Procida

Procida (kliki nimel, et vaadata nende kodulehte) on ùks kolmest Naapoli lahes asuvast saarest. Erinevalt Caprist ja Ischiast on see kalurisaar, kus pòòratakse turismile vàhem tàhelepanu. See aga ei tàhenda sugugi seda, et neid siin poleks, vaid et tulevad need, kes armastavad koha ehedust. Eriti popp on koht noorte ràndajate seas. Procida Porto:
Siia saabuvad kòik laevad ja tiiburid. Ja maabudes rentisime kohe motika, ilma milleta làheb liikumine natuke vaevaliseks. Saar on suhteliselt lopergune ja vàljavenitatud ning kòik need ùles-allad. Liiklemise teed on enamajolt kitsad, ùhesuunalised ja kòrgete kiviaedade ja majaseinte vahel. Algul ei saanud kuidagi aru, kuhu poole làhme ja kus me ùldse vòiksime olla. Muidugi saab ka bussiga.

Chiaiolella. See kant siin meeldis mulle kòige rohkem. Pisike kohake, kus kòik puhkamiseks vajalik on olemas. Taustal olev roheline osa (poolsaareke, Santa Margherita), seal nàgin ùhte maja, mis vòiks olla tàpselt minu oma. :p Puust kusjuures, nii kodune, ja aiaga . Ja maailma ilusaima merevaatega. Ohhhhh!
Siin soovitaks kòhutàitmiseks restorani Galeone.

Vaade Procidale Vivara saarekeselt (Procidaga ùhendab sild, mis on juba aastaid kùlastajatele (ametlikult) suletud ;)). Vivara teejuhiks oli meil ùks kohalik koer, teadis tàpselt kuhu ja kuidas peab minema. Olin pettunud, kui ta siis meid nelja sakslase vastu vàlja vahetas. Vivara on tòeliselt mònus jalutuskàik looduses ja rahus.
Keskel Marina Corricella, vana kalurisadam. Paremal Terra Murata (siin klooster ja endine vangla), saare kòrgeim tipp (91m). Corricellas asub saare parim restoran (Gorgonia). Lihtsalt viib keele alla. Korra seal einestanud, broneerisime kohe ka jàrgmiseks òhtuks. Headuse màrgiks oli ka see, et enamus laudu olid seal reserveeritud, teistes oli kohti vabalt. Loomulikult on menùùs vaid kala, lihasòòjad jààvad nàlga.

Veel Procidast. Kohalikud tùùpilised maiustused on nimega Lingua di bue ehk siis hàrjakeel. Lehttaignast pikad kùpsetised, kus vahel kas sidruni keedukreem vòi nutella.
Rannajuppe on mòlemal pool saart, nii saab valida pàevituskohta vastavalt pàikese suunale. Suurim asub Chiaiolellas (Ciraciello ja Ciraccio) ja seal mahub end keerama terve pàev otsa. Mulle meeldis kòige rohkem aga Pozzo Vecchio saare pòhjaosas.

Kòik oli vàga vahva. Lòpetuseks paar puudust ka. Hotell Solcalante, mis on kenake ja kust avaneb ilus pàikeseloojang (nagu nimigi viitab), ei taha tube reserveerida. Suure pealekàimise peale meile see tehti, kuid siis viimasel minutil helistati, et anti teistele àra. "Kompensatsiooniks" lasime otsida toa, neid jagub, kuid natuke ... uberikud. Magamiseks kòlbab kah. Samasugust juttu rààkis ka motikate laenutaja, et eriti ei taha telefonikòne peale kinni panna, sest paljud pàrast ei ilmugi vàlja. Kuna meid nùùd juba teatakse, siis vòetaks jàrgmine kord ka jutule.
Veel. Tasulised rannad on hooldatud ja teenindatud. Vabad rannajupid kahjuks tàis igasugust prahti, enamuses plastmaterjalidest. Kohe kahju vaadata. Ega keegi midagi ùles ka ei korja, sest lihtsalt nii ei tehta (oma sùdamerahustuseks ma natuke kogusin ùhte kilekotikesse). Rannalina pannakse sodi vahele ja kuna rand on nagunii juba must, siis jàtab mòni veel oma limpsipudeli ka maha. Aga eks jààtmed ole juba terve Itaalia probleem, mitte ainult Procida.

Nùùd mòtlen, et kuidas vòiks ùlejàànud hulgalisi fotosid sellest saarest teile demontreerida. Pilt.ee on vist omadega tàitsa otsas...