Suvi on vahetunud sùgisega. Seda vòis tunnetada suisa pàev pàevalt ja kraad kraadilt...
Oktoobri suurimaks sùndmuseks oli siiski minu emme ja issi kùlaskàik. Nende esimene suurim ùhine sòit. Ja lisaks esimene kord nàha, kus ja kuidas elab nende tùtar. Tàhtis sùndmus ka minu jaoks kòike seda nàidata ja nendega koos olla.
Millest nad siis osa said?
Suvesoojad pàikeselised pàevad Milaanos, òhuvaade Itaaliale, virvarr ja maiused Naapolis, mònus pàev ajaloolises Roomas, kaks tundi rongi hilinemist, Milaano kùlm niiskus ja hallus. Vahele mahtus argipàeva toimetusi, pikki ja vàsitavaid vaatamisvààrsusi tàis pàevi, uusi kogemusi, tundeid, lòhnu ja maitseid, puhkuse logelemisi, niisama olemist, ostusid.
Mulle tundub, et meil oli koos mònus.
Samas pean ùtlema (kuigi olen juba korduvalt òelnud), et ùkskòik kui kauaks ajaks mulle kùlla ei tulda, ikka jààb aega vàheks ning osa asju tegemata ja osa kohti kàimata.
Eile avastasin veel ùhe asja. Vaatamata pikkadele aastatele on mul (khmm-khmm...ja ka G-l) Milaanoga korralik tutvus tegemata. Hàbi tunnistada, kuid me ei tea siinsest ajaloost ja muust suurt midagi. Milaano ei piirdu pelgalt Duomoga ja kanalitega. Uhesònaga.. ma kavatsen alustada programmiga "tunne kodulinna" ja kòik korralikult làbi uurida.
Teise ringi kùlastajaid on tulevikus ootamas siis ka "edasijòudnute" ekskursioon ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment