Valmis olla!

Laupàeval:





Kòik mùùgisks. Naapollased on nutikad. Mùùakse seda, mille jàrele hetkel nòudlust on. Lippudel oli kindlasti hea minek. Trùkitud "kaastunde"-lehekesed maksid 1€





Pùhapàeval:



Piazza Plebiscitolt viidi Luna Rossa àra ja pandi ùles suur ekraan: Kuningalossi ààrde olid kogunenud snàkimùùjad. Platsil tundus kuidagi vàhe rahvast olevat. Ilmselt eelistatakse muid kohti kaasaelamiseks. Nàiteks nagu kohviku Gambrinus ees. No igastahes via Chiaiat, mis pùhapàevaòhtuti patseerijaid tàis on, pole ma veel nii tùhjana nàinud...

Lugu Roomast

Hiljuti rààkisin telefonis ùhe oma Roomas elava tuttavaga. Rààkisime maast ja ilmast ja oma tegemistest. "Tead, ma rààgin sulle ùhe loo. Sinu blogi jaoks."
Minu tuttav ùùrib pinda ùhelt vanaproualt, kes jàànud hiljuti leseks. Tema mees oli olnud abielus juba varem, siis lahutanud ning abiellunud uuesti. Lahutuse kàigus oli kohus mehele mààranud maksmiseks esimesele prouale elatisraha. Peale mehe surma avastas teine naine, et elatusraha kohustus oli mààratud temale. U"llatusel polnud loomulikult piire! Vàga kena, et hoolitsetakse, et keegi hàtta ei jàà, aga vaevalt, et teine naine selle asja nii jàtab. Kes ikka tahab mehe endisele maksta. Ja miks peakski.
Nii palju taas kohalikust seadusandlusest.

Tòò kiire ja...

Eile òhtul hakkas Pòhja-Itaalias kòvasti mùristama ja sadama. Naapolis oleks ka tahtnud justkui sadada, aga ei tilkagi.
òòsel jòudis kohale. Algas àgeda vàlguga ja suure kòuekòminaga. Jooksin kiiresti kòòki ja vòtsin ròdult àra oma trenniriided ja G ùlikonna. Kohe pàrast hakkaski ladin pihta. Hommikul kell kuus oli seis ikka sama.
Kell 11 korraks làks selgemaks. Vaatsin aknast vàlja ja nàgin vastasmaja katusel ùht meest kiiruga krohvimas (mitte katust vaid, katusemajakese seina). Vahepeal kùll natuke tibutas, aga usinat tòòmeest ei seganud. Imestasin veel, et tea kas selle niiskusega ikka krohv korralikult àra ka kuivab. Veel veidi hiljem kiikasin aknast ja minu ùllatuseks mees juba tòmbas krohvitud seinale suure pintsliga kollast vàrvi peale. Hetk hiljem taevas tumenes taas ja paduvihm jàtkus... Selleks ajaks oli tòò àsja lòpetatud. Kell nàitas keskpàeva.
Pole midagi kosta. Tòò on kiire! Korralikkuses kahtlen. Huvitav, kaua see tulemus seal seinal pùsib...?


Jah, see kollaselaiguline osa katuse ja pòòsaste vahel.

justkui alaline puhkus

G ùtleb alati, et Naapolis on tal kogu aeg tunne nagu oleks puhkusel. Mitte et tal àkitsi tòò maht oleks kahanenud, vaid Naapoli on selline koht.
Ma ei tea kuidas mujal linnas on, aga kesklinnas on kogu aeg melu, palju rahvas ja pidevalt mingid ùritused.
Esimene òhtu taas Naapolis. Làksime vàlja, et sùùa pizzat. Seal kòrval antakse jààtist. Nii kui omanik meid nàgi, kurtis kohe, et meid ei ole ammu nàha olnud. Jah, Naapolis osatakse àri teha. Ses mòttes, et teavad, kes on nende kliendid ja ka seda, mida nad eelistavad.
Hulkusime kitsastel tànavatel, limpsisime oma jààtist ja jòudsime piazza dei Martiri'le. Seal oli ùles pandud lava ja toolid. Moeetendus. Keegi auhinnatud disainer (loomulikult naapoli pàritolu) nàitas oma tòid. Nii tàhtis mees, kelle klientideks on Madonna ja muud sellised tegelased. Vaatasime veel ùhe sfilata ja jalutasime edasi...
Piazza Plebiscito'l vòib hetkel vaadata ùhte vanemat punast kuud - Lunarossa. Paat, mis osales Cup of Americal ja sai vist teise koha. See, mis praegu merd sòidab, on selle noorem ja tublim vend.
Samal platsil olid hàmaramas nurgas end sisse seadnud kaks trompetisti ja musitseerisid seal vabas vormis.
Enne kojuminekut astusime veel baarist làbi ja ma jòin ùhe ammuigatsetud lonkus tòrva.

Jalgpallist

Just òige aeg rààkida natuke jalgapallist. Just enne MM-i tàhtsaimat màngu...
Huvitav on jàlgida, kuidas siiani naapollastest, sitsiillastest, milaanokatest, toskaanalastest jne on saanud itaallased. Kunagi ùtles ùks hollandlane, et Itaaliat pole olemas, on tuhat kùla ja igaùks ajab oma asja. Praegu on vist ka ùks vàheseid kordi, mil ollakse marurahvuslased. Isegi meie vico's on ròdude kùljes trikoloorid ùleval. Ja selleks ùhendavaks jòuks on màng, kus kari miljonàre ajab mòòda muru ùhte palli taga.
Armastust jalgapalli vastu on nàha igal nurgal ja kuulda iga kord kui on mòni matsh. Naapoli on loomulikult truu oma meeskonna vastu. Vaatamata sellele, et hiilgeaegadest, mil vòistkonnas oli sàravaks tàheks Maradona ja vòidud tulid jàrjestikkku, on mòòdas palju aastaid. Kevadel oli ròòmu-uudiseks kui Naapoli klubi sai C-kategooriast astme ùlespoole.
Vòimalik, et ajalaugu kordub. Mòned kukuvad allapoole ja mòned ronivad taas ùlespoole. Kunagi kindlasti vòisteldakse omavahel uuesti (viide Juventusele. Skandaalist teate?).
Maradona on Naapolis ikka veel iidol. Kunagi lòunatasime ùhe restoranis, mille seinad oli kaetud fotodega, ajalehevàljalòigetega, meenetega. Kòik meenutas kunagisi hàid aegu... Fànne ei kòiguta see, et ta oma last ei tahtnud pikka aega omaks tunnistada (lòpuks siiski ta seda tegi) ega see, et suurtest sissetulekutest on ta maha jàtnud suured maksuvòlad (riigile). Viimane kord kui ta tihkas end taas Naapolis ùhes lokaalis nàidata (oli koos advokaadiga), vòeti tal kàe pealt 2 Rolexit vòlgade katteks.
Viimane vòit oli vòimas. Ma pole veel nàinud Naapolis sellist eufooriat. Kòrval platsi peale oli kogunenud tohutu rahvamass. Làrmama ja tuututama hakati juba tund enne màngu. Kòògis kostus kommentaari heli stereona - aknast ja toast teleka poolt.
"Dai, mammoni!" (Eluga, memmekad!), karjus G teleka ees, kui lisaeg algas. Sakslased olid enne màngu tòeliselt ùleolevad. Sakslased armastvad Itaaliat, kuid ei respekteeri itaallasi. Itaallased respekteerivad, kuid ei armasta sakslasi.
Saksa lehtedes sòimati itaallasi memmekateks, kes oma naistest teevad mammad, kes oma mehi ùmmardama peavad. Ma kùll ei saanud aru, mis sel jalgpalliga pistmist on.
Igastahes. Itaaliat valdas vòiduga tàielik ròòmueufooria. Seda enam, et said sakslastele nàitada, milleks "memmekad" vòimelised on.
Piazza Plebiscitolt kostis meeletu ròòkimine, pasundamine ja paugutamine. Rahvas oli kokku pressitud kui kilud karbis, kuid sellest ei lastud end segada.
Ma ròògatasin ka korraks aknast kaugusesse, kuid see oli kui tilk merre. Terve Naapoli lahe rannik oli tàis ilutulestikku. Ma pole veel neid nii palju siin enne nàinud. Tòeliselt uhke. Ja nii kohe pikalt... Melu kestis kuni poole òòni. Ja jàrgmisel pàeval muust ei rààgitudki.

Nùùd hoiame pòidlaid viimaseks mànguks.

Itaalia pulma jutt

Jaanika pulmast tulin ja Janika pulma ma otse làksin :D
Kohalesaamine oli pàris tàppisteadus. Lennujaamast Milaanosse, sealt Reggio Emiliasse, kus magasin òò ja kust jàrgmisel hommikul Mariga Pisa poole teele asusime.
Pulmad algasid Pisas kirikliku laulatusega. Minu jaoks ka tàiesti esimene kord Itaalias pulmadest osa vòtta. Seda ma vàhemalt teadsin, et laulatus on osa jumalateenistusest ja kestab kauem, mitte nagu filmides, et "kas sa tahad - jah, kas sa ka - jah" ja ongi otsas.
Kiriku ees oli kùlaliste jaoks valmis pandud rooside kroonlehed ja tuutudes riis. Hetk enne missa lòppu hiilis punt noori kirikust vàlja, et kinnitada auto taha plekkpurgid ning teha riisist suur sùda. Pruutpaar vàljus kirikust viimasena ja sai kohutava riisisaju osaliseks. Kujutan ette, et see vòis valus olla. Siinsamas, kiriku ees, vòeti vastu kohe esimesed ònnitlused. Siis sidusime auto kùlge valge roseti ja vòtsime rivvi.
Pidu toimus Pisast Viareggio pool Villa Montecatini's.
Esimesed joogid ja suupisted pakuti villa aias. Niikaua kui kùlalised end natuke kosutasid, tehti villa aias ametlikud pulmapildid. Buffet laua juurde oli pandud pàeva menùù, mille ààri kaunistasid itaalia ja eesti trikoloorid. Pruudi ài selgitas kùlalistele tàhtsalt, et see sini-must-valge, need on eesti vàrvid. Laual olid igasugused kohalikud isutekitajad, singid, vorstid, friteeritud pallikesed (seest erineva tàidisega, nàmmad) ja melon (millel oli selle palavaga eriline menu).
Pòhiroogade ajaks mindi sissepoole. Kùlalised olid jaotatud suurte ùmmarguste laudade ùmber. Igal laual oli oma sùmbol. "Liblikate" hulgas olime meie Mariga, Piret oma mehega Pratost ja pruudi sòbranna Sardiiniast oma kavaleriga. Meie ùllatuseks oli pruutpaar pandud istuma kahekesi teistest eraldi. Hetke kaalusime isegi nende laua nihutamist meie omale làhemale, aga...
Tundsin, et oleksin vòinud enne rohkem uurida, kuidas Itaalias pulmad kàivad. Kòik tundus nii rafineeritud ja elegantne - linikud, lauakaunistused. Algul kohe ei tihanud isegi "kibe" karjuda... Siis selgus, et pruutpaar ei peagi nii ùksi olema, kàiakse lauast lauda kùlalisi tervitamas ja me kàisime vastuvisiidil nende laua juures. Ja kui rahvas elavnema juba hakkas, siis saime kibe ka karjutud.
Sòòdud-joodud sai ikka ka. Primo'deks olid risotto krevettidega ja spargliga ja ravioolid peediga. Secondo'ks lestakala (vòi vàhemalt lesta sugulane, it.k rombo) praekartulitega. Kòik oli maitsev ja kòike oli parajalt. Ja parajalt kerge palavaks suvepàevaks. Ja kuna minu naaber oli taimetoitlane, siis isegi tema ei jàànud nàlga. :)
Meelt olid kohal lahutamas muusikute paar. Lauldi ise ja kaasati ka pulmarahast. Eestlaste stiilis pulmamànge siin ei màngitud, kuid pruudipàrg visati ja sukapael sai ka uue omaniku.
Pulmatort oli tòeliselt uhke. A"àrtes kaunistuseks ònnetoovad viljapead, keskel suur lillekaunistus mille keskel pruutpaari kujuke. Maitses ka vàga hea. Sees oli lehtaigen, mille vahel oli ohtralt kreemi (meenutas natuke keedukreemi Viini saiadelt) ja peal veel vahukoort.
Lòpuks tegi pruutpaar tantsuga algust ja pulmarahvas hakkas hoogu sisse saama.
Meil tuli kahjuks siis juba liikuma hakata...
Paar sòna noorpaari kohta ka. Pruudiga olin ma juba ennist tuttav, kuid peiust olin eelnevalt vaid pilti nàinud. Pean ùtlema, et noored sobivad kokku tòeliselt hàsti. Ilus paar kohe! Ja pruut nàgi vàlja imekaunis. Seda ùtlesid ka teised kùlalised. Kleit oli imearmas. Shampanjakarva, maani. Kereosa oli ùmber ja tagant nòòridega kokku tòmmatud. Suure dekolteega, òlaosade peal paar roosi. U"ks roosikaunistus ka kellukesekujulise seelikuosa peal.
Pàrast nàgime Mariga tee peal veel ùhte pruuti. Vaatasime ja nentisime rahulolevalt, et meie oma oli ikka palju ilusam.. :D

Ahjaa...Itaalias on kombeks, et pulmalised saavad ka màlestuseks kingituse ;)

Eesti pulma jutt

"Olete oodatud jaanilaupäevasel ajal kolm tundi üle keskpäeva Sxxxx palvemajja tubli tütre Jaanika ning nägusa mehepoja Joonase laulatuse tseremooniale. Seks puhuks palume lilli mitte murda ning kingiraha kanda noorpaari kontole üllal eesmärgil kasutamiseks. Pärast kaunite sõnade lausumist ootab teid autorongkäik, mis lahkub Mxxxx talu suunas .Rõõmsal meelel külalisi kostitame hea ja paremaga kuni esmase argipäeva koidikuni. Selga mugav vammus, rahva riie või mõni omasem kostümee, mis võimaldaks ühtlasi nii jalakepsutamist kui murumättal aelemist. Mõdu ja vorstid on oodatud. O"ine kalapüük on lubatud. Ebamugavuste vältimiseks palume öömaja ja transpordi suhtes ühendust võtta."

Nii saigi uuesti lennureis Eesti poole ette vòetud. Kui ma Tallinnasse kohale jòudsin, oli kòik juba organiseeritud. Oma emmet nàgin vaid korraks, sest ta pidi minema pulmarahvale sùlti keetma. Rohkem ei teadnud asjast keegi midagi, sest noored tegelesid ise peo korraldamisega.
Niisiis, tàhtsal hommikul korjati meid ùlejàànusid maja eest auto peale. Sohver oli, nagu kutses òeldud, rahvaròivais. Mul kahjuks midagi sellist kapist vòtta polnud (seelikuriie ootab juba aastaid).
S. palvemaja juurde jòudsime suht vara. Vaatasime rahvast, kes kogunes. Taevas oli pilvine.
Tegin aega parajaks imetledes palvemajas lillekaunistusi. Need olid kasetùved, mille otsas olid pundid sirelite ja pojengidega.
Niisiis... pruutpaar saabus. Peiul oli roheline paelkandiga rahvapàrane pluus ja samast riidest kukekad pùksid. Pruudil kleit oli: rinna ùmbert rohelisest kangast ja alla jooksid kolm sorti heledat kangast, lisaks veel seljale oli kinnitatud kaks tùkki òhulist riiet, mis otsapidi keskmiste sòrmede ùmber kinnitusid (kui kàed tòstis, siis nàgi vàlja nagu haldjas). Pea ùmber oli rohtpàrg, mille ùhel pool ilutses roheline Flamingo lill.
Palvemaja lausuti ùksteise tòotused ja saadi taevalik ònnistus. Sòrmuseid ei vahetatud, sest see oli tehtud juba sùgisel.
Kui ametlik osa lòppes ja làksime vàlja grupipilte tegema, oli pàikegi vàlja tulnud.
Peale pilte istuti autosse ja mindi Tori poole. Sealsamas, silla peal, taeva (kirik) ja pòrgu (nii nimetatakse koopaid jòe kaldal) vahel anti veel kord tòotus, mis pudelisse pandi ja jòkke uputati.
Seega olime pidutsemiseks valmis ja suunduti peopaiga poole.
Enne klaaside kokku lòòmist vaadati veel palju lapsi on tulemas (taldrikukildude jàrgi) ja vaadati, kas noorpaar koos toimetatud saab (pidid àmmale ùheskoos pùksid òmblema).
Aeda oli ùles pandud suur telk, mine seda ilma tea. Selle alla kaetud laud. Alustati soojadest roogadest, milledeks olid mulgi puder, ùhepajatoit, kartulid ja hapukapsas. Nàmma-nàmma-nàmma. Juba kanti lauale kùlmi suupisteid. Lihavaagnad, tàidetud munad, sùlt, pirukad, salatid...
Sòòmise vahele jagati vàlja ametid, tehti ùksteisega tutvust (selgus, et ma olen pruudi nadu), màngiti mànge ja vòisteldi. Et peol oleks jàrge, siis valiti ka tulevikuks uus paar.
Lòpuks toodi kohale suur mitmekihiline pulmatort (kùpsistest, vahel kohupiim ja moos, peal olid vahukoor, maasikad ja shokolaad), millest said tùki lòigata nii tànane kui tulevane paar, ja muud magusad.
Tordiga lòppes pulmavana tòòpàeva ja pulmapidu làks sujuvalt ùle jaanipeoks.

Olen pulmades kàinud kùll ja kùll, kuid ikkagi on iga pidu omamoodi. Tunnistan, et seekordne meeldis mulle vàga. Pruudi ema taluòu on lihtsalt suurepàrane selliste pidude jaoks. Ja eriti imeline on veel jaaniòòl - pàikeseloojang, mis ei saagi pàriselt otsa, suur tuli ja taamal kappavad hobused. Midagi romantilisemat on raske vàlja mòelda.
Veel pean ùtlema, et noorpaar suutis mind ùllatada peo korraldamisega. Kòik oli suurepàrane, kòik sujus ja oli vàga tore. Kùlaliste tarvis oli maja taga puude vilus puupeldik, kùlaliste magatamiseks olid ùles pandud suured telgid. Lisaks olid nad kòik sòògid ise teinud (koos kokk Mihkliga). Maitsesin kohe kòike, mille kohta emme ùtles, et seda tegi Joonas vòi kui Joonas ùtles, et selle tegi Jaanika.
Ja kòige tipuks, pidu kestiski tòepoolest kolm pàeva. :D
Ja kòige vahvam, et nende peod ei saa kunagi otsa. Igal aastal kui saabub taas jaanilaupàev, tàhistatakse koos sòpradega ka nende pulma-aastapàeva.

Pulmad

Pulmad ja jaanipäev

Kes vòhma àra vòttis?

Vot see on see kui sporti ei tee. Avastasin, et mul on vòhm tàitsa àra kadunud. Esimest korda màrkasin siis, kui oli vaja Milaanos kotiga metroost rongi peale tormata. Esimesed trepid ja juba oligi jaks otsas. Ja kui ma siis tàpselt òigel ajal hingeldades rongis nagu kùps òun oma kohale potsatasin, siis teatati, et rong vàljub ettenàhtust 20 min hiljem.
Tàna siis kàisime ùle pika aja taas jòusaalis. Ai-ai-ai. Peale 5 min korralikku tammumist olin juba omadega tàitsa làbi. Sooh. Kuidas nùùd viimase kuuga vorm nii alla on kàinud? Ja kui ma veel natuke jalga viibutasin otsa, siis oli nahk juba tàitsa màrg ja tundsin end pàris nòrgana. Lihtsalt kohutav.
Mònedes kohtades olen nàinud kardiotabeleid. Et milline peaks olema max sùdamelòòkide arv minutis. Skaala on intervalliga 5 aastat. Et siis 30-35, siis 35-40. Mul on selline kuri kahtlus, et minu vòhma kadumine on kuidagi seotud viimase sùnnipàevaga....
Eks homme ole paista, mis minu lihased kostavad. Neljapàeval on plaanis veel ùks sorts trenni teha (ùllad plaanid). Nòrkusetunde vastu aitas igastahes ùks kobe lòunasòòk.

Ei ole kùll vòhmajutt, aga imetlesin tàna spordiklubi naiste wc-s kraani. On suur kraanikauss, millele on juba tootmisel keskele kraani paigaldamiseks auk tehtud. August mòlemal pool on kraan. Vasakul selline punase tàpiga vanem ja kulunum ning paremal uuem sinise nupuga. Nagu oleks naapoli versioon inglismaa kraanidest, kus soe ja kùlm eraldi. Aga ei. Làhemal uurimisel selgub, et tòòtab vaid too uuem kraan ja tuleb vaid kùlma vett. Kraanikausi all on nàha, et vanal kraanil on vaid imepisike jupp veetoru kùlge jàànud. Huvitav, kui nùùd see uuem kraan ka katki làheb, kuhu nad siis uue panevad?

Kui kurb on meel

Ma ei tea kas nùùd ilma sùù, aga kuskil eile keskpàevast tundsin, kuidas "hale" ligi hiilib. Ja mitte kuidagi vastu ei saanud. Peas keerlesid ja keerlesid ùhed ja samad mòtted. Vàljas rahva vahel kòndides tundsin, kuidas muutusin jàrjest pisemaks ja hallimaks. No ei siis polegi muud teha, kui tuleb pòmaki pòhjas àra kàia.
Ja kui siis G veel helistas, et tuleb òhtul hilja (st veel hiljem kui tavaline 21-22). See oli punkt. Esimest korda Naapolis olles tundsin tòeliselt, et nùùd oleks vaja kedagi, kes òla alla paneks ja minuga kasvòi pizzale tuleks. Tundsin end tòsiselt kurvana.
Kuid nagu rahvasuu ùtleb: hommik on òhtust targem. Eriti kui hommik on sàrav ja pàikeseline nagu tàna... :P

Tàna hommikul kohvi tehes avastaisn, et isegi piima oli eile hapuks mùristanud...

Hullunud kliima

1.juuni òhtul ladistas vihma ja kraade oli napp 10. Midagi on selle kliimaga tòsiselt valesti. Aprillis on ilm soojem kui juunis? Jaanuari ja juuni temperatuuril polegi enam vahet. Ja kuhu on kadunud pàike? Minus on samasugune sooja suve ootus nagu siis kui ma Eestis olin.
Tàna sajab mis hullu. Vesuuvi ja merd polegi aknast nàha, nagu polekski olemas. Taevas oli vahepeal tàitsa must nagu òòsel, paugutas. Korraks kadus elekter, vist lòi vàlk kuskile sisse. Avastasin, et osa tubades olid tuled ise pòlema làinud. Vastasmaja kùljes olevad vihmaveetorud ei jòudnud katuselt tulvadena voolavat vett làbi lasta ja torusuult paiskus vesi suure kaarja joana allapoole. Siis tuli imelik kollakas valgus ja vihm hakkas tasapisi taanduma...
Tundub, et selleks korraks suurema uputamisega ùhel pool ning ma vòin jope peale visata ja oma poeretkele minna.

palju kùlalisi

Oleme alati endale rahavast kùlla kutsunud, nii mina Eesti rahvast nii Milaanosse ja Naapolisse ning G oma sòpru Naapolisse. Ega meil ilmaasjata kùalistetoad pole. Kùlalistel vòtab tavaliselt hoovòtmine aega. Ja nii juhtubki, et tulla otsustatakse suht korraga.
Mul pole kùlaliste vastu midagi, tore kui tulevad. Kuid tàna tunnen, et olen nagu tùhjaks pigistatud sidrun. hehe

Alustame otsast peale.
Kùlaline ùks. Mai viimane nàdal K-ga Milaanos.
Oligi juba aeg, et keegi vahelduseks Eestist kùlla tuleks. Mis sellest, et ise alles kàisin. Pole ikka see. Vastuvòtmisega oli kùll vàike segadus ja minu oodatud kùlaline pidi òò lennujaamas veetma. Kuuldavasti polnudki nii hirmus ja loodan, et ùlejàànu korvas alguse ùleelatu.
Kus me siis nàdala jooksul àra kàisime. Milaanos, Milaanos, Milaanos, natuke linnast vàljas, Comos ja Monzas. U"kskòik kui vàhe vòi palju ei planeeri, ikka jààb midagi tegemata vòi kuskil kàimata. Samas ega ùle ka ei maksa pingutada, sest kùlalised on ju ikkagi puhkusel. Vòi mis. Ja teinekord vòib jàlle tulla. ;)
Ma ise olen juba nii àra harjunud, et huvitav on jàlgida, mida uustulnukad nàevad ja kogevad. Kòik need miksid, mida enam ise ei kùsi. Màletan, kui esimesel korral Milaanot kùlastades tahtsin nàha, kuidas elavad kohalikud. Ja naljakas, kuidas rollid muutuvad ja nùùd tulevad teised uudistama, kuidas mina elan.

Kùlalised kaks, kolm ja neli. Pikk nàdalavahetus G sòpradega Naapolis.
Seekord sain aru, et itaallastest kùlalisi tuleb kantseldada kui lapsi. Ja huvitav, et kui me oleme kàinud teistel kùlas, siis kàitume nagu pererahvas on harjunud. Kui aga nemad meile kùlla tulevad, siis mulle tundub jàlle, et tehakse nagu neil kombeks. Hmmm.
Veel eesti ja itaalia kùlaliste vahel on see, et kui eestlasega on parasjagu tòsisem turimituur ette vòetud, siis sòòmine on teisejàrguline tegevus. Kui aga itaallased kùlas, siis lòunatamine on "pùha lehm" ja pigem jàetakse midagi muud vahele.
A"rge nùùd arvake, et ma tahan hirmsasti kurta, kuid ma mitte ei saa jàtta jàrgmist lugu rààkimata. See ON naljakas. Niisiis:
Auvààrt kùlalistele oli juba enne nende tulekut serveeritud, et veame nad Ischia saarele sooja vette ligunema. Eeldades, et nad teevad omad jàreldused ja vòtavad vajaliku kraami selleks kaasa.
Laupàeva hommik. Ilm tundus just piiripeal sobivana, et lubatud retk vòetigi ette. Enne minekut sai veel meelde tuletatud, et nad ei unustaks oma pàevitusriideid, plàtasid ega rannalinu.
Termaalparki kohale jòudes làksime ise kabiini riideid vahetama, teised jàid ootele , sest neil olid costume'd juba seljas. Tulen mina siis vàlja ja mida nàen. Meie kùlalised on minu poolt vàljajagatud (hotellidest pàtsatud) valgete froteest toasussides ja meie kàteràttidega. Tòeliselt halenaljakas. Kùsin siis, et miks nad ei òelnud, et neil plàtasid pole, meil oleks olnud anda. Vastuseks sain:"Non c'è nessun problema." Et neil pole sellest midagi. U"ks veel lisas, et talle kummist plàtad ei meeldigi. Khmm!!! Minul on kùll probleem. Ei hakanud midagi kobisema, sest mis seal enam teha. Ja nii nad siis jalutasid rahulolevalt nende sussidega mòòda ilma ringi. Ja kòige tipuks olid neil ka ujumismùtside (neid oleks saanud kohapeal ka) asemel sùdakestega vannimùtsid (ka kuskilt hotellist). Inimesed teavad, et tulevad mere ààrde ja pole peale pàevitusriiete midagi muud kaasas?!
Kui me koju tagasi jòudsime, siis loomulikul sussid enam jala otsa panna ei kòlvanud (tallad olid pisikesi kivikesi tàis tipitud ja valgest oli saanud hall). Rahumeeli paterdasid kingades. Mis sellest, et me ise ukse juures iga kord kingad susside vastu vahetasime. Mis sellest, et vàljas sadas vihma ja kingad olid porised.
Vahepeal uuriti kùll, et kes meil koristamas kàib. Oldi ùllatunud, et mina teen siin majas kòik ise. "Oh sa vaeseke, pead nùùd meie jàrelt pàrast rabama." Ja jàtkasid sealjuures rahumeeli lagastamist edasi. Mis neil viga, kòigil kàivad koristajad vòi siis kasib mamma nende jàrel. (Muideks olen tàhele pannud, et seda taktikat kasutatakse ka muudel juhtudel. Et vabandatakse ja tuntakse kaasa ja siis tehakse oma suva jàrgi rahumeeli tùli edasi).
Loomulikult ma pàrast koristan. Kùlalisi kutudes tulebki ju vàikse lisatòòga arvestada. Ja ega siis selle pàrast kedagi kutsumata ei jàta. Naljatilgad.
Aga teate, mul pole elamine kunagi nii must olnud kui peale neid kolme pàeva.
Vahejuhtumeid oli teisigi, aga aitab sellest ùhest.

kodumasinad

Kodumasinad peaks olema ùhed toredada asjad, mis meie elu kòvasti lihtsustaks. Kohati nagu tundubki nii. Kuid.. viimasel ajal muutuvad igasugused masinad ja aparaadid jàrjest keerukamateks. Vàidetavalt ka paremateks ja vòimsamateks. Hmm..kahtlen.
Eelmine nàdal tuli mul Milaanos osta uus triikraud. Kòik uued mudelid on vòimususega vàhemalt 2000. Karbi peale on kirjutaud ka, et veepaak on suurem. Praktikas pole asjad sugugi nii roosilised. Esiteks, mònusalt palju auru tuleb kùll ja see lihtsustab kòvasti triikimist, kuid see "suur paak" on tùhi juba peale 2 triiksàrki. Teiseks, elektikorgid on endiselt samad (kaks kaitset kannatavad kuni 3000). Mis tàhendab seda, et triikimise ajal ma enam pesumasinat vòi nòudepesumasinat tòòle panna ei saa (rààkimata nendest kahest masinast korraga).
Sama hàda on mul ka Naapolis. Pean alati kontrollima, et ma ei teeks mitut asja korraga. Kui peseb pesumasin, siis nòud peavad ootama. Soovitatav on triikida pàeval (vatamata vanale "lahjale" triikrauale), sest kui òhtul meie rohked kaasaegsed laes ilutsevad modernsed valgustid on tòòl, siis need tarbivad uhkesti ja asi làheb juba kriitilisemaks..
Juuste kuivatamiseks mòeldud fòòn on mul ka vòimususega 1700...
Kui ma pidevalt vatte ja volte kokku ei rehkenda, siis kuulen jàrjekordset klòpsu ja elekter kaob.
Kokkuvòttes tàhendab see seda, et kòik masintegevused tuleb pàeva peale àra jagada ja ritta panna ja nii saab terve pàev hoobilt planeeritud. Sàh sulle aja kokkuhoidu!

PMS

Viimasel ajal kuulen ma pàris tihti G suust: "Il mio capo è un (vero) coglione." (minu ùlemus on tàielik mòlakas)
Tuleb vàlja, et ta pole ainuke, kes nii arvab. Nimelt on tema kallid tòòkaaslased ùlemusele ristinimega Marco pannud hùùdnimeks Marzia. Ja kui ùlemusel on eriti halb tuju, siis òeldakse, et Marzial on pàevad.
Lohutuseks pole G-l muud midagi teha, kui vaadata naiskolleegide suuri tisse.

Kuid G-l on lootust natuke hinge tòmmata ja puhata. Esiteks, ònneks on tàna "reede", sest homme tàhistatakse Itaalia Vabariigi 60. sùnnipàeva. Ja jàrgmine nàdal on ùlemus pulmareisil.