Noorte raskustest rààgitakse palju. Ja kindlasti noored ùle kòige.
Raamatupoes jài mulle kàtte kuu sùndmuste broshùùr. Juba esilehelt vaatab ùhe uue raamatu esikaas. " Mi chiamo Roberta, ho 40 anni, guadagno 250 euro al mese" (Mu nimi on Roberta, olen 42 aastane, teenin 250 eurot kuus).
"See ei ole fiktsioon. See on reaalsus. Tòò reaalsus tàna. Reaalsed inimesed. Kes tòòtab veebifirmas, kes kes jààb praktikandidks terveks eluks, kes tòòtab advikaadibùroos, kuid elatist teenib ettekandjana/kelnerina. Tòòotsad internetis, tòòotsad ajutiselt. Kaitsmata, nòrk ja ebakindel lùli. Intervjuudega tàidetud raamat jutustab noortest ja mitte enam nii noortest. Aldo Nove kasutab kirjutamist toomaks avalikkuse ette reaalsuse, lihtsal viisil, kommenteerides radikaalselt neid kaotatud unistusi, mis kuuluvad tervele generatsioonile tàiskasvanutele, kes on sunnitud jààma lasteks."
Samas bròshùùris samal teema. Andrea Bajani. Mi spezzo ma non m'impegno.
"Sùndinud kui atùùpilised *, aga muutunud reegliks. Nad on endised co.co.co, uued co.pro, Tàhtajalised. Nad on uued ràndajad tòò maailmas, alati valmis liikuma, lahkuma uutele jahimaadele vòi jààma pikkadele tòòtuse puhkustele. Andrea Bajani tunneb neid hàsti, sest on olnud ùks neist. Kolmekùmnesed, kes elavad kui puberteedid, naised, kes varjavad oma rasedust, et mitte kaotada tòòkohta - neile on pùhendatud ka uus raamat."
Miks just see teema? Tunnen, et tòòteema on olnud Itaalias minu kòige suurem pettumus. Loomulikult teadsin, et saab olema raske, kuid mitte nii raske. Samas ei ole ole minu eesmàrgiks sugugi mitte viriseda, vaid lihtsalt tahan, et ka teised mòistaksid, et Eesti pole sugugi halvim koht tòòtamiseks, ning et mujal pole sugugi pudrumàgesid. Igaùks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Ja tublid on need, kes saavadki.
Lugejakiri ajakirjast Donna Moderna:
Mind vòetakse tòòle vaid, kui ei plaani saada lapsi.
Mul on ùlikoolikraad juura erialal, tehtud advokatuuri eksam. Vaatmata praktikale Ameerikas ja Prantsusmaal ning 8 ja poolt aastat (mittetasustatud) tòòd ùhe juriidilises bùroos, vòtsin vastu tòòkoha ùhes vòlgade vàljanòudmise firmas, 300 eurot kuus, jàtkates samal ajal otsinguid. Tàna hommikul kontakteerus minuga ùhe Roomas tuntud firma juht, kes oli lugenud minu CV-d. Ta ei kùsinud midagi minu eelnevate kogemuste , minu òpingute kohta, vaid et kas olen abielus, on mul lapsi (olen abielus, lasteta). Ta vàitis, et ei soovi probleeme emadega ja et helistab uuesti reedel, et vestelda lepingutingimustest. Reedel ei helista mulle keegi. Ma tahan tòòtada ja usun, et tòòtamine ei vàlista lapsi. 40-ndatel aastatel minu vaneaema tòòtas ja sai 3 last, 70-ndatel minu ema tòòtas, sai minu ja jàtkab tòòd siiani. Ja kas mina, tòòtades tàna, ei vòigi saada lapsi? Kuidas saab nimetada advokaadiks isikut, kes peaks kaitsma inimeste òigusi isiklikult, kuid kes on esimene, kes neid rikub? See on sama kui arst kàsiks patsiendil narkomaaniks hakata. Meie naised, peame tànapàeval tòòtama ellujààmiseks, mitte elamiseks. Olles kòrgharidusega, tòòtame call center'ites vòi vòlgade vàljanòudjatena vòi mùùjatena, kas peame loobuma ka soovist saada emaks?
Analoogseid lugusid kohtab igal sammul. Neid kuulsin ka oma endiste tòòkaalsaste kàest.
Muideks minu enda jaoks on veel ùks komistuskivi. Nimelt olen ma liiga vana, et minuga saaks sòlmida soodsamaid, noorte tòòhòive soodustamiseks mòeldud lepingut (= vàhem makse tòòandjale).
--------------
* atùùpiliste kùlge poogitud link kunagi varem kribatud loole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment