Kui kurb on meel

Ma ei tea kas nùùd ilma sùù, aga kuskil eile keskpàevast tundsin, kuidas "hale" ligi hiilib. Ja mitte kuidagi vastu ei saanud. Peas keerlesid ja keerlesid ùhed ja samad mòtted. Vàljas rahva vahel kòndides tundsin, kuidas muutusin jàrjest pisemaks ja hallimaks. No ei siis polegi muud teha, kui tuleb pòmaki pòhjas àra kàia.
Ja kui siis G veel helistas, et tuleb òhtul hilja (st veel hiljem kui tavaline 21-22). See oli punkt. Esimest korda Naapolis olles tundsin tòeliselt, et nùùd oleks vaja kedagi, kes òla alla paneks ja minuga kasvòi pizzale tuleks. Tundsin end tòsiselt kurvana.
Kuid nagu rahvasuu ùtleb: hommik on òhtust targem. Eriti kui hommik on sàrav ja pàikeseline nagu tàna... :P

Tàna hommikul kohvi tehes avastaisn, et isegi piima oli eile hapuks mùristanud...

Hullunud kliima

1.juuni òhtul ladistas vihma ja kraade oli napp 10. Midagi on selle kliimaga tòsiselt valesti. Aprillis on ilm soojem kui juunis? Jaanuari ja juuni temperatuuril polegi enam vahet. Ja kuhu on kadunud pàike? Minus on samasugune sooja suve ootus nagu siis kui ma Eestis olin.
Tàna sajab mis hullu. Vesuuvi ja merd polegi aknast nàha, nagu polekski olemas. Taevas oli vahepeal tàitsa must nagu òòsel, paugutas. Korraks kadus elekter, vist lòi vàlk kuskile sisse. Avastasin, et osa tubades olid tuled ise pòlema làinud. Vastasmaja kùljes olevad vihmaveetorud ei jòudnud katuselt tulvadena voolavat vett làbi lasta ja torusuult paiskus vesi suure kaarja joana allapoole. Siis tuli imelik kollakas valgus ja vihm hakkas tasapisi taanduma...
Tundub, et selleks korraks suurema uputamisega ùhel pool ning ma vòin jope peale visata ja oma poeretkele minna.

palju kùlalisi

Oleme alati endale rahavast kùlla kutsunud, nii mina Eesti rahvast nii Milaanosse ja Naapolisse ning G oma sòpru Naapolisse. Ega meil ilmaasjata kùalistetoad pole. Kùlalistel vòtab tavaliselt hoovòtmine aega. Ja nii juhtubki, et tulla otsustatakse suht korraga.
Mul pole kùlaliste vastu midagi, tore kui tulevad. Kuid tàna tunnen, et olen nagu tùhjaks pigistatud sidrun. hehe

Alustame otsast peale.
Kùlaline ùks. Mai viimane nàdal K-ga Milaanos.
Oligi juba aeg, et keegi vahelduseks Eestist kùlla tuleks. Mis sellest, et ise alles kàisin. Pole ikka see. Vastuvòtmisega oli kùll vàike segadus ja minu oodatud kùlaline pidi òò lennujaamas veetma. Kuuldavasti polnudki nii hirmus ja loodan, et ùlejàànu korvas alguse ùleelatu.
Kus me siis nàdala jooksul àra kàisime. Milaanos, Milaanos, Milaanos, natuke linnast vàljas, Comos ja Monzas. U"kskòik kui vàhe vòi palju ei planeeri, ikka jààb midagi tegemata vòi kuskil kàimata. Samas ega ùle ka ei maksa pingutada, sest kùlalised on ju ikkagi puhkusel. Vòi mis. Ja teinekord vòib jàlle tulla. ;)
Ma ise olen juba nii àra harjunud, et huvitav on jàlgida, mida uustulnukad nàevad ja kogevad. Kòik need miksid, mida enam ise ei kùsi. Màletan, kui esimesel korral Milaanot kùlastades tahtsin nàha, kuidas elavad kohalikud. Ja naljakas, kuidas rollid muutuvad ja nùùd tulevad teised uudistama, kuidas mina elan.

Kùlalised kaks, kolm ja neli. Pikk nàdalavahetus G sòpradega Naapolis.
Seekord sain aru, et itaallastest kùlalisi tuleb kantseldada kui lapsi. Ja huvitav, et kui me oleme kàinud teistel kùlas, siis kàitume nagu pererahvas on harjunud. Kui aga nemad meile kùlla tulevad, siis mulle tundub jàlle, et tehakse nagu neil kombeks. Hmmm.
Veel eesti ja itaalia kùlaliste vahel on see, et kui eestlasega on parasjagu tòsisem turimituur ette vòetud, siis sòòmine on teisejàrguline tegevus. Kui aga itaallased kùlas, siis lòunatamine on "pùha lehm" ja pigem jàetakse midagi muud vahele.
A"rge nùùd arvake, et ma tahan hirmsasti kurta, kuid ma mitte ei saa jàtta jàrgmist lugu rààkimata. See ON naljakas. Niisiis:
Auvààrt kùlalistele oli juba enne nende tulekut serveeritud, et veame nad Ischia saarele sooja vette ligunema. Eeldades, et nad teevad omad jàreldused ja vòtavad vajaliku kraami selleks kaasa.
Laupàeva hommik. Ilm tundus just piiripeal sobivana, et lubatud retk vòetigi ette. Enne minekut sai veel meelde tuletatud, et nad ei unustaks oma pàevitusriideid, plàtasid ega rannalinu.
Termaalparki kohale jòudes làksime ise kabiini riideid vahetama, teised jàid ootele , sest neil olid costume'd juba seljas. Tulen mina siis vàlja ja mida nàen. Meie kùlalised on minu poolt vàljajagatud (hotellidest pàtsatud) valgete froteest toasussides ja meie kàteràttidega. Tòeliselt halenaljakas. Kùsin siis, et miks nad ei òelnud, et neil plàtasid pole, meil oleks olnud anda. Vastuseks sain:"Non c'è nessun problema." Et neil pole sellest midagi. U"ks veel lisas, et talle kummist plàtad ei meeldigi. Khmm!!! Minul on kùll probleem. Ei hakanud midagi kobisema, sest mis seal enam teha. Ja nii nad siis jalutasid rahulolevalt nende sussidega mòòda ilma ringi. Ja kòige tipuks olid neil ka ujumismùtside (neid oleks saanud kohapeal ka) asemel sùdakestega vannimùtsid (ka kuskilt hotellist). Inimesed teavad, et tulevad mere ààrde ja pole peale pàevitusriiete midagi muud kaasas?!
Kui me koju tagasi jòudsime, siis loomulikul sussid enam jala otsa panna ei kòlvanud (tallad olid pisikesi kivikesi tàis tipitud ja valgest oli saanud hall). Rahumeeli paterdasid kingades. Mis sellest, et me ise ukse juures iga kord kingad susside vastu vahetasime. Mis sellest, et vàljas sadas vihma ja kingad olid porised.
Vahepeal uuriti kùll, et kes meil koristamas kàib. Oldi ùllatunud, et mina teen siin majas kòik ise. "Oh sa vaeseke, pead nùùd meie jàrelt pàrast rabama." Ja jàtkasid sealjuures rahumeeli lagastamist edasi. Mis neil viga, kòigil kàivad koristajad vòi siis kasib mamma nende jàrel. (Muideks olen tàhele pannud, et seda taktikat kasutatakse ka muudel juhtudel. Et vabandatakse ja tuntakse kaasa ja siis tehakse oma suva jàrgi rahumeeli tùli edasi).
Loomulikult ma pàrast koristan. Kùlalisi kutudes tulebki ju vàikse lisatòòga arvestada. Ja ega siis selle pàrast kedagi kutsumata ei jàta. Naljatilgad.
Aga teate, mul pole elamine kunagi nii must olnud kui peale neid kolme pàeva.
Vahejuhtumeid oli teisigi, aga aitab sellest ùhest.

kodumasinad

Kodumasinad peaks olema ùhed toredada asjad, mis meie elu kòvasti lihtsustaks. Kohati nagu tundubki nii. Kuid.. viimasel ajal muutuvad igasugused masinad ja aparaadid jàrjest keerukamateks. Vàidetavalt ka paremateks ja vòimsamateks. Hmm..kahtlen.
Eelmine nàdal tuli mul Milaanos osta uus triikraud. Kòik uued mudelid on vòimususega vàhemalt 2000. Karbi peale on kirjutaud ka, et veepaak on suurem. Praktikas pole asjad sugugi nii roosilised. Esiteks, mònusalt palju auru tuleb kùll ja see lihtsustab kòvasti triikimist, kuid see "suur paak" on tùhi juba peale 2 triiksàrki. Teiseks, elektikorgid on endiselt samad (kaks kaitset kannatavad kuni 3000). Mis tàhendab seda, et triikimise ajal ma enam pesumasinat vòi nòudepesumasinat tòòle panna ei saa (rààkimata nendest kahest masinast korraga).
Sama hàda on mul ka Naapolis. Pean alati kontrollima, et ma ei teeks mitut asja korraga. Kui peseb pesumasin, siis nòud peavad ootama. Soovitatav on triikida pàeval (vatamata vanale "lahjale" triikrauale), sest kui òhtul meie rohked kaasaegsed laes ilutsevad modernsed valgustid on tòòl, siis need tarbivad uhkesti ja asi làheb juba kriitilisemaks..
Juuste kuivatamiseks mòeldud fòòn on mul ka vòimususega 1700...
Kui ma pidevalt vatte ja volte kokku ei rehkenda, siis kuulen jàrjekordset klòpsu ja elekter kaob.
Kokkuvòttes tàhendab see seda, et kòik masintegevused tuleb pàeva peale àra jagada ja ritta panna ja nii saab terve pàev hoobilt planeeritud. Sàh sulle aja kokkuhoidu!

PMS

Viimasel ajal kuulen ma pàris tihti G suust: "Il mio capo è un (vero) coglione." (minu ùlemus on tàielik mòlakas)
Tuleb vàlja, et ta pole ainuke, kes nii arvab. Nimelt on tema kallid tòòkaaslased ùlemusele ristinimega Marco pannud hùùdnimeks Marzia. Ja kui ùlemusel on eriti halb tuju, siis òeldakse, et Marzial on pàevad.
Lohutuseks pole G-l muud midagi teha, kui vaadata naiskolleegide suuri tisse.

Kuid G-l on lootust natuke hinge tòmmata ja puhata. Esiteks, ònneks on tàna "reede", sest homme tàhistatakse Itaalia Vabariigi 60. sùnnipàeva. Ja jàrgmine nàdal on ùlemus pulmareisil.

tàiesti elus ja terve

Vahepeal jàlle Milaanos elatud ja nùùd taas Naapolis.
Mul pole hàda miskit, kuid seevastu meie Milaano arvuti andis lòplikult otsad. :( sellest ka nii pikk paus.

Taas Naapoli

Sooh... viimasel ajal on kuidagi palju kohad vaheldunud...

Tallinn-Bergamo. Kujutate ette, et nii kui Itaalias taas maandusin, nii kohe Bergamos sòòma tormasin. Pastataldrik tùhjenes ùhe hingetòmbega. Secondo kadus kiiremini kui see lauale ilmus ning kòige otsa mahtus veel Tirami sù e giù.

Milano-Asti. Kui me nàdalavahetusel juhtume olema Milaanos, siis ei saa me ùle ega ùmber Astist. Sest teame, et mammal on ròòm meid nàha ja me oleme oodatud pùhapàevasele lòunale.

Milano-Napoli. Napilt jòudsin veel pesumasinat kàiata, natuke segadust kodus vàhemaks saada ja juba tuli edasi tormata.
Naapolis on kòik endine. Kaootiline linn ja tùhjad pàevad. Suvehooaeg annab end tunda- turistid on suviselt poolpaljad, tànavatel lehkavad koerapiss ja prùgikonteinerid.

Taasavastatud Eesti ehk kòik ùlejàànud pàevad kokku

Mòned asjad muutuvad ja mòned ei muutu kunagi.
Pean tunnistama, et kui kohe asju kirja ei pane, siis muljed tuhmuvad ja osa enam meeles polegi...ùritame siis takkajàrgi (pealkirja panin kohe, sisu kirjutades juba juuni kàes)
Mis pole muutunud. Endiselt jahitakse maatùkke ja kuubikuid ààremail. Sellest on kuidagi kahju. Mitte sellest, et seda tehakse ja miks, vaid mida selle saamise nimel tehakse. Rààgitakse aga, et kunagi see muutub ja hakatakse kesklinna suunas tagasi tahtma. Elame-nàeme. Ma sain aga kinnisvara osas tùkike targemaks.
Minu korter seisab ka veel endises kohas. Kui maja veel kokku varisema ei hakka, sest rahvas "kardab" vòtta laenu. Samas tehtavate hàdavajalike tòòde arv ja summa muudkui kasvab... Iga kord lùkkan oma vana pesa kùlastamist kaugemale. Pàris palju aastaid sai seal veedetud. Tagasi minnes tundub vana kodu kuidagi nii tùhi ja mahajàetud.
Vaatamata sellele, et kesklinnas kerkivad uued "pilvelòhkujad", tundub Tallinn mulle endine ja òhkkond koos seda mòjutavate elanikega tundub sama mis ikka.
Sòbrad tunduvad ikka samasugused. Heas mòttes. Vahest ehk isegi paremata, sest pole neid kaua aega nàinud. Kuid et mitte lihtsalt ringi lahmida, jòudsin koos olla vaid pisku osa kòigi nendega, keda tegelikult nàha oleks tahtnud.
Juuksuris meeldib mulle endiselt Eestis kàia.

Mis on uut vòi muutunud.
Mustu pole enam endine. Viimase aastaga on jàànud kuidagi kehvakeseks. Ja ta suu haiseb.
Pean ùtlem, et hakkan end tundma Tallinnas turistina. Ma ei oska nema hindades orienteeruda. Et natukenegi aru saada, kas on kallis vòi mitte, rehkendasin mòttes kroone ùmber eurodeks.
Enam ei tea, palju midagi maksab. Toidupoodides kàisin ringi nagu muuseumis. Uurisin hoolega lette ja tooteid. Silma hakkasin mòned uued jogurtid, ricotta nimega kohupiim, kohvikoort tehakse vaikestes monodoosides jne. Imestama panid pikad rivid marineeritud kana, liha, shashlòkk, grillvorstid. Palju oli juures valmistoitu. No kas tòesti ostetakse karbis kartuliputru hakklihakastmega, mis seisab pool aastat (ei sisalda sàilitusaeineid, ei hoita kùlmas)? Ju siis ostetakse, kui mùùgil on. Vòrreldes Esselungaga on salatit ja kòògvilja vàhem, sellest tundsin ostusid tehes puudust.
Sain aru, et elu on vòimalik ilma kohukeste, hapukoore jm taolisega. Mitmed màlestuste jàrgi "megahead" asjad ei maitsegi enam nii ùùratult head. Poeriiulitelt avastasin mitmeid sellised tooteid, millest minu kodusedki teadlikud polnud. Kaasavòtmiseks vòtsin ikka sellist, mida Itaalias pole. Nàiteks G-le oli uudistooteks ùllatusena vutimunad, mida ta polnud varem kunagi maitsnud ja milledest ta vaimustusse sattus.
Veel avastasin, et mòistan paremini, mida G on mulle varematel aegadel òelnud Eesti kohta. Et nùùd nàen ka mina paljusid asju teisel moel.

Merehòngu

Muideks Kaberneeme on selline koht, kus mul oli tàiesti kàimata. Praegusel hooajal tundus koht oma tùhjusega eriti vòluv.
Vàrske òhk teeb kòhu tùhjaks. Kohalik sòògikoht sobib ka nòudlikumale linnavurlele. Ja loomulikult milline suurepàrane vaade!
Vàike vòrdlusmoment Procida kalapaatidega...
Nàha on, et suvehooajaks ja rohkemateks kùlastajateks ollakse juba valmis.





Tallinna ja Kaberneeme vahele jààb palju kerkivat nùùdisarhitektuuri. Kuna see on aga minu ilumeele kriteeriumite kohaselt piisavalt kole, siis sellega ma oma blogi risustama ei hakka. Kes tahab, làheb vaatab ise.

Nòmme ja mànnid

Vana hea Nòmme. Minu jaoks on ta ikka samasugune kui alati. Selline vanaemade ja vanaisade kant.

Pàikese kàes soojenenud mànnid... mmmm.. seda aroomi hingasin kohe hoolega sisse...
Sipelgapesa. Neid kùll ùritati vàhemaks vedada, aga ikka tulevad tagasi.
Sùtiste poolses osas vòib oravat nàha kùll alati. Pilt on spetasiaalselt tehtud G jaoks, kelle jaoks orav on ka haruldane nàhtus.

Linnas ja kohvikus

U"ritades kompenseerida Cafe Anglais puudumist, kùlastasin see-eest mitmeid uusi kohti.
Viru keskuse raamatupood. Siia ma sain ja siia ma end unustasin. Ikka raamatute pàrast, kuigi ka kohviku osa on pàris hubane. ùllatusega avastasin, et on palju loodusteemalisi uusi eesti raamatuid. Ja loomulikult muid ikka ka.
Kaasa vòtsin siit raamatu "Kakskeelne laps". Endale uudishimu rahuldamiseks ja teistele kaasmaalastele laenamiseks.
Scotland Yard Kristiine keskuses. Ei kiida ega laida. Teenindus on natuke "aeg luubis". Tugitoolid on mònusad lòògastuseks peale suur poekùlastuse tuuri (kusjuures osta ei tahtnudki midagi). Vanad nostalgilised kùùslaugukartulid ja kanakoivad ei maitsenudki nii hàsti kui ma màletasin. Huvitav kas on muutunud minu maitsemeel vòi oli viga kokas? Teine huvitav tàhelepanek oli, et iga asja juurde vòi peale pannakse hapukoort.

Cafe Reval kino Sòprus kòrval. Mònus òdus koht, kus hea cafe lattet rùùbata ja kooki hammustada.

Veel ùks uus koht jài silma. Sisse jài piilumata. Teine kord. Asub Lùhikeses jalas, kus ma nòudepoes kaasatoomiseks kingitusi kàisin ostmas.

päev neli

Pühapäeval sai korraldatud väljasõit Pärnumaale. Mõnus päev kahe perega, koertega, hobustega ja shashlõkiga. Päev möödus nii märkamatult, et nibin-nabin jõudsime veel viimasele Tallinna poole väljuvale bussile.

päev kolm

Käisin vanalinnas uurimas, mis juures ja mida enam pole.











Pikal tänaval on uus shokolaadiäri.


Stuude (ehk siis Maiasmoka kohviku)martsipanipood. Kohapeal saab ka vaadat, kuidas martispanikujusid värvitakse.


Ararati ja Vesivärava kohviku asemel on hotell.


Uued liilustõkestajad.

Suurim pettumus - Kadunud on Cafe Anglais :(

päev üks ja päev kaks

Kui viimasel ajal on palju kuulda olnud, Estonian Airi lendude hilinemisest, siis minul vedas. Ekraanidelt oli näha, et lend oli saabunud Bergamosse juba 35 min varem(!). Väravasse saabumise kellaajaks oli mu pardakaardil märgitud 00.55, kuid 00.32 hakati juba rahvast bussi peale korjama.
Uurisin asja:"Kas me väljume ettenähtust varem?"
- "Kui õnnestub, siis jah."
Lennukis sain natuke isegi poolunes soiguda. Saabudes oli kohapeal juba suur valge. Mmm..valged ööd.
Valge küll, aga ikkagi oli uni kallal. Vahetasin esimesed muljed ja siis koikusse.

Esimene päev. Enamus päevast läks niisama mööda lobisemise saatel. Korraks käisin uurimas Magistrali keskust. Vaja ju kohe uurida, millised uued tooted on toiduletis ja... nii mõnus on inimesi vahtida. Ilmselt on siiski kõik enam-vähem nagu enne, kuid tunnen, et omal on juba uued harjumused ja kombed küljes.
Õhtul sõime minu torti. Peab vist jooksmas hakkama käima, kopsumahtu jääb küünalde puhumiseks väheks...
Mustu käib kogu aeg sabas ja kontrollib ega ma ära ei lähe.

Päev kaks. Pole siin midagi, et poputatakse. Anti raha pihku ja saadeti poodi. Pidin homseks menüü valima. Ilmselt tuleb siis ka kokata.Köögivilja (osa päris kärbatanud) valik on harjumatult väike ja hinnad nii kõrged. Stockmann müüb pisikesi salatikarbikesi hinnaga 61 eeki. Klõnks! Söö siis veel tervislikult.
Tegin ka väga väikse tiiru linna peal. Naljakas, et ei oska enam üldse hindades orienteeruda. Esitan teistele küsimusi stiilis "palju bussipilet maksab?". Kes peale minu veel seda ei tea - kümnese paki saab 85-ga.
Eurokurss on hetkel suht nigel. Sampo ostis täna näiteks 15,51-ga, teised pangad 15,57-ga.

sinna, kus õunapuud õitsevad

"Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad...", kummitab mind juba hommikust peale. Vaikselt poeb ärevus krae vahele. Täna läheb pikemaks sõiduks.
Kas ikka õitsevad va õunapuud? Või on juba pidu läbi? Pole aimugi. Uurisin just Eesti ilma ja selgub, et tuul on täiesti õigest suunast ja just mai esimesel kolmandikul lubatakse soojemat ja vihmatumat. Sobib. Kas olen nii julge, et jàtan nahktagi maha?
Kunagi kui sai oodatud sõite lõuna suunas, ei teadnud ma kunagi, milliseid riideid kaasa võtta. Tavaliselt pakkisin siisse need, mida parasjagu kandsin, pluss mòned õhemad. Nüüd olen lõunapoolsema kliimaga juba nii harjunud, et olen taas sama otsustuvõimetu.
Tegelikult on mul kuri plaan võtta võimalikult vähe "edasi-tagasi" asju, nii jääb rohkem ruumi ühe otsa kraamile. Ja kui midagi puudu jääb, siis lähen õe kapi kallale. Eriti kaval!