"
Parmenides (540-480 e.Kr.), pàrit Eleast, kreeka kolooniast Lòuna-Itaalias, mille jàrgi sai Elea koolkond ka oma nime... Parmenides pärines jõukast lugupeetud perekonnast ja tegutses Elea seadusandjana. Ta olevat olnud filosoofi ja luuletaja Xenophanese sõber ning õpilane. Parmenidest peetakse Elea koolkonna juhiks ja keskseks kujuks." Nii kòlab jupp ùhe Tartu U"likooli tudengi filosoofia referaadist.
Pàris uskumatu vòib tunduda kui làhedal vòib vahest olla tuhandete aastate tagune elu. Midagi, mida saab lausa kàega katsuda. Ja samas jàlle nentida, kui vàhe ma tegelikult tean ajaloost. Sest ùks asi on raamatust lugeda ja teine asi on kogeda.
Tegelikult polnud mul nàdalavahetust planeerides aimugi, mis meid ees ootab. Lihtsalt kunagi rongi aknast nàhtud rannariba, kuhu tahtsime kindlasti làhemalt uudistama minna. Ascea. Nii oli selle rongijaama nimi. Ja sinna kanti olime me otsustanud kindlasti minna.
Lugu algas sellega, et otsisin kiirelt (palavaga ei kannata kaua arvuti ààres higistada) paar agriturismo majutust (pòllumajandusettevòtted, kes muu kòrval tegelevad ka turimindusega)Ascea làhedalt. ùks sai vàlja valitud -
Parmenide.
Mis siis ikka. Tòòlt vòetud autole hààled sisse ja minek.
Esimene avastus. Valitud kant osutus kaitsealaks. Parco Nazionale del Cilento e Vallo di Diana (ka Unesco nimestikus). Loodus on lausa vòrratu ja meie ònneks pole selle tòttu ka midagi "àra rikutud". Kuna Cilento rannariba asub ka suurest kiirteest kòrval, siis suuri turismimasside horde ka ei nàe.
Sùùes kasvab isu. Mida rohkem me nàgime, seda rohkem kasvas ka veendumus, et siia me tuleme veel.
Teine avastus. Meie majutuspaik osutus oodatust palju paremaks. Pererahvas tegeleb tòepoolest pòllumajandusega. Mitte nagu mòned, et maksude alandamiseks panevad maha kaks rida porgandeid ja nimetavad koha argriturismoks. Meie aknast paistsid pikad read kasvuhooneid tomatitega (kus enne olevat olnud maasikad), maja otsas kasvasid viljapuud, lòhna jàrgi leidsime ka tàissòònud pòssad. Ja see polnud veel kòik... Kòik, mida sùùa pakutakse (kòik oli maitsev, poolpansion maksis 55€/nàgu), kasvatatakse/tehakse kohapeal. Juurikad, puuviljad, vorstid, pasta, leib, koogid-saiakesed... Kraami saab kaasa osta ka nende pisikesest poekesest (mida me ka tegime loomulikult).
Jalutades istanduse vahel, uurisime puid ja katsusime nuputada, mis need on. Osutusid nektariinideks. Nàppasime puu otsast ùhe vilja ja... mmm, maailma parimad nektariinid, mida ma oma elus olen sòònud. Nii mahlased ja magusad.
Meil ònnestus tutvust teha ka perenaisega isiklikult. Vàga tore inimene. Tema mehega, kes pidavat olema suure kòhu ja vuntsidega, me kokku ei sattunudki. Perenaine juhatas meid ka maja keldris olevasse kodumuuseumisse. Siin on kòrvale pandud kòik vana, mida ootas oht minema visatud saada. Kòik vanaemade aegne kraam, alustades mòòblist, pòllutòòriistadest kuni vokini vàlja (G ei teadnudki mis on vokk ega osanud mulle òelda kuidas on itaalia keeles kòblas).
Hotelli vastuvòtus on Carina, kes on oma nime vààriline. Tòeliselt sùmpaatne ja vàga vastutulelik.
Perenaise lahkel loal tegime ka nektariinide jàrelnopet ja selle nàdala menùù on nùùd kindlustatud :D
Majutuskompleks on muideks valminud alles mòòdunul aastal. Ehitamisel pole mitte millegagi koonerdatud ja sisustatud on ka vàga maitsekalt (minu maitse jàrgi :D ) ja kòik on vàga kaasaegne. Aias on veel laste màngud ja bassein. Kùlaliste seas oli nii lapsi kui ka ratastooliga inimesi. Meil jài kòigest igastahes vàga positiivne mulje ja julgeme kòigile oma sòpradele soovitada.
Agriturismol on kokkulepe ka làhedalasuva rannaga (antakse vari ja lamamistoolid, maksta tuleb vaid parkla eest). Pikk lai liivaparadiis. Sattusime randa vihmahoogude vahel, kui lained olid kòrged. Kus me mòllasime ehedalt ja mònuga, nii nagu kunagi suviti koolivaheaegadel!
Kolmas avastus. Cilento rannik on tàis pisikesi kohakesi. Vast kuulsaim neist on Palinuro oma helesinise jt koobastega (Grotta Azzurra). Kuid mitte see paik ei saanud meie lemmikuks.
Palinurosse sòitmiseks on alles mòni kuu tagasi valminud uus
superstrada, mis kulgeb roheliste màeveergude vahel. Tagasi tulime mòòda mererannikut, kus on pikad liivased rannad, kòrged rannikud tàis vaikust ja rahu, suuri vanu oliivipuid. Kohati on rannad rahnulised. Igale maitsele midagi, kes eelistab kivisemat (snorgeldajatele kalu vaadatu kui palju), kes liivasemat. Vesi on siin imepuhas ja selge.
ùhel teejupil oli asfalttee lausa deformeerunud (vòimalik, et maavàrin), poolelijàànud teeehitus suurte tsementpostidega, tùhjus, mille keskel nàgin vaid ùhte maja. Tundus nagu oleks aeg seisma jàànud, hetkeks unustasin isegi hingata...
Kui hakkasime Naapoli poole tagasi liikuma, siis sòitsime veel jupi mòòda rannikut Paestumini, aga tunne polnud enam see.
Samas tundus uskumatu, et nii làhedal Naapolist on juba nii (positiivselt) erinev ja kohalikel elanikel poleks nagu Naapoliga enam mingit seost. Isegi Cilento dialekt meenutab rohkem lòunapoolse Kalaabria oma.
G-le tuletas kant meelde kunagisi tema lapsepòlve suvesid Kalaabrias.
Ja kui me peaks valima kohta suvekoduks, siis Cilento piirkond oleks kindlasti ùks vòimalikest valikutest.
Neljas avastus. 3km kaugusel meie majutusest asus ajalooliselt oluline koht. Kreeklaste Elea, roomlaste
Velia. Mòelda, et kunagi oli siin tàhtis kultuuriline keskus. Parmenides (ùllatus-ùllatus, siit ka meie agriturismo nimi) istus siin oma kodus ja mòtiskles oma suuri mòtteid. Roomlased arvasid ka, et siin on hea. Ja ega hiljem vallutusi teinud hispaanlasedki polnud rumalamad, samas rooma varemete kòrval kùnka otsas on ka "Castello Aragonese" ehk siis Naapoli kunagiste tàhtsate ninade suveresidents, kui nii vòib òelda.
Viies avastus. Battipaglia madalik on kuulus oma mozzarellade poolest. Vòimatu on siit làbi sòita ilma, et midagi kaasa ei osta. Tee ààres on iga jupi tagant taas uus silt.
Mozzarelle. Yogurt di latte di bufala. I gelati di latte di bufala. Kahjuks jài jààtis ja jogurt proovimata, aga mozzarella-pallid ostsime kaasa kùll. Nàmmad.
Kuues avastus. Jààb jàrgmiseks korraks ja selleks on
Paestum oma kreeka templitega ja muuga.
Kahjuks on pilte nirult. Mis on, panen pildialbumisse làhiajal.