Che togo!

Viimase aasta jooksul on välja tulnud nii mõnegi endisaja kõvema tegija uusi plaate, nagu Duran Duran, Depeche Mode… 80-ndad ja 90-ndad võtavad taas hoogu. Minu jaoks just need aastad, mil elu oli ilus, kõik parem tundus olevat veel ees (mitte, et enam poleks ilus või hea, vaid sõnade tähendus on minu jaoks muutunud) ja diskodel sai käidud erilise innuga. A-ha, Alphaville..
Viimase paari kuu jooksul on tänu taasavastatud vanale meie plaadikogusse lisandunud mitu Depeche Mode plaati. Värskeim hangiti Naapoli kohalikust müügivõrgust (khmm-khmm) ettekäändel, et ma olevat öelnud, et mulle meeldib. Ja siis oli vaja muidugi teisi ka. Plaadipoodidele on see vaid täielik rõõm, saavad vanast seismajäänud kraamist lahti. Niisiis on meil viimane plaat Playing the Angel, Remixid kuni 2004 (2 plaati) ja singlid 81-89 (3 plaati). Ütleks, et nüüd aitab.

Peale singlite ostu kirjeldasin G-le “vanu aegu”. Vanust oli mul 18 aastat. Diskole minnes pidi olema kõrge kaarega tupeeritud tukk, mille fikseerimiseks läks pudelite kaupa lakki (ning vaeva ja aega), miniseelik, kontsakingad ja nägu kattis “krohvikiht”. Noormeeste “vormiriietus” oli tagantjärgi mõeldes nigelam. “Tuusematel” (Kappa) dress ja nahktagi (need kandiliste soengutega tüübid), tudengitel teksad (kes enam mäletab lumepesu) ja kampsun. Riietus pidigi olema soe, sest ruumid olid enamasti päris jahedad. Irw.
Kõige coolimad olid aga need, kes olid suutnud hankida omale Lada (01). See siis lasti üle tooniga “märg asfalt”, tõsteti tagumisi amorte, sabale pandi peale ralliauto elemente, klaasid tooniti ja sees pidi olema 4 kõlariga Pioneeri stereo. Loomulikult oli üheks mängitavaks Depeche.
Ohh aegu!!! :D Kas polnud äge?! Veramente togo!* Endalegi tundub juba nagu mingi naljakas väljamõeldis. Peaegu, et piinlik lausa…


Kommentaar:lõunas on togo, põhjas figo, eesti.k äge, ingl.k cool.