Posta Italiana

See on kindlasti ùks teemadest, mille kohta kòigil kohalikel on midagi lisada.

Vàhemalt kord kvartalis (kui làhen posti maksma oma sotsmaksu) on mul asja postkontorisse. Post on selline koht, kus on alati palju rahvast. Vaatamata paljudele uuendustele postipanganduses, on paljud just vanemad inimesed vanade harjumuste kùtkeis. Ilmsetl tegelikult neil polegi ùldse pangakontot.
Postis kàiakse lisaks pensioni vàljavòtmisele tasumas ka makse (meil on kòik otsekorraldusega pangast). Juba teenusepakkujad saadavad koju valmis posti-maksekorraldused.
Milaanos tuleb mul postkontorisse minemiseks sòita mòni peatus trammiga. Enamus postkontoreid, va paar suurt kesklinnas, on avatud vaid hommikupoole. Niisiis làhen kohale, vòtan oma jàrjekorranumbri, istun jahutatud modernses ruumis pingile ning vòtan kotist juturaamatu. Arvestada vòib umbes tunnikesega. Vahepeal jòuaks poes àra kàia...
Taustaks kuuleb rahva proteste.

Naapolis asi nii ladusalt ei làhe.
Eelmisel korral oli mul vaja saata tàhitud kiri. Galeriis asuvas pisikeses postkontoris oli kaks pikka elavat jàrjekorda. Pikemas sabas seisid need, kes tahtsid midagi maksta ja need dinosaurused, kes tahtsid hoiuraamatult sularaha vàlja vòtta jne. Natuke lùhem oli siis kirja- ja pakihuvilistele. Enne mind palju inimesi polnudki, hàda oli vaid selles, et luuke vaid 1. Loomulikult rahvas kurtis (ja naapollased teevad seda kòvahààlselt) ja postitòòtaja ka kurtis. Juba 20 aastatat polnud sellesse filiaali kedagi juurde palgatud. Vàidetavalt ei vòeta ka, sest post hoiab nii kulusid kokku. Kontori sistus paistab olevat 60-ndatest. Tunnen siinsetele rabajatele kaasa, sest nàed, et tollel mehel on tòesti amet kàpas ning tùhja-tàhja ei vehi.

Tàna oli vaja mul postis ùks makse teha. Vòtsin jutuka kaasa ja seadsin sammud galerii poole. Postkontor oli suletud. Raudribide kùlge oli kinnitatud kàsitsikirjutatud silt:
CHIUSO PER FURTO
Ròòvitud. Tea, kas loevad kahjusid ùle. Vòi kasutavad juhust ning teevad lisa-vabapàeva. Vòi ei saa tòòtada, sest margid on ka làinud.
Làhen keskpanka. Vasakul ja paremal on suured saalid. Vasak on tùhi, jàrelikult pole òige. Paremal nàen megapikka saba. Uurin, mis asja siin aetakse. Vàidavad, et minu jaoks òige koht.
Igaks juhuks uitan veel natuke ning leian vàikse rahvast tàis ruumi. Vàhemalt siin antakse jàrjekorranumber. Mulle vàljastatkse masinast paberilipakas, kus on peal A527. Vaatan tablood - A309.
Hullem kui Questuras. Saadan Giule sms, et kui ma òhtusòògiks vàlja ilmunud pole, siis teab, kust mind otsida. Jàlgin olukorda veerand tundi. Vastus sms ùtleb, et parem minna Milaanos, aega veel on maskmisega. Sama mòte. Tagastan numbri ja teen minekut.
Oleks ju vòinud vahepeal kodus lòunal kàia ja siis tagasi minna... Tùhja kah. Homme jàlle pàev ja ùlehomme taas Milaanos.
Vàlja minnes nàen 2 aparaati, kus saaks maksekorralduse sisse pista ja siis deebetkaardiga maksta...Aga nii modernseks ja kiireks vòimaluseks pole ma seekord piisavalt ette valmistatud.