miinuseks kallid veinid (arvan, supermarketist sai ühe pudeli hinnaga 4 samasugust) ja mineraalvee pudel 4€ (baaris klaas vett 1.80)!!! Täiesti korralikku kraanist tulevat vett keelduti andmast. Oma toas võis kaanida palju tahtsid.
Hotelli muud teenused. Pärast suusatamist sai soojendada end 4 saunas, sulistada basseinis ja lesida puhkeruumis vaikse muusika saatel teed juues (tasuta isegi). Algul küll väideti, et kohustuslikus korras tuleb saunaruumidesse minekuks laenutada 4€ eest hommikumantel. Tänan, ei! Me saime hästi ka pelgalt saunalinadega hakkama. Lisaks võis lasta hellitada end erinevatele nähooldustega, massaazhidega.
Väidetavalt saab samasuguse teenuse osaliseks Austrias odavamalt.

Suusakoolid ja laenutused. Kel oma varustust pole, laenutamisega hätta jääda küll ei tohiks. Vastavaid kohti on igal sammul.
Ma võtsin omale täiskomplekti siit:http://www.skischool-valgardena.com/ pluss 2 h eratundi. Õpetus oli kallis (graafik oli siiski kõik täis, just siis kui me suuski uurisime, ütles keegi ära), kuid varustuse sain sinna juurde võileivahinnaga. Ka G võttis endale suusad, sest meie hotelliga oli koolil omad suhted ning G sai 10% hinnast alla.
Ebamugavaks seigaks on see, et viimasel päeval pole kuskile oma vahetusjalatseid mujale jätta kui ainult laenutuspunkti (raiskasin kogu kraamiga seigeldes ligi tunni väärtuslikust suusaajast).

Skipass ja rajad. Kes palju tahab liikuda, võib arvestada skipassideks kuni 40€ päev (mitmepäevane tuleb mõttekam). Mõnes kohas on ka korrapiletid. Skipassid on nimelised.
Rajakaarte on mitmesuguseid, kõik aga pole selgelt arusaadavad. Selle kandi suusafännidele on tõeliseks pärliks nn. Sellaronda, mis läbib 4 oru veerge ning on kogupikkusega u 40 km. Läbida saab mõlemal suunal - päri- ja vastupäeva.
Algajamad peaksid vaatama enne ülesminemist, kas alla tuleb ka lihtsamaid radu ning et lõpp-jaamast saaks ka pärast mingi liiklusvahendiga hotellini (liinibussid liiguvad ka vahest, piletite asi jäi välja selgitamata, sõitsime jänest).

Arvan, et nüüd enne kevadet me vist enam mägedesse ei satu. Aga sellest pole midagi. Suvehooajal lähme matkama! ;)

Kiri Befanale

Lugesin ühest teisest blogist lapsekäega kirjutatud kirja Befanale (nõid, kes toob ööl vastu kuuendat jaanuari headele lastele maiustusi ja halbadele söetüki):http://bricolo-chic.blogspot.com/2007/01/bont.html

Seal seisab:
Cara Befana,
se tu non mi porti una bambola grande sei una Befana morta.
Saluti,
XXX

Tõlge:
Kallis Befana
kui sa ei too mulle suurt nukku, siis oled sa surnud Befana.
Tervitades,
xxx

Huvitav, mida see laps sai...

uuel aastal uue hooga

Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.

Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.

Jälle Kairost

G on tänasest jälle Kairos. Et kuidagigi seda eriti tühja pühapäeva sisustada, tegin natuke minagi eeluurimistööd. Egiptusesse minek muutub iga päevaga järjest konkreetsemaks. Kuigi minu jaoks on ikka veel päris utoopiline ja kauge. Pole veel kohtagi, kus oma kompsud maha panna jne.
Reedel saime muideks kätte oma viisad. G-le anti tööviisa pooleks aastaks ja võib käia edasi-tagasi palju tahab. Kaaslastega ollakse palju kitsimad. Minu (turismi)viisa on vaid kolmeks kuuks, ühekordse sisenemisega ja kohalolekuajaga maksimaalselt kõigest üks kuu. Kuulda oli, et ka üks teine paar saatusekaaslasi sai samamoodi. Saatkonna ust tuleb naistel hakata tihti kulutama, aga kindel on see, et kord kuus saab koju.
Hetkel on suht võimatu ette kujutada, mis mind ees ootab. Käskisin G-l seekord hoolega vaadata, mida kohalikud naised seljas kannavad, et shnitti võtta. Mind juba üritatakse veenda, et ma võiksin oma linalaka Kairo linna peal rätiga katta. :p

Leidsin ühelt ameerika expatsi lehelt head nõuanded algajale "egiptlasele" (minu meelest kehtivad ka muudes situatsioonides ja maades):

• ükski kultuur pole õige ega vale, vaid kõigest erinev
• ei maksa kunagi eeldada, et teised peaksid olema nagu meie
• mis on tähenduslik meie jaoks, võib olla teistele sisutu
• kohanemine on kergem õppides tundma selle maa tausta ja tahtes siiralt mõista sealseid inimesi, religiooni ja kombeid.

Udujutt? Pole viga, küll aja jooksul saab selgemaks meile kõigile... ;) Tundub aga, et on aeg alustada uue Labeliga - Kairo.

Veel huvitavaid fakte egiptlaste kohta. Millegipärast on Itaalias nende eelistatuim asukoht Milaano, neid on siin suisa 20 000. Ja immigrantide seas on just nemad kõige innukamad (era)ettevõtjad.

Jõulueelne Milaano

Eelmisel nädalal tegin Milaanos Vittorio Emanuele tänavas väikese fototiiru. Tavapäraseid kuusekesi, plastjõuluvanasid ja vilkuvaid lambikesi ei pildistanud. Neid on nagunii igal pool. Piisab vaid koduaknast naabermaja poole kiigata.

Pilt 1. Üks väga haleda olemisega jõulupuu. Seisab nagu õnnetusehunnik Duomo ees.

Pilt 2.Vaadates galerii poole näeb juba teistsugust kuuske. Aga liiga ilus, et olla ehtne.

Pilt 3. Satiirikam lähenemine suurkaubamaja poolt. Berlusconi oma laulude esitajaga.

Pilt 4. Prodi.

Pilt 5. Milaano linnapea Letizia Moratti

Pilt 6. Jõulurahu?

Pilt 7. Paberist hirv.

Pilt 8. Sokid. Mis muu kui sokipood. :)

Pilt 9. Kodusemad elemendid.

Pilt 10. San Babila platsil pandi parasjagu üles väga koledaid kilest ja papist "palkmaju". Tahtis vist midagi jõuluvana postkontori moodi asi olla. Postkastid seevastu on tore mòte, ainult Tallinn on puudu.

Pilt 11. Päeva leid Fiera kandis! Chachi (Kaki) ehk humarid. Sügisel viskab puu oma lehed maha ja otsa jäävad vaid ümmargused erkoranzhid viljapallid. Tõeline pidupuu.

Iga aasta detsembri algul toimub Milaanos laat - L'artigiano in fiera. Sel aastal oli osalisi kokku kümne suure paviljoni jagu. Koht on suisa suurepärane kingituste ostmiseks, omamoodi põnev ka, sest müüjaid on maailma erinevatest maadest. Vahepeal saab end kosutada erinevate köökide hõrgutistega.

Bokside vahelt leidsime ka ühed eestlased. Mulje? Tuim. Tuleb kahjuks taaskord tõdeda, et eestlased ei oska müüa. Morni näoga nurgas istumine ei meelita kedagi ligi (isegi mitte teisi eestlasi), olgu siis kaup niihea kui tahes.

Kairo

Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)

Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.

Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.

G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.

Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).

Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.

Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.

Labels

Kolisin oma blogiga googli konto alla beta versiooni ja avastasin, et kasutusel on lõpuks ometi kategooriad (labels). Kasutasin kohe juhust ja panin kõigile eelnevatele postitustele ka sildid külge.
Teemad on järgmised:

• ajalugu - jutustan midagi ajaloolist, tutvustades paiku ja isikuid jm Itaaliaga seotut
• argielu - minu ja minu lähikondlaste elu, tegemised jne
• Eesti - Eesti käigud ja eesti tegemised
• huumor - minu meelest humoorikad lood
• ilm - kurdan/kiidan ilma ja kliimat
• Itaalia - kõik, mis puudutab Itaaliat üldiselt, erinevad paigad (v.a. Milano ja Napoli, mis on eraldi teemadena)
• itaallased - millised nad on, mida nad teevad, kombed, harjumused, igapäevaelu, bürokraatia, arvamused jpm.
• köök - kulinaarsed tähelepanekud ja mekkimised
• Milano - kõik, mis puudutab seda linna ja siin elavaid inimesi
• muu - pudru ja kapsad ehk mis mujale ei mahtunud
• Napoli - sama mis Milano, aga siis Napoli kohta
• reisid - reisimised ja puhkused lähemal ja kaugemal
• sport - sportlikud teemad n: jalgpall

Loomulikult võib ühel postitusel olla ka mitu leibelit korraga. :)

Kolitud

Màrkasin, et olin siinse postituse teise blogisse salvestanud...
http://valsitaktis.blogspot.com/2006/11/kolitud.html

Mediolanum

"Pole tõsi, et olen kole. Samuti pole tõsi, et minu kohal on alati udu. Pole tõsi, et olen külm ja mõtlen vaid rahast. [..] Kelleks te mind pidasite? Olen Milaano. Ja ma olen üks kena proua."
(Päev Milaanos/ Un giorno a Milano - Raffaella Rietmann, Michele Tranquillini)

Vaga vesi, sügav põhi - just sellisena iseloomustaks ma Milaanot (kohalikus keeles Milan). Kõik ilus on suurele publikule varjatud ja samasugused reserveeritud on ka milaanokad ise.
Vahest linnas ringi jalutades olen püüdnud mõnesse sisehoovi sisse piiluda, et näha seal asuvat rohelust, kujukesi, purskkaevu vm. Nagu ma kord välja kuulutasin, otsustasin ma hakata Milaanot põhjalikumalt uurima. Esimesed sammud selles suunas on ka tehtud.
Alustame siis otsast peale.
Nimi. Kes ehk kuulnud, on Milaano rooma-aegseks nimetuseks Mediolanum. Nime kohta on ka mitmeid selgitusi.

Mediolanum - roomlaste sõnul in mezzo alla pianura ehk keset madalikku, Vòimalik keldi nimi Medhelan, mis tàhendab Keskpaiga maa vòi Ideaali keskpaik. Teatavasti asub Milaano Padaania madaliku, mis on ka ainuke lame koht Itaalias, keskel. Või Mailand nagu kutsuvad Milaanot siiani sakslased.

Mediolanum - in mezzo a molte acque ehk paljude vete keskel. Milaano on ümbritsetud paljude jõgedega - Ticino ja Adda, Olona ja Lambro, Nirone ja Seveso. Lisaks on Milaano olnud läbi põimitud mitmete kanalitega, mitte vaid hetkel alles olevad Ticino ja Grande. Veel teine vesine tõlgendus on in mezzo ai fiumi, kuid mis ladinakeeli oleks juba medio amnum.
Kumbki selgitus tundub kuidagi poolik ja rooma nimega osaliselt seonduv..

Kolmas, Mediolanum - medio lanae ehk poolpügatud. Lõpuks ometi midagi, mis mind kõla poolest veenab. Kõige levinuma legendi (VI saj) kohaselt , kui gallialased Belloveso poolt juhituna Padaania madalikule saabusid , vallutavad etruskid ja sätivad end siin sisse. Belloveso otsustab rajada linna ja peab nõu oraaklitega, et teada saada Jumala soovi. Oraaklid vastavad, et linn võib kerkida vaid kohta, kust leitakse metsemis, rindkere poolenisti villaga kaetud. Ja linnpeaks saama oma nime selle metslooma järgi. Gallialased asuvad looma otsingutele ja leiavad ta lagendikult keset tihedat metsa. Koht tähistatakse ja antakse keldikeelne nimi, mille roomlased hiljem latiniseerivad, muutes selle Mediolanumiks (medio-lanata). Poolpügatud metssiga jäi pikaks ajaks linna sümboliks.
Kes sattub Milaanos Duomo kanti jalutama, soovitan minna Via Mercanti keskel asuva ehitise (Palazzo della Ragione) juurde ja otsida üles metsemis Duomo poolt vasakul sambal. Antiikne reljeefkuju on leitud 1223. aastal, mil hoone varemeid rekonstrueeriti.
Mõelda, kui palju kordi olen ma siit mööda jalutanud, ilma et mul oleks aimugi olnud...

Lugano

1. Kord eelmisel aastal kàisime Shveitsis. Milaanole làhim vàlismaa ning sealkandis on ka làhimad màed. Nii me siis rùhkisime muudkui ùlespoole ja imetlesime jàrvevaadet. Siin nàitas G nàpuga kaugemal olevale linnale ja ùtles, et see on Lugano. Linna endaga tuvumine lùkkus tulevikku.
2. Selle aasta algul kàisime Saint Lucia saarel (it.k. Santa Lucia). (Pea)linnas kolades pòrkasime ùhes poes kokku ùhe mehega, kes meid itaalia keeles kònetas. Tal olid kàrus 2 imeilusat kaksiktùdrukut. Mòlemad caffelatte-vàrvi nahaga, ùks pruunide juustega ja rosinasilmne, teine blond ja sinisilmne. Tòelised tulevased sùdamemurdjad. Laste santalutsiialasest isa tòòtas Luganos ùhes restoranis. Laste ema oli shveitslane.
3. Tàna kàisin ma isiklikult Luganos ja vaatasin koha ùle. Armas vàike linnake ilusate majadega. Kui hindu ei vaata, siis ei saagi aru, et niivàga vàlismaa oleks. Jàrveààrne meenutas mulle isegi Como linna.

Minu tànane (shveitsi) òppetund: liigne innukus vòib olla liiast. Meie viimastele euroturvanòuetele vastavad passid vòivad piirùletusel passikontrollijates tekitada segadust. Minu passi uuriti luubiga ja ilma, lòpuks helistati ja kontrolliti lausa numbri jàrgi kuskilt andmebaasist. Mul hakkas pàris kòhe, ausalt òeldes. Mitte selle pàrast, et ma sùùdi oleks, vaid , et teised ei pruugi sellest aru saada, et ma midagi valesti pole teinud (he-he nòrganàrviline; ainuke lohutus, et teise eestlase pass oli samasugune). Itaalia paberist id-kaardid ja kòrvaistuva hàrra kleebitud fotoga ja kiletatud Reisenpasse olid kontrollijatele palju rohkem meeltmòòda. Peaks vist ikka endale ka ùhe sellise labasema dokumendi hankima...

Sùgisilm Afrikast

Ma siin alles mainisin, et ilm kiskus halliks, vihmaseks ja niiskeks. Lehes kirjutati, et sùgise vàrvid, pruun ja beez, tekitavad depressiooni. (puude lehed enamasti muutuvad pruuniks ja kukuvad siis alla, kui kukuvad)
Tuul muutis suunda. Eile nàgin ilmateadet, kus lubati Aafrika poolt tulevat kòrgròhuala. Eile helistas G ja teatas, et Naapolis on taas suvi. Siis jòudis Sahaara soe ka Milaanoni. Pilved hajusid, halli asemele tuli taevasina ja pàike hakkas paistma. Ilmatargad rààgivad òite puhkemisest ning arvavad, et tòeline (ja hambaid plagisema panev kùlm) tuleb alles jaanuaris.
Eks nàeme. Seniks sooja ja palju sààski!

Quality time perega

Kunagi (ma pole kursis, kas ka nùùd veel) reklaamiti Eestis uusi suuri ostukeskuseid kui paiku, kus kogu perega kvaliteetselt aega veeta. Kui meil G-ga tuleb mòte mònda sellist kohta Milaano ààrelinnas kùlastada, siis ùtleme selle kohta Quality time. Ikka naljatledes.
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?

Hùvasti Naapoli!

Meie aeg Naapolis hakkab ùmber saama.
Alates novembrist oleme taas pòhikohaga Milaanos.
Tunne? Rahulolu. Isegi Milaano selle nàdala niiskus ja hallus tunduvad hetkel head. Eks pika talve peale jòuab nostalgitseda ja taga igatseda kùll. Ja loodetavasti saab tulevaste puhkuste ajal mònedesse lemmikpaikadesse veel tagasi minna.
Nàdalavahetusel vòtame ette pika autosòidu, et siis tuua Naapolist àra ùle aasta jooksul sinna kogunenud kola.