Tuntud ja tundmatu

Tàna hommikul àrkasin rahulolevana. Unenàod olid tàpselt sellised nagu pidid olema, kòik làks nagu pidigi minema (poliitiliselt korrektsed..hehe). Mis sisuks olid, seda ma tòesti enam ei màleta. Aga tunne oli hea ja rahulik.
Imelikul kombel tuli hommikukohvi juues meelde kunagi 80-ndatel Soome Yle pealt tulnud seriaal Dempsey ja Makepeace (nimi on uneteemaga tàiesti kooskòlas :D ). Vàike kontroll internetis ja selgus, et sari on jooksunud ka Itaalias ja eelmisel aastal on vàlja antud kahe hooaja DVD-d.
Teadmine, et midagi on olnud Itaalias minevikus sama moodi kui mul, annab teatud sorti kindlustunde. Et tegelikult polegi kòik nii erinev ja mingid pidepunktid meie (G ja minu) minevikus ka on. Midagi tuntut.
Samas kui hakkan mòtlema tuleviku peale, siis see on nii tundmatu kui veel olla vòib. Kunagi mainisin, et G ùlemus làks tòòle Ungarisse ja ka G oleks selle koha vastu vòtnud, kui talle oleks seda pakutud. Meie fantaseeringud làhevad aga veelgi kaugemale, olenevalt sellest, milline sihtkoht (nende firma grupi emafirmal on filiaale mitmes vàlisriigis) parasjagu kolleegide suus aktuaalne on.
Alles eelmine nàdal rààkis G, kuidas mitu kolleegi on làinud (puhkuse ajast) inglise keele sugestiivkursustele. Millest selline àkiline vajadus ja huvi inglise keel vastu? Sest ùlemus on ju Ungaris ja mine tea, keda ta sinna omale kòrvale vòib tahta. Ajab naerma?
Oleme fantaseerinud ka teemadel Kairo ja Belgrad. See enam mind naerma ei aja, sest tundub juba liiga kauge. Arvame endid teadvat pàris hàsti geograafiat. Budapestis olen ka ùhe pàeva kolanud. Aga seda see pole ligilàhedanegi sellega, mida tàhendaks elada mònes neis kohtades. Kuni selleni vàlja, et kas sealt on lennuùhendus Milaano ja/vòi Tallinnaga.
Kairo jààks ilmselt minu puhul àra, sest kes mulle sinna elamisluba annaks. Samas oleks kurb, kui G peaks sinna ùksi minema. Budapest on koduselt làhedal, teoorias rààgitakse seal isegi sugulaskeelt, kuid meil pole aimugi, kuidas kujuneb ungarlaste argipàev. Ja kui ma mòtlen Serbiast, siis sellest ei tea ma muud kui, et nad olid enne osa Jugoslaaviast.
Tundmatu on sel viisil mòeldav hirmutav, eks. Samas tekitab ka uudishimu.
Samas kòigis neis paigus mòòduvad pàevad nagu kasvòi Itaalias vòi Eestis. Inimesed kàivad tòòl, teevad ostusid, reisivad ja imetlevad kohalikke vaatamisvààrsusi.
Tàna sain teada (vàike Wikipedia kùlastus), et Serbias ja Montenegros on peetud rahvahààletus ja Montenegro on nùùd eraldi riik. Serbias rààgitakse ùhte slaavi keelt, kasutusel on paralleelselt nii kirillitsa kui ladina tàhestik (samas hiljuti loetud artiklis kirjutati, et maakohtades ja màgedes liikudes on kòik sildid kirillitsas) ja eesti kodanik vòib Serbias viibida kuni 3 kuud korraga. Viskasin pilgu ka ajaloole ja muule, et aru saada, mis kohaga on tegemist.
àrge nùùd mòelge, et me hakkame kuskile kolima. Ei mingit sààsest elevanti tegemist, lihtsalt vàike fantaseering "oleks"-itega ja vàike nàrvikòdi. Ja mòtisklused tuntud ja tundmatu teemal.
Ok aitab seks korraks, làhen nùùd oma Naapoli argipàeva juurde tagasi...