Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...
Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.
Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)
Monday, October 23, 2006
Wednesday, October 04, 2006
Posta Italiana
See on kindlasti ùks teemadest, mille kohta kòigil kohalikel on midagi lisada.
Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.
Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.
Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.
Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.
Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.
Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.
Thursday, September 28, 2006
Sobilik vòi mitte sobilik
Pean ùtlema, et mammal on tàiesti omamoodi arusaamad asjadest. Minu omadega pole midagi ùhist. Seda huvitavam on seda keerulist karakterit avastada, kuid seda raskem on mitte eksida.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...
Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.
Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")
Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???
Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.
ùhel nàdalavahetusel kàisime taas pulmas, kus kùlalisi oli eestlasi ja itaallasi pooleks.
Hiljem sai muljeid jagatud mammaga. Mainisin, et vot ùhel kùlalisel olid kirikus lilled kàes, polnud info temani jòudnud, et siin pole nii kombeks. No ja siit siis jutt alguse saigi...
Minu nàgemus. Mulle meeldib isegi pàris meeldib kàia pulmas. Sùndmus, kuhu ei kutsuta mitte iga pàev ning tore kui sòbrad kutsuvad tàhtsast pàevast osa saama. Natuke on ikka uudishimu ka, et noh kuidas on korraldatud. Segapaaridega seda pònevam. Ja kui kedagi ei tunnegi, siis peo kàigus saab kindlasti tuttavaks.
Lillede kinkimine ja saamine on ka minu meelest tore. Lilled mulle meeldivad. Mulle tundub aga, et Itaalias kingitakse lilli vàhem. Kui, siis midagi suurt ja uhket tànu avaldamiseks vmt. G on mulle meie tutvuseaastate (alates 2000) jooksul lilli kinkinud vist 3-4 korda.
Màletan oma sùnnipàevi, mil tuba oli lilli tàis. Vàiksena kàisin tulpe muudkui uudistamas ja ootasin millal nad lahti làhevad ja ma musta-kollast sisemust nàen (vahest aitasin natuke takka ka). Teiseks sùnnipàevalilleks oli tihtipeale sinilill.
Mamma arvamus. Pulmad on ùks tàielik annoia , pole midagi igavamat kui ùks pulmapidu. Igavene nuhtlus kui mòni kutse saabub. Kui on tegemist mòne sugulasega, siis ilmselt vàltida ei ònnestu. Kui aga làhedast suhet pole, lihtsalt tuttavad, siis saab ka lihtsalt kingitegemisega (lista di nozze) làbi. ààrmisel juhul vòib minna kirikusse. Sest kutse on saadetud lihtsalt viisakusest ja viisakusest sellisele ùritusele ei minda ka. Nagunii pole seal midagi teha, kui kedagi ei tunne. Milleks piinelda. Istutakse tundide viisi lauas ja sùùakse.
Lilli laulatusele! Milline tobedus! Ja mis nendega siis peale hakatakse ja kuhu need pannakse! Ja sama kehtib ka muude ùritustega. Pole midagi tùlikamat kui rahvas, kes kòik lòunale/òhtusòògile lilledega tuleb. Tàiesti mòtlematu tegu nende poolt! Otsi vaase (kui neid on) ja sàti, niigi palju muud tegemist palju sòòkidega ja kùlalistega.
Muul ajal lilli kinkida, siis on iseasi, aga mitte suuremale ùritusele kaasa vòtta.
(nojah, ùhtib tàiesti sama liiniga, mida ma kogesin lihavòtete ajal (kunagi kirjutasin ka sellest juba), kui omatehtud koogi kaasa vòtsin mamma juurde ja siis vabandust palusin, et see oli minu poolt mòtlematu tegu, sest tema oli juba ka koogi teinud. Eestlane ùtleks kòige selle peale "mida rohkem, seda uhkem!")
Jah, kui ma mòtlema hakkan... Kord kàisin ùhe milaano eestlase sùnnipàeval. Ma nòudsin, et eestlasele tuleb kùlla minna kingi ja lilledega. Nii me siis làksime, minul olid eesti kombe kohaselt pihus lilled, G-l itaalia kombe kohaselt vahuveini pudel. Mina olin ainuke, kes lilled tòi ja nendele vaasi leidmine oli keerukas. Enam pole ma lilli kinkinud Itaalias.
Seoses pulmade korraldusega on veel ùks vastuolu. Pulmade tegijad on hàdas lòputute sugulastega, keda kòiki peab kutsuma ja toitma, sest muidu nad solvuvad. Pruutpaar istub kokkuvòtes lauas kùmnete kaugete sugulastega, keda nad isegi ei tunne, kuid keda àmm on pidanud vajalikuks kutsuda. Samas sugulased kurdavad, et pulmakàik on lihtsalt ùks kohustus ja vaev (kui see on nii, kindlasti on ka teisiti mòtlevaid). Aru ma ei saa, aga miks siis tehakse "viisakusest" neid "vàikseid" 100 kùlalisega pulmi???
Ohh, miks peab kòik nii keeruline olema.
Friday, September 22, 2006
Kilekotiuputus
Ma vihkan kilekotte! Minu lepliku loomuse kohta on vihkamine natuke liiga tugev sòna, kuid kilekotid on vastuvaidlematult maailma ùks suur nuhtlus.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Uputus on vallanud ka minu kodud. Milaanos on meil prùgikasti kòrval pisike toru, mis ààreni pungitab. Ka kamorkas laiutab suur paberkott kilekottidega. Igat mòòtu, igat vàrvi ja igasuguse tegumoega. Naapolis on kilekottide jaoks suisa suur sahtel.
Kuskilt kunagi lugesin vàidet, et sotsialistlikes riikides kulub paberit bùrokraatia jaoks, kapitalistlikes riikides ostude pakendamiseks, Itaalias mòlema jaoks. Tànapàeval pakendatakse lisaks paberile ka veel kilekotti. ùkskòik mida osta, igal pool saad kaasa kilekoti. Ostad turult juurvilja - kilekott, ostad juukseklambri - kilekott, ostad kampsuni - kilekott, laenutad videokasseti - kilekott; maksad samas kaubamajas ostud eraldi kassades - kaks vòi enam kilekotti (paremal juhul saad paberkotid). Ka ùhte banaani ostes ei saa hinnasilti panna banaani kùlge, vaid tuleb kleepida kilekoti peale. Viilutatud singi ostul saad ka nende vahel kilet kaasa.
Itaallased on minu meelest tàielikud kilekotimanjakid.
Alles ùleeile tòi G pesumajast (minu àraolekul) triikimiseks viidud 2 pàevasàrki. Mòlemad sàrgid olid ilusti kokku volditud ja pandud eraldi làbipaistvatesse kilekottidesse, lisaks veel pakitud suuremasse kilesse.
Mind paneb iga kord ahastama, kui G ùtleb, et kilekotte on alati vaja. Kasvòi reisimisel riiete ja jalatside jaoks ning prùgi vàljaviimiseks. Apppiiii... ka parima tahtmise juures ei saa meil olema nii palju prùgi, et kòiki neid kilekotte àra tarvitada.
Kui ma làhen poodi vòi turule sisseoste tegema, siis vòtan kodunt kaasa riidest òlakoti vòi ranitsa. Nii on mugavam ka, ei pea kàe otsas tirima. Tunnen samuti vàikest missiooni ja kohusetunnet selle maailma vastu, kus ma elan (Naapolis olen vist ainuke eksemplar). Tean, et see on nagu tilk merre, kuid minu sùda on siis rahul.
Mida vaid teha oma meesloomaga? Iga kord on ùhisel poeskàigul tàpselt sama sùzhee. Oma kotiga poodi minek oleks justkui hàbiasi ja igaks juhuks tuleb vòtta kassast veel mòni kilekott varuks. Ja iga kord pean ma talle meelde tulema, et meil pole neid vaja, kodus ajab juba ùle ààre. Nagu hane selga vesi!
Eile lugesin ajakirjast artiklit, kuidas kilpkonnad merre visatud kilekottide ja muu plastjama tòttu haigestuvad ja surevad.
Thursday, September 21, 2006
Natuke perestatistikat
Iga kuu vòib lugeda Eesti ajalehtedest eelmise kuu perestatistikat, palju sùndis, palju suri, millised olid enampandavamad nimed jne. Kuna Itaalia on ikka kòvasti suurem, siis siin andmete kokkupanemine vòtab ilmatuma palju aega. Internetist otsides vòib leida nàiteks linnade andmeid 2005.aasta kohta. Riiklik statistikaamet (Istat) sai enne augustikuu puhkusi ùhele poole 2004. aasta andmetega.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Pool-itaallasi tuli ilmale keskmiselt 12% (pòhjas 18%, keskel 15% ja lòunas alla 4%)
2004. aastal sùndis Itaalias 284 311 poissi ja 269 459 tùdrukut (2005 elanike arv Itaalias 58 miljonit). Kokku 562.599. Sùndivus on suurenemas pòhjas ja langemas lòunas.
Kodakondsetel oli 2004.aastal keskmiselt 1,26 last, mitte-kodakondsetel elanikel 2,61 ja kokku Itaalias ùhe naise kohta oli 1,33 last.
Uueks tugevaks tendentsiks on laste sùnd kooseludest (st mitte abielus vanemad), millede arv viimase 10 aasta jooksul on suurenenud suisa 70%. Muidugi enamasti ikka pòhja pool, sest lòunas on vana kombe kohaselt enne abiellutakse ja siis mòeldakse lastele, teiseks pòhjuseks on ka materiaalsed kaalutlused. Kòrgeim on nàitaja Trentino Alto Adiges (Veneetiast ùlevalpool) 20,6% ja madalaim Basilicatas (lòunas, saapa kontsa ja nina vahel) 4,2%.
Lastele nimede valimisel ollakse suht konservatiivsed. Mingeid imelikke aretusi leidub vàhe. Vàhemasti kuulda pole kùll olnud. Kui nimed kòik ritta pannud, siis jàrjekorra esimesed 30 nime on kogunisti 50% poistel ja 45% tùdrukutel. Kòige popim nimi koguni viies regioonis oli Francesco ja selle said omale 10414 uut itaallast.
Popimad seega:
Poistel Francesco 10.414 last (3,66%), siis top kùmnes Alessandro (9.540), Andrea (9.163), Matteo (8.789), Lorenzo (8.154), Luca (7.099), Mattia (6.321), Simone (6.063), Davide (5.963) ja Marco (5.775). Edasi 5.735 Gabriele, 4.985 Giuseppe, 4.901 Riccardo, 4.726 Tommaso, 4.371 Antonio, 4.239 Alessio, 4.216 Federico, 3.923 Giovanni, 3.595 Leonardo, 3.576 Filippo, 3.389 Samuele, 3.352 Daniele, 3.272 Michele, 2.603 Emanuele, 2.563 Pietro, 2.396 Giacomo, 2.356 Edoardo, 2.339 Stefano, 2.326 Nicola e 2.326 Vincenzo.
Tùdrukud12.239 Giulia (4,54%), 8.522 Martina, 7.540 Chiara, 7.490 Sara, 6.697 Alessia, 5.728 Francesca, 5.430 Sofia, 5.293 Giorgia, 4.743 Elisa, 4.718 Alice, 4.519 Aurora, 3.646 Anna, 3.527 Giada, 3.389 Gaia, 3.205 Federica, 2.910 Elena, 2.644 Alessandra, 2.472 Valentina, 2.454 Ilaria, 2.417 Beatrice, 2.188 Arianna, 2.165 Camilla, 2.142 Noemi, 2.106 Eleonora, 2.094 Rebecca, 2.070 Marta, 1.997 Serena, 1.944 Laura, 1.924 Emma ja 1.904 Maria.
Asukoha jàrgi popimad on:
Bolzano- Giulia
Molise ja Campania - Antonio
Trento - Anna
Sicilia - Giuseppe
Jàlgides eestlasi, on vàga palju noori emasid, vaevalt ùletatakse 20 kùnnise, kui juba tahetakse peret luua, mòni varemgi. Kindlasti on oma panuse andnud ka pikk lapsehooldupuhkus ja loomulikult nn. emapalk, mis mòlemad Itaalias puuduvad.
Itaalias on ùle poole sùnnitajatest ùle kolmekùmnesed, keskmine iga on 31 aastat, mitte-itaallastel 27 aastat. Suurenemas on ùle 40-ste osakaal (4,2%) ja vàhenemas alaealiste oma.
Niipalju seekord lastest, nimedest ja numbritest.
Wednesday, September 20, 2006
Maccheronic Day
Panin tàhele, et keeltekoolid koolid on vàga nutikad end vàlja reklaamima ja rahvast oma kursustele meelitama. Vàhemasti reklaamid on vaimukad. Olen ennegi siin kirjutanud, kuidas itaallased omamoodi inglise keelt pursivad ja et nende mòistmiseks peab esmalt itaalia keelt oskama. Nàha on, et mòned ùritavad olukorda paremaks muuta.
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Wall Street Institute kutsub eeloleval laupàeval, so 23. septembril kòiki keelehuvilisi tàhistama makaronipàeva.
No speaking Maccheronic! Nii kòlab nende ùleskutse.
Kohapeal saab teha ka makaronitesti ehk kontrollida oma keeleoskust ja mekkida pastarooge.
Mòned nàited eelmise aasta testidest.
Ho bisogno (ma vajan)-> I have need
Ho 30 anni (olen 30-aastane, it.k. mul on 30 aastat)-> I have 30 years
Kohe nàha, et "otsetòlked".
I booked asemel kirjutati I prenotated (it.k. prenotare - broneerima)
next week sai uueks kirjapildiks Nesquick, happy Easter - Happy iter, upstairs - apsteis. Arvan, et need on kuulamistestist.
Vàga loominguline làhenemine. Siit tuleb mul veel meelde, et Astis on ùks baar nimega Sevenap. Kahjuks aga ei garanteeri see sugugi, et ka teised aru saavad.
Sama sùmpaatsel moel reklaamib end veel teinegi keeltekool - Inlingua (ma olen ka seal natuke òppinud).
Giochi SQUASH, ti salvi in CORNER, cerchi RELAX al FITNESS CLUB a al DISCOPUB, bevi COCKTAIL, fumi LIGHT, indossi T-SHIRT, JEANS e scarpe TRENDY...
Bravo, ma l'inglese lo parli?
Tòlkes: màngid squashi, varjud cornerisse, otsid relaxi fitness clubist ja discopubist, jood cockteili, suitsetad lighti, kannad t-shirti, jeanse ja trendikaid kingi. Tubli, aga kas sa inglise keelt rààgid?
Jah, nii ta ongi. Itaalia keel on ilus keel ja mul on tegelikult vàga kahju, et keelt igasuguste vòòrkeelsete nimetustega solgitakse. Aga selle vàljajuurimiseks pole ilmselt mingit rohtu.
San Gennaro
Eile oli naapollaste jaoks tàhtis pàev. Eriti sellele osale, kes kàib usinasti kirikus ja pùhakutega seonduv oluline on.
San Gennaro (ingl.k Saint Januarius) on Naapoli kaitsepùhak. Katoliku kiriku màrkmete jàrgi suri 305.aastal. Nagu tollal kombeks oli, vòeti màlestuseks kaks ampullitàit tema verd. Verest kui rekliiviast on màrkmed aastast 1389, kui see rahvale vaatamiseks vàlja toodi. 17.augustis selsamal aastal sùndis ime. Veri "sulas" just nagu oleks àsja surnu kerest vòetud.
Hetkel hoitakse vààrtuslikku kraami Naapoli Toomkirikus (Duomo, San Gennaro kabelis). Kolm korda aastas ( mai algul, 19. septembril ja 16. detsembril) korratakse seda vere vedeldumise imet.
Analoogset fenomeni korraldatakse ka Pozzuolis.
Paneb imestama kuidas endiselt usutakse selliseid asju nagu keskajal. Kuid mitte kòik.
Nàhtuse mòistmiseks on tehtud teaduslikke uuringuid. ùhe neist on làbi viinud kolm itaalia teadlast ja nende tòò on avaldatud ajakirjas Nature (Working Bloody Miracles 10.oktoober 1991). Seega fenomeni teaduslikuks nimeks on tissotroopia ja samasugused omadused on ketshupil. Kontrollitud on ka, et too veri tòepoolest sisaldab inimese hemoglobiini, aga pole teada aine tàpne koostis.
Meie jaoks oli ka hea pàev - tòòpàev oli lùhendatud ja G tuli meeldivalt vara koju. :)))
p.s. seoses Duomoga tuli mul veel ùks huvitav asi meelde. Nimelt on vanadest aegadest seal mònedel tàhtsamatel Naapoli perekondadel eriòigusi. Nàiteks ùhed vòivad sòita hobuse seljas kuni altarini.
Tuesday, September 19, 2006
Maiademaal
Juttu tuleb Mehhikost, òigemini kùll vàike osa Mehhikost, sest meie visiit piirdus vaid ùhe poolsaarega ja kahe maakonnaga (state).
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.
Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D
Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.
Vaatamisvààrsustest ma pikalt kirjutada ei viitsi. Keda huvitab, vòib ise internetist palju rohkem inffi leida kui mina rààkida oskan.
Meie reisi pidepunktid olid jàrgmised:
Pesapaik http://www.clubmaevatulum.com/ http://www.valtur.it/villaggio/tulum/
Tulum ja Playa Paraiso
Playa del Carmen
Cenote Azul
Sian Ka'an (biosfààr)- Punta Allen
Cobà
Ek Balam
Chichén Itzà
Mèrida
Uxmal
Kabah ja Labnà (Ruta Puuc)
Xpu-Hà
Tean-tean, pigem kòlab aasiapàraselt kui hispaania nimedena. Muideks nimed tulevad maiade keelest, mis on Yukatani poolsaarel endiselt kasutusel. Kuigi kahjuks vaid vanaemade keelena, mida rààgitakse kodus, sest kooliharidus tuleb kòigil omandada hispaania keeles. Maia keele rààkijaid on umbes 1,6 miljonit inimest. Vàidetakse, et kes oskab maia keelt, sel on kerge àra òppida ka teised keeled.
Minul ònnestus selgeks saada 2 maiakeelset sòna. Turistidega rààgitakse lahkelt inglise ja hispaania keeles, maia sònade teadasaamiseks tuleb mònda oskajat pinnida.
malo kit - tere pàevast (buenas dias)
jumbo tik - aitàh (gracias)
Kùsisime ka kohaliku kooli kohta, kuid see teema jài suht segaseks. Kool algas juba augustis nagu soomlastel. Seda oli nàha ka ringu liikuvate ranitsatega laste pealt. Veel kuulsin, et igal pool koole polegi ja haridus omandatakse satelliidi vahendusel. Siiani mòtlen, kuidas see vòiks kàia. Kuskil telesaates kàis ka làbi, et (niipalju sain hispaania keelest aru) educazione superiore (keskharidus?) on vaid kuuel sajast.
Millised on need kohalikud? Suht lùhikesed, jàssakad, kaelata, mustade sirgete juustega ja tumedanahalised. Mulle meenutasid natuke filipiinlasi. Vàidetavalt kohalikud kuskilt Vaikse ookeani poolt pàrit ongi (ajalugu jàlgides eeldaks, et kohalikud oleksid rohkem hispaania tùùpi).
Inimesed on vàga uudishimulikud ja jutuhimulised. Kòike seletatakse. Samas panin suurt erinevust tàhele vòrreldes meie hotelli personali ja neid, kes olid vàljaspool. Tavarahvas ikka turisti ei tùlita, kui ta ei taa just midagi mùùa vòi kui see pole seotud nende tòòga. Sain ka aru, et meie hotellis on teeninduskultuur ùlimalt tàhtis ja seda kontrolliti iganàdalaste kùsitluslehtede abil. ùheks punktiks oli suisa The attitude of service. Eesti keeli pakuks vasteks teenindusvalmidust. ojaa, see ei puudunud. Vastupidiselt itaallastele tehti koheselt, kiiresti ja vastuvaidlematult mida iganes paluti, peaaegu. Samas oli ikka kohati tunda ka manana mentaliteeti.
Sòòk. Hotellis oli toitlustamine korralik. Arvestatud oli igasuguste turistidega. Oma sai ameeriklane ja itaallane. Iga sòògikord vòis vòtta ka midagi kohalikku, kastmeid vòid ise valida, mitte ei pandud kohe midagi vinget peale. Kokkuvòttes oli aga ikkagi kòik kergelt maisise mekiga. Et ahh kòik ùks ja sama tapas.
Lemmikud: Kala. Neid oli igas mòòdus ja parimad olid need, mida kùpsetati tervelt. Mango. Kahjuks ei olnud ma ainuke, kes selle avastas, viimastel pàevadel olid need juba lootusetult otsas. Igasugu sorti piima ja/vòi puuvilja koksid ehk siis margeritade aretused. Mango puudumise puuviljalaualt sai asendada mangomaitseliste jookidega.
Coca-cola ja muud selle keemiakombinaadi joogid olid peaaegu gaasitud. Kohalik omapàra.
Avastasin, et nàtse mùùakse 3 padjakese kaupa. Jòudis ka kohale miks, kui pàevade mòòdudes oma nàtsud niiskest òhust jàrjest rohkem vettisid ja ùksteise kùlge kleepusid.
Et saada teada, kas hotelli toit on ka selline nagu kohalikud ise sòòvad, tegime ùhe eine kohalikus supermarketis, kus oli valmistoidu lett kaasa ostmiseks ja kohapeal sòòmiseks. Vòtsime kana paprikaga ja oad pruunis lògas, tee peale kaasa joogid, suured muretaigna kùpsised ja kokku maksid kòik mitte ùle 7usd. Mònede arvates oli selline sòòming tòeline julgustùkk, kuid a) sòime alati vaid àsja kùpsetatud sooja toitu, mitte kunagi toorest vòi teav kus pestud vàrsket b) toidu valmistajad ja mùùjad olid nàomaskides, kitlites, juuksevòrkudega ja kummikinnastes. Toit oli tòeliselt hea kusjuures ja veendusime, et hotellilobi on audentne.
Kòhulahtisuse vàrgi vàltimiseks jòime ainult pudelivett (hotellis tehti ka kohvi jm pudeliveega) ja sellega pesime ka hambaid. Ja meil ei olnud ùhtegi ebameeldivat ùleelamist.
Liiklus. Liiklusvahendeid on mitmesuguseid. a) jalgrattad, mille ette on monteeritud suur kast. Sellega veetakse inimesi (takso), puumaterjali, katuseroogu jm. Korra nàgime ka samas stiilis motikat (vt pilte). a) sòiduautod. enamasti ameerika marki. Palju on tagant lahtise kastiga nagu kaasaegsetes ameerika kauboifilmides nàha saab. Nendega veetakse ka kòike pereliikmetest ja pudulojusteni. c) suured kandiliste kastidega ameerika rekkad. d) colletivo ehk meie mòistes marsruuttakso. Mòòdud olid sellel kùll pisikeste mehhiklaste jàrgi, liikumisvahe ùhel pool minibussi jài minust suuremale juba kitsaks.
Teede kvaliteet on vahelduva eduga. Kus uus valminud, on vàga head. Kus vanad, seal kitsas ja vàga auklik. Suurim elamus oli Punta Alleni poole minnes, kus kàis ùle kivide ja kàndude. Seda teed ei tehtagi paremaks, et piirata sinnaminevate turistide hulka. Yukatani ainuke kiirtee on peaaegu tùhi, sest see on tasuline.
Autot tankida tuleb alati kui on vòimalus, sest jàrgmise kohani vòib olla kuni 100 km.
Autot rentides on konditsiooner kohustuslik. Paljud vòtavad poosetamiseks lahtised jeepid ja siis annavad pàikese ja kuumuse kàes otsad.
Teeviidad on kohati huvitavalt pandud ja mònikord ei saa aru, kuskohas keerata. Tihti on kohanimedega sildid alles peale risti, teadmaks, et oled òigel teel. Hea seegi!
Usk. 16.sajandil, kui Ameerika pinnale saabusid hispaanlased, ei toonud nad kaasa vaid haigused, vaid nottisid maha niipalju maiasid kuis jaksasid. Maiade kultuur on jàànud kaugeks minevikuks. Tànapàeva mehhiklased on enamuses katoliiklased.
Kenad katoliiklased kùll! Kui vàhegi mòne mehe kàest kùsisid, siis oli neil ikka mitu naist. ùks giid uhkeldas, et tal neli naist ja 20 last. Ilmselt midagi(keegi) jài maha ka Milaanosse, kus ta 2 aastat oli elanud. Kord kùsisime ùhelt suveniiride mùùjalt palju naisi tal on, vastas, et viis. Neil vist on asjale oma làhenemisviis.
Loodus ja kliima. Kliima on niiske ja soe. Kuumim periood on kevadel, mil kraadid tòusevad 45-ni ja òhuniiskus 100%-ni. Kòik paksud saavad hoobilt suure higistamisega peenemaks.
Niiskus andis end tunda ka augustis. Bikiinid kuivasid vaid pàeval pàikese kàes ja tagasitulles oli kohvritàis niisket kopitushaisuga kraami.
Yukatani poolsaat on enamuses madala troopilise vòsaga kaetud. Nii tihe, et sellest làbigi ei saa. Maia ranniku ààres on vòsa maatasa tehtud ja turistide paradiisid ehitatud. Umbes sama lugu nagu Sharm el Sheikis, kus kòrb raha pandud teenima.
Okaane polnud mul ònn kohata. Kùll olid nàha eelmise aasta Wilma kùlastuse jàljed.
Auto esiklaasile ei jàànud sitikad, vaid liblikad. Neid oli tohutult palju, mis samal ajal peaks olema màrk sellest, et loodus on rikkumata.
Sààski oli 2 sorti - ùhes sellised pikakovalised nagu Euroopas, teised pisikesed jàssakad, ilma pininata ja kole valusad. Itaallased nimetavad vahe tegemiseks esimesi zanzaradeks ja teisi moschitodeks.
Loomi nàgime ka, maal ja meres. Minu lemmikud, ùhe oleks lausa tahtnud kaasa vòtta, olid coatees. Pean veel uurima, mis teistes keeltes on.
Ja eestlased ei ole vaid sadamates. Kohtasime ùhte eesti peret Meridas, kus nad ùhelt tànavakunstnikult 3 tòòd ostsid. Tervitused neile! Hehe, mul jài esmalt pilk naisele, siis nàgin meest ka. G màrkas esimesena nende lootustandvat kena blondi tùtart. :D
Aitab ehk kah. Jutustada oleks palju.. ma lihtsalt ei viitsi rohkem kirjutada. Kui kedagi huvitab, siis vòin niisama rààkida.
Thursday, August 03, 2006
Puhkuseks valmis
òhus on tunda puhkuse-eelset àrevust.
Tàna veel rabasin ùhed pàevitusriided juurde (òige aeg ostmiseks ;) kòik on -50%) ja riidetùki ùmber kere sidumiseks (kuidas on eesti keles pareo?). Bikiinide sildil on vaid vene keeles kirjutatud Kupalnik bikini zhenskii, teised saavad ùtlematagi aru, milleks kasutatakse :D Homme tulevad veel kùlalised ja teeme ùhe kohaliku lòpuspurdi enne puhkust (rohkem G puhkus). Esmaspàeval vòtan ette rongisòitu Milaano poole, G-l on viimane tòòpàev ja tuleb òhtul lennukiga jàrgi. Esmaspàeva òhtul làheb suuremaks pakkimiseks. Teisipàeval start!
Mis ma ikka keerutan, kàin vàlja, kuhu minek. :p :p :p
Mehhiko! Kaheks nàdalaks! Loodame, et orkaane sel ajal ei teki. Ptùi-ptùi-ptùi.
Siis vahepeal Milaanosse, mòni pàev aega pesu pesta ja siis... Eesti! Minul sel aastal juba kolmas minek, aga G pole jalga Eestimaa pinnale saanud 2 aastat. Sellest ajast peale, kui ma kolisin.
Kòik see tàhendab ùhtekokku, et te peate saama septembrini hakkama ilma minuta ja mina pean hakkama saama ilma arvuti ja internetita.
Kohtumiseni! :)
Tàna veel rabasin ùhed pàevitusriided juurde (òige aeg ostmiseks ;) kòik on -50%) ja riidetùki ùmber kere sidumiseks (kuidas on eesti keles pareo?). Bikiinide sildil on vaid vene keeles kirjutatud Kupalnik bikini zhenskii, teised saavad ùtlematagi aru, milleks kasutatakse :D Homme tulevad veel kùlalised ja teeme ùhe kohaliku lòpuspurdi enne puhkust (rohkem G puhkus). Esmaspàeval vòtan ette rongisòitu Milaano poole, G-l on viimane tòòpàev ja tuleb òhtul lennukiga jàrgi. Esmaspàeva òhtul làheb suuremaks pakkimiseks. Teisipàeval start!
Mis ma ikka keerutan, kàin vàlja, kuhu minek. :p :p :p
Mehhiko! Kaheks nàdalaks! Loodame, et orkaane sel ajal ei teki. Ptùi-ptùi-ptùi.
Siis vahepeal Milaanosse, mòni pàev aega pesu pesta ja siis... Eesti! Minul sel aastal juba kolmas minek, aga G pole jalga Eestimaa pinnale saanud 2 aastat. Sellest ajast peale, kui ma kolisin.
Kòik see tàhendab ùhtekokku, et te peate saama septembrini hakkama ilma minuta ja mina pean hakkama saama ilma arvuti ja internetita.
Kohtumiseni! :)
Tuntud ja tundmatu
Tàna hommikul àrkasin rahulolevana. Unenàod olid tàpselt sellised nagu pidid olema, kòik làks nagu pidigi minema (poliitiliselt korrektsed..hehe). Mis sisuks olid, seda ma tòesti enam ei màleta. Aga tunne oli hea ja rahulik.
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...
Wednesday, August 02, 2006
Intiimne
Olen aru saanud, et minul (eestlastel?) ja itaallastel on sònast "intiimne" vàgagi erinev arusaam. Itaallased armastavad kasutada seda sòna nii mòneski kontektis.
Detergente/Sapone intimo - Intiimpesuvahend/-seep
Biancheria intima - aluspesu
Kòlab tàiesti tavapàraselt.
Confessione intimo .. siin jààn juba tòlkimisega jànni. Et mis tàhtis ùlestunnistus see nùùd on. Millega too tegelane hakkama sai (uudistes oli selline teema)? Tuleb vàlja, et vaesel vennikesel oli vàhk. Kuigi jah, kes sellisest ebaònnest ikka vàga kuulutada tahab.
Vaikselt hakkab koitma, et itaalia intiimne vist ikka polegi niivàga intiimne vàrk. Sama moodi nagu telekas nàidatavad seksikates riietes naised, kes end igal vòimalusel eksponeerivad kuni alastikalendriteni vàlja ja siis kòige tippu tunnistavad mònes teleintervjuus, et tegelikult on nad vàga tagasihoidlikud ja hàbelikud (Sono molto timida).
Amici intimi. Intiimsòbrad??? Tundub nagu oleks tegmist armukestega. Aga ei. Lihtsalt nii nimetatakse vàga làhedasi sòpru. Selliseid pàris-sòpru, kellele vòib oma isklikke muresid usaldada (samas sòbraks nimetatakse pea igat tere-tuttavat). Vot minu keel ei paindu seda vàljendit kasutama. Pigem ùtleks amici stretti.
No ja siis kui minu meelest on tegemist intiimse st. vàga isikliku teemaga, siis... Nàiteks mul on pàevad ja mul kòht valutab. Piisab vaid seda G-le mainida. Ja kui me juhtume kellegagi kokku saama vòi on kutsutud kùlalised, siis ta kuulutab kogu seltskonnale kòva hààlega:"S pole tàna eriti vormis, tal on mentruatsioon." Tunnen, kuidas làhen nàost tulipunaseks ja tahaks hàbi pàrast maa alla vajuda. Selge, jàrgmine kord katsun (intiim)info igaks juhuks vaid endale hoida.
àkki on hoopis nii, et meie kasutame vòòrsònu erinevas kontekstis? Ja sellest ka sònadest erinev arusaam?
Vaatame kohe, mida ùtleb itaalia-eesti sònaraamat.
intimità - làhedus
intimo - làhedane; làhim
Vaat sulle pirukat! Làhim seep :D. Làhim pesu. Nokk kinni, saba lahti.
Igaks juhuks kontrollin òigekeelsussònaraamatust ka:
in.tiim+, in.tiimne <11:> väga lähedane, usalduslik, puhtisiklik; seksuaalne; südamlik, hell; rahulik, hubane. ▪ Intiimne luule, valgus. Intiim+asi, +elu, +pesu, +suhe = +vahekord, +teenus euf prostituudi teenus.
Egas siin muu nòu ei aitagi, kui kòrvad lahti hoida ja aru saada, mismoodi mis juhtudel mingeid sònu kasutatakse. Ja seda mitte vaid intiimsuse puhul. Ja kasutada kummaski keeles ikka omamoodi.
Detergente/Sapone intimo - Intiimpesuvahend/-seep
Biancheria intima - aluspesu
Kòlab tàiesti tavapàraselt.
Confessione intimo .. siin jààn juba tòlkimisega jànni. Et mis tàhtis ùlestunnistus see nùùd on. Millega too tegelane hakkama sai (uudistes oli selline teema)? Tuleb vàlja, et vaesel vennikesel oli vàhk. Kuigi jah, kes sellisest ebaònnest ikka vàga kuulutada tahab.
Vaikselt hakkab koitma, et itaalia intiimne vist ikka polegi niivàga intiimne vàrk. Sama moodi nagu telekas nàidatavad seksikates riietes naised, kes end igal vòimalusel eksponeerivad kuni alastikalendriteni vàlja ja siis kòige tippu tunnistavad mònes teleintervjuus, et tegelikult on nad vàga tagasihoidlikud ja hàbelikud (Sono molto timida).
Amici intimi. Intiimsòbrad??? Tundub nagu oleks tegmist armukestega. Aga ei. Lihtsalt nii nimetatakse vàga làhedasi sòpru. Selliseid pàris-sòpru, kellele vòib oma isklikke muresid usaldada (samas sòbraks nimetatakse pea igat tere-tuttavat). Vot minu keel ei paindu seda vàljendit kasutama. Pigem ùtleks amici stretti.
No ja siis kui minu meelest on tegemist intiimse st. vàga isikliku teemaga, siis... Nàiteks mul on pàevad ja mul kòht valutab. Piisab vaid seda G-le mainida. Ja kui me juhtume kellegagi kokku saama vòi on kutsutud kùlalised, siis ta kuulutab kogu seltskonnale kòva hààlega:"S pole tàna eriti vormis, tal on mentruatsioon." Tunnen, kuidas làhen nàost tulipunaseks ja tahaks hàbi pàrast maa alla vajuda. Selge, jàrgmine kord katsun (intiim)info igaks juhuks vaid endale hoida.
àkki on hoopis nii, et meie kasutame vòòrsònu erinevas kontekstis? Ja sellest ka sònadest erinev arusaam?
Vaatame kohe, mida ùtleb itaalia-eesti sònaraamat.
intimità - làhedus
intimo - làhedane; làhim
Vaat sulle pirukat! Làhim seep :D. Làhim pesu. Nokk kinni, saba lahti.
Igaks juhuks kontrollin òigekeelsussònaraamatust ka:
in.tiim+, in.tiimne <11:> väga lähedane, usalduslik, puhtisiklik; seksuaalne; südamlik, hell; rahulik, hubane. ▪ Intiimne luule, valgus. Intiim+asi, +elu, +pesu, +suhe = +vahekord, +teenus euf prostituudi teenus.
Egas siin muu nòu ei aitagi, kui kòrvad lahti hoida ja aru saada, mismoodi mis juhtudel mingeid sònu kasutatakse. Ja seda mitte vaid intiimsuse puhul. Ja kasutada kummaski keeles ikka omamoodi.
Monday, July 31, 2006
Suveniir Acciarolist
Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda... 
Parmenide
"Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.
Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.
Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.
Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!
Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.
Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.
Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.
Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.
Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.
Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud - Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.
Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.
Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!
Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.
Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.
Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt. Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.
Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on Paestum oma kreeka templitega ja muuga.
Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.
Thursday, July 27, 2006
Arvamismàng
Poes kàies vòib màngida arvamismàngu. Nimelt tuleb àra arvata, millised Itaalias mùùdavad tootenimed vastavad Eestis mùùdavatele. Vòi vastupidi. Nàiteks mòned:
Mister Proper - Mistro Lindus
Tide - Dash
Alldays (Always?) - Lines
Libresse - Nuvenia
Schwarzkopf - Testanera
Blend a Med - Blend a Dent
Perwoll - Perlana
Bold - Bolt
jne. jne.
Ega siis kòike saa ka kohe vàlja laduda, midagi peab teistele ka arvamiseks jààma ;)
Pilt ei taha kuidagi siia teistpidi saada. Vaadake siis viltu.
Subscribe to:
Posts (Atom)