Kairo

Kunagi sai siin fantaseeritud... Nüüd räägime päriselt ;)

Vaatamata sellele, et G uues töölepingus on kohaks märgitud Milaano (talle on siin isegi kirjutuslaud eraldatud), on tema teised töökaaslased hoopis Toriinos. Arusaadavalt on ta palju aega seal asju ajamas. Kolmandaks paigaks on järgnevateks kuudeks Kairo.
Nali naljaks, tuleb välja, et Naapoli oli vaid eelsoojenduseks.
Käes on ka esimesed muljed ja kokkupuuted. Täna hommikul sõitis G oma esimesele Egiptuse komandeeringule kohalikku panka. Paar päeva enne trükkis ta välja selle asutuse tähtsamate tegelaste näopiltidega tutvustused.
G: Arva ära, mitu naist on selle panga juhtkonnas.
S: polegi.
G: Vale. Panga nr. 2 on naine, kokku on juhatuses viis inimest. Lisaks on järgmisel astmestikul veel mitu naist.

Vaatame pilte. Ongi. Osal on juuksed moodsalt kaetud, osal mitte.

G: Arva ära, mitu naist oli selle firma ülemuste hulgas, kus ma Naapolis töötasin.
S: Booh (e.k. pole aimugi)
G: Mitte ühtegi. Ja mitu oli eelmises firmas, kus ma töötasin?
S: Ei tea.
G: Mitte ühtegi. Meie Itaalias teeme vaid nägu, et meil on võrdõiguslikkus.

Mõtlen neile kahele itaalia naisele, kel on õnnetunud tipp-poliitikasse jõuda (üks minister ja üks senati juht).

Minu südamerahustuseks olen telefonis kuulnud G häält ja tema kinnitust, et kõik on ok. Hotell on hästi valvatud. Sinna lähedale ei saagi ja hotelli sisenemiseks tuleb läbida turvakontroll nagu lennujaamas. Toa aknast avaneb vaade Niilusele.
Linn on kaootiline ja lärmakas, selles osas võib vabalt paralleeli tõmmata Naapoliga.
Eile ja täna oli Prodi ametlikul visiidil Egiptuses. Täna hommikul külastas seda sama panka, kuhu G-gi asja. Oli tunda, et enne tehti kõvad ettevalmistused, sest koridorides oli tunda värske värvi lõhna ning kõikjale oli paigaldatud lilli. Suupisteid Prodist üle ei jäänud, G sai kosutuseks vaid tassi espressot, mis oli lungo-lungo-lungo (loe: lurr) ning seda joodi suhkruta.
Esimene päev möödus nagu puhkusel. Järgmised 2 päeva tulevad ilmselt asjalikumad. Neljapäeva õhtul tuleb G juba tagasi, sest reedel hakkab Egiptuses nädalavahetus.

Mul oli tunduvalt ebahuvitavam päev. Pesin masinatäie pesu, nokitsesin arvuti kallal, natuke kudusin ja käisin jõusaalis. Ilm oli Milaanos hall ja sadas seenevihma. Trammi ootasin 15 min.

Labels

Kolisin oma blogiga googli konto alla beta versiooni ja avastasin, et kasutusel on lõpuks ometi kategooriad (labels). Kasutasin kohe juhust ja panin kõigile eelnevatele postitustele ka sildid külge.
Teemad on järgmised:

• ajalugu - jutustan midagi ajaloolist, tutvustades paiku ja isikuid jm Itaaliaga seotut
• argielu - minu ja minu lähikondlaste elu, tegemised jne
• Eesti - Eesti käigud ja eesti tegemised
• huumor - minu meelest humoorikad lood
• ilm - kurdan/kiidan ilma ja kliimat
• Itaalia - kõik, mis puudutab Itaaliat üldiselt, erinevad paigad (v.a. Milano ja Napoli, mis on eraldi teemadena)
• itaallased - millised nad on, mida nad teevad, kombed, harjumused, igapäevaelu, bürokraatia, arvamused jpm.
• köök - kulinaarsed tähelepanekud ja mekkimised
• Milano - kõik, mis puudutab seda linna ja siin elavaid inimesi
• muu - pudru ja kapsad ehk mis mujale ei mahtunud
• Napoli - sama mis Milano, aga siis Napoli kohta
• reisid - reisimised ja puhkused lähemal ja kaugemal
• sport - sportlikud teemad n: jalgpall

Loomulikult võib ühel postitusel olla ka mitu leibelit korraga. :)

Kolitud

Màrkasin, et olin siinse postituse teise blogisse salvestanud...
http://valsitaktis.blogspot.com/2006/11/kolitud.html

Mediolanum

"Pole tõsi, et olen kole. Samuti pole tõsi, et minu kohal on alati udu. Pole tõsi, et olen külm ja mõtlen vaid rahast. [..] Kelleks te mind pidasite? Olen Milaano. Ja ma olen üks kena proua."
(Päev Milaanos/ Un giorno a Milano - Raffaella Rietmann, Michele Tranquillini)

Vaga vesi, sügav põhi - just sellisena iseloomustaks ma Milaanot (kohalikus keeles Milan). Kõik ilus on suurele publikule varjatud ja samasugused reserveeritud on ka milaanokad ise.
Vahest linnas ringi jalutades olen püüdnud mõnesse sisehoovi sisse piiluda, et näha seal asuvat rohelust, kujukesi, purskkaevu vm. Nagu ma kord välja kuulutasin, otsustasin ma hakata Milaanot põhjalikumalt uurima. Esimesed sammud selles suunas on ka tehtud.
Alustame siis otsast peale.
Nimi. Kes ehk kuulnud, on Milaano rooma-aegseks nimetuseks Mediolanum. Nime kohta on ka mitmeid selgitusi.

Mediolanum - roomlaste sõnul in mezzo alla pianura ehk keset madalikku, Vòimalik keldi nimi Medhelan, mis tàhendab Keskpaiga maa vòi Ideaali keskpaik. Teatavasti asub Milaano Padaania madaliku, mis on ka ainuke lame koht Itaalias, keskel. Või Mailand nagu kutsuvad Milaanot siiani sakslased.

Mediolanum - in mezzo a molte acque ehk paljude vete keskel. Milaano on ümbritsetud paljude jõgedega - Ticino ja Adda, Olona ja Lambro, Nirone ja Seveso. Lisaks on Milaano olnud läbi põimitud mitmete kanalitega, mitte vaid hetkel alles olevad Ticino ja Grande. Veel teine vesine tõlgendus on in mezzo ai fiumi, kuid mis ladinakeeli oleks juba medio amnum.
Kumbki selgitus tundub kuidagi poolik ja rooma nimega osaliselt seonduv..

Kolmas, Mediolanum - medio lanae ehk poolpügatud. Lõpuks ometi midagi, mis mind kõla poolest veenab. Kõige levinuma legendi (VI saj) kohaselt , kui gallialased Belloveso poolt juhituna Padaania madalikule saabusid , vallutavad etruskid ja sätivad end siin sisse. Belloveso otsustab rajada linna ja peab nõu oraaklitega, et teada saada Jumala soovi. Oraaklid vastavad, et linn võib kerkida vaid kohta, kust leitakse metsemis, rindkere poolenisti villaga kaetud. Ja linnpeaks saama oma nime selle metslooma järgi. Gallialased asuvad looma otsingutele ja leiavad ta lagendikult keset tihedat metsa. Koht tähistatakse ja antakse keldikeelne nimi, mille roomlased hiljem latiniseerivad, muutes selle Mediolanumiks (medio-lanata). Poolpügatud metssiga jäi pikaks ajaks linna sümboliks.
Kes sattub Milaanos Duomo kanti jalutama, soovitan minna Via Mercanti keskel asuva ehitise (Palazzo della Ragione) juurde ja otsida üles metsemis Duomo poolt vasakul sambal. Antiikne reljeefkuju on leitud 1223. aastal, mil hoone varemeid rekonstrueeriti.
Mõelda, kui palju kordi olen ma siit mööda jalutanud, ilma et mul oleks aimugi olnud...

Lugano

1. Kord eelmisel aastal kàisime Shveitsis. Milaanole làhim vàlismaa ning sealkandis on ka làhimad màed. Nii me siis rùhkisime muudkui ùlespoole ja imetlesime jàrvevaadet. Siin nàitas G nàpuga kaugemal olevale linnale ja ùtles, et see on Lugano. Linna endaga tuvumine lùkkus tulevikku.
2. Selle aasta algul kàisime Saint Lucia saarel (it.k. Santa Lucia). (Pea)linnas kolades pòrkasime ùhes poes kokku ùhe mehega, kes meid itaalia keeles kònetas. Tal olid kàrus 2 imeilusat kaksiktùdrukut. Mòlemad caffelatte-vàrvi nahaga, ùks pruunide juustega ja rosinasilmne, teine blond ja sinisilmne. Tòelised tulevased sùdamemurdjad. Laste santalutsiialasest isa tòòtas Luganos ùhes restoranis. Laste ema oli shveitslane.
3. Tàna kàisin ma isiklikult Luganos ja vaatasin koha ùle. Armas vàike linnake ilusate majadega. Kui hindu ei vaata, siis ei saagi aru, et niivàga vàlismaa oleks. Jàrveààrne meenutas mulle isegi Como linna.

