uuel aastal uue hooga

Samade sõnadega alustasin ma postitustega siin Blogspotis ühel varasemal jaanuripäeval...
Mulle tundub juba pikemat aega, et aastad muutuvad järjest lühemaks. Tõestuseks kasvõi fakt, et minu viimasest postitusest on möödas 3 nädalat ja jaanurist on läinud 1/3.
Tegin väikese tiiru mõnedes teistes blogides. Kirjutatud on jõuludest, aastavahetusest, suurtest uhketest pidulaudadest ja juba on pöördutud tagasi tavalise argipäeva manu. Minu blogis ei kippu ega kõppu. Eks mul tuleb siis takkajärgi kõik tasa teha.
Jõulud. Möödusid vaikselt. Ilma igasuguse jõulutundeta. Ei olnud lund, raadiost ei olnud kosta jõulumuusikat (mäletan, mil seda tuli enne jõule lausa iiveldamiseni), kohalikud kaupmehed ei pannud üles isegi presepesid, sest see ei pidavat enam müüma. Käisime ka jõulupäeval kirikus missal, kuid isegi preestri jutt kõlas kuivalt ja kõledalt. Tundus nagu oleks jõulud sel aastal vahele jäänud.
Aastavahetus. Täpselt samas kohas ja samal kombel kui aastapäevad tagasi. Suure sööminguga sõprade seltsis. Ei mingeid verivorste ega kapsaid ega sealiha nagu eestlastele kombeks. Katsun meelde tuletada, mida pakuti... toorsink, suitsuvorst, lõhefilee röstsaiaga, hernestega ja rokfoori juustuga pirukas, oapüreesupp krevettidega, agnolotti (täidetud pasta), cotechino läätsedega šokolaadivaht, ananass ja.. ja...kõik ei tulegi enam meelde... ja palju spumantet. Traditsiooniliselt pannakse aastavahetusel pidulauale kõike, mis esindab jõukust ja rikkust, näiteks rahaõnne uueks aastaks toovad läätsed ja viinamarjad. Ja kindlasti peab seljas olema midagi punast.
Ja nagu meeletust hulgast jõulukinkidest oleks väheks jäänud, on 6-ndal jaanuril Epifania ja nõiamoor (la befana) toob headele lastele kommidega täidetud suure soki (nagu mõned jõulde ajal kamina külge riputavad). Kolmest targast (kuningast) pole juttugi ja mõni lapsuke arvab isegi, et la befana on jõuluvana abikaasa.
Peale aastavahetust läksime me kuuese seltskonnana otsejoones mägedesse. Minu esimene "valge nädal" (la settimana bianca). Ja minu esimene kord minna Dolomiitidesse. Peatuspaigaks Selva külake Gardena orus (saksa k. Grödens, i.k. nagu it.k. Val Gardena) Bolzano lähedal. Ehk siis Alto Adige (saksa. k Südtirol) piirkond, kus räägitakse nii saksa kui itaalia keelt ja kohalikuks murdeks on hoopis ladiino (või on eesti keeles ladiini?). Üldiselt kõik ikka rohkem saksa stiilis värk.
Üllatavalt palju oli sealkandis vene keelt kõnelevaid turiste.
Kord kuulsin ka eesti keelt. Isa väikesele pojale:"Erik, kui sa nii ei tee, siis ei õpi sa kunagi suusatama!"
Proovitud ja demontreeritud sai ka minu vähene (praktiliselt olematu) mäesuusaoskus. Esiteks igaks juhuks 2 tundi suusatundi algajatele ja siis järgmisel päeval viidi mind otsejoones "päris" radadele. Mis liig, see liig. Ma enam ei mäletagi mitu korda mu istmik maad kündis. Kõige triumfiks osutus ainukeseks koju tagasipöördumise rajaks selline kõige raskem, mille ees ma tõsiselt kartma lõin, suusad maha monteerisin ja ennast vaikselt alla libistasin. Siis ronisin esimesse allasõitvasse kabiini. Üle oma varju ikka ei hüppa küll. Olgugi, et kokkuvõttes sain hakkama siiski päris hästi. Isegi algaja keeleõppija ei lähe edasijõudnute kursusele. Pärast olime targemad ja igaüks tegutses vastavalt oma võimetele. Nii oligi palju lõbusam.
Peale aktiivset tegevust värskes õhus vedelesime tunnikese konte soojendades hotelli saunades - alustuseks poolsoojas rooma saunas, siis sooladega aurusaunas, taimearoomses saunas, millega ma lõpetasin, aga istus G veel soome saunas.
Õnneks tehakse kõike mägedes varema. Ka õhtust saab juba seitsmest. Sättisime juba hetk varem end lobbi diivanitele ootele ja nii kui restorani uksed avati... Vaevalt, et see oli vaid värske õhu teene, kõik maitses väga imehea ja kööki saadeti meie komplimendid.
Pühapäeval sõitsime Milaanosse tagasi, eile läks G jälle tööle ja mina asusin likvideerima megasuurt pesuhunnikut.
Mäepilte saab vaadata: http://picasaweb.google.com/valsitaktis/SelvaValGardena02070107
Pilte arvutisse laadides avastasin kahjuks, et minust pole mitte ühtegi pilti suuskadel.
Külakostina ostsime kaasa päts tumedat leiba (aga mitte nii tume nagu Eestis), natuke õunastruudlit, purk punase tikri moosi, pakk hea une teed (et võrrelda eesti päritolu nimekaaslastega) ja suur pudel õunamahla.

Suusanädal (napilt) lumises talves oli mõnus. Kuid tagasi Milaanos tunnen end taas mässituna selle halli uttu. Ees ootavad kas paar kuud pikka kevadeootust Milaanos või siis talvitumine ja avastamine Kairos. Keegi ei oska isegi vastata mu küsimusele, mis hakkab/ei hakka saama järgmine nädal. Kas on vaja kohvrit pakkida või ei ole? Selline teadmatuse seisund tekitab minus vaid tuimust, tahtmatust tegutseda, sest on võimatu midagi plaanida.