Tagasiteel Naapolisse tegime vahepeatuse paigakeses nimega Acciaroli. Jòime kohvi ja tegime vàikse tutvumistiiru. Armsake see koht iseenesest. ùhe tànava nurgal keset teed oli vana triikraud. Imestasin mis ma imestasin. Korjasin ùles ja vòtsin kaasa. Kust see sinna oli saanud, ei tea. Hea vàhemalt, et pàhe ei kukkunud. Triikraud oli tàiesti vajalik ese, sest tuul oli mere ààres nii tugev, et tahtis àra puhuda... 
No comments:
Post a Comment