operatsioon Neo

Peab ütlema, et öine rongisõit oli väga mugav. Kuigi olin kupees üksi, olid siiski teised 2 voodit ka avatud (nagu kolmene nari). Sest ikkagi triplo ju. Ja saadud allahindluse eest pidin ju natuke ebamugavust kannatama. Hinna sees on voodikoht (voodi on tehtud ja linad pole niisked nagu vanasti vene rongides), käterätik, pudel vett, äratus, hommikukohv ja ajaleht. Imepisikese kupee nurgas olevast kapist avastasin kraanikausi ja pissipoti. Seinal olevas peegliga kapis oli veel mingit ninni-nänni.Mind oli küll hoiatatud, et võib-olla keegi veel tahab voodikohta osta, et siis vagunisaatja koputab. Aga keegi mind ei tülitanud ja magasin rahulikult hommikuni välja.
Ahjaa... enne rongile astumist märkasin, et vagunite järjekord oli huvitav...8,9,10,12,11.

Hommikul tuli mamma mulle jaama vastu nagu lubatud. Astusime baarist läbi ja jõudsime veel kodus laterdada ja dušši all käia.
Juba enne kliinikusse minekut võtsin sisse traumade puhul imesid tegeva arnika. Asti on suht väike koht ja mõnesaja meetri pärast pole mõtet hakata auto parkimisega jändamagi, seega läksime jalgsi. Astusime klinikusse sisse, et maksta ticket. Infost öeldi, et doktoril on oma vastuvõtt teises osas ja makstakse seal. No kui me doktori ukse taha ritta seadsime, siis sealt saadeti jälle vastuvõttu tagasi. Ma jäin ukse taha ootele ja mamma läks rindele. Enne mind oli 4 inimest. Ühel mehel oli kaasas igaks juhuks kark ja vaimseks toetuseks terve pere. Akna juures oli keegi närviline mees, kes pidevalt helistas. Võtsin raamatu lahti ja asusin lugema.
Tuli mamma. Ticket sai makstud. Vastuvõtu letis olevat teda pika pilguga piideldud. Kord teda ja siis jälle minu dokumente. Lõpuks mamma ütles, et ega mitte tema ei tulnud arsti vastuvõtule.
Ootasime tunnikese ja lõpuks oli järg minu käes. Huvitaval kombel ei pabistanud ma üldse. Olin täiesti rahulik. Paberivärk kontrolliti üle ning pidin andma allkirja. Koorisin ülakeha paljaks ja arst joonistas markeriga ümber sünnimärgi täpikesed. Võtsin prillid eest, öeldes, et ma ei taha näha, mida minuga tehakse. Viskasin lauale siruli. Isegi kingi ei pidanud ära võtma. Mulle laotati peale paar rohelist kaltsu. Ümber käevarre seoti mingi asi (vist vererõhu vm kontrolliks). Arst haaras süstla. Esimene torge sünnimärgi kõrvale oli ka ainuke asi mida ma tundsin. Ja siis läks tegudeks. Naks, naks, naks... Pintsettide vahel oli minu armas sünnimärk, mis visati läbipaistva vedelikuga pudelikesse. Aeg oli auk kinni õmmelda. Valus ei olnud, aga tundsin, kuidas mu kõhunahka sikutatakse ülespoole (lifting, hehe). Väidetavalt õmmeldi korralikult (mõtlesin, et doktor võiks vana eas tikkimisega tegeleda). Esiteks peiteõmblusega seestpoolt imenduva niidiga ja siis kaks pistet pealt tavalise niidiga, mis tuleb järgmisel esmaspäeval eemaldada. Lõpuks mäkerdati peale pruunikat desinfitseerimisvedelikku (õel õnnestus valada pool pudelit arsti kummikindas käe peale), peale meetrite kaupa plaastrit ja oligi valmis. Õde aitas mul istukile tõusta ning küsis, ega mul pea ringi ei käi. Tundsin vaid, et kaenaalused olid higised. Nii istusin veel paar minutit, panin end ettevaatlikult riidesse ja olin valmis.
Arst pistis mulle sünnimärgi pudelikese pihku ja käskis selle Asti haigla laborisse viia. Anatomia patologica. Jalutasime vaikselt koduni. Kliinikust koduni on sama pikk maa kui kodunt haiglani, aga millegipärast oli vaja teine ots sõita autoga. Haiglas leidsime vajaliku luugi. Küsisin mammalt, kas ta tahab heita viimast pilku minu sünnimärgile? Ei tahtnud. Ega see ilus vaatepilt polnudki. Vedelikus oli ta kuidagi hallikamaks ja hingetuks muutunud, ääres oli natuke nahka ja alumine osa oli punase-valge kirju (rasv ja veri?).
Siis läksime koju tagasi, sõime kõhud täis ja… sättisin end lugema, kuid siis otsisin teki alt sooja ja lõpuks magasin nagu nott. Ilmselt oli vaja. Enesetunne? Tipp-topp, aga… Koht ei valuta, kuid kuskil alateadvuses on see koht hell. Katsun mitte kätega ägedalt vehkida (keelati ära) ja mitte naba venitada (et haava lahti ei kisuks). Aeg ajalt tahaks kratsida, ei saagi aru, kas asi on plaastris või plaastri aluses. Ei tea, kas peaks piiluma, kuidas läheb või peab hoidma sama plaastrit kuni niitide eemaldamiseni? Kui jälle meelde tuleb, pistan aeg-ajalt arnikat põske. Pesta saan end vaid jupiti.
Kogu ürituse eelarve:
Arstivisiit (eravastuvõtus, odav sõbrahind)– 60 €
Operatsioon (haigekassa ticket) – 13.90€
Analüüsid laboris (tuleb kirves, sest haigekassa kaudu ei saanud teha) – vaadates hinnakirja arvestame min 50€
Lisaks olen käinud 2 korda perearsti vastuvõtul, et saada 2 saatekirja, milledest kasutusse läks vaid 1.