Minu tànane (shveitsi) òppetund: liigne innukus vòib olla liiast. Meie viimastele euroturvanòuetele vastavad passid vòivad piirùletusel passikontrollijates tekitada segadust. Minu passi uuriti luubiga ja ilma, lòpuks helistati ja kontrolliti lausa numbri jàrgi kuskilt andmebaasist. Mul hakkas pàris kòhe, ausalt òeldes. Mitte selle pàrast, et ma sùùdi oleks, vaid , et teised ei pruugi sellest aru saada, et ma midagi valesti pole teinud (he-he nòrganàrviline; ainuke lohutus, et teise eestlase pass oli samasugune). Itaalia paberist id-kaardid ja kòrvaistuva hàrra kleebitud fotoga ja kiletatud Reisenpasse olid kontrollijatele palju rohkem meeltmòòda. Peaks vist ikka endale ka ùhe sellise labasema dokumendi hankima...

Sùgisilm Afrikast

Ma siin alles mainisin, et ilm kiskus halliks, vihmaseks ja niiskeks. Lehes kirjutati, et sùgise vàrvid, pruun ja beez, tekitavad depressiooni. (puude lehed enamasti muutuvad pruuniks ja kukuvad siis alla, kui kukuvad)
Tuul muutis suunda. Eile nàgin ilmateadet, kus lubati Aafrika poolt tulevat kòrgròhuala. Eile helistas G ja teatas, et Naapolis on taas suvi. Siis jòudis Sahaara soe ka Milaanoni. Pilved hajusid, halli asemele tuli taevasina ja pàike hakkas paistma. Ilmatargad rààgivad òite puhkemisest ning arvavad, et tòeline (ja hambaid plagisema panev kùlm) tuleb alles jaanuaris.
Eks nàeme. Seniks sooja ja palju sààski!

Quality time perega

Kunagi (ma pole kursis, kas ka nùùd veel) reklaamiti Eestis uusi suuri ostukeskuseid kui paiku, kus kogu perega kvaliteetselt aega veeta. Kui meil G-ga tuleb mòte mònda sellist kohta Milaano ààrelinnas kùlastada, siis ùtleme selle kohta Quality time. Ikka naljatledes.
Kord ùhel laupàeval enne jàrjekordset plaanitud QT oli G-l vaja kàia tervisekontrolli vereanalùùsi andmas. Enne nòeltega torgituks saada tuli maksta ticket. See on omainvesteeringu osa igasuguste arstlike protseduuride puhul. Selle maksmiseks vòtsime jàrjekorranumbri ja oli selge, et vàhemalt jàrmine tund on sisutatud. Ei mingit kiiret àra kàimist.
Vaatasin teisi ootajaid. Ma polnud ainuke "saatja". Kes oli naisega, kes mehega, kes emaga, kes isaga. jne. Ootesaalis màrkasin isegi terveid peresid koos lastega. Jài arusaamatuks, mitmel vòi kellel arsti juurde asja oli ùldse. Vàiksemad lapsed, suuremad lapsed. Tundub, et enamus olid niisama kaasas, sest tòeliselt arsti vajav laps lasti làbi Gùnekoloogiaosakonna jàrjekorranumbriga, sest sinna oli vàhem ootajaid.
Jàrjekordne itaalia mòistatus minu jaoks? Kas tòesti ei saa suured inimesed ùksi arsti juures kàidud ning kas peab tòesti lapsed sellesse haigete kampa kaasa vedama. Igaks juhuks, et àkki muidu jààb mòni viirus saamata? Vòi on tegemist hoopis perekonna jàrjekordse ùhise vààrtusliku ajaga, millest ei saa hetkegi raista ùksteisest eemal olemisega?

Hùvasti Naapoli!

Meie aeg Naapolis hakkab ùmber saama.
Alates novembrist oleme taas pòhikohaga Milaanos.
Tunne? Rahulolu. Isegi Milaano selle nàdala niiskus ja hallus tunduvad hetkel head. Eks pika talve peale jòuab nostalgitseda ja taga igatseda kùll. Ja loodetavasti saab tulevaste puhkuste ajal mònedesse lemmikpaikadesse veel tagasi minna.
Nàdalavahetusel vòtame ette pika autosòidu, et siis tuua Naapolist àra ùle aasta jooksul sinna kogunenud kola.

ùlevaade oktoobris toimunust

Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...

Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.

Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)

Posta Italiana

See on kindlasti ùks teemadest, mille kohta kòigil kohalikel on midagi lisada.

Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.

Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.

Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.

Sobilik vòi mitte sobilik

Pean ùtlema, et mammal on tàiesti omamoodi arusaamad asjadest. Minu omadega pole midagi ùhist. Seda huvitavam on seda keerulist karakterit avastada, kuid seda raskem on mitte eksida.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...

Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.

Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")

Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???

Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.

Kilekotiuputus

Ma vihkan kilekotte! Minu lepliku loomuse kohta on vihkamine natuke liiga tugev sòna, kuid kilekotid on vastuvaidlematult maailma ùks suur nuhtlus.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!

Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.

Natuke perestatistikat

Iga kuu vòib lugeda Eesti ajalehtedest eelmise kuu perestatistikat, palju sùndis, palju suri, millised olid enampandavamad nimed jne. Kuna Itaalia on ikka kòvasti suurem, siis siin andmete kokkupanemine vòtab ilmatuma palju aega. Internetist otsides vòib leida nàiteks linnade andmeid 2005.aasta kohta. Riiklik statistikaamet (Istat) sai enne augustikuu puhkusi ùhele poole 2004. aasta andmetega.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.

Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.

Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe

Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.

Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.

Maccheronic Day

Panin tàhele, et keeltekoolid koolid on vàga nutikad end vàlja reklaamima ja rahvast oma kursustele meelitama. Vàhemasti reklaamid on vaimukad. Olen ennegi siin kirjutanud, kuidas itaallased omamoodi inglise keelt pursivad ja et nende mòistmiseks peab esmalt itaalia keelt oskama. Nàha on, et mòned ùritavad olukorda paremaks muuta.

Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.

No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.

Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.

Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).

Giochi SQUASH, ti salvi in CORNER, cerchi RELAX al FITNESS CLUB a al DISCOPUB, bevi COCKTAIL, fumi LIGHT, indossi T-SHIRT, JEANS e scarpe TRENDY...

Bravo, ma l'inglese lo parli?

Tòlkes: màngid squashi, varjud cornerisse, otsid relaxi fitness clubist ja discopubist, jood cockteili, suitsetad lighti, kannad t-shirti, jeanse ja trendikaid kingi. Tubli, aga kas sa inglise keelt rààgid?

Jah, nii ta ongi. Itaalia keel on ilus keel ja mul on tegelikult vàga kahju, et keelt igasuguste vòòrkeelsete nimetustega solgitakse. Aga selle vàljajuurimiseks pole ilmselt mingit rohtu.

San Gennaro

Eile oli naapollaste jaoks tàhtis pàev. Eriti sellele osale, kes kàib usinasti kirikus ja pùhakutega seonduv oluline on.
San Gennaro (ingl.k Saint Januarius) on Naapoli kaitsepùhak. Katoliku kiriku màrkmete jàrgi suri 305.aastal. Nagu tollal kombeks oli, vòeti màlestuseks kaks ampullitàit tema verd. Verest kui rekliiviast on màrkmed aastast 1389, kui see rahvale vaatamiseks vàlja toodi. 17.augustis selsamal aastal sùndis ime. Veri "sulas" just nagu oleks àsja surnu kerest vòetud.
Hetkel hoitakse vààrtuslikku kraami Naapoli Toomkirikus (Duomo, San Gennaro kabelis). Kolm korda aastas ( mai algul, 19. septembril ja 16. detsembril) korratakse seda vere vedeldumise imet.
Analoogset fenomeni korraldatakse ka Pozzuolis.
Paneb imestama kuidas endiselt usutakse selliseid asju nagu keskajal. Kuid mitte kòik.
Nàhtuse mòistmiseks on tehtud teaduslikke uuringuid. ùhe neist on làbi viinud kolm itaalia teadlast ja nende tòò on avaldatud ajakirjas Nature (Working Bloody Miracles 10.oktoober 1991). Seega fenomeni teaduslikuks nimeks on tissotroopia ja samasugused omadused on ketshupil. Kontrollitud on ka, et too veri tòepoolest sisaldab inimese hemoglobiini, aga pole teada aine tàpne koostis.

Meie jaoks oli ka hea pàev - tòòpàev oli lùhendatud ja G tuli meeldivalt vara koju. :)))

p.s. seoses Duomoga tuli mul veel ùks huvitav asi meelde. Nimelt on vanadest aegadest seal mònedel tàhtsamatel Naapoli perekondadel eriòigusi. Nàiteks ùhed vòivad sòita hobuse seljas kuni altarini.