àri naapoli moodi

Viimane kord kui lennukiga Milanaost Naapolisse tulin, vaatlesin taas minuga koos lennulepààsemist ootavaid inimesi. Naapollased tunneb kohe àra, samamoodi nagu eristame tànavapildis soomlasi ja venelasi (nagu kord kùsisin ka G kàest Naapolis pargis istuvate prouade kohta, et kes need tema arust on. "Venelased loomulikult, kohe nàha", vastas ta. "Kuidas sa sellest aru said?", uurisin ùllatudes, sest ise vaatasin ùldpilti ja tundsin selle jàrgi àra ja tean ka, et venelasi on siin liikvel palju. "No vaata nende juuksevàrvi!" Vaatasin, tàitsa ploomilillad. "Jah", tòdesin. "ega selliseid kohalikel tòesti pole"). Ja kui veel kuulda neid rààkimas, siis pole enam kahtluseraasugi. Tòesti, naapollased.
Niisiis... vaatasin kahte mehehakatist. Vaatsin nende kàes olevaid oranzhe ostukotte, imestades, kuidas need selliste hulgaliste pampudega olid vàravani jòudnud. Idee jàrgi on kàsipagasi limiidiks kòigest ùks viiekilone kott sellel lennufirmal (professionaalne kretinism lòi taas vàlja). Samas niivàga ei imestagi, sest kes jaksab nende lòpututute terronedega ikka vaielda, ise pigistasin samamoodi vahest ùhe silma kinni. Mis neil siis olid? Oranzhidest paberkottidest, mille peal oli kirjas Timberland, paistsid kingakarbid. Mida nad teevad nii hulgaliste jalatsitega? Kas oli soodne ost ja mùùvad vaheltkasuga edasi. Vòi olid nende meelest nii ùùratult moodsad, et oli vaja osta kogu suguvòsale. Libistades pilgu veidi allapoole, nàgin neil mòlemal jalas tàpselt ùhesuguseid tuttuusi kingi. Valge roomiktallaga, ùmara kujuga ja sinisest kangast, kùljel ilutses seesama Timberlandi màrgike. No selge, sellised ongi. Kujutasin ette nende arvukat pere, kòigil jalas samasugused. Tahtmatult hakkasin muigama, sest see tuletas mulle meelde ùhte katket Lilli Prometi romaanist Primavera.
Raamat rààgib sotsalistliku kultuuritegelaste grupi turismiekskursioonist Itaaliasse (valituid lasti isegi kap.maadesse). Naapolis lastakse naistekari linna peale kolama ning need suunduvad ùheskoos turu poole. Jàrgmisel hommikul ei usu giid oma silmi, tervel venelannade seltskonnal on jalas tàpselt ùhesugused kingad. Naljakas, veel naljakamaks teeb asja teadmine, et tegemist pole vàljamòeldisega.
Kui juba jutt kingadele làks, ei saa ma rààkimata jàtta lugu G kingaostust. See oli mòned nàdalapàevad tagasi, tàpsemalt Valentinipàeva hommikul, kui mina olin Milaanos ja G-l làks hommikul uni àra. Mòtles ta, et milleks asjata voodis vàherda, vaid tòusis ùles ning seadis sammud tòò poole. Kell nàitas alles 7.30 hommikutundi, kui ta kontori làhedal ùhte baari sisse astus. Enne oli ta màrganud sealsamas kòrval kangialuses ùhte vanahàrrat kingadega kauplemas. Jòi siis G tass tòrvkanget kreemjat jooki, kuid mùùdavad kingad tekitasid ikka uudishimu. Baarist vàljudes suundus kohe asja uurima. Tundusid korralikud ja hea kvaliteediga. G vòtab teiste vahelt nahavàrvi inglise stiilis kingad.
- "Palju?"
- "40"
- "Aga hind?", mòeldes, et mùùja ùtles talle suuruse.
- "40 eurot"
G proovis kingi jalga. Need sobisid nagu valatud. Muidu alati tuline kaupleja ei teinud katsetki vaidlema hakata, sest oli nàha, et selliseid kingi ka suure allahindlusega alla 100 euro ei leia. Ja Milaanos julgetakse kallimates kesklinnaàrides kùsida isegi 200. Vàidetavalt polnud kraam isegi varastatud, vaid tegemist on nàidisekseplaridega. Selle tòenduseks oli talla alla jàetud koguni kleebitud sildid mudeli numbritega ja muu infoga. Ei no, siis pole enam midagi mòelda! G palus vaid paari kòrvale panna, andis tagatiseks 5 eurose, seniks kuni làhimast aparaadist sularaha juurde hangib. Kòik, kes kingi nàinud ja/vòi lugu kuulnud, ei usu oma kòrvu. Jah, sellised imed on vaid Naapolis vòimalikud.
Naapolis on konkurents kòva ja tòòtuse tase kòrge. Ellujààmise nimel tehakse kòik. Eelnevatel kordadel olen tihti kirjutanud muusikutest, kerjajatest, kotimùùjatest ja muudest tegelastest meie làhitànavatel. Veel ùheks meetodiks raha teenida on nàiteks otsemùùk. Kel midagi pakkuda, see seab oma sammud mistahes làhimasse kontorisse ning pakub otse seal. Nii oli enne ka G tòòkohas. Pakuti osta kòikvòimalikke kaupu. Oli vaja pintsakut? Aga palun. Polnud hetkel sobivat suurust vòi mudelit, pole hullu. Jàrgmine pàev toodi proovimiseks kohale. Soovite kohvi? Selleks oli ka mees, kes oma kannuga aurava joogi otse soovijatele kohale tòi (kohviaparaate ja kòòginurke ei tunta, kohvi kas tellitakse làhimast baarist jooksupoisiga vòi minnakse ise baari). Kuni siis ùhel pàeval firma juht otsustas, et àril on lòpp. Tòòajal tuleb teha korralikult tòòd ja igasugused kauplejad segavad, lisaks pole just eriti turvaline kui igasugused tegelased pidevalt sisse-vàlja voorivad. Sissepààsu juurde pandi turvavàravad ja valvuriputka. Kòik. Kohvitegija oli igavesti mures, sest see oli tema pere elatamiseks ùks vòimalustest. "Kuidas ma nùùd saan hakkama? See on minu tulu ja minu pere leib? ma pean ju kuidagi elatist teenima. Mis minust niiviisi saab?". Firma juht oli asjalik mees ja vastas, et tal oleks sinna uude valvuriputkasse vaja just ùht sellist tursket kuju nagu tema. Mòeldud-tehtud. Kohvimùùjal on nùùd korralik tòòkoht ja regulaarne palk. Lòpp hea, kòik hea, nagu muinasjuttudes.
Sellega on ilus ka seekord lòpetada.