Ma ei tea kas nùùd ilma sùù, aga kuskil eile keskpàevast tundsin, kuidas "hale" ligi hiilib. Ja mitte kuidagi vastu ei saanud. Peas keerlesid ja keerlesid ùhed ja samad mòtted. Vàljas rahva vahel kòndides tundsin, kuidas muutusin jàrjest pisemaks ja hallimaks. No ei siis polegi muud teha, kui tuleb pòmaki pòhjas àra kàia.
Ja kui siis G veel helistas, et tuleb òhtul hilja (st veel hiljem kui tavaline 21-22). See oli punkt. Esimest korda Naapolis olles tundsin tòeliselt, et nùùd oleks vaja kedagi, kes òla alla paneks ja minuga kasvòi pizzale tuleks. Tundsin end tòsiselt kurvana.
Kuid nagu rahvasuu ùtleb: hommik on òhtust targem. Eriti kui hommik on sàrav ja pàikeseline nagu tàna... :P
Tàna hommikul kohvi tehes avastaisn, et isegi piima oli eile hapuks mùristanud...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
haletsushoog!? oh mul on neid pidevalt! ;-)
Pai :)
Minult kohe kolm pikka paid. Ära nukrutse, küll see päike ükskord jälle tuleb. Meil täna juba on. :)
Loodan, et tunned end paremini! Tuleb endalgi selliseid kurbuse hoogusid peale!
Meil kõigil vist tuleb...
Ära nukrutse! Kui teinekord nukker olla, siis kriba mulle! (mitte pea siis õlale vaid paber õlale)
Post a Comment