G ùtleb alati, et Naapolis on tal kogu aeg tunne nagu oleks puhkusel. Mitte et tal àkitsi tòò maht oleks kahanenud, vaid Naapoli on selline koht.
Ma ei tea kuidas mujal linnas on, aga kesklinnas on kogu aeg melu, palju rahvas ja pidevalt mingid ùritused.
Esimene òhtu taas Naapolis. Làksime vàlja, et sùùa pizzat. Seal kòrval antakse jààtist. Nii kui omanik meid nàgi, kurtis kohe, et meid ei ole ammu nàha olnud. Jah, Naapolis osatakse àri teha. Ses mòttes, et teavad, kes on nende kliendid ja ka seda, mida nad eelistavad.
Hulkusime kitsastel tànavatel, limpsisime oma jààtist ja jòudsime piazza dei Martiri'le. Seal oli ùles pandud lava ja toolid. Moeetendus. Keegi auhinnatud disainer (loomulikult naapoli pàritolu) nàitas oma tòid. Nii tàhtis mees, kelle klientideks on Madonna ja muud sellised tegelased. Vaatasime veel ùhe sfilata ja jalutasime edasi...
Piazza Plebiscito'l vòib hetkel vaadata ùhte vanemat punast kuud - Lunarossa. Paat, mis osales Cup of Americal ja sai vist teise koha. See, mis praegu merd sòidab, on selle noorem ja tublim vend.
Samal platsil olid hàmaramas nurgas end sisse seadnud kaks trompetisti ja musitseerisid seal vabas vormis.
Enne kojuminekut astusime veel baarist làbi ja ma jòin ùhe ammuigatsetud lonkus tòrva.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment