Islami Kairo ja pyramiidid

Islamic Cairo, Il Cairo islamico... Unesco poolt on antud veel mingi nimi sellele linnaosale. Millega siis tegemist?
Islami Kairo on linnaosa, mis eksisteerib veel sellisena nagu oli seal elu keskajal. Ei mingeid turistidele moeldud lobustusi, kokakoolat ega meeletuid valismaalaste horde. Turiste seal kohata voib, kuid suhteliselt vahe. Unesco peab seda tykikest linnast vordvaarseks selliste vaatamisvaarsustega nagu Veneetsia voi pyramiidid.
Islami Kairot kaisime me avastamas reedel. Reede on siin suur pyha ja puhkepaev nagu meie jaoks on seda pyhapaev. Esiteks tegime tiiru kohalikult turul, mille kohta kohalikud ytlevad, et see on jama ja tailik turistiurgas. Ma paris nii ei arvaks. Ikkagi huvitav vaadata. Pealegi keegi ei kohusta ostma. Viimasele on juba raskem vastu panna, sest kohalike rynnakud on tugevad ja myymises on nad osavad. Olime isegi nii julged, et istusime vahepeal maha, et juua tass teed-tyrgi kohvi-karkaded... juba lahen teemast mooda...
Islami Kairo... Tanavad vanade hoonetega, mis on tais tookodasid, kus tehakse piipe, potte, puujublakaid jm eluks vajalikku, poode, kus myyakse tookodade kaupa, pagariarid, poed. Asfaldi lohn on jaanud kaugele. Mooda konarlikke tolmuseid teid liiguvad koormatega ja karudega eeslid. Taiesti keskaeg. Veel vaatasime yht araabiaparast elamut (mis on yks vaheseid restaureeritud objekte) ja paari moskeed. Seal ara kaia on toeline elamus, sest esindab ehtsat araabiat. Peale seda tundus muu linn ka palju ilusam. Pilte tegime hulganisti ja need panen yles, kui oleme Milaanos (15-21 veebr ilmselt)
Jutud egiptlaste lahkusest tunduvad mulle aga taielik bluff. Jah, toepoolest pidevalt on kuulda fraase stiilis Welcome to Cairo, Hello, Welcome to Egypt, millele tihti jarneb itsitamine. Mojub pigem sonakolksuna kui lahke tervitusena, mis tuleb sydamest. Veel teine nyanss... Welcomile voib jargneda muudki. Naiteks soovitakse naidata voi selgitada midagi. Noustumisel tuleb enne kontrollida, et taskus on peenraha jootraha andmiseks, sest see on tavaliselt ka selle ylima "lahkuse" motiiviks. Tippi noutakse ja kui ei saa siis ollakse pettunud. Protesteeritakse igasuguse saadud rahasumma peale, et see on liiga vahe. Pikapeale on selline pidev lypsmine vasitav.

Laupeval kaisime vaatamas pyramiide. Arge uskuge jutte, et Egiptuses on soe ja ei saja kunagi. Tabasime pyramiidide kylastamiseks koige kylmema ja koledama ilma. Kohe kui olime piletid ostnud ja territooriumile sisenenud, tousis tuul, suud-silmad-korvad-jne olid liiva tais. Lisaks saabus suur hall pilv ning hakkas sadama vihma. Motlesime vaid, et hea, et kaamled ei votnud. Pyramiidid, kohustuslik vaatamisvaarsus, taiesti uskumatu on naha elusuuruses midagi nii vana. Piletiraha eest ei maksa oodata midagi peale korbeliiva ja pyramiidide. Mulle jai mulje, et vaga nende sailitamiseks tehtud pole. Kuigi... Giza sfinksi restaureeritakse ning laotakse originaalile peale uus kaitsev kiht.
Pyramiidis asuvasse kambrisse on eraldi tasu. Hoitan tulevasi turiste, et turvanoudeid ei eksisteeri. Sisenemiseks lahen alla madal tunnel, kus pikematel ja paksematel liikuda vaga raske, keskel saab korra selga sirutada ja siis uuesti yles kuni avaneb surnukamber. Kambris vaadata pole midagi peale yhe lavatsi ja seinal asuva kirjutise. Suutsin heita koigele vai pilgu, sest enne meid oli sees olnud suurem grupp ning hapniku siin keskel enam ei olnud. Klaustrofoobilised ja sydamehaiged voivad rahumeeli sisenemata jatta. Rahulolu pakub vaid fakt, et "ma olin seal".
Parast kaisime vaatamas veel yhte pyramiidi... kodutoo tegemata ja nime hetkel meeles pole... kus voib naha ka juppe templitest ja yhte vaaraokuju.
Rohkem ei pidanud halva ilmaga vastu. Aga ehk lahme uuesti veel korra, sest vaade Giza pyramiididele pidi olema koige ilusam paikeseloojangul.
Muideks on voimalik vaatama minna ka neid alasid, mis ametliku info jargi on suletud. Tuleb varavas olevate meestega vaid kokku leppida tasu suurus.

Vee yks lugu. Olles Giza pyramiidide vahel. Moodusime mingist kunagisest oletatavast eitisest, sest kohal olid naha veel laotud kivid. Selle alla laks ilmselt mingi tunnel voi avaus, sest korraga nagime sealt valjuvat yhte pead. Lahenes teine mees. Oletasin, et seal all ehk kaevatakse voi tehakse mingit tahtsat restaureerimistood. Aga ei. Augus olev mees ulatas teisel kaks klaasi kuuma teega. Neil oli siinna urkasse tehtud kooginurk jookide valmistamiseks.
Muideks teed tehakse igas voimatus ja voimatul kohal igal kellaajal. Tanavatel, isegi peldikus.

Tundub, et hakkame kohalike oludega juba harjuma. Rattidega naised ja holstidega mehed tunduvad taiesti tavalised ning kaootilisust paneme vahem tahele.
Tegelikult oleme paris palju juba ringi liikunud, eriti tanu yhe itallase autojuhile, kes meid on viitsinud ringi vedada. Tunnen end saamatuna, et ei oska koike nahtut ja kogetut sonadesse panna. Meie tehtud fotod onneks raagivad enda eest